Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Pühapäev, 27. veebruar 2011

96 inimest kavandavad kodumaa reetmist (1955)

Paadi ehitamine võis tuua kahtlustuse kodumaa reetmises:

vaata alljärnevat lõiku (see pärineb eelmises postituses mainitud aruandest):

Piiriäärsetes rajooniorganites käinud ENSV MN juures asuva RJK juhtivad töötajad on rakendanud abinõusid, et välja selgitada nõrgad kohad, kus piirist läbimurdmine on kõige tõenäolisem, ning mitmeid selliseid lõike on tugevdatud agentuuriga. Sellesuunalist tööd tehakse ka praegu, seal aga, kus operatiivsest olukorrast tingituna selleks vajadus tekib, luuakse taas residentuurid.

Aruandeperioodil oleme me võtnud meetmeid, et välja selgitada reetmist kavandav nõukogudevastane element ja tõkestada selle tegevus.

1955. aasta jooksul on ENSV MN juures asuv RJK agentuur- ja operatiivmeetmete käigus välja selgitatud 96 Eesti NSV elanikku, kes kavandavad reetmist, neist töötatakse praegu läbi 66 inimest. Ülejäänud 30 inimest on 1955. aasta jooksul arreteerinud RJK organid ja piirivalvesalgad, kui nad tegid katset ületada riigipiiri, või miilitsaorganid nende poolt toimepandud kriminaalkuritegude eest.

Selles töölõigus on vabariigis 19 formulartoimikut ja 47 operatiivse eelkontrolli toimikut, neist 8 formulartoimikut ja 19 operatiivse eelkontrolli toimikut on menetlemisel ENSV MN juures asuva RJK 2. osakonnas. Kõiki neid isikuid on hakatud aktiivselt agentuurselt läbi töötama, et välja selgitada nende kavatsused ja kuritegelikud sidemed, aga ka selleks, et välja selgitada, milliseid praktilisi toiminguid nad on teinud põgenemise ettevalmistamiseks, eesmärgiks on ära hoida nende karistamatu lahkumine välismaale.
Selle kõrval rakendame üksikute seda liiki inimeste suhtes profülaktilisi abinõusid.

Nii töötatab 2. osakond formulartoimiku järgi reetmiskavatsuses kahtlustatavana läbi VARRIK, Jaan Jakobi p, kes on sündinud 1881. aastal ja on endine kaugesõidukapten. Läbitöötamise käigus tehti agendi "Juhan" kaudu kindaks, et VARRIK lõpetab paadi ehitamist ja kavatseb lähemal ajal sellega põgeneda välismaale. Võttes arvsse, et VARRIK ei suuda oma vanuse tõttu põgeneda välismaale maismaad pidi, otsustasime me temalt selle paadi ära võtta.
Me juhindusime ENSV MN 1955. aasta määrusest, mis keelab paatide ehitamise ja hoidmise piiritsoonis väljaspool valvatavaid sildumiskohti, ja korraldasime VARRIKU juures läbiotsimise, mille käigus tal olemasolev paat avastati ja võeti ära. VARRIK kuulati üle ja temaga viidi läbi vastav profülaktiline vestlus.

Me töötame operatiivse eelkontrolli toimiku järgi läbi PETROVA, Anna Vassili t, kes on sündinud 1921. aastal, ilma kindla elu- ja töökohata.
PETROVA peab plaani põgeneda välismaale, 1955. aastal püüdis ta asuda tööle välissõitudel käivatele laevadele ja käis Leningradi oblastis. Kuna teda pärast piiritsoonis kinnipidamist hoolikalt üle kuulati, korraldasime me temaga 1955. aasta detsembris vastava vestluse, ühtlasi osutasime talle abi sissekirjutuse saamisel Tallinna linnas ja töökoha leidmisel.

Me töötame operatiivse eelkontrolli toimiku järgi läbi KALMAN, Oskar Ludvigi poega, kes on sündinud 1935. aastal ja on Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilane.
KALMAN on 1955. aastal Soome põgenenud kodumaareeturi HUBELI lähedane sõber. Nagu on kindlaks tehtud, ootas HUBEL, et Karjala-Soome NSVs tuleb otsekui jahile tema sõber, kes on Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilane. Saadud andmete kohaselt kavatseb KALMAN 1956. aasta veebruaris õppetöö vaheajal sõita Viiburi piirkonda väidetavalt jahile.
Arvestades seda, et KALMANi isa ja ema on vanad kommunistid ning isa töötab Polütehnilises Instituudis õppejõuna, vestlesime me KALMANI isaga, kes lubas mõjutada oma poega selliselt, et ära hoida tema kuritegelikud teod.
Kuigi me rakendame profülaktilist laadi abinõusid, ei nõrgenda me nimetatud isikute agentuurset jälgimist.

1956. aasta jaanuaris ja veebruaris kavandame läbi viia profülaktilisi meetmeid ka mitmete teiste isikute suhtes, kellel on reetmiskavatsused.

Arvestades seda, et 2. osakonna aparaadi kaks operatiivtöötajat, kelle ülesandeks oli välja selgitada isikud, kes kavandavad reetmist, neid läbi töötada ning ära hoida nende kuritegelike plaanide elluviimine, ei olnud suutelised tagama sellealast aktiivset tööd, on vastavalt NSVL MN juures asuva RJK 17. detsembri 1955. aasta direktiivile nr 153ss ja ENSV MN juures asuva RJK 4. jaanuari 1956. aasta käskkirjale nr 001 loodud 2. osakonna operatiivtöötajatest 5 inimesest koosnev rühm ülesandega ellu viia agentuur- ja operatiivmeetmed, mis tõkestaksid vaenulike elementide illegaalsed piiriületamiskatsed, ning osutada selles töös abi RJK rajooniaparaatidele.
Sellesama käskkirjaga on pandud selle töö juhtimine ja kontrollimine vabariigi piiriäärsetes rajoonides ühele 2. osakonna ülema asetäitjatest.
Iga 2. osakonna aparaadis menetletava toimiku kohta, mis käsitleb reetmiskavatsusi ilmutanud isikuid, on nimetatud rühm välja töötanud nende isikute usaldusväärse jälgimise organiseerimise abinõude plaani, et ära hoida nende põgenemine, vastavaid meetmeid viiakse ellu.

1955. aastal on 2. osakond mõnevõrra parandanud tööd kohalike organite juhtimisel ning praktilise abi osutamisel linna- ja rajooniaparaatidele isikute läbitöötamisel, keda kahtlustatakse spioneerimises, aga ka eriti ohtlike riiklike kurjategijate tagaotsimisel.

Koos Tartu, Harju, Pärnu, Keila, Orissaare, Narva, Abja ning teiste linna- ja rajooniaparaatidega töötati operatiivarvestuse konkreetsete toimikute kohta välja ja viidi ellu vastavad üritused.

vastuluure aruanne (1955)

Täiesti salajane

NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee

2. peavalitsuse ülemale kindralleitnant sm P.V. Fedotovile

A R U A N N E

Eesti NSV MINISTRITE NÕUKOGU juures asuva RIIKLIKU JULGEOLEKU KOMITEE

2. VASTULUUREOSAKONNA TÖÖST 1955. aastal 

/---/
 1955. aasta novembris kavatses HAKSALU põgeneda illegaalselt välismaale, kasutades selleks kaluripaati, mille ta tahtis varastada ühe kolhoosi kai äärest. Meie poolt rakendatud abinõude tulemusena hoiti HAKSALU põgenemine välismaale ära.

Me töötame HAKSALUT läbi selles suunas, et välja selgitada, kas ja millist vaenutegevust ta arendab ning kas tal on illegaalne sidekanal Rootsi luureorganitega, aga ka sel eesmärgil, et takistada tema illegaalset lahkumist välismaale. Selleks on HAKSALU läbitöötamisse lülitatud agendid "Kalamees", "Revel" ja "Pliiats", kes on loonud temaga usalduslikud suhted.

Formulartoimik Saksa luure agendi VALLIK, Aleksander Kustase p kohta, kes on sündinud 1919. aastal, eestlane, elab ENSV Orissaare rajoonis, töötab kolhoosis.

VALLIK oli mobiliseeritud Nõukogude armeesse ja läks 1941. aastal lahingutegevuse ajal üle vaenlase poolele. 1941. aasta septembris värbas VALLIKU Saksa luure kaastööline kapten SILLING ning mõni päev hiljem toimetati ta luureülesande täitmiseks koos Saksa luuraja ELLIK, Oskari (arreteeritud) ja radisti HOIT, Ludvigiga (uppus 1944. a merre) Saaremaale Nõukogude armee väeosade tagalasse. Maabumise hetkel oli neil raadiojaam, et edastada luureandmeid Saksa luurele. Jõudnud saarele, lõi luurerühm raadioühenduse sakslastega ja andis edasi andmeid Nõukogude armee väeosade liikumise ja paiknemise kohta. Kaks nädalat pärast luurerühma saabumist saarele jätsid Nõukogude väeosad Saaremaa maha ning sakslaste tulekuga saarele lasti VALLIK koos ELLIKU ja HOITIGA koju.

Kuni 1943. aastani elas VALLIK oma isatalus ja kuulus organisatsiooni Omakaitse, seejärel mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, kuid põgenes teel väeossa ja varjas end mõnda aega, kuid peagi ta arreteeriti ja teda peeti vanglas Kuressaare linnas ja seejärel Tallinnas.

1944. aastal vabastasid saksalsed ta vahi alt ja saatsid teenima Saksa armee sapööriväeossa, kuid varsti ta deserteerus jälle ja tuli tagasi Saaremaale.

Pärast Eesti NSV territooriumi vabastamist saksa fašistlikest okupantidest läks VALLIK põranda alla ja varjas end Nõukogude võimuorganite eest kuni 1955. aasta septembrini.

5. septembril 1955. aastal tuli VALLIK oma süüd üles tunnistama. Koos VALLIKUGA varjasid end Nõukogude võimuorganite eest Saaremaa elanikud kriminaalkurjategija KIIK, Benjamin Mihkli p, sündinud 1930. aastal, ja KOIT, August Juhani p, sündinud 1916. aastal, me legaliseerisime nad 1955. aasta novembris.

Kontrollitud agendi "Kuznetsov" teatest ilmneb, et 1944. aastal aitas KOIT ELLIK, Oskaril põgeneda Rootsi. 1946. aastal toimetasid välisriikide luureorganid ELLIK, Oskari koos raadiojaamaga Saaremaale ning KOIT osutas talle maabumisel abi.

Pärast ELLIKU kinnipidamist 1946. aastal kutsus II piirivalvesalk KOIDU ülekuulamisele, kuid ta ei ilmunud ülekuulamisele ja läks põranda alla.

Sama agendi andmetel kavatsesid VALLIK, KIIK ja KOIT 1951. aastal põgeneda kalurite mootorpaadiga Rootsi.

Arvestades seda, et VALLIKUL, KIIGEL ja KOIDUL võib käesoleval ajal olla side välisriikide luureorganitega, töötatakse neid agentuuri kaudu aktiivselt läbi.
/---/

http://www.esm.ee/public/projektid/5/2.osak55.html

Reede, 25. veebruar 2011

(1944) Mobiliseeritud mehe saatus

http://net.planet.ee/dokument/S%D5JAJUTUD.txt

Uno Oll mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse Saaremaalt. Oli suunatud teenima ühte Paldiskis asunud Saksa õhutõrjeüksusesse. 1944. aasta septembris, kui Saksa relvajõud Eestist taanduma hakkasid, otsustas väeosast lahkuda ja pöördus tagasi koju. Tegi paaril korral katset Rootsi põgeneda, kuid need ebaõnnestusid. Hiljem arreteeriti NKVD poolt ja saadeti Venemaa koonduslaagritesse sunnitööle
***

Vastavalt Eesti Omavalitsuse juhi poolt 3. augustil 1944 välja kuulutatud 1927. aastakäigu mobilisatsioonile, tuli ka minul minna teenima Saksa lennuväe abiteenistusse. Mul on tänaseni meeles sel puhul isa poolt lausutud sõnad: “Kallis poeg”, ütles ta, “saadan sind südamevaluga tundmatule sõjameheteele. Kui sul tuleb minna sõtta oma kodumaa eest, siis jah! Aga kui Suur-Saksamaa eest, siis ei!”

Kui jõudis kätte äraminekupäev, pani ema seljakotti sõdurile vajalikud asjad: seebi, käteräti, kruusi ja muu vajaliku ning ka toidumoona. Kutsel ette nähtud kuupäevaks ja kellaajaks olin Kuressaares.

Oma küla poistest oli üks minejatest Karl Leedo. Astusime koos vastuvõtukomisjoni ette. Seal toimus poiste vastuvõtt just nagu jooksval lindil. Koputati kopse ja kuulati südant ning kontrolliti silmanägemist ja kõrvakuulmist. Kuna mu vasak kõrv kuulis juba lapseeast saadik pisut nõrgalt, arvasin, et mind tunnistatakse nn. “valge passi” saajaks. Kuid osutusin sõjaväekõlbulikuks.

Kogu Saaremaalt oli tulnud kokku päris kenake hulk noori mehi, kes kõik järgmisel päeval autodele pandi ja Tallinna lähedale Pirita-Kosele sõidutati. Sinna, Pirita jõe kaldal kasvava männimetsa alla olid ehitatud palkidest punkrid ja suured puust barakid, kuhu kõik kohaletulnud elama paigutati. Seal jagati meile välja nägusad sinihallid vormiriided ja sellest hetkest peale olime kõik lennuväe abiteenistuse poisid. Meie erariideid meilt aga millegipärast ära ei võetud.

Mõned päevad hiljem saadeti osa poisse Pirita-Kose laagrist, nende hulgas ka mind, Paldiskisse, kus meid jaotati õhutõrjepatarei kahurirühmade vahel. Kahurimeeskonnad koosnesid sakslastest, kes nüüd meile rividrilli ja kahuriõppusi korraldama hakkasid.

Veidralt naljakas tundus meile “Heil Hitler” tervituse õppimine. Patareiülema tähelepaneliku ja valvsa pilgu all pidime viis sammu enne tervitatavat välkkiirelt käe ette sirutama ja siis valvelsammul temast mööda marssima. Algul üksikult, seejärel kümme poissi üheaegselt koos. Saime seni mahvi, kuni tervitus täiesti selgeks sai.

Põgenemine.
Samal ajal muutusid rindeteated iga päevaga üha ärevamaks ning rindejoon liikus aina lähemale. See põhjustas sakslaste seas märgatavat ärevust. Ühel hommikul, pärast hommikusöögi kättejaotamist, tuli käsk kahurid alustelt maha võtta ja sadamasse transportida. Patareiülem teatas, et sõit läheb lahti Taanimaale. Et takistada eesti poiste laialijooksmist, käsutati meid rivisse ja viidi Paldiski peatänaval asunud Ortskomandatuuri hoonesse. Seal paigutati eesti poisid ühte hoone teisel korrusel olnud ruumi, mille uks seejärel lukku keerati ning selle ette pandi relvastatud tunnimehed.

Vahialustena luku taha suletud, otsustasime kolme Saaremaa poisiga - Karl Leedo Valjalast Kiriku külast, kaupmees Leineri poeg Kallemäelt ja Siiksaare poiss, kelle nime olen unustanud, teha sealt “kand ja varvas”. Seda teostada polnud hoopiski lihtne. Kui põgenemisplaan oli üksipulgi läbi arutatud, hakkasime seda ellu viima. Sõlmisime ruumis olnud voodilinad omavahel kokku ja keerasime need köieks. Seejärel laskusime järgemööda ruumi hoovipoolsest aknast alla. Meie õnneks ei olnud maja hoovis valvet. Sellega oli meie põgenemisplaani esimene etapp õnnelikult teoks tehtud. Tahtsime välja jõuda Saaremaale, aga kuidas seda teha, polnud meile veel selge.

Lennuväe abiteenistuse vormis hakkasime mööda Tallinn-Paldiski maanteed Keila poole sammuma. Meile vooris pidevalt vastu sõjaväekolonne lahingutehnikaga, mis kõik Paldiski sadama poole ruttasid. Läbinud õnnelikult paar kilomeetrit, märkasime eemal maanteekäänaku kohal seljaga meie poole seismas kahte saksa välisandarmit teenistuskoertega. Nagu hiljem teada saime, oli selle maanteekäänaku taga Venemaalt evakueeritud tsiviilisikute peatuslaager.

Ootamatult pööras üks “ketikoertest” end ringi. Tajusime otsekohe meid ähvardavat ohtu ja alateadvuses toimiva ohutunde sunnil lippasime kiiresti tee ääres kasvavasse võssa. See, et me jooksu panime, oli viga. Meid oli märgatud ja koerad lasti lahti, kes valjult haukudes meile järele jooksma hakkasid. Meie õnneks oli aga maapind võsa all madal ja mätaste vahel suured veelombid, mistõttu koerad kaotasid meie jäljed. Meie aga jooksime aina edasi, teadmata kuhu me välja jõuame. Kuid teadsime ka seda, mis meid ees ootab, kui sakslased meid tabavad. Väeosast deserteerinud lasti kohe maha. Olime relvadeta ja pealegi polnud meil dokumente.

Sompasime mööda vesist võsaalust edasi kuni suure metsani ja mööda seda liikusime edasi kuni jõudsime mere äärde välja. Ühes mere ääres kasvavas metsatukas märkasime üksikut paljude kõrvalhoonetega talumaja. Siiksaare poiss, kellel ainsana olid seljakotiga kaasas erariided, tõmbas need selga ja läks maja juurde pinda sondeerima. Ja mis selgus - olime liikunud kogu aeg vastupidises suunas. Meie sooviks oli olnud jõuda Harju-Risti asulasse, kuid tegelikult olime liikunud vastupidises suunas ja me hakkasime tagasi minema.

Hakkas hämarduma. Pimeduse saabumisel jõudsime tagasi Tallinn-Paldiski maanteele. Sellel voorisid vahetpidamata autod ja lahingumasinate kolonnid, mis kõik Paldiski suunas liikusid ja meil oli raskusi maantee ületamisega. Liikusime edasi kogu öö. Hommikupoole ööd tegime peatuse ja heitsime metsas ühe suure kuuse alla puhkama. Läbi une kuulsime eemalt kostvat automaatrelvade tärinat. Hiljem selgus, et olime jõudnud Klooga lähistele ja oletatavasti lasti sel ööl maha Klooga laagris olnud juute.

Varahommikul hakkasime liikuma Vasalemma raudteejaama suunas, et sealt mõne rongiga Risti jaamani sõita. Liikusime mööda kõrvalisi teid ja metsaaluseid radu, kuni jõudsime mingi jõeni, mille eemalt paistval sillal nägime seismas kahte silda valvavat tunnimeest. Et mitte tunnimeeste silma alla sattuda, otsustasime liikuda piki jõge vastassuunas, kuni leiame mõne madalama koha, kus saame jõest üle minna. Ületanud õnnelikult jõe, rühkisime edasi Vasalemma jaama suunas, tagant tõukamas nooruslik seiklushimu ja koduootus.

Jõudsime Vasalemma jaama hetkel, kui sinna saabus Tallinna poolt paarist kinnisest kaubavagunist koosnev rong. Jaama oli kogunenud palju saksa sõjaväe vormis eestlasi, kellede hulgas oli ka mitu ohvitseripagunitega meest. Kõik nad tahtsid minna Haapsallu. Jaama saabunud rongis olid aga mõnikümmend sakslast, kes ei tahtnud eestlasi rongile lubada. Nüüd otsustasid eestlased rongi sakslastelt üle võtta. See õnnestus ilma ühegi püssipauguta. Jalameesteks jäänud sakslased üritasid jaamakorraldaja abiga juhtunust Haapsallu teatada ja nagu nüüd selgus, oli nende ülesandeks ka raudtee õhku lasta. Selle võimaluse võtsid eesti sõjaväelased neilt ära. Nii pääsesime ka meie rongile ja jõudsime õnnelikult Risti jaama. Nüüd hakkasime liikuma Lihula suunas, kuhu jõudsime 22. septembri õhtuks.

Sellest teekonnast on mällu jäänud üks episood. Maanteel liikunud veoautod olid täis eesti mehi ja nende kohal lehvisid tuules sini-must-valged lipud. Autodes olnud mehed olid kuraaži täis. Nende sõnul ei olevat vabadusetund enam kaugel ja saabunud oli aeg peksta eestlaste põlisvaenlasi - nii venelasi kui ka sakslasi. Tallinnas võitlevat Pitka väed ja Toompeal lehvivat Eesti lipp. Nad kutsusid ka meid kaasa.

Kuid otsustasime mitte nendega kaasa minna. Meil mõlkus mõttes ainus soov, kodusaarele pääseda. Nagu hiljem selgus, ei kandnud nende vabanemiskuraaži täis eesti meeste viimased ponnistused kahjuks enam vilja. Tuhanded uljad Eesti vabaduse nimel võidelnud eesti mehed olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase vastu võitlemisest loobuma.

Meie aga liikusime juhusliku küüdiga edasi Virtsu sadama suunas. Enne sadamasse jõudmist kohtasime üht vana kalurit, kes soovitas meil sadamasse mitte minna. See elutark vana mees ütles: “Poisid, oodake seni, kuni karmid sõjatormid möödas ja rahulaev sadamas. Seniks jääge minu poole. Annan teile ulualust ja toidupoolist.”

Kuid tundes nooruslikku tuhinat tiibades, ei võtnud me tookord selle vana kaluri nõuannet kuulda. Otsustasime kõigi kurjade jõudude kiuste kodusaarele pääseda. Äärepealt pidi see samm meile aga saatuslikuks saama ja meie kojujõudmise soovid olid purunemise äärel.

Kodu oli tühi.
Sadamakai, kuhu me lõpuks jõudsime, oli kui sipelgapesa täis sagimist. Seal oli eraisikute hobuvankreid, millel koormaks majakraam, naised ja lapsed, samuti erinevate väeliikide sõjaväelased autodel, jalgsi ja isegi jalgratastega. Palju oli ka mitmesugust sõjatehnikat. Kontrolli ega korraldamist aga ei mingisugust. Kõikjal vaid suur segadus ja tohuvabohu. Kõrgelt taevast aga kostis vene lennukite undamist, mis õnneks küll vaid üle lendasid.

Üleveopraam sai mehi pilgeni täis ja võttis kursi Kuivastu sadama peale. Veidi rohkem kui poole tunni pärast randusime sadamakai ääres. Kuid siis - tont ja tuline! Korrapealt oli selge, et käiku on läinud sündmuste karussell. Kahetsusega tuletasime meelde vana kaluri arukat nõuannet.

Meid võtsid vastu saksa välisandarmid, kes seisid sadamakaist veidi eemal ahelikus. Tagapool lagedal väljal nägime seismas suurt gruppi sõjaväevormis ja erariides mehi, keda valvasid ratsahobustel sakslased. Ka meid viidi nende juurde. Varsti rivistati meid kolme kaupa rivisse ja relvastatud sakslastest saadetuna hakkasime liikuma Muhu-Liiva poole. Kirusime mõttes oma poisekeselikku rumalust ja vahelejäämist. Kuid parata polnud enam midagi ja pattu kahetseda oli juba hilja.

Koos meiega oli rivis ka üks SS-vormi kandev eesti ohvitser. Tema sõnul saatvat sakslased kinninabitud mehed Kuressaarde, et seal neist vastupanuks üksust formeerida. Jõudnud Muhu-Liivale pöördus see ohvitser meiega olnud sakslaste ülema poole ja rääkis sellega. Tulnud tagasi meie juurde, kamandas ta meestesalgast 20 meest endaga kaasa tulema. Silkasime neljakesti kiirest selle ohvitseri hoole alla. Saanud mehed kokku, teatas ohvitser, et hakkame liikuma Kuressaare poole.

Kuna Väikese Väina tammil oli kahekordne välisandarmitest kontroll-post, kust ilma vastava loata polnud läbipääs võimalik, viis too eesti ohvitser meid rivikorras kontrollpostidest läbi. Veendusime peagi, et meil oli tegemist läbi ja lõhki ausa ning tubli eesti mehega. Jõudnud Orissaarde, üllatas too ohvitser meid ootamatu ettepanekuga. Nimelt kutsus ta meid endaga kaasa Rootsi minema. Kes on nõus, tulgu aga temaga kaasa!

Täispikka lugu saab lugeda aadressilt: http://net.planet.ee/dokument/S%D5JAJUTUD.txt

Esmaspäev, 21. veebruar 2011

Sinimustvalge heiskamine nõuka ajal (1978)

Saaremaa muuseumis on hoiul:

"Üleskutse Eesti Vabariigi 60. aastapäevaks"
(see on valgele paberitükile sinise pastapliiatsige kirjutatud tekst)
Lugu ise: Orissaare KK-i poisid A. Laide ja A. Aljas heiskasid 1978.a. Orissaare kultuurimaja katusele isetehtud sinimustvalge lipu. Lisaks koostati veel üleskutse alustada vabaduse nimel võitlust rõhujate vastu. Algselt plaaniti see alevi vahele kuulutuste tahvlile üles panna, kuid julgeoleku kaalutlustel loobuti. Kavas oli ajalehest trükitähed väljalõigata ja paberile kleepida.
A. Laide kandis paberitükikest oma rahakotis kuni 2009.
V. Kuivjõgi avaldas kohalikus ajalehes teemakohase artikli. Pärast seda võttis muuseum A. Laidega ühendust ja viimane andis üleskutse Külli Rikase kaudu muuseumile 20. veebruaril 2009.

Pühapäev, 20. veebruar 2011

Maasis märgistatud tuvi (1908)

Lindude märgistamisest

Saaremaa Jaanist. Märgitud tuwi. 17. nowembrist saadik elutseb Maasi wallas, Saaremaal, Orinõmme küla, Willem Masti juures sinikas tuwi, kellel pahema tiiwa küljes märgid 08X151 ja parema jala ümber tinawõru on, mille peal järgmised märgid leiduwad:
† (ankur) 8 ТИАШ 06, wiimased ei ole õige selged.
(Päewaleht, 8.detsember 1908)

elu Maasi kroonumõisas

http://vana.muhu.ee/images/stories/muhulane/Muhulane%202007/mai_2.pdf

See, et Riigivarade ministeerium just 1846. aastal jälle kroonutalupoegade kohta käivaid instruktsioone oli vastu võtnud, tegi asja ilmselt talupoegade jaoks veelgi segasemaks. Selle näiteks on Maasi kroonumõisas juhtunu, kus kogukonnakohtu kaasistuja Andrus Jaeggi tegi Rahula küla kupjale Jüri Ratturile ülesandeks sealsetelt peremeestelt küsida, kas nad tahavad, et neid raharendile viidaks.

Laupäev, 19. veebruar 2011

Taaliku Kõrgem algkool

juustukojad Maasis ja Taalikul

http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=142&Itemid=168

Ettevõtjana oli Schlupi esimeseks sammuks juustuköögi juurde piimapoe rajamine. 1890. a. paiku ostis ta ara Pika tänava lõpus paiknenud voorimees Rosenbergi maja, kuhu viis oma ettevõtte üle. Sinna rajas ta ka laagerdamiskeskuse, kus juust seisis enne turustamist ligi aasta. Siin valmis lõplikult ka Schlupi teistest juustukodadest pärinev toodang. Samas valmistati juust müügiks ette, pakiti koos õlgede ja humalatega tünnidesse ning saadeti Riia kaudu Venemaa suurematesse keskustesse müügile. 1900. aastal saatis Schlup Peterburi, Riia ja Tallinna turule 1500 puuda juustu.

Tegevuse kõrgperioodil kuulusid talle juustukojad Pihtlas, Tõllustes, Loonas, Maasis, Pidulas, Paadlas, Mõntus ja Taalikul.

Elu Maasi asunduses

Valentina Võit (neiuna Tamm) meenutab lapsepõlve aega sõja-eelsel perioodil:
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=3&artid=27469

Maasi asunduses olnud Eesti ajal osaühisus, kuhu kuulus kolm küla: Maasi, Laheküla ja Mäeküla. Kõikide talude lambad olnud suvel koos ühisel karjamaal, neid tuli külakorras karjatada, üheks karjatamiskohaks oli Maasi männik. Valli mäletamist mööda oli see päris suur lambakari, sest igas peres oli vähemalt kolm-neli lammast. Vallil tuli juba seitsmeaastaselt hakata lambakarjas käima. “Ma kartsin hirmsasti äikeseilma. Ükskord, mäletan – tuul tõusis, puud hakkasid kohisema ja ma mõtlesin – nüüd tuleb äikeseilm. Ajasin kõik lambad kiiresti kuuri alla kokku ja koju. Kuid kodus sain vanaema käest “kammimist”, ta andis mulle jummikatega (jämeda varrega umbrohi) mööda sääri ja ajas mu lammaste juurde tagasi,” meenutas Valli oma esimesi, kohati valusaid lapsepõlvemälestusi tööst ja kohustustest.

Mõelda vaid – seitsmeaastane tüdrukuke ja vastutus missugune! Polnud ju üksnes oma pere lambad, vaid paljude perede lambad. Valli: “Kogu aeg käisin ümber lambakarja ringiratast, et ükski eemale ei läheks. Aga karjas ma ei pidanud käima iga päev, vaid siis, kui tuli meie pere kord. Mänguks oli ka ikka aega. Ja üks juhtum ongi mul meeles mänguga seoses. Mulle meeldis nukkudega mängida. Meil oli hästi suur võimasin, vändaga. Kui vanaema oli või valmis teinud, pesi ta masina ilusasti puhtaks ja pani õue päikese kätte kuivama. Vaatasin seda masinat ja mulle tundus, et see sobib mulle nukumajaks. Võtsin pingilt masina ja nägin, et tuul oli mõned puulehed sinna sisse keerutanud. Pistsin pea masinasse, et sellest lehed välja puhuda, kuid jäin peadpidi võimasinasse kinni. Nutsin ja karjusin, kuid pead masinast välja ei saanud. Kui vanaema lõpuks appi tõttas, sain jälle tõrelda: “Sa va äiti, mis sa sinna masinasse otsisid?”

Kooliaeg ja noorusaastad

Kooliaeg algas sel ajal kaheksa-aastaselt. Kui Valli kooli läks, oli Maasis neljaklassiline kool, mis Valli lõpetamise ajal oli juba kuueklassiline. Nii sai Valli oma aja võimaluste kohta väga hea hariduse. Vana Viires olnud koolijuhataja ja andnud ka tunde. Valli sõnul oli ta ka kirikuõpetaja, väga haritud ja tehtud mees, kes valdas mitut keelt. Ka Valli õppinud saksa keelt, kuid nüüdseks on õpitu enamasti ununenud, ainult mõned saksakeelsed laulud ja numbrid olevat veel meeles.

Valli noorusajast veel. Maasi asunduse ajal oli ühis- ja kultuurielu olnud väga vilgas. “Laulsin kooris, osalesin näitemänguringis, tantsisin rahvatantsu. Oi, kuidas see mulle meeldis! Niina Väin oli meie koorijuht ja õpetaja, ta andis meile koolis ka kodanikuõpetuse tundi. Niina oli ka see, kes tegi maanoorte ringi, käisime laulukoori ja näidenditega esinemas. Iga laupäeva ootasime väga, sest siis said külanoored kokku kas kiigeplatsil või Orinõmme Ristiväljal laulmas ja tantsimas.

Ohvrikivid ja Püha jõgi, mis lahutas (Oris)saart

Maasi ja Pöide kandi ohvrikividest:

http://www.maavald.ee/maausk.html?rubriik=35&id=128&op=lugu

Oluline viide Vello Lõugaselt Maadevahelise jõe ja eraldi saare kohta:

Pyhaks peeti ka Valjala ja Pöide kihelkonda lahutanud jõge, mis kandis yhtlasi Vahejõe, praegu Maadevahe jõe nime. Vahejõe nimetuse teket seletatakse tavaliselt nii, et keskajal oli ta piirijõeks piiskopi ja ordu maade vahel. Päriselt oli tegu yrgse loodusliku piiriga, mis eraldas kunagi laia väinana Saaremaa idaosa saare põhiosast. Maakerke tagajärjel on sellest järele jäänud vaid soode ja kadastike vöönd, mille yks ots ulatub Koigi järve ymbrusse ja teine Kõiguste lahe soppi. Selle muistse sygava merelahe kaldad on olnud tihedasti asustatud juba I aastatuhandel eKr. ja ilmselt pole siin puudunud ka tähtsad kultusepaigad, millest järgneski Pyha nime andmine kogu jõele. [---]
V. Lõugas, 96: 91
Vello Lõugas, Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas, Eesti Entsyklopeediakirjastus, Tallinn, 1996

õigeusu koguduse teke Tagavere-Maasi piirkonda

1850 peeti esimene teenistus Tagaverel, siis Kavandi kool-palvemajas, hiljem tekkis Ööriku kirik:

http://www.eoc.ee/est/esileht/piiskopkonnad/parnusaare/article_id-180

Vaibad,Pärna Valli ja elu Maasi mõisa ümbruskonnas

Alloleval lingil on tore lugu Pärna Vallist, tema elust sel ajal kui Maasi mõis jagati kruntideks, palvetundides, kiigel ja tantsupidudel käimisest.

Seal kodulehel valik Orisssaare kandi vaipasid ja nende saamise lood

Külaelanik Raissa Järmut (s 1912 Muhus Pädastes, tuli koos vanematega Maasile 1922 ja Mäe külla 1935 kui abiellus) rääkis: "Valeria Jurkatam'i (23.04.1916-07.11.2002, kutsuti Pärna Valli) surma järel tema elamisest (Orissaare vald, Mäe küla, Pärna talu) saadud kogu. Valli ema ja isa olid pärit Saaremaalt (ema Akilina oli Mikamäe küla Nuki talust, isa Andrei oli Valgult Ööriku poolt, Valgu oli vabadikumaja), kuid elasid ja teenisid sajandi alguses Tallinnas. Tulid tagasi, kui Maasi mõisa maad 1922-23. aastal kruntideks jagati. Alguses elasid vanemad mõisas koos teistega, kuid 1926. aastal ehitasid Pärnale maja. Vanemad olid adventistid või baptistid, pühapäeviti peeti Pärnal palvetundi. Palvetundides käisid ka külanoored, kes muidu usklikud ei olnud. Üldiselt peeti Jurkatame saksteks, sest neil oli kummut ja riidekapp (need olid Valli isa omad, kes oli pikka aega Tallinnas olnud poissmehena), mida teistes taludes ei olnud. Valli käis Maasil 4 klassi, Taalikult 5.-6. klassi ja Kõljala põllutöökoolis ühe aasta. Valli ei osalenud kodus toimuvates plavetundides, samuti ei käinud ta kiige juures ega Maasi mõisa tantsupidudel. Hiljem kolhoosiajal ei osalenud ta ka ühelgi peol, kus piletiraha pidi maksma. Kui niisama sai, siis osales küll. Valli töötas kolhoosis põllutöölisena. Oma kodus pidas palju lambaid, müüs villa ja liha ja kogus raha. Tal oli küll kavaler, kuid ta ei abiellunud kunagi, sest mõlemal oli oma suur talu ja kumbki ei saanud oma maja maha jätta." Pärna talus oli u 30 pappkohvrit, mis kõik täis uusi või vähekasutatud rõivaesemeid, valdavalt kokku ostetud nõukogude ajal. Lisaks veel kapid, mis samuti olid asju täis. Osadele pakkidele oli peale kirjutatud, millal ostetud ja mis maksis. Samuti pidas Valli täpseid vihikuid sissetulekute ja väljaminekute kohta. vt materjale muuseumi arhiivist.

http://vaibad.erm.ee/index.php?Itemid=53&option=com_zoo&view=item&category_id=88&item_id=2800

Reede, 18. veebruar 2011

Maasi mõisast

Maasi mõisa ajalugu sai alguse siis, kui Jüriöö ülestõusu järel hakati ordu uue tugipunktina Väikese Väina Saaremaa-poolse sillapea juurde ehitama Maasilinnust. Linnuse ehitustöödega tehti algust 1345. aastal. Millal mõisakeskus linnusest poolteist kilomeetrit kaugemale kolis ei ole teada. Hiljem, ordu likvideerimise järel, sai Maasist tüüpiline riigimõis, millisena säilis mõisa-ajastu lõpuni. Mõisa peahoone oli pikk ühekorruseline lihtne klassitsistlik kiviehitis; arvatavasti 19. sajandi esimesest poolest. 20-ndatel kolis peahoonesse kohalik kool - Maasi algkool. Hoone hävines 1944. aastal seoses dessandiga pandi põlema.
(Kasutatud raamatut "Saaremaa mõisad")

Neljapäev, 17. veebruar 2011

mis hoonega on tegu?

Jätkan Austraaliast saadetud fotode avaldamist: kas keegi teab mis hoonega on tegemist?

Teisipäev, 15. veebruar 2011

Elu Saksa okupatsiooni ajal 1917

Hea kirjeldus elust Saksa okupatsiooni ajal (nb! tegevus toimub Valjala kirikumõisas)

Pikem lugu: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=498


Sakslaste okupatsioon 1917 ja 1918
Korraga kella 8 paiku algas äge kahurituli Leisi pool, mis kestis mõne aja. Kella 12 paiku samal päeval jooksis keegi meile ja teatas, et saksa jalgratturid umbes ühe kompanii suuruses olnud Valjala kirikumõisas ja einestanud seal. Peatselt sõitnud nad aga edasi Masa poole. Oli selge, et sakslased on maabunud Leisis ja püüavad nüüd ära lõigata vene vägede taganemisteed suurel Kuressaare – Kuivastu maanteel. Kella 2 paiku lõunal läks alles päris lahinguks lahti. Tuli selge õhtu. Kuulsime korraga kuulipildujate raginat Masa poolt. Nüüd see enam ei lakanud. Seal haugatasid ka välikahurid. Et sakslastel kahureid ei olnud, siis võis see olla vaid vene patarei, mis püüdis toetada vene vägede läbimurret. Hiljem kuulsime, et vene patarei asunud Reo kiriku juures ja tulistanud sealt sakslasi. Sakslased olles kiviaedade taga sulgesid oma kuulipildujate tulega venelaste taganemistee. Samas kostis kahurite müra ka Pöide poolt. Seega oli selge, et sakslaste eesmärgiks on kogu Saaremaa vallutamine. Kella 8 aegu õhtul hakkas kõik vaikseks jääma. Arvasime, et teisel päeval puhkeb veel tugevam sõjategevus, kuid teine päev tõi vaikuse. Selgus, et saksa kuulipildurite kompanii pidas Masas vastu ja venelased, jättes maha patarei, põgenesid läbi suure Masa metsa Pöide poole, et pääseda mannermaale. See neil aga ei õnnestunud, sest sakslased olid juba vallutanud Muhu tammi sillapea Pöidel ja olid juba selle päeva õhtuks Kuivastus.


Jätkub ülalnimetatud aadressil

Täpsustus 1919 mässu kohta

http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=804&sec=13

Saare- ja Muhumaal toimuvatest sündmustest informeeriti kohe ka Tallinnas asuvat Ajutist Valitsust. Juba 17. veebruaril ilmus armee ülemjuhataja J. Laidoneri käsk „Vabariigi vaenlaste poolt korda pandud vaenulise tegevuse mahasurumiseks Muhu-, Hiiu- ja Saaremaal”.

Korralduse täideviijaks määrati suurtükilaeva Lembit komandör alamleitnant J. Klaar, kelle käsutusse anti 132 jalameest ja 110 ratsameest ühes 12 kergekuulipildujaga.

See väesalk jõudis Muhu saarele Raugi juures 18. veebruari pärastlõunal ja alustas tegevust kahes grupis: üks grupp liikus Kuivastu peale, teine aga Hellamaa-Soonda-Viira küla suunas. 18. ja 19. veebruril puhastati vastuhakkajatest Muhu saar. 20. veebruaril vallutati pärast pooletunnist tulevahetust Orissaare. Sellega oli tee Kuressaare peale avatud. Edasi liiguti järgmisel päeval. 21. veebruaril toimus Upa küla juures kokkupõrge vastuhakkajatega, kelle väed purustati.

kes on pildil apteegi juures?


Indrek Aer palub abi isikute tuvastamiseks piltidel (fotod tehtud vana apteegi juures)

Tudeng Tartus - aita Toimkonda

Kadri Tüür töötab praegu Kirjandusmuuseumis nende kappide vahel, kus on 1821-1944 a ajalehtede sisu kartoteegina avatud.
Ta leidis seal kartoteegis märksõnu Orissaare kohta ca 30 sedelit; Maasi kohta ca 30 sedelit; Pöide kihelkonna kohta ca 200 sedelit (konkreetselt Orissaare kohta u kümmekond).

Nende täpne läbivaatamine ja ümberkirjutamine on päeva-paari töö, et hiljem seda materjali Orissaare Ajaloo Toimkonnas üles panna.

Kui leiduks Tartus Orissaare kandi tudeng, kes oleks valmis Kirjandusmuuseumis materjali kopeerima, siis Kadri hea meelega juhataks kätte õiged viited.


Gustav Kutsar,
52 71 594
gustav.kutsar@gmail.com

Neljapäev, 10. veebruar 2011

Veel Anton Mikust

Anton Mikk sündis 10. veebruaril 1891, töötas postiametnikuna, osales aktiivselt võimu ülevõtmisel Saaremaal juunis 1940. Määrati riigipanga kohaliku osakonna juhatajaks. Jäi punavägede taganedes Saaremaale põranda alla. Tabati ning hukati 24. aprillil 1942 Saaremaal Loode tammikus. ("Saaremaa, 2. osa Ajalugu, majandus, kultuur" lk. 290)

1917. a. 29. septembri hommikul teatas Kihelkonna postkontori ülem Anton Mikk, et sakslased tulid eelmisel ööl Tagalahes maale ja liiguvad ...

http://www.geni.com/people/Anton-Mikk/6000000010725763080
Sünni koht Kaarma-Suure vald, Kuressaare

Anton Mikku perepilt


Pildil Anton Miku tütar Tatjana Mikk/Mägi, poeg Boris Mikk ja abikaasa Liidia Mikk

Kolmapäev, 9. veebruar 2011

Postiülem A. Mikk omnibussi kõrval

Pildil: Anton Mikk (postiamentiku vormis) seismas bussi ukse juures
Selle foto taga on daatum: 13.juuli 1930 Orissaare ning pühendus: igaveseks mälestuseks Leidale Tanja poolt

Teisipäev, 8. veebruar 2011

Kaastöö Austraaliast: Anton Miku perepilt

Susie Bedford Austraaliast saatis foto enda vanaonu Anton Miku perepildist: sellel pildil on Anton Mikk, abikaasa Liidia Mikk (neiuna Lutsepp), keskel tütar Tanja.

Esmaspäev, 7. veebruar 2011

Postiametnik Anton Mikk

Postijaama ülem Anton Mikk, kes 1923. a.  oli põllumeeste tarbeks asutatud Ühispanga eesotsas, tema pere kohta on järgmised andmed:

- abikaasa Liidia Mikk;


- poeg Boris Mikk (11. november 1922 Orissaare17. juuni 2007) oli aastatel 19661971 Eesti Rahvusraamatukogu direktor.

- tütar Tatjana;

- poeg Eino.

Edasise saatuse kohta on teada:

1940. aasta augustikuus figureerivad aga maavalitsuse koosseisude nimekirjas abimaavanemana endine postiametnik Antoni Mikk ...

Pühapäev, 6. veebruar 2011

1928 Orissaare agronoom Villibald Kirss

Põllumajanduse ja loomade tõu-aretusest saab lugeda Kati Nõu jpt mälestusi aadressilt:

http://www.jkkeskus.ee/pages/pv/meenutused_kokku.pdf

Samast ülevaatest leidsin ühe fakti - Orissaare ennesõja aegse agronoomia kohta:

Villibald Kirss sündis 27. detsembril 1901 Valjalas Kiriku külas, koolis käis Kuressaares, töötas isatalus Kaarma vallas Ansi külas, teenis sõjaväes. Et saada veidi raha edasiõppimiseks, töötas ühe suve sulasena.
Sulasekaupa tehes ei küsinud, kui palju talle palka makstakse, see jäi peremehe teha. Kui kuu oli täis, maksis peremees talle 5 krooni rohkem kui teistele sulastele. Sügisel läks Jäneda põllutöökooli eksamitele. Soovijaid oli palju, üle 60, vastu võeti 30. Kooli sai sisse. See oli 1923. aasta sügisel. Õppetöö kestis kolm aastat. Õde Tooni, kes töötas kooliõpetajana, andis igas kuus söögiraha 300 krooni.
Koolimaksust, 50 krooni, oli vabastatud. Pärast kooli lõpetamist oli Rootsis ühes talus praktikal.
Pärast Jäneda põllutöökooli lõpetamist tuli ise hakata teisi õpetama Sügisel 1926 sai ta teenistuskoha Saaremaale põllumajanduse nõuande alale, mida korraldas Põllumeeste Keskselts. Ta oli esimene taimekasvatuse instruktor, siis linnu 1928. aastal moodustati Saaremaal viis põllumajanduse nõustamise jaoskonda. Villibald Kirss määrati Orissaare jaoskonna agronoomiks, kellena töötas kaheksa aastat. Agronoom pidi olema universaalne, tundma taime ja loomakasvatust.
Koosolekud toimusid taluperedes ja koolimajades mõne küsimuse lahendamiseks ja loengute pidamiseks, põllumajanduslikuks nõustamiseks. Propageeriti tõuaretust, asutati pullijaam, tegeldi maaparandusega, propageeriti uusi taimesorte.
Rahast tunti Saaremaal suurt puudust. Moodustati piimaühingud, et talupidajatele õpetada, et parema söötmisega ja paremates pidamistingimustes võib lehm suuremat toodangut anda ja piima eest enam raha saada. Algul oli see selgitustöö võrdlemisi raske, sest keegi ei uskunud, et lehmalt võib ka rohkem piima saada ja meiereisse viia. Pöidel Vahtraaugu Juhan ütles, et praegu saame lehmadelt parajasti nii palju piima, et laupäeva õhtul pudrukastmeks jätkub, mida sa veel meiereisse viid. Öeldi ka, et kui see lehm nii kasulik loom on, eks te pidage siis ise, mis seda nii väga vaja meile soovitada?

Meenutused Internaatkoolist

Tolleaegne noorte elu ja valikud (Janne Vink, a. 1961):

Aga nagu noored ikka, polnud Vink endas siiski päris kindel ja otsustas pärast keskkooli minna Orissaare internaatkooli kasvatajaks, et vaadata, kas ikka sobib. Vink lausus, et kooli direktoriks oli selleaegne juhtivpedagoog, teoreetik ja muusik Valdur Lulla. «Tema fantastiline pedagoogika lummas,» sõnas ta.

Vink meenutas, kuidas veidi ula peale jäänud lapsed äratas direktor hommikul saalis vaikselt klaverit mängides. Magamistoad olid ümber saali. «Sasipead pistsid ninad ukse vahelt välja, kuulasid ja lipsasid pesema,» lausus ta. «See oli kõik väga eriline, liigutav ja ilus ning siis ma otsustasin, et lähen pedagoogilisse instituuti.»
Rohkem teksti:
http://www.jt.ee/140707/esileht/inimene/20006271.php

Lapsepõlv 1941 a Orissaares

Hilja (Käärid) Leppik meenutab oma lapsepõlve ja kooliaega Orissaares:

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=3&artid=29585

Tema lapsepõlve tumestab 1941. aasta 1. juuli, kui 3,5aastane Hilja koos ema Klaudjaga läks Orissaare telefonikeskjaama telefoniliinide seadistajana töötavale isale külla. Selsamal ööl sealsamas Orissaares arreteeriti pisike Hilja koos ema-isaga, pandi veoauto kasti ning sõidutati Roomassaare sadamasse, kust laev viis pere koos teiste arreteeritutega Rohuküla sadamasse. Seal nägi Hilja oma isa, kelle teekond lõppes Norilski vangilaagris, viimast korda. Tänaseni on isa küüditamine olnud segane ja selgusetu.

Kuna raudtee olid sakslased puruks lasknud, viidi naised-lapsed Harku vangilaagrisse. Sügisel tuli Hiljal ja emal Saaremaale tagasi tulla ning elama asuti ema sünnikoju Reina külla. Emal tuli tütre kasvatamise ja koolitamisega üksi hakkama saada.

Koolitee algas 1946. aastal

Orissaare mittetäielikus keskkoolis, mis asus tollase pangamaja 2. korrusel, seal oli ka rahvamaja. Praegu on selles majas Orissaare vallavalitsus. Hiljal on meeles, et koolijuhiks oli Vassili Pukk. Kooliteed tuli käia jalgsi, jalas vanaisa õmmeldud pätid, koolikotis raamatute kõrval paberisse pakitud leivakäär. Siin õppis ta neli aastat ja siit on veel meeles õpetaja Silvia Puki rahvatantsuproovid ja Leontine Kivihalli lavastatud “Lipud tornidel”.

Kuna 1950. aasta suvel hävis tuleõnnetuses Reina kodumaja, tuli leida uus elukoht. Ema sai tööd kooliteenijana Tornimäel ning Hiljast selle kooli 5. klassi õpilane.

raadiolindistus Sepa Vassilist

ERR arhiivis saab kuulata saadet "Meri ja kannel":

http://arhiiv.err.ee/vaata/reportaaz-kodust-reportaaz-kodust-meri-ja-kannel

Saate autor Hubert Veldermann on külas Melanie ja Vassili Sepal Orissaares. Räägivad oma kodust, vanematest, merel käimisest. Melanie teeb käsitööd ja Vassili on kuulus kandlemeister. Saates esineb Vassili Sepp oma valmistatud kandlel. Toimetaja Kaljo Jaagura.

õpetajate suunamine 1956 aastal

Kuidas omal ajal õpetajad koolidesse suunati, võib lugeda Vilve (Pukspuu) Männa meenutustest:

Suunamiskomisjonis tehti talle selgeks, et Saaremaal on üks Orissaare keskkool, kus teda hädasti vajatakse.
Vilvel ei olnud aimugi, mis koht see üldse on. Sõitis rongiga Virtsu, sealt praamikökatsiga üle väina ning ühe veoauto kastis Orissaarde. Kohale jõudnud, selgus, et ega teda nii väga oodatudki. Mingit elamist polnud.

Esialgu seadsid kaks noort pedagoogi end sisse ühte klassiruumi, kus seina ääres hunnik internaadi madratseid. Öösel selgus, et neid madratseid kasutavad hoolega pesitsemiseks ka sellised tüütud loomakesed nagu kirbud.

Kooli alguseks õnnestus Orissaare alevis leida ka elamispind. “Imetlen tänaseni selleaegsete inimeste vastutulelikkust. Nimelt võttis meid, kaht võhivõõrast plikat, oma kitsukese maja ühte tillukesse tuppa Osvald Saameli perekond ja nad kohtlesid meid kui oma lapsi. Tulu nad sellest ei saanud, sest me maksime neile ilmselt mingi sümboolse summa. Tänapäeval sellist vastutulelikkust enam ei kohta.”

Üheksa aastat Orissaares

Vilve Männa mälestustes oli see ilus aeg. Ta nimetab ridamisi toredaid ja andekaid kolleege-pedagooge ja räägib neist suure lugupidamisega. Oli see ju aeg, mil kooliõpetaja oli tõepoolest maa sool. Orissaares tegid kool ja kultuurimaja tihedat koostööd, isetegevus oli popp.

Koolis kujunes välja massdeklamatsioonide võistluse traditsioon, aktiivselt tegutses kirjandusring jne. Männa mäletab üht Juhan Smuuli loomingust kokku seatud kompositsiooni “Kuidas kalamehed elavad”, millel oli suur menu. Lavastati “Kalevipoeg”, sellega esineti tolleaegse Kingissepa rajooni laulupeol.

Orissaare aega jäid ka kaks ainukest klassi, kellele Vilve Männal õnnestus olla klassijuhataja. “Nendest klassidest kujunesid minu lapsed,” arutleb ta ja lisab kahjutundega, et hilisem õppealajuhataja töö seda enam ei võimaldanud.

Oma klassiga lavastasid nad näidendi ja käisid ümbruskonna rahvamajades esinemas. Klassil oli ka oma bänd – kontrabass +akordion. Sellise “bändi” muusika saatel toimusid suured koolipeodki, kusjuures saal oli TÄIESTI VALGE.

Üks naljakas seik meenub Männale Orissaare ajast veel. Tol ajal pidid õpetajad ühingu Teadus liinis käima ümberkaudsetes külades loenguid pidamas.

“No millest muust ma rääkida oskasin kui ikka kirjandus. Mäletan, et mind sõidutati Taalikule. Viidi külaperesse, kus külarahvas istus tattnina valgel ümber suure söögilaua. Räägin neile kenadele taatidele tões ja vaimus Aadu Hindi loomingust… Oma arvates olin väga tasemel ja vaimustunud. Kui mu ettekanne lõppes, ütles üks taat: “Kena küll, lapsuke, aga sa ütle nendele seal keskuses, et teinekord saadaks meie ette kedagi majanduse asjadest rääkima.”

Tuli linna ja jäi

Orissaarest linna kolimine 1965. aastal oli Vilve Männale esialgu üpris vastumeelt. “Ma ei talunud seda Kingissepa linna. See oli minu meelest kuidagi räämas, tänavad auklikud, vaata hoolega ette, et sa kuskile sisse ei kuku…”

Aga Vilve Pukspuust sai Vilve Männa. Armastuse nimel ja selle pärast on aga tehtud ajast aega kõige võimatumaidki tegusid.
Nii juhtus ka suure Orissaare patrioodiga – abiellus, tuli siia “vastikusse” linna ja jäi.

Täistekst: http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=46&artid=11079&sec=13

paraad või laulupeo rongkäik?

Kas siin pildil on tegu laulupeoga või on see paraad?

Teisipäev, 1. veebruar 2011

Keskaegne asulakoht Orissaares?

Tudengina viisin Tartusse prof Aivar Kriiskale näha mõned leiud, mille olin korjanud oma pere tuhlipõllul tööd tehes: ammunoole ots, sinise-valge emailiga keraamikakilde, suurte koduloomade luude tükke, roostes u 8 cm naelu kandilise ristlõikega, söestunud puitu. Nende põhjal arvas ta, et sellel kohal on paiknenud keskaegne asula. Põld on praegu karesse kasvanud, osalt puid täis istutatud. Koht: lasteaiast tammi poole nende kahe kortermaja taga asunud ühispõld. Meie pere vaod asusid tee ääres suure lameda kivi juures. Ehk tasuks mõnel asjatundjal see koht üle vaadata, enne kui täis ehitatakse vm. Mu mäletamist mööda olid selle põllu kasutajad veel pr Padar, perekond Sepp, vist ka pr Neeme Mets. Toonased leiud ise on kolimiste tõttu kardetavasti kaotsi läinud.