Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv
ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV
Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".
Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".
kolmapäev, 22. aprill 2015
Pilte ja linke
Lembit Korb saatis paar pilti
ja ühe huvitava lingi.
Malle Maimannile Viisu Raamatukogust sattus ette 1957. aastal Orissaares peetud noortefestivali kajastus. Orissaarest tehakse juttu 2. minutil.
teisipäev, 21. aprill 2015
Sadama tänava sünnilugu (1932 aastast)
Pöide Piimaühingu kiri Saare Maavalitsuse teedeosakonna juhatajale
23. septembrist 1932
Tähtsamaks liikumise ja kaubavahe keskkohaks Tallinnaga ja üldse mandriga on Pöidele ja kogu idapoolsele Saaremaale ning ka osale Muhust Orissaare sadam, mis nüüd lõplikult valmis ehitatud ja kordaseatud, väljaarvatud ainult - sadama juurdepääsu tee.
Nimetatud tee, maanteest kuni Illiklaidu viiva tammini on rajatud endisele põllule, on täieste loomulikus olekus ilma kruusamata, mille tagajärjel juba praegu rööplik ja porine. Edaspidi aga hilissügisel ähvardab see teeosa muutuda hoopis läbipääsmatuks rasketele koormatele, tehes sellega raskeks ja ka kulukaks nii karja- ja põllusaaduste toimetamise sadamasse, kui ka igasuguste laevaga toodatavate kaupade maale toomise.
Ka reisijaile pole sugugi meeldiv sammuda läbi pori, või sõita porisel ja auklisel teel.
Sellepärast, üldsuse huvides julgedes juhtida sellele Teie lugupeetud tähelepanu, loodame Teie poolt korraldust Orissaare sadama juurdepääsu tee korda seadmiseks ja kruusamiseks.
23. septembrist 1932
Tähtsamaks liikumise ja kaubavahe keskkohaks Tallinnaga ja üldse mandriga on Pöidele ja kogu idapoolsele Saaremaale ning ka osale Muhust Orissaare sadam, mis nüüd lõplikult valmis ehitatud ja kordaseatud, väljaarvatud ainult - sadama juurdepääsu tee.
Nimetatud tee, maanteest kuni Illiklaidu viiva tammini on rajatud endisele põllule, on täieste loomulikus olekus ilma kruusamata, mille tagajärjel juba praegu rööplik ja porine. Edaspidi aga hilissügisel ähvardab see teeosa muutuda hoopis läbipääsmatuks rasketele koormatele, tehes sellega raskeks ja ka kulukaks nii karja- ja põllusaaduste toimetamise sadamasse, kui ka igasuguste laevaga toodatavate kaupade maale toomise.
Ka reisijaile pole sugugi meeldiv sammuda läbi pori, või sõita porisel ja auklisel teel.
Sellepärast, üldsuse huvides julgedes juhtida sellele Teie lugupeetud tähelepanu, loodame Teie poolt korraldust Orissaare sadama juurdepääsu tee korda seadmiseks ja kruusamiseks.
Labels:
Illiku,
kaardid,
Orissaare sadam,
side ja transport
kolmapäev, 8. aprill 2015
Väinatammi ava ehitamine aastatel 1948 - 1951
Heiki Hanso eestvedamisel on algamas uus projekt, mille eesmärk on avade ehitamine tammi. Nimetatud plaan ei ole uus ning on olnud arutusel ka varem ning erinevate inimeste ja võimude ajal.
Siinkirjutaja tutvus Riigiarhiivis mõnede säilikutega, ning näppu jäi dokumentatsioon aastatest 1951-1952, mis kujutab endast tollase riigikontrolli auditit Orissaare rajoonis ja sellega seonduvatest dokumentidest.
Järgnev tekst on interpreteering tollase Saare Maaparandusjaama direktori Aleksander Pitk'i seletuskirjast Eesti NSV Riigi kontroll ministeeriumile Väinatammi ava rajamise osas.
Aleksander Pitk kirjutab, et 1946 ja 1947 aastatel oli ta ENSV Ülemnõukogu saadikuna teadlik endiste Muhu ja Pöide valdade kalurite soovist teha Muhu ja Saaremaad ühendavale tammile avaused "vee läbivooluks, vee puhastamiseks Väikeses-Väinas kalapüügi paatidele ja kalade läbipääsuks jne."
Pitk tundis end olevat kohustatud kõnealuse teemaga tegelema. 24. aprillil 1948 lubati talle kui Saarema TSN Täitevkomitee esimehele ENSV Ministrite nõukogu poolt vajalik sild ja kanal ehitada. Sild ehitati sama aasta sügisel kohalike kalurite koostööna ning Saaremaa Teedeosakonna järelvalvel ja juhtimisel. Paraku aga jäi kanal kaevamata ning sild seisis kuival kuni 1951. aasta sügiseni, mida Pitk oma seletuskirjas naeruväärseks nimetab. 1951. aasta sügisel oli veetase pikalt madal ning soodustas kaevetööde tegemist. Pitk korraldas kaevetööde teostamiseks lepingu sõlmimise ENSV Kalurikolhooside Liidu voliniku Paul Pallas'ega. Pallas oli lepingu sõlmimisel arvamusel, et nimetatud tööde eest tasub Kalurikolhooside Liit.
Tööd lõpetati 25. oktoobril ning arve koos tööde aktiga esitatigi Kalurikolhooside Liidule, kust aga keelduti arvet tasumast.
Hiljem ilmnes, et kogu nimetatud töö teostamise kohustus on pandud ENSV Ministrite Nõukogu määrusega 16. detsembrist 1951 ENSV Kalatööstus Ministeeriumi kanda. 27. märtsil 1952 saadeti teostatud tööde arve (summas 3599,46 rubla) Kalatööstuse Ministeeriumile, kust seisukohta arve tasumisele ei olnud saadud (vähemasti kuu hiljem).
Tööde aktist ilmneb, et kaevetööd sisaldasid 510 kuupmeetri pinnase kaevamist, millele kulus aega koos transpordiga 30 tundi. Kaevetöid teostati traktoriga S-80.
Avade loomise teema on olnud arutlusel korduvalt ja meie blogiski on sellel teemal vanemaid viiteid.
Artikkel aastast 1908
Artikkel aastast 1919
Siinkirjutaja tutvus Riigiarhiivis mõnede säilikutega, ning näppu jäi dokumentatsioon aastatest 1951-1952, mis kujutab endast tollase riigikontrolli auditit Orissaare rajoonis ja sellega seonduvatest dokumentidest.
Järgnev tekst on interpreteering tollase Saare Maaparandusjaama direktori Aleksander Pitk'i seletuskirjast Eesti NSV Riigi kontroll ministeeriumile Väinatammi ava rajamise osas.
Aleksander Pitk kirjutab, et 1946 ja 1947 aastatel oli ta ENSV Ülemnõukogu saadikuna teadlik endiste Muhu ja Pöide valdade kalurite soovist teha Muhu ja Saaremaad ühendavale tammile avaused "vee läbivooluks, vee puhastamiseks Väikeses-Väinas kalapüügi paatidele ja kalade läbipääsuks jne."
Pitk tundis end olevat kohustatud kõnealuse teemaga tegelema. 24. aprillil 1948 lubati talle kui Saarema TSN Täitevkomitee esimehele ENSV Ministrite nõukogu poolt vajalik sild ja kanal ehitada. Sild ehitati sama aasta sügisel kohalike kalurite koostööna ning Saaremaa Teedeosakonna järelvalvel ja juhtimisel. Paraku aga jäi kanal kaevamata ning sild seisis kuival kuni 1951. aasta sügiseni, mida Pitk oma seletuskirjas naeruväärseks nimetab. 1951. aasta sügisel oli veetase pikalt madal ning soodustas kaevetööde tegemist. Pitk korraldas kaevetööde teostamiseks lepingu sõlmimise ENSV Kalurikolhooside Liidu voliniku Paul Pallas'ega. Pallas oli lepingu sõlmimisel arvamusel, et nimetatud tööde eest tasub Kalurikolhooside Liit.
Tööd lõpetati 25. oktoobril ning arve koos tööde aktiga esitatigi Kalurikolhooside Liidule, kust aga keelduti arvet tasumast.
Hiljem ilmnes, et kogu nimetatud töö teostamise kohustus on pandud ENSV Ministrite Nõukogu määrusega 16. detsembrist 1951 ENSV Kalatööstus Ministeeriumi kanda. 27. märtsil 1952 saadeti teostatud tööde arve (summas 3599,46 rubla) Kalatööstuse Ministeeriumile, kust seisukohta arve tasumisele ei olnud saadud (vähemasti kuu hiljem).
Tööde aktist ilmneb, et kaevetööd sisaldasid 510 kuupmeetri pinnase kaevamist, millele kulus aega koos transpordiga 30 tundi. Kaevetöid teostati traktoriga S-80.
Avade loomise teema on olnud arutlusel korduvalt ja meie blogiski on sellel teemal vanemaid viiteid.
Artikkel aastast 1908
Artikkel aastast 1919
Tellimine:
Postitused (Atom)