Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

reede, 31. detsember 2010

1958 rahvaloendus

Väike kokkuvõtte 1958. aasta rahvaloendusest Orissaares ja selle lähiümbruses.

Elanike arv Orissaares ja selle vahetus ümbruses (sh piirnevad talud) oli 956.  Elanike keskmine vanus 27,76 aastat. Vanim elanik 90 aastane Mare Metsniit. 

Populaarseimad perenimed (top 10): Sepp 23 inimest; Oopkaup 18 inimest; Lember 12 inimest; Maripuu 12 inimest; Naaber 10 inimest; Väärtnõu 10 inimest; Alas 9 inimest; Ots 9 inimest; Abe 8 inimest; Aer 8 inimest.

Elanikerohkeimad tänavad (top 5): Kingissepa - 288 inimest; Võidu - 116 inimest; Ranna pst. - 106 inimest; Sadama - 69 inimest; Nõukogude - 45 inimest.

Suurima elanike arvuga aadressid (top 6): Kingissepa 15b – 88 inimest; Kingissepa 15 – 62 inimest; Kingissepa 34 – 38 inimest; Sadama 2 – 27 inimest; Ranna pst 16 – 22 inimest; Sadama 4 – 22 inimest.

NB! Info panin kokku 1958 aastal koostatud elanike nimekirjadest, mis ei pruugi olla 100% täpsed. 

teisipäev, 28. detsember 2010

tulistamine Reina asunduses 1929

Orissaare konstaabel suri illegaalist kommunistiga peetud tulevahetuse tõttu:

Pikem lugu:

http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=9579&sec=13

/---/
Kuid politsei tegi oma tööd. Koos Kaitseliiduga korraldati ridamisi haaranguid. Esimene tõsisem katse illegaalist kommunisti tabamiseks pandi toime 3. jaanuari õhtul 1929. aastal.

Mustjalast pärit Orissaare jaoskonna konstaabel Toomas Kaasik sai informatsiooni, et Ellam käivat sageli Reina asunduses asunik Aava pool. Koos kaitseliitlastega korraldati majas varitsus. Õue jäänud konstaabel märkas peagi majale lähenevat meest ja käsutas sel käed üles.

Seepeale kõlasid lasud ja politseinik sai kahest kuulist reide haavata. Majast välja karanud kaitseliitlased leidsid teepervelt vaid Ellami saapad ja moonakoti. Haavatud Kaasik viidi esialgu Kuressaare haiglasse ja sealt Tallinna, kus ta 28. märtsil suri.

Kui seni oli põrandaalune end võrdlemisi kindlalt tundnud, kodukandis laialt ringi liikunud ja külaperedes isegi pummeldamas käinud, siis pärast politseinik Kaasiku tapmist muutunud ta tunduvalt pelglikumaks.

Tabamine juhuse tõttu
Ellami viimane konspiratiivkorter Kapra külas (endine Koigi asundus) Aadu talus avastati juhuse tõttu. Nimelt saanud Uuemõisa rajooni konstaabel Hendrik Turu teateid, et Oti asunduse juustumeistrilt Villem Vaherilt oli varastatud kümme kera juustu.

Kuna hiljuti nähtud Aadu talu perepoega juustu söömas, langes kahtlus temale. 24. oktoobril 1933. aastal tuli konstaabel läbiotsimise eesmärgil Aadule, kus kodus oli vaid peretütar Lidia Säärel. Ta ei piirdunud pelgalt tubade ülevaatamisega, vaid ronis ka pööningule. Seal äratas konstaabli tähelepanu heintel lebav jalgratas.

Kätega heinavirna laiali ajades püüdis ta sellest üle ronida. Teiselt poolt virna suunati politseinikule taskulambi kiirtevihk ja tulistati. Algas vastastikune laskmine. Korstnajala taha varjunud Ellam tabas Turut kaela ja kätte, mispeale viimane end pikali viskas ja surnut teeskles. Tagaotsitav kargas peidupaigast välja, kuid sai vastaselt kaks surmavat tabamust, ühe kõhtu, teise rindu.
/---/

pühapäev, 26. detsember 2010

II MMS mälestused

http://www.scribd.com/doc/29472780/Kulaleht-nr-11

II MMS mälestused diviisi poolelt:

Olgugi, et eestlaste kaotused Venemaal olid nälja ja külma tõttu väga suured, oli siiski ellujäänuid, nii et meist oli moodustatud kaks diviisi: 249. ja 7.diviis, lisaks eriüksused. Väikese väina ületasime teises ešelonis üle silla, sild oli kolmest kohast saanud pommitabamuse, aga üle silla me tulime. Ujuv- vahenditega tehti dessandid Kõrkvere ja Maasi alla, Orissaare lähistele. Saaremaal oli vastane end kindlustanud ja esimesel ešelonil oli ohvreid, neid meenutavad mälestustahvlid Kõrkveres ja Orissaare lähistel.

Meie väeosa läks läbi Orissaare mööda Ranna maan- teed Leisi peale. Esimest sakslast (ja seegi oli haavatud) nägime Orissaare ja Maasi vahel maanteekraavis. Võtsime talt relva ära, meie sanitarid toimetasid ta sinna kuhu vaja. Enne Leisit pöörasime vasakule Roobaka mõisa peale.

1917 Väina tammi pommitamine

http://www.virtsu.ee/artiklid/1917_10_19_merelahing-TT.html

6. (19. okt.) 1917 Tallinna Teataja
Suur merelahing Riia lahes
/---/

Osa vaenlase laevastikust, kes selles ümbruskonnas oli, nimelt kaks suurtükipaati ja mitu miinipaati, tungis Muhu väina põhjapoolsesse osasse ja pommitas tammi Saare- ja Muhumaa vahel.

Nende kallaletungimiste ajal võttis vaenlane väga suurel määral ka õhust kallaletungimisi ette ja pildus Kuivastes meie laevade peale väga palju pomme, aga tagajärjeta. Hommikul oli mitu õhuvõitlust, misjuures lendur Safonov ühe vaenlase aparadi (juba Safonovi poolt kolmas) maha laskis. 3. okt. õhtul lendas Muhu ümbruskonnas mitu zeppeliini.

Päeval pomitas üks vaenlase laev ja ristleja uuesti lõunapoolist ja lõunaläänepoolset Hiiumaa randa, kuna suurel hulgal sinnakoondatud traulerid Hiiu ranna ümbruskonnas töötavad. Muhu väina põhjapoolse väljakäigu juures märgati kahte-kolme veealust paati.

Saksa laevastiku suurus

Tagalahe piirkonnas on liiniristleja "Moltke", kaks "Kaiseri"-tüüpuslist liinilaeva ja vähemalt 60 lahingu-miinipaati, traulerid ja kolm veealust paati. Peale nende on Soela väina piirkonnas ja Kassari lahe läänepoolses osas umbes 20 miinipaati ja kuni 20 traulerit, aurupaatisid, lootsikuid ja praamisid nähtud. Riia lahes kaks või rohkem liinilaeva "Königi" tüüpusest, kuus kerget ristlejat, hulk miinipaatisid ja väikseid laevu ning kaks veealust paati. Soome lahe suus Dagerortist põhja-õhtu pool kolm "Kaiseri" tüüpuslist liinilaeva. Nii siis võtavad operatsionist osa 3-4 suure mere laevastiku eskaadrit ja arvatavasti ka viies eskadre, liiniristlejate rühmad ja 10-12 kerget ristlejat - järelikult on kaks kolmandiku vaenlase laevastikust operatsionist osa võtmas.

Võitlus Muhu pärast

3. oktoobril enne pimeda tulekut katsus vaenlane Saaremaalt väina sillale tungida, pandi aga meie tulega seisma ja taganes Orissaare seisukohale (alev Saaremaa ida rannal).4. okt. võeti Muhu saar halastamata tule alla nii hästi Muhu väina tunginud laevad kui vaenlase lennumasinate poolt. 4. oktoobril tulid Saaremaalt mõned üksikud isikud, kes jutustasid, et meie väeosad Saaremaal on vangi võetud.
/---/

1917, 12.okt sõjategevus Orissaare positsioonidel

Täpsem kirjeldus 1917 a toimunud lahingutes Orissaares ja Levalas:

http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=127&Itemid=147

/---/
Tagalahe ääres maabunud grupist vaid veidi hiljem maabus Pammana poolsaarel Murika randa väiksem Saksa dessantgrupp, milles eriti tähelepanuväärne ülesanne oli täita kapten (Hauptmann) von Winterfeldi ründekompaniil. Ranna lähistel rekvireeritud hobuste ja veovahenditega üle Taaliku Orissaare suunas liikudes jõudis von Winterfeld oma väeosaga Väikese väina äärde, hõivas 12.oktoobri õhtul tühjana seisnud, venelaste poolt Väinatammi lähedase piirkonna kaitsmiseks ettevalmistatud rajatised Orissaare külje all ning Saikla-Tumala-Uuemõisa joonel. Sel viisil suleti Kuressaarest põgenevate Vene vägede taganemistee Muhu saarele.

Walter Flex jõudis koos talle alluva 138. jalaväerügemendi II pataljoni 5. kompaniiga Saaremaa rannavetesse aurikul "Korsika", mis sõitis Tagalahe suudmes asunud tõkkes miinile. Sellegipoolest kulges maabumine võrdlemisi rahulikult, kuna venelaste nõrk vastupanu ei häirinud sissetungijaid kuigi nimetamisväärselt. Merehädalisi päästnud torpeedopaadi kapteni kutsel olevat W. Flex koos sama aluse meeskonda kuulunud koolivennaga Eisenachi päevilt saanud mahti teel randa lühikest aega koguni suupiste- ja joogilauas istuda.

Pärast maabumist Tagalahe idapoolsel kaldal liikus 65. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluv 138. rügement pealetungivate väeosade tagalas Orissaare poole. 14.oktoobriks jõuti Väikese väina lähistele, jäädes ajutisse välilaagrisse Maasi ja Saikla vahelisel teel. Samal päeval määrati Walter Flex III pataljoni 9. kompanii juhiks. Arvata võib, et see rügemendisisene ümberpaigutus oli kuidagiviisi seotud II pataljoni arvamisega brigaadi reservi.

15.oktoobril kell 12.50 sai rügement pealetungikäsu. Esimene pataljon vallutas Kahutsi, nende vasakul tiival tegutsenud kolmanda pataljoni kaks kompaniid said käsu edasitungiks Levala ja Veere küla suunas. Kiviaia varju kaitsele asunud venelaste vastupanu ei kestnud kaua ning 9. kompanii võttis Levalasse tungides üle 500 vangi. Küla läbikammimisel sai kompaniiülem Flex sõjasaagiks ühe kasakahobuse ning sestpeale liikus ta oma jalaväelaste eel juba ratsa. Möödunud Pöide kirikust, jõudis väeosa Oti mõisa lähistele.
/---/

1944 lahingud Karjas, pagemine Väike-Pahilasse

Mälestusi 1944 a lahingutest Leisi-Karja piirkonnas

http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=15574&sec=13

Õhtu eel kästi meil koos pintsakutes noormeestega minna Nõukogude vägede poolt vallutatud tagalasse. See oli Karja kirikust Orissaare poole. Mundris mehed seletasid, et Saksa vägi võib vasturünnakule tulla.
Ise olid nad üpris nukra olekuga. Nüüd olen selle kohta mõelnud – neid ei lubanud lahkuda võitjate au, kuid võidetud võisid ohust kaugemale saada. Sel ajal oli ju selge, et Saksamaal pole sõjas enam mingit edu loota. Sõda on kohutav ja absurdne!

Nii me läksimegi läbi kraavide ja võsa Karja kirikuni. Siis oli laskmist kuulda selja taga, kuskil kaugemal. Külades oli ahervaremeid, suitsu immitses veel kivide vahelt korstnajalgade juurest. Loomad vahtisid ja inisesid – lehmade udarad olid ju piima täis. Teel Karjast Väike-Pahilasse me külarahvast ei kohanudki.

Tagasi lapsepõlves

Väike-Pahilas ei olnud mingeid lahinguid toimunud. Õhtul tundsin, kui väga hea oli vanaema antud supp. Siis muutusin jälle 8-aastaseks lapseks! Küsisin suppi juurde, ei antud, sest ka sõjamehed pidid natuke hingepidet saama.
Siis aga saabus 8. oktoober, päev, mille järel tuli öö, mida ajaloos tuntakse Tehumardi lahingu ööna

I MMS lahingud maal ja merel, sh Orissaare positsioonidel

http://www.virtsu.ee/ajalugu/1ms_tsesarevits.html


Alfred Beekmani (1896-1991) mälestused

Alfred Beekman teenis Graždaninil 3. roodus 1917. aasta aprillist. Üheks tema esimeseks ülesandeks oli pärast ümbernimetamist laeva uute nimetähtede tegemine.

"Graždanin seisis ankrus Kuivastu reidil. Siin talvitus ka Admiral Makarov ja miinilaevad, hiljem saabus Tallinnast Izjashlav. Ohvitserid käisid Kuivastu postijaamas lõunat söömas ja kaarte mängimas, seal pakuti suitsuangerjat ja külalisi võttis vastu postiülema 19-aastane tütar Erika.

Öised valvekorrad suviste valgete ööde ajal nõudsid erilist tähelepanu - saksa lennukid lendasid sageli Muhu saare ja reidi kohal, kuid mõnikord tekitasid valehäire ka kaugel lendavad pardiparved. Harva tegi luurelende tsepeliin. Vahel tegid sakslased ka ründelende ja viskasid pomme, kuid tiheda õhutõrjetule tõttu pommid laevu ei tabanud.

Laevade arv Kuivastu reidil kasvas: Hrabrõi, Grozjazii, Slava, Helsingist tulid Bajan ja Diana. Oli ilmne, et ees ootavad tõsised sündmused. 12. oktoobri (vana kalendri järgi 29. septembri) hommikul saime raadio teel teate, et suured saksa merejõud on maandanud dessandi Saaremaa loodeosas Tagalahes. Mootoratturid ja kaardiväeüksused liikusid kahes kolonnis Kuressaare ja Orissaare peale.

13. oktoobril toimus lahing Kassari lähedal, lahingumüra oli kuulda
Kuivastusse. Graždanin seisis kahetunnises valmisolekus. Slava saadeti toetama Väikese väina tammi kaitsjaid. Laev lasti 5-kraadisesse kreeni, nii ulatusid suurtükid tulistama Orissaare poolt ründavate sakslaste postsioone.

14. oktoobril sai Graždanin käsu minna Sõrve säärele. Kui jõudsime Kuressaare alla, paistis eespool Sõrve säär, see kumas peaaegu katkematult tulekahjudest. Ümberringi oli meri täis päästepaatidel ja parvedel põgenikke Sõrve patareist. Graždanin jätkas sõitu, põgenikke korjasid merest tagapool tulevad miinilaevad. Raadiogrammiga tuli käsk. "Hävitada Sõrve patarei". Graždanin avas tule, esimese kogupaugu järel tõusis poolsaare kohale tulemeri, ilmselt süttis kütusehoidla. Hiljem lisandusid sellele laskemoona plahvatuste tulesambad.

Merest päästetud ohvitserid kinnitasid, et patarei oli purustatud ja tuli sellepärast maha jäta. Teised ütlesid, et patarei oli täiest korras, kui meeskond põgenes. Graždanin naasis Kuivastu reidile.

17. oktoobri varahommikul tuli teade, et Kuivastule lähenevad saksa ristlejad König ja Kronprinz saatelaevastikuga. Graždaninil anti lahinguhäire ja peagi avati tuli. Varsti tuli teade - Kronprinzil on tabamusest tulekahju. Sakslased taganesid pisut ja kandsid tule Muhu [Võiküla] rannapatareile. Oli näha, kuidas seal plahvatustes kerkisid õhku hiigelsuured männid. Lahingus tekkis vaheaeg, Bajanilt anti lõunasignaal. Söödi kiirustades ja isutult.

Lahing ägenes uuesti, ka Graždanin sai kaks tabamust. Tuletõrjedivisjoni traaler kustutas tulekahju. Bajan põles, Slava põles samuti ja istus tugevas kreenis madalikul, ka Königil oli tulekahju. Graždanin jätkas tulistamist. Bajanilt tulnud radiogrammis kästi alustada taganemist. Möödusime Slavast, sellelt lahkus meeskond miinilaevadele. Bajani kiiluvees sõitsime faarvaatrisse. Karavanis oli 20 miinilaeva, 3 suurtükipaati, ristlejad Admiral Makarov, Bajan, Diana ja Graždanin. Viimasena oli rivis miiniveeskaja Amur, mineerides faarvaatri.

Kogu päev möödus õhuhäiretega. Saaremaalt viimasel hetkel pääsenud vesilennuk maandus Graždanini lähedal ja tõsteti pardale.

Graždanin sõitis Helsingisse, kus alustati remonti."

Alfred Beekman kutsuti 1918. a. sügisel Moskvasse, kus ta määrati Bresti rahulepingut ettevalmistava komisjoni sekretäriks ja tõlgiks. Läbirääkimisi peeti Liibavis. Saksa komisjoni liikmeks oli endine ristleja Kronprinz vanemsuurtükiväelane, Riias elanud preisisakslane. Viinaklaasi taga meenutati endisi aegu ja tunnistati, et Moonsundi lahing oli väga raske. A. Beekman jätkas teenistust Aasovi ja Mustal merel. 1925. aastal ta arreteeriti pealekaebuse alusel ja erakorralise tribunali otsusega saadeti Solovetsi vangilaagrisse, kust vabanes 1933. aastal arvatavasti oma koolivenna, N. Liidu laevastiku admirali Ivan Issakovi eestkostel. A. Beekman jäi tööle ja elama Karjalasse. Tema poeg Aleksei (1938-1998) oli Interneti maaletooja Karjalas, rajades Petrozavodzkis esimese kommerts-serveri.

Tsesarevitš (enne ümberehitust 1914)

Tsesarevitš

Tsesarevitši suurtükitorude vahetus

Tsesarevitš talvitumas 1913

Oktoobris 1917 läks Balti mere laevastiku koosseisu, viidi Helsingist Jääretke koosseisus Petrogradi. Kahurid võeti maha ja kasutati Kodusõjas jõelaevadel ja maavägedes. Laevastikust kirjutati maha 1922. aastal, lammutati 1924.

Tsesarevitši madrused

Tsesarevitš Moonsundis (1906-1914)

Veel 1919 mässu kohta

http://et.wikipedia.org/wiki/Saaremaa_m%C3%A4ss

sellelt aadressilt leiab katkendi ajalehes Meie Maa 26. septembril 1925 täpsema ülevaate. Wikipedia täiendab Orissaare kohta ühe faktiga:

20. veebruaril tungis karistussalk Muhult Saaremaale ning astus lahingusse saarlaste valvesalgaga Orissaares. Ööbima jäi karistussalk Levala külla. Levalas sattus nende kätte saarlaste aktivist Maria Ellam, kes mõrvati.

1919 a mässust

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=267364

1919 – mäss

Muhus alanud ja Saaremaale levinud vastuhakk ähvardas jätta Eesti Vabadussõjas kahe rinde vahele.
Riigil ei jäänud muud üle, kui punaste ülesköetud mäss karmilt maha suruda.
/---/
Karistussalk lõi ruttu korra majja
18. veebruari õhtul maabus Muhus eelmisel päeval pealinnast teele saadetud 250liikmeline abivägi, mida juhtis Muhust pärit mereväeleitnant Jaan (Jaen) Klaar. 19. veebruariks rahustati maha mässuline väikesaar, päev hiljem löödi maha väike lahing Orissaare lähedal.
/---/

eri poolel võitlejate mälestused

http://www.wehrmacht.pri.ee/foorum/phpBB2/viewtopic.php?p=56380&sid=e56c3e954cd47d27b6283de665c0c05e

Ajaleht „ Noorte Hääl“ kirjutab 24 novembril 1984

Polkovnik Trankman

/---/
Kuressaare operatsiooni käigus jõudsin ma esimest korda elus Saaremaale. Ja just siin sain ma ainukese korra ses sõjas piht, õieti natukene kriimustada. Kui me pärast muhu tammi ületamist (seda tegime kiiresti ja hästi, vaid üks mees sai haavata) Kuressaare poole liikusime, peatas vaenlane meid kunagisel ordu ja piiskopkonna piiril. Nüüd, sajandeid hiljem jäi see piir, Maadevaheline jõgi, uuesti kahe vaenuväe vahele. (Sinna panime mälestuskivi Herbert Kalevistele, kes seal mitmekümne vaenlasega üksi võitles.) Kui vaenlase vastupanu murdsime, oli tee, küll täiesti lõhutud, Kuressaare peale vaba.
/---/

teisipäev, 21. detsember 2010

Keelatud kirjandus Orissaares 1950

Huvitav:
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/6549/3/Torri-2008-VKA-Loputoo.pdf.txt

1950. aastal keelatud kirjandusena Orissaare raamatukogust
maha kantud teavikute nimekiri inventariraamatu alusel.

1. Krusten, Erni. Sinisulg depoost: [jutustused]. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948
2. Krusten, Erni. Sinisulg depoost: [jutustused]. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948
3. Gontsar, A.Lipukandjad: romaan. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1949 (Tallinn:
4. Nõukogude armee Eesti Rahvuskorpus Suures Isamaasõjas 1941-1945. Tallinn:
Poliitiline Kirjandus, 1949

Saiklas asus kohus

Laine Laumets kirjeldab 1953 aastal kohtunikuks suunamist Orissaarde:
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=55&artid=15831&sec=13

Orissaares oli toona rajoonikeskus. Kohus asus Saiklas. Selles kahekordses valges majas tee ääres oli siis veel trükikoda, ajalehetoimetus, prokuratuur.
/---/
Omaaegses kohtunikutöös peab eakas naine kõige raskemaks neid kohtuprotsesse, kus kolhoosivara riisumise eest tuli kohtualusele määrata eriti karm karistus.
“Näiteks niitis inimene natukese oma tee servast heina või viis järelnoppimisel koju korvitäie kartuleid… Seda loeti siis sotsialistliku omandi ehk kolhoosivarade riisumiseks ja selle eest olid ette nähtud ikka väga karmid karistused. Riigi poliitika oli selline, et igal juhul tuleb takistada edasiminekut. Enne võib asi ära rikneda, aga seda omale võtta sa ei tohi… Taheti, et kõik oleks ühesugused vaesed.”

Üht protsessi mäletab Laine tänaseni. Inimesena pidas ta seda naljaks, kohtunikuna tuli see aga kvalifitseerida kuriteoks. Nimelt olid ühed Pöide kandi poisid eramaja katusele venitanud ree. Majas oli mitu tüdrukut, poiste mõte oli nalja teha. Asi jõudis kohtuni ja vormistati huligaansuseks.

pühapäev, 19. detsember 2010

Orissaare kontor valmis 1970ndatel

Helmut Velviste eluloost:

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=3&artid=20397


Noore mehena tuli hakata mõtlema tööotsa peale. Helmut läks Orissaare sõjakomissariaati ennast arvelt maha võtma. Sõjakomissariaadis juhtus olema kohaliku ajalehe Punalipp tolleaegne toimetaja Kaljukivi. Tulnud jutuks, et ajalehe toimetusse on vaja üht inimest kirjanduslikuks kaastööliseks. Peale Helmuti oli veel kaks meest. Kõigile kolmele anti üks suvaline lõik lugeda, mis tuli ümberjutustusena kirja panna. Helmut: “See oligi minu ajakirjanikuks saamise eksam ja ju see oli siis enam-vähem kõlbulik. Nupukesi olin ka varem kirjutanud, Vigalas Pärnu-Jaagupi rajoonilehte.

Punalipus töötasin kolm aastat, sellest algul kirjandusliku kaastöölisena, kuid üsna pea oli vaja põllumajandusosakonda inimest ja nii sain ajalehe põllumajandusosakonna juhatajaks. Aga ega mul seal kedagi juhatada olnud, olin põllumajanduse alal üksinda. Ma ei ütle, et ajakirjaniku töö mulle väga südamelähedane oli. Vahest tuli kriitilisi artikleid kirjutada ja teinekord olid suunised, millest ja kuidas kirjutada. Niikaua olin selles ametis ikka ära, kui hakati värbama põllumajanduskaadrit Kehtnasse õppima suunamiseks.”

Kehtnas valmistati ette põllumajanduslikku juhtivkaadrit. Suunamispakkumise võttis Helmut vastu kolmandal korral. Esimene kord puikles ta ära põhjusel, et just sõjaväest tulnud ja tööd ka vaja teha. Järgmisel aastal tuli uus pakkumine. Siis päästis sellest pere loomine. Abielluti 28. septembril viiskümmend aastat tagasi. Nii et kuu aja eest pidasid Helmut ja Adele Velviste kuldpulmi. Palju õnne tagantjärele!
Kolmandal korral sai asi teoks ja Kehtna lõpudiplomi sai Helmut agronoom-organisaatori kutsega 1961. aastal. Temalt olevat ka küsitud, kuhu ta tahab tööle minna. “Mina ihaldasin kusagile osakonnajuhatajaks. Karjas oli selline koht vaba, kuid Sangaris, minu kodukohas, oli just vaja farmijuhatajat-zootehnikut. Kehtnas olid loomakasvatuse õppejõud väga tugevad – professor Laanmäe jt. Saadud haridus võimaldas töötada samahästi ka loomakasvatuses. Nii võtsingi vastu Sangari kolhoosi zootehniku koha,” ütles Helmut.

Tõus ametiredelil jätkus

Zootehniku amet jäi üürikeseks. Esimees Feodor Kuuder jäi vanaks, oli vaja leida uus juht. Helmutit hakati töötlema. “Kuhu sa ikka lähed ja kuhu siis ka pääsu oli? Nii tuligi mul 1962. aasta veebruarist Sangari kolhoosi juhtima hakata. Esimehe rollis läksin välja pensionini,” meenutas Velviste.

Helmuti esimeheks oleku ajal ühines Maasi Sangari kolhoosiga. Seejärel hakati ette valmistama Sangari ja Sõpruse ühendamist. Sellega oli palju tööd ja kulus mitu aastat, enne kui need kaks omavahel ühendati. 1976. aasta jaanuaris toimus kokkuminek Sõpruse kolhoosiga, moodustati Orissaare kolhoos.

Sõpruse kolhoosi lõpuaastatel valmis uus kontor Orissaare aleviku servale. Ühinenud majandi etteotsa valiti Sõpruse kolhoosi esimees Vollu Lember. Helmutist sai esimehe asetäitja. Kolm aastat vastutas ta esimehe asetäitjana majandi tootmisülesannete täitmise eest. “Siis aga hakkas Vollu tervis halvenema ja ta ise loobus majandi juhtimisest. Mulle tehti ettepanek esimehe koht vastu võtta,” rääkis Velviste.

laupäev, 18. detsember 2010

Taaliku sadamast veeti sigu Tallinna

Taaliku sadama tähendusest annab aimu ka järgmine lõik:

http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=46&artid=6&sec=13

„Sigu kasvatati ekspordiks. Laev viis Orissaare ja Taaliku sadamast igal nädalal elusad sead Tallinna. Hea minek oli võil, mida samuti eksporditi,” annab Asta Vapper oma kirjutises teada.

Taaliku sadamast veeti ehituskivi kuni I MMS-ni

Giigide kodulehe info:

http://www.eestigiid.ee/?CatID=291&ItemID=3335

Taalikul oli sadam, kust I maailmasõjani veeti välja ehituskivi.

Kalapüügi ajalugu peale sõda rajooni ajal

Leidsin ühe muhulase mälestusest lõigu Orissaare MKJ kohta:

http://web.zone.ee/jaan513/vainameri/malestused.rtf
/---/
Kõigepealt peale sõda olid kaluriühistud. Muhus oli k/ü Muhu, kuhu kuulus ka osa Saaremaad, mehi ja ka mõni naine oli kokku üle 400.
Kolhoosid moodustati korraga - vabatahtlikult, ja see sündis sedamoodi, et kõige enne viidi hulk inimesi Siberisse. Muhust üle 20 inimese (?).
Nüüd siis algas asutamine, moodustati initsiatiivgrupid.
/---/
Hakkasime siis oma varandust kolhoosi andma. Moodustati komisjonid, kes koostasid aktid ülevõetud varanduse kohta. Sinna kuulusid hobused, lehmad peale ühe, rehalsed, kuurid, veskid, seemnevili, vankrid, reed, ardad, sahad,äkked, hangud. Ka loomasöödad ja teatud hulk jahu tuli anda.
Kui üksikmajapidamisel oli riiginorm vastavalt maa suurusele aastas kuni 1 tonn teravilja, siis kolh. oli see suhteliselt väike.
Kalanduse osas tuli kolhoosile anda mootorid, paadid, püünised, rannamajad. Moodustati brigaadid, kuhu kuulusid lülid (paatkond moodustas lüli).
/---/ Juba aasta-paari pärast tulid kalapüügi jaamad, siis tuli kõik püügivahendid sellele üle anda. Sinna läks ka arvestus ja endal tuli ainult niipalju teada, kus mingi varustus on läinud, et see aktiga vormistada.
Orissaare MKJ peainsener oli õnneks vana kalanduskonsulent Härm, kellele tänu kõik laabus suuremate sekeldusteta. MKJ likvideeriti vist 1956.a., kusjuures kõik püügivarustus müüdi jälle kolhoosidele.
Tingimuseks oli vabatahtlik ostmine. Hinnad olid aga palju kõrgemad kui üleantud püünistel.
Ostsime vajaliku ja mittevajaliku viisime Orissaare lattu tagasi. Olnuks õigem viia tagasi ka osa vajalikku varustust, kuna need hiljem sai tagasi osta üsna pisikese summa eest kui mittevajalik materjal. Näiteks maksis üks räime triivvõrk vanas vääringus 250 rubla. Siis tagasiostes kui mittevajalik püünis 25-35 rubla. Tõrvaköie 1 kg hind oli 27 rbl., räimevõrgul oli seda aga peal 2,5-3 kg. Need olid aga üsna uued.
Orissaare rajooni lõpu eel oli raj. komiteel plaanis ühendada kõik Muhu 5 kalurikolhoosi
/---/

Taaliku sadam 1875-1932

Bruno Pao kirjutas:

http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=97&Itemid=130&lang=et

 Aastal 1875 hakkas Taaliku mõisa rentnik Förster rajama Maasilinnast kolm kilomeetrit loode suunas uut sadamat, mis kuni 1932. aastani oli Pöide majanduspiirkonna peamiseks sadamaks.

Orissaare vaade keskelt korrusmajade suunas 1952

Orissaare vaade läände 1950ndad


kolmapäev, 15. detsember 2010

pühapäev, 12. detsember 2010

1941 Erna salk ööbis Orissaares

Hiidlastel on dessandi kohta rohkem infot:
http://www.mil.hiiumaa.ee/artiklid9.html

16. septembri hommikul saab "Erna" salk ülesande liikuda üle Viira külast 4,5 km lõuna suunas Suuremõisa, kust lähtuda dessandina üle Väikese Väina Saaremaale. Nähtavasti kartsid saks-lased kõvemat vastupanu Muhu tammi vallutamisel, mispuhul "Erna" salk oleks Muhu tammi läänepoolset sillapead haaranud küljelt. Suuremõisa jõudes läks major Hindpere mõne mehe-ga Väikese Väina randa, et kindlaks teha laadimise kohti ning lähenemise suunda. Luurelt tagasi jõudes andsin major Hindperele edasi vahepeal vastuvõetud uue käsu, mis annulleeris eelmise. "Erna" salgal tuli liikuda kiirmarsil üle tammi Saaremaale Orissaare külla ja seal oodata edaspidiseid korraldusi.

Liikumise korraldust kätte saades alustasime kohe kiirmarssi suunaga loodesse ning sealt üle Muhu tammi Orissaarde. Üle tammi minnes nägime kõikjal kohutavat tööd, mida saksa lennuvägi oli sooritanud ning vastase vastupanukorralduse täielikult õhust hävitanud (ainult läänepoolsele silla kaelale oli pillutud 53 tonni pomme). Orissaarde jõudsime õhtu pimeduses, kuhu väsinutena öökorterisse jäime.
Saaremaal 17. septembri hommikul liikus salk edasi üle Saikla Arju küla peale ülesandega ühineda selles suunas tegutseva saksa väeosaga. Salk jõudis saksa väeosale järele Kareda raba kitsusel, mis asub 9 km Orissaarest lääne poole, kus viimane oli võitluses end visalt kaitsva vaenlasega. Et rügement tee suunas edasi ei pääsenud, anti "Erna" salgale käsk haarata ühe kompaniiga vas-tast põhja poolt, suunaga Arju peale. Pärast õnnelikku haarderünnakut liigub varsti ka rüge-ment edasi ja salk saab käsu julgestada rügementi paremalt Taaliku ja Pahila suundadest, võt-tes oma alla Arju põhjapoolse serva, kuhu salk ka öökorterisse jääb

1941 Punaarmee positsioon Orissaares

1941 a dessandi kohta rohkem infot leiab:
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=137

Öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse polkovnik Kljutšnikovile täienduseks tugevdatud laskurpataljon. Mandrilt saarele tunginuid püüti mitmel pool tulevahetusega siduda. See polnud rumal plaan, kuna dessantlaste laskemoonavarud olid napivõitu ja öösel ei saanud arvestada toetusega õhust. Mineeriti ka üks Kuivastu-Liiva teelõik.

Kui 14. septembri päeval maabusid teise dessantlainena ernalaste kompaniid, oli Nõmmküla punaväelt võetud, kuid tiibadelt oldi tugeva tulesurve all. Õhtuks laiendasid ernalased oma positsioone, ööbiti Nõmmkülas. 15. septembri hommikul alustati liikumist lõunasse Viira suunas ülesandega puhastada maantee ja ranna vaheline ala vastastest.

Erna dessant ja Orissaare (1941)

http://www.nommevalitsus.org/?p=7852

/---/
13.septembril sõideti edasi Saastnasse. Seal korralduti dessandiks ja järgmisel päeval ületas pataljon paatidel Muhu väina ning maabus Nõmmkülas. Ülevedu toimus Saksa ja Eesti paatidel.

Samal ajal maabus lõunapoolne dessantosa Võiküla juures. Mõlemad dessantosad Muhumaal liikusid maabumise järel Muhu kiriku suunas. Vastase vastupanukorralduse hävitasid selles rajoonis tõhusad lennurünnakud Väike-Väina tammi mõlemale sillapeale (lääneotsale oli pillutud 53 000 kg pomme).

18.septembril vallutati Orissaare ja „Erna” pataljon liikus peatumatult edasi Pöidele ning sealt üle Loone Pärsamaale ja Uus-Kaarmale, kus oli kokkupõrkeid vastasega (Pärsamaal oli 1 langenu ja 1 haavatu). Uus-Kaarmalt liikus pataljon 19.septembril edasi Elme, kus seadis korda Aste lennuvälja, mis Punaväe poolt oli täis veetud palke ja kive. 24.septembril liikus pataljon üle Kogula Lömalasse ja pöördus sealt 28.septembril Tallinna tagasi. Maha jäi paarikümne-meheline grupp, kes jäi kohale kuni Saaremaa operatsiooni lõpuni (28.septembril oli 1 langenu Kriitsis).

Orissaare laulupidu (1957 või 1958)

Endel Rihvk kirjutab Lihula Teatajas:

http://www.lihula.ee/lihula/teataja/2009/Lihula_Teataja_2009_03.pdf

et Lihula koor käis Orissaare rajooni laulupeol, kas 1957 või 1958.


Sõjategevus ja Orissaare (1917)

Sõjategevuse ja Orissaare kohta lõik:

http://www.poidevald.ee/aja/valla_kn_aeg.html

Sakslaste Saaremaa vastu suunatud operatsiooni käigus 1917.a. oktoobris algas Pöide vallutamine nende Saksa väeosade poolt, kes maandusid Pammanas. Sakslaste sihiks oli kiirelt Muhu tammile pääs vallutada ja seega venelaste tagnemistee mandrile ära lõigata. Seepärast peetigi siin suuremaid lahingud Orissaare pärast.
Ka Levala külas oli venelaste üks tugipunkte. Seal langes sakslaste kätte vangi ligi 500 vene soldatit. 

Lõplikult vallutasid sakslased piirkonna 15. oktoobril.

valla kujunemise periood 1891-1989

Pöide valla leheküljelt:
http://www.poidevald.ee/aja/valla_kn_aeg.html

saab lugeda valla kujunemist:

1891. a.vallareformiga liideti Keskvere, Koigi, Orissaare ja Oti mõisavallad, Pöide kirikumõis, Reina, Uuemõisa ja Tumala Uuemõisa vallaks keskusega Kärneri külas. Kihelkonna põhjaosast läksid mõningad alad Maasi valda.



Uuemõisa valla volikogu ja vallavalitsus eesotsas vallavanem A. Rei'ga ja sekretär V. Kommel'iga


Uuemõisa vald eksisteerib kuni 1939. aastani mil liidetakse Uuemõisa ja Maasi vald ning valla nimeks saab Pöide vald.

Valla keskus jääb esialgu Kärneri külasse, kuid 1947. aastal viidi see üle Orissaarde.

1950. aastal valla nimetus kaotatakse ja endisele valla alale tehakse kolm külanõukogu Pöide, Orissaare ja Tornimäe, mis kuulusid äsjaloodud Orissaare rajooni ja veel kõrgemalt astmelt vaadates Pärnu oblastisse.

1960. a. need kolm aga taas liidetakse ja moodustatakse Pöide külanõukogu keskusega Orissaares. Sel perioodil hakkasid külanõukogu territooriumil välja kujunema nn. ääremaad, mida soodustas ka suurmajandite - Pöide sovhoosi ja Orissaare kolhoosi - teke.
1989. aasta aprillis viiakse endise Pöide sovhoosi territooriumil läbi referendum, mille tulemusena moodustatakse kaks külanõukogu - Orissaare ja Pöide, mille piirid kattusid eelpoolmainitud samanimeliste suurmajandite piiridega.

viide salapiirituse kohta (1932)

Leidsin viite, mida võiks ülevaadata, ehk saab ka pildi sealt:

Ajakiri "Romaan" 1932.a. XI aastakäik teatab järgmist:

Eesti piirivalve 10. aastane
1. novembril k.a. pühitses meie piirivalve oma 10.aastapäeva. Sel puhul annetasid maavalitsused piirivalvele lipu, mis anti üle Toompeal peetaval paraadil. Piirivalve peamiseks ülesandeks on kaitsta meie piiri, tõkestada salaja ülekäimisi ja salakaubitsemist, kus pea salakaubaks on merelt maale valguv välismaa piiritus. P i l d i l v a s a k u l t p a r e m a l e. Piirivalve Lääne jaoskonna Orissaare rajooni piirivalvurite poolt tabatud salapiiritus jalgratastel.

laupäev, 11. detsember 2010

Jaani kihelkonna priinimed

Raamatu esitlus Jaanikihelkonna priinimede kohta vt:

http://toru.ee/view/d2adf68af9ad?utm_source=embedded_player&utm_medium=embedded_player

Pilte ja pärimusi Jaani kihelkonnast 20.saj alguses

Pilte ja vanavara kogumist Jaani kihelkonnas 20.saj alguses saab lugeda Eesti Rahva Muuseumi lehelt:

http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1836

Ajalooline Jaani kihelkond on Saaremaa ja kogu Eesti üks väiksemaid, hõlmates vaid umbes kaks kolmandikku praegusest Orissaare vallast. Väike on ka Jaani kihelkonna aines Eesti Rahva Muuseumis, ulatudes vaevu kolme- ja poolesaja säilikuni. Täpse hulga määramist takistab asjaolu, et sageli on omaaegne Maasi vald tervenisti määratud Jaani kihelkonnaks, kuigi näiteks Orinõmme, Liigalaskma, Suur- ja Väike-Rahula on tegelikult Pöide kihelkonnas, Uuemõisa valda jääv Väljaküla asub aga Jaani kihelkonnas. 1957. aastal Saaremaal välitöödel käinud Tiina Võti maJaani naise rahvarõivastkapäevikus (ERM TAp 375) on kirjas: „Tagavere küla asuvat rahva väljendi järgi nelja kiriku – Jaani, Pöide, Valjala ja Karja vahelisel alal, igasse neist arvestatud ligikaudu 12 versta. Maasi valda aga loetud Jaani kihelkonda kuuluvaks“. Vanavarakogujad ei ole suurematest teedest ja keskustest kõrvale jäävasse Jaani kihelkonda sattunud just ülearu sageli, küll aga on siin käinud mitmed Eesti kultuuriloost tuntud või muidu värvikad isikud. 19. sajandi lõpus käis Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) kollektsiooni jaoks saartel vanavara korjamas Oskar Kallas. Lisaks paarikümnele esemele (ERM A 291), mis 1910. aastal Eesti Rahva Muuseumile üle anti, pärinevad ÕESi kogumismatkalt ka ilmselt varaseimad Jaani khk fotod (Pildil ERM Fk 187:10–11; rahvarõivais Jaani naine eest ja tagant, fotograaf Evald Allas).

20. sajandi algul kogus Lääne-Eestist ja saartelt vanavara Peterburi arhitekt Johannes Gahlnbäck, kellelt ERM 1917. aastal hulga esemeid tagasi ostis, nende hulgas ca 20 Jaani khk tekstiili. 1913. aastal tegi Saaremaale ringi peale tuntud filmimees ja fotograaf Johannes Pääsuke. Hea kvaliteediga piltide hulgast leiame ka 3 Haapsu küla jäädvustust. 

Talu õue väravad
Illustratsioon: Talu õue väravad Haapsu külas. Foto Johannes Pääsuke. ERM Fk 214:314.



Meie arhiivi üks emotsionaalsemaid ja värvikamaid matkapäevikuid (ERM TAp 203) pärineb Johannes Jansilt, kes 1920. aastal Muhus ja Jaani kihelkonnas välitöid teeb. Päevikust saame teada, et „Saare naine ei viitsi nii tööd teha, ta jagab mehega ikka töö pooleks, kuna Muhus ikka rohkem töö naiste teha on. [---] Olen näinud tihti et mees tuba koristab See on juba á la Suurmaa.“ Samas tõdeb ta, et vanavara korjamine siin kandis enam-vähem tundmatu ja peab asja seletama. Rahvas on lahke. „22. [august] Kavandis, suur ümbruskond. Siit sai palju. Sattusin lahkete inimeste otsa. Iseäraliselt peab nimetama Nõmme pere meest Siinori. See mees pakkus mulle „kõiki“. Wõtsin kogu pollu tööriistu. Peale selle sain sealt kirjatuid kanne ja kappe, andes naisele rulli niiti ja mõned nõelad. Mees ütles, et ta „edumees“ tahab olla.“ See „kogu põllutööriistu“ koosneb ühest adrast, paarist rehast ja hangust, ühest vikati löest ja viiest vardast (nim.: vart), mis kõik tänini muuseumis säilinud ja hoitud on. Georg Siinori tehtud õllekannud on meie ca 2500-lise kannukogu ehteks. Õllekann

Illustratsioon: Õllekann, ERM A 509:5811. Põhi ja küljelauad kuusest, kõrv ja kaas kasest, kaunistatud põletus- ja lõikekirjaga. Kannu põhja all umbes samasugused motiivid nagu kannu välispinnal. Kann valmistatud Saaremaal Jaani kihelkonnas Maasi vallas Kavandi külas kannumeister Georg Siinori poolt. Saadud Võhma külast Kaasiku talust Akuline Riivelilt 24. 08. 1920. a. Kannu vanus selle omandamisel 18 aastat.
„Kuulsa Siinori teos (elab praegu). Sellelaadilisi kanne on ta teinud kümned ja üle Saare laiali läinud. See ülilahke mees kinkis mulle paarkümmend numbrit kõiksugu asju.“  Johannes Jansi korjandus 1920. aastal.

Jansi päevikust leiab muudki huvitavat: „Taaliku poe mees on ka mõisa peremees. Mässu ajal tahetud ka teda ära tapa kui siit paar teist mõisaomaniku, et ta aga poemees ja nutikas – annud ta kinniwõtjaile igaühele karbi paberossa ja siis lasknud saarlased, kelle wiha sellest mässust suurt süttidagi ei saanud, tema, kui hea mehe, lahti.“  Üllatavalt tuttavlikult mõjub ka 25. augusti sissekanne Ööraku külast: „See on Maasiwalla süda ja selleparast on siia keskwalda  wene kirik ehitet. See kirik pidi seda laia kultuuri tooma ida poolt siia. Kui ta ehitati, oli kirikute „kurs“ kõrge. Nüüd on ta kurs kõige madalamal. Harwa millal papp – eestlane ennast kiriku näitabki ja pahaks ei pane keegi.“ Arvatavasti ei pannud keegi pahaks, kui ka pool sajandit hiljem „idapoolse kultuuri toojad“ siiakanti harva sattusid.

1923. aastal joonestas ERMi stipendiaat Juhan Vasar üles Randküla Peetri ja Sauna, Järveküla Laasu, Pahila Rügi ja Taaliku Mäe talude hooneid (ERM EJ 12). Meie arhiivist (ERM EA 5) leiab ka nende talude üksikasjalikud kirjeldused, lisaks mõned usutlused vanemate inimestega varasemast argielust.
1935. aastal matkas Muhu- ja Saaremaal koos Ungari etnograafidega Heiti Talvik.  Selle reisi tulemina on ERMi kogus valguskoopiad ungarlase S. Hornyanszky tušijoonistest (ERM EJ 115). Rehielamu


Illustratsioon: Salu küla Nigula talu rehielamu. Joonistas S. Hornyanszky. ERM EJ 115:20.


Talviku märkmetest (ERM EA 23) leiame huvitava teabe. „Tagavere külas olnud ennevanasti kirik (Matsi talu maal), mis hiljem ümberehitet sepapajaks. Lõpuks lammutet sepapadagi – uue keldri ehitamiseks.“  Talvik tunneb huvi ka „kajuvõtjate“ vastu – teatakse, et olid vanemad mehed, kes kõrv vastu maad kuulasid maa-aluseid vetesulinaid.
Kaevumeistritega põhjalikumalt tegeles Gustav Ränk, kelle matkapäevik 1937. aastast (ERM TAp 618) sisaldab peamiselt taluehitiste ja noodapüügi kirjeldusi. Juttu on ka Kao Jürist (Tahula valla mees, Pammas surnud), kes käis kepp peos ja müts peas, nägi et maa oli lõhki. Mütsi abil olla ta kaevukoha näinud. „Kaju Juri oli pannud oma mütsi Jaanimardi Kustu päha – selle pea hakand kohe ümber lendma nii et visanud pikali maha.“
Väga detailsed on samal aastal muuseumisse jõudnud Nigul Espe joonised mõnedest Tagavere ja Pulli küla taludest (ERM EJ 93).

Vanavarakogujad Orissaares 1913

Kuidas omal ajal siinkandis pärimusi ja vanavara koguti, saab lugeda Eesti Rahva Muuseumi lehelt:

http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1891&parent=1319

Samal aastal matkas mööda Eesti rannikut meie esimene filmimees Johannes Pääsuke, kes ERMi ülesandel eestlaste argielu „üles võttis“. 317st ERMis hoiul olevast klaasnegatiivist on Pöide piirkonnast ligemale 20. Nad (J. Pääsuke ja kaaslasena Harri Wolter) läksid läbi Orissaare Maasi maalinnale, sealt Kahutsisse. Pöide kandis peatuti härra Paulmeistri juures, kes juhatas fotograafi palgiparvetamist jäädvustama. “…kuid mitme inimese seletuse järele eksisime siiski ära, nii et kuhugile Tiisu talusse. Siin olid õige lahked Suarlased, anti hoolega õlut ja tubli keretäis klimbi suppi. Ka ööseks jäime siia, et hommikul haruldast lootegemist ülesvõtta, kus ligi 60 inimest ametis on.“ (J. Pääsukese märkmed 1913. aasta suviselt matkalt  „Teater. Muusika. Kino“ nr 11–1986, lk 68). Teinud mööda rannikut ringi ümber Saaremaa, jõudsid matkajad 25. juulil jälle Orissaarde: „Sääl jõime jällegi theed Lopata juures ja õgisime üle 3 naela saia ära, sest kered olivad kaunis heledad. Ööd magasime kaupmees Ratturi pööningul, kus all siad meid magusa odöri lõhnaga magama uinutasivad.“ (TMK nr 11–1986: 73 )

Heinatalgud




Pildil heinatalgud Mui külas. Foto Johannes Pääsuke, 1913. ERM Fk 214:232.

Suuri heinatalguid peeti siinkandis veel ka 1924. aastal, kui Eduard Kääparin Pöide kihelkonnas välitöödel oli. Ta osales heinaniidul Mui külas Tiido talus gümnaasiumiõpilase Kaalu vanemate juures. Hommikul kell 2 marssis 8 inimest läbi kaste heinamaale. Külaheinamaal on igaühel oma küün, mille ees istudes oodati külakubjast – kelleks oli kordamööda keegi sama küla talumeestest. Kääparini jaoks on omapärane kahe käepidemega pikk lüsi. Heinamaa tükid loositakse välja iga 10 aasta järel. Ühel heinamaal on igal perel mitu lappi, tükike on 2–4 kaare laiune ja paarkümmend sammu pikk. Lapid nummerdatud. Kui palju niidetakse samal päeval, on otsustatud küla koosolekul. Niidetakse kogu päev. Vahepeal juuakse koduõlut. (ERM TAp 323:230–236) Oma päevikus kiidab Kääparin Pöide rahva vaimuerksust, aktiivset seltsielu ja koolide rohkust.

Vana foto: vaade keskväljakult, Pärna tn veel pole

neljapäev, 9. detsember 2010

laev Virtsust Taaliku sadamasse 1888

Allikas: Meie Maa
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=27473

/---/
... sada kakskümmend aastat tagasi – 1888 – muretses Taaliku mõisa rentnik Paul von Wrede Riia kaudu Saksamaal Hamburgis ehitatud väikese auriku nimega Sirius. Oktoobris tehti alusele Tallinnas tolliülevaatus ja sõlmiti rüütelkondadega leping. Virtsu poolt haldav Eestimaa Rüütelkond lisas omalt poolt veel 360 rubla toetust aastas.
Erinevad piletihinnad
Laeva omanik määras sõiduhinnaks Virtsust Kuivastu sadamasse esimeses klassis 60 kopikat ja Virtsust Taaliku sadamasse 2 rubla. Teises klassis lubati vedada hulga odavamalt ja kolmas klass määrati laeva taha veetavasse lahtisesse lotja, kus reisijakoht maksis veerandi esimese klassi hinnast.
Pukseeritavas lodjas veeti ka hobuseid ja kariloomi. 6. detsembril (vkj) 1888 tegi Sirius esimese reisi üle väina. Aurik arendas kiirust ligi 8 sõlme. "Selle katelt köeti halgudega ja suuruselt oli see pigem aurupaat kui laev," selgitas Bruno Pao, lisades, et paksema jää tekkimisel jäi ta hätta ja järelveetavast suurest paadist tuli loobuda.
"Viis aastat pidas parun Wrede oma laevukesega väina peal vastu, vaatamata sellele, et rüütelkond ilmutas rahulolematust," märkis mereajaloolane. "1893. aasta novembris nõudis laevaomanik lepingutingimuste korrigeerimist suurema toetuse suunas. Saarema Rüütelkond aga keeldus ja hoopis lõpetas lepingu. Wrede müüs oma laeva Riia linnale, kus see rakendati reisijate veoks üle Daugava jõe."
Väinaliikluses nõrga jää perioodil kasutati taas jalgsi oma ees kelku lükkava postimehe abi. Kuni 1902. aastal ilmus Kuivastu-Virtsu liinile rüütelkonna oma jäämurdja General Surovtsev. "See oli puksiirina kasutusel veel 1944. aasta sügiseni, mil väina voorilaev Aegna saare lähedal miinile sattus," võttis Bruno Pao teema kokku.
/---/
Sedasi, uisk ja aurik käsikäes,
toimus ülevedu Siriuse aegadel.
Foto: Saaremaa muuseum





Kliki ja vaata suuremat pilti

vaade keskväljakule 1982

Vaade Orissaare keskväljakule Pärna tn õuelt.

teisipäev, 7. detsember 2010

Väinatammi planeerimine

Skeem annab võrdlemisi hea ettekujutuse sellest, millised olid erinevad plaanid Väinatammi rajamiseks.





Allikas: Eesti Ajalooarhiiv

Orissaare keskväljak ja Pärna tn puiestee

Väljavõte kultuurimälestiste riiklikust registrist

Mälestise tunnus
Terviklikult säilinud nn stalinistliku planeeringu ja arhitektuuriga aleviku keskuse nõukogude aegne ansambel.

Mälestise kirjeldus
Tegemist on 1950. aastal Orissaare rajooni halduskeskuseks planeeritud aleviku keskväljaku ansambliga, mis funktsioneerib planeeritud kujul tänaseni. Keskuse rajamisaegset planeeringut ei ole õnnestunud leida. Tegemist on nõukogude aja algaastatele iseloomuliku planeerimisviisi näitega. Tolle aja planeeringutes kasutati klassikalisi kompositsioonireegleid ja kujundati tsentraalsümmeetrilise lahendusega pidulikke paraadväljakute ansambleid, kuhu kuulusid täitevkomitee hoone, kultuurimaja, koolimaja, kaubamaja jms. Planeerimisel valitses stalinistlik esinduslikkuse ja paraadsuse printsiip. Nelinurkse keskväljaku kolm külge on hoonestatud kahekordsete ehitistega, ühelt küljelt möödub aleviku peatänav. Väljakut ääristab regulaarne kõrghaljastus. Keskväljaku keskteljelt algab laiaks puiesteeks planeeritud Pärna tänav, mis on aleviku lõunapooses osas asuva eramute rajooni plaanistruktuuri peatelg. Pärna tänava lai tänavaosa kulgeb kuni Võidu tänavani. Puiestee on alguses laiem, kahe sõiduteega, mille keskel on kaherealine õunapuudega haljasala. Pärna tänava alguse idapoolses küljes kõrghaljastus puudub. Hilisemad planeeringud on osaliselt keskväljaku ansambli algset lahendust aktsepteerinud. Vaid uue kaubanduskeskuse asend ja selle juurde kuuluv parkimisplats ei ole sümmeetrilist hoonestusviisi Pärna tänava ääres järginud.

Üldseisukord ja hooldusaste
Väljaku ja tänava üldine hooldusaste on hea. Keskväljaku haljasala vajaks paremini läbimõeldud ja stiilsemat kujundust. Ala kasutamine autode parklana ei ole sobiv. Ka puiesteede haljastus on kohati ebaühtlane.

Mälestise asukoha kirjeldus
Keskväljaku ansambel asub Orissaare aleviku keskel kujundades oluliselt selle ilmet.

Fotod on teinud 15.11.2004 ja info on registrisse sisestanud 31.03.2005 Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Lilian Hansar.

reede, 3. detsember 2010

Postihobuste vahetused

Bruno Pao kirjutas:

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel743_728.html

/---/
Vana Kuivastu–Kuressaare postiteel sai posthobuseid vahetada ja puhata postijaamades, mis asusid Kuivastus, Orissaares, Uue-Lõvel ja lõppjaamas Kuressaares.

Orissaare - postiveost bussireisijateni a. 1789, 1855, 1906, 1922, 1927, 1928

Allikas: http://www.neomobile.ee/firmast_ajalugu.htm

1789 - Algas reisijatevedu posthobustel Kuressaare-Pärnu postmaanteel.
1855 - Algas reisijatevedu Tallinn-Risti-Virtsu-Kuressaare postmaanteel
1906 - Nahavabrikant Oskar Wildenberg koos väimehe Hans Fraenkeliga ostsid 24 kohalise bussi ja proovisid edutult avada Kuressaare-Kuivastu bussiliini.
1922 - Algas I maailmasõja ajal suletud hobu-postijaamade võrgu taastamine. Tööle rakendati Anseküla, Eikla, Haeska, Kihelkonna, Kuivastu, Kuressaare, Leisi, Masa, Muhu-Liiva, Mustjala, Orissaare, Torgu ja Uue-Löve postijaam.
1927 - Postijaamapidajate A. Mihkelsi ja M. Kolgi eestvõttel avati Kuressaare-Orissaare-Kuivastu liinil regulaarne motoriseeritud posti- ja reisijatevedu.
1928 - Kuressaare-Orissaare-Kuivastu liinil hakkas kurseerima 28-kohaline autobuss “International”

viide Orissaare Postijaama kohta

Märgin üles viite:

http://www.eha.ee/fondiloend/frames/fond_prop.php?id=279


Projektid ja aruanne tammi ehitamise kohta Väikeses väinas (1865–1879). Toimikud ja kirjavahetus postijaamade rajamise, rentimise, ehitamise, remondi, varustamise, ülalpidamise ja revideerimise kohta (1818–1917). Postijaamade kaebuste raamatud (1851–1914). Orissaare postijaama ehitusplaanid ja ruumide nimekiri (1897). Toimik mandriga laevaühenduse parandamise, ülemere postiveo sisseseadmise, aurulaevaselts „Osilia” tegevuse (1844–1917),

neljapäev, 2. detsember 2010

Orissaare sadam ehitati 1932

Ajakirjast Navigaator

http://www.ajakirinavigaator.ee/download/navigaator-22007.pdf

leiab Orissaare Sadama kohta põhiarvud:

Vanast uisusadamast rajati 1930a tee Illiku laiule, kuhu ehitati sadam (1932).

Hiljem sõja ajal sai kannatada. Melanie Tiiviti albumis on pilt:

kolmapäev, 1. detsember 2010

Vana foto: Kuivastu mnt (keskus)

Koht fotol peaks Kuivastu mnt olema kohakuti praeguse lipuväljakuga.

Vana foto: kõrtsi juurest tulev tänav

Koht fotol on praegune Kaluri tn ristumine Kuivatu mnt.-ga. Paremalt paistev hoone on: algselt tee-ja öömaja. Vasakul taamal paistab Orissaare kõrts.
See tänav tundus omal ajal olevat poodide tänav: praegune muusikakooli maja oli Kolga pood; edasi Kääri pood jne.
Nagu ikka, kas keegi suudab määratleda aega

laupäev, 27. november 2010

1704 a kaart, kus märgitud postimaantee Maasi-Pöide-...

1944 lahingud Orissaares, väina ületamine, tammi õhkimine

Taas on lahendust leidnud üks varasem mõistatus, kui esitati küsimus lahingute kohta Orissaare ümbruses.
Ka Kõinastu inimestelt olen kuulnud sellest, kuidas leek-kuulidega lasti nende talud põlema. Nüüd leiab täpsema kirjelduse nende sündmustest.

Toon ära katkendi Kurt Vetteri mälestusest 1944 a lahingutest, mis algasid Muhus, siis Väikese väina ületamine, Väinatammi õhkimine, taandumist Kõinastule ning kaitsepositisoone Orissaares.

Pikemalt saab mälestusi lugeda: http://www.hot.ee/vvl/vetter_01.htm

   /---/
    I osa. Muhu saar
     See oli mu elu esimene laevareis. Reisisihist sain teada veidi enne, kui meid mingile kaubalaevale laaditi. Meid, see tähendab 23. jalaväediviisi võitlejaid. Mina olin 67. grenaderirügemendi 1. pataljoni 2. kompanii Obergefreiter. Kogu diviis kõigi oma sõjaväelaste, loomade, relvade, sõidukite ja varustusega laaditi kiiresti laevale Riia sadamas. See toimus 11. septembril 1944. Alles mõne päeva eest oli üks läti SS-diviis meie väeüksuse, mis paiknes kaitsepositsioonil Lätis ühes rahulikus rindelõigus, välja vahetanud. Riias anti meile teada, et kogu diviis viiakse üle Läänemere saartele Saaremaale ja Muhusse.
Pärast tundidepikkust sõitu heitis kaubalaev Kuressaare sadama reidil ankru. Üsna kipakate paatidega viidi meiegi kompanii laevalt maale.
Meie pataljon sai käsu jalgsi põhja suunas asuvale Muhu saarele marssida, et seal kaitsepositsioonidele asuda. Nõnda hakkas ka meie kompanii käskluse “Sammu marss!” peale liikuma. Meil tuli läbida umbes 40-kilomeetrine[1] vahemaa, et jõuda saare kirdetippu, kust tammi mööda võis pääseda teisele Läänemere saarele.
Pärast mingisuguses küünis ööbimist jõudsime järgmisel varahommikul kirderannikule. Umbes 4 kilomeetri kaugusel nägime Muhu saare randa. Tammi mööda sammudes ei aimanud ma veel, milliste lähemail nädalail toimuvate ränkade sündmuste tõttu see tamm mulle kogu eluks sügavalt mällu talletub.
Väiksemale saarele jõudnud, saime käsu kaitsepositsioonid sisse võtta ja kõik avamerelt oodatavad vastase maabumiskatsed tagasi lüüa. Sellist käsku oli küll lihtne anda, aga kuidas sai nii nõrgajõuline pataljon, nagu meie oma, seda täita? Meie pataljonis oli kokku 520 võitlejat, kuid neist vaid 80 olid rindekogemusega “vanad rebased”. Kõik teised võitluskaaslased olid asendusjõuna kodumaalt saabunud.
Majutasime end ühes saare kirdeosa kalurikülas asunud heinaküüni. Uus rajatav kaitsepositsioon, mille ehitamist me järgmiseil päevil alustasime, ei kujutanud endast muud kui kivisesse rannikupinnasesse kaevatud kraave ja üht kuulipildujapesa. Nii tekkis nõutud, umbes 200 meetri pikkune kaitseliin. Lihtsõduritena saime aru, et selline primitiivne kaitseliin ei takista vastase ühtki tõsisemat maabumiskatset.
Too aga lasi end oodata. Nii ronisime vahis olles oma kaevikusse ja vahtisime kuni vahetuse saabumiseni Läänemerd. Meri oli rahulik, me ei märganud ei vaenlase paate ega suutnud avastada vaenlase lennukeid. Rahulik aeg. Kuid see oli vaikus enne tormi. Ilmastikus hakkas sügis tunda andma. Päike küll paistis veel, kuid mere poolt puhuv tuul muutus üha tugevamaks. Ööd olid juba ebameeldivalt jahedad ning öises vahis olles ei kaitsnud sinelid enam külma eest.
See rahumeelne vaikus lõppes 29. septembri pealelõunal. Nägime, kuidas kaks kiirpaati otse meie ranna poole kihutasid. “Need peaks meie omad olema,” arvas üks kaaslane. Kui paadid aga kalda lähedal kurssi muutsid ja hakkasid sõitma sellega paralleelselt, nägime nende ahtris vastase punalippu. Olime nii üllatunud, et jõudsime vaid rutakalt kuulipilduja laskevalmis seada, et mõned pidemed kiirpaatide ülatekkide suunas tühjendada. Pärast seda “tuletervitust” pöördusid alused merele tagasi.
See tulevahetus oli justkui eelhoiatus peatselt alanud Nõukogude vägede pealetungile mandrilt saartele. Umbes kahe tunni pärast undasid meie kohal mürsud ja langesid kärgatades saare pinnale. Vaenlase suurtükkide tulepositsioon oli sisse seatud Mandri-Eesti läänerannikul, Virtsu sadamaasula lähistel. Mürsud langesid üsna kontsentreeritult Kuivastu sadamale ja selle ümbrusele.
Peatselt segunes mürskude lõhkemisega kuulipildujatuli ning karabiinide ja püstolkuulipildujate ragin. See akustiline märk andis teada, et meie kaasvõitlejad pidasid juba rannaribal maabunud jalaväega kaitselahingut. Kuna vastase ülekaal tulejõus oli kõrvagagi kuulda, võisime vaid aimata, kui raske oli neil positsioone hoida. Seda nad ei suutnudki. Lahingu algusest oli möödunud vaevalt tund, kui meie kompanii sai käsu hiljuti rajatud kaitsepositsioon maha jätta ning koguneda. Seega oli meile selge, et vastane oli juba saarel kindla sillapea vallutanud, kuhu ta sai täienduseks raskerelvi tuua. Nüüd oli ainult aja küsimus, millal ta kogu saare territooriumi vallutab. Meie pataljoni võitlusvõime ei suutnud sellisele sõjalisele ülekaalule vastu seista.
Kui me ei tahtnud vangistusse sattuda – ja seda me mingil juhul ei tahtnud –, tuli meil edasitungiva vastase eest tagasi tõmbuda. Me pidime enne teda Muhu- ja Saaremaa vahelisele tammile jõudma, et maismaaühendust mööda Saaremaale tagasi jõuda. Vahepeal oli juba pimedaks läinud. Meie kompanii oli marsivõimeline. Hakkasime liikuma teadmata, kus me asusime. Selles asjas usaldasime täielikult oma kompaniiülemat.
Tõusva päikese valgel jõudsime silmnähtava kergendustundega saare edelarannikule. Palja silmaga võis näha Saaremaa rannajoont; nägime ka tammi ja rõõmustasime selle üle. Uskusime juba, et oleme pääsenud, kuid meie kompanii oli hiljaks jäänud. Äkki kuulsime tugevat plahvatust. Saaremaa-poolse tammilõigu kohale tõusis tihe suitsupilv. Sellest taipasime, et Nõukogude väeosad olid juba tammi Muhu-poolse otsa juurde jõudnud, et seda mööda edasi Saaremaale tungida. Tammi purustades püüti nende edasist pealetungi, mis vastupanu peaaegu ei leidnudki, peatada. Esialgu see pandigi seisma.
Mida see aga tähendas meile, 2. kompanii võitlejaile? Me olime liiga nõrgad, et vaenlasele vähegi tõsisemat vastupanu osutada. Kui tahtsime vangisattumise hädaohtu vältida, pidime võimalikult kiiresti Muhu ja Saaremaa vahelise umbes 4 km laiuse väina ületama. Aga kuidas?
Meie seas levis sel 1944. aasta septembrihommikul üha kasvav hirm. Kompaniiülem leitnant Renne andis käsu, et väeosa marsiks need neli kilomeetrit Saaremaa rannikuni läbi avamere. Enamik kompanii võitlejaid tõstis oma relvad pea kohale ning tammus, rinnuni vees, läbi väina. Vastane oli juba kaldani tunginud ja andis meie täiesti abitult vees sammuvate kaaslaste suunas tuld. Kes pihta sai, see Läänemerre uppus.
Meie grupp jooksis paaniliselt mööda kallast, et mingisugust kalapaati leida. Ühe me leidsimegi. Meie 6–8-meheline grupp laadis sinna relvad ja varustuse. Puuduvad aerud asendati laudadega, mille me ühe veel katkisema paadi küljest lahti lõime. Lükkasime oma paadi rannast Läänemerre. Kui see ujuma hakkas, püüdsime omale kohti leida. Nüüd ootas meid halb üllatus. Paat lekkis. Kiilu juurest tuli üha rohkem vett sisse. Meie vastu pöördus korraldus, mille saarte komandant oli andnud vaid mõni päev tagasi. Ta oli käskinud kõik rannal lebavad paadid merekõlbmatuks muuta. Võib vaid oletada, et see pidi meie võitlusvaimu tugevdama, et me põgeneda ei saaks. Ilmselt uskus see komandör, et nii oleme sunnitud kuni enesehävituseni võitlema.
Kuid sel septembrihommikul ei olnud meil valikut. Me kas jõuame selle lekkiva paadiga vaateulatuses olevasse Saaremaa randa või võetakse meid mõne tunni jooksul vangi. Viimast ei suutnud me kuidagi kujutleda. Nii olime sunnitud paadiga väina ületama. Mitu kaaslast tegelesid ainult sellega, et ammutasid toidunõudega sissevoolavat vett merre tagasi. Teised püüdsid aerudeks kõlbmatute laudade abil edasi liikuda.
Kuidas me ka ei püüdnud, ei saanud me paadiga enam edasi. Suure vaevaga suutsime selle täisvoolamist vältida. Meri muutus üha tormisemaks ning me mõistsime, et ei suuda paati enam juhtida. Lained dikteerisid liikumissuuna. Kaldusime üha enam kirde suunas. Maad hakkas võtma lootusetus, sest kaugenesime üha oma sihist.
Sellesse elu eest võitlusse sekkus äkki kaks vaenlase hävituslennukit. Nad suundusid meie poole ja lendasid väga lähedalt üle. Iga hetk ootasime nende pardalt kuulipildujatuld. Kuid seda ei tulnud. Nad eemaldusid põhja suunas.
Sellega oli üks ähvardav hädaoht möödas, kuid paati sissevoolav vesi muutis meie olukorra üha kriitilisemaks. Siis juhtus see, mida kartnud olime. Üha tugevamaks muutunud lained pöörasid paadi ümber. Meie relvad ja varustus uppusid merre. Klammerdusime meeleheitlikult kiilu üles pööranud paadi külge, et Läänemere lained meid minema ei uhuks. Veetemperatuur või sel aastaajal umbes 10º C olla. Paat triivis vooluga kaasa. Selle suund oli meile sel septembripäeval saatuslikult soodus ja kandis meid kirde suunas, ühe kalurite saare[2] randa, mis asub Muhu saarest lääne pool. Randusime sellel saarel. Olime küll esialgu päästetud, kuid läbimärjad, külmunud ning omasime vaid seda, mis seljas.
Meie ebaõnnestunud põgenemiskatse algusest kuni kalurite saarel randumiseni oli kulunud umbes 6 tundi. Nüüd tuli mõelda ellujäämise peale. Olime näljased ja püüdsime saarel midagi söödavat leida. Avastasime lihtsad roogkatusega majad, mida kasutasid eesti kalurid. Seal kohtasime ka saareelanikke, kes olid lahingute eest põgenenud ja otsisid varju. Majade sisustuseks oli lihtne majakraam. Tagasihoidlikke ruume kasutati elamiseks. Kalurid kasutasid maju ja sisseseadet püügihooajal.
Kalurid olid meie vastu sõbralikud ja abivalmis. Nad andsid meile süüa ja juua. Märgi vormirõivaid saime kuivatada ühe lahtise tulega kolde kohal. Vastane ei olnud selleks ajaks saart veel vallutanud. Pärast läbielatud kannatusi olime nii kurnatud, et vajusime peagi sügavasse unne.
Öö möödus vahejuhtumiteta ning veel järgmiselgi päeval ei tulnud vastane sellele saarele. Kalurid aitasid kaasa, et me võimalikult kiiresti põgenema pääseks, et Saaremaale jõuda. Õhtul juhatasid nad meid randa, kus lebasid lõhkumata paadid koos kõlblike aerudega. Tänu nende abile lükkasime ühe paadi vette, hüppasime sisse ja aerutasime mööda vaikset merd Saaremaa poole. Liikusime hoogsalt edasi. Kindla maani oli umbes 5 km aerutamist.
Ja siis juhtus midagi pääsenute jaoks arusaamatut. Olime paadiga umbes 30 minutit teel olnud, kui märkasime enda asukohast loode pool mingit laeva. Sellelt tulistati neljatorulisest õhutõrjesuurtükist trasseerivate mürskudega seda kalurisaart. Mürsud tabasid roogkatusega maju, kus meid eelmisel päeval vastu võeti ja peavarju pakuti. Peatselt katused süttisid. Tuli levis kiiresti. Varsti oli kogu saar üksainus tulemeri. Mõtlesime, kui abitult jäid meie nii abivalmis kalurid sellesse tulemerre. Arvatavasti nad hukkusid selles põrgus.[3]
Sel ööl jõudsime üsna peatselt sihile – Saaremaa randa. Seal paiknenud väeüksusest viidi meid järgmisel päeval 67. grenaderirügemendi staapi. Nägime oma vaevaliselt kuivatatud mundrites ja ilma relvadeta üsna allakäinud ja räbaldunud välja. Pärast seda, kui me staabi asukohta jõudsime ja meie grupi ainus allohvitser tahtis ette kanda, toimus märkimisväärne vahejuhtum. Staabist väljus tookordne rügemendiülem ooberst krahv zu Eulenburg. Ta nägi meie gruppi ja pistis röökima: “Mis bolševike jõuk see on? Need tuleb kohe mättasse lüüa!” Meie allohvitser tegi ettekande, andis lühikese ülevaate meiega viimaseil päevil juhtunust. Eulenburg kuulas selgitusi vaikides. Seejärel pööras ta ilma au andmata ringi, jättis meid seisma ja sõitis minema.
Staabist saime uued relvad ja varustuse. Meid paigutati ühte väeossa, mis oli kirderannikul Orissaare lähedal kaitsepositsioonile asunud. Meie grupp sai “tänuks” läbielatud kannatuste eest erilise lahinguülesande. Me pidime asuma positsioonile selle koha juurde tammil, mille pioneerid olid eelnevalt õhku lasknud. See asus umbes 100 meetri kaugusel rannajoonest. Tule alla sattumata oli sealt võimalik lahkuda ainult pimedas. Selles augus lamasime umbes nädala. Täpsemalt – olime otsekui laagris, vegeteerisime. Ainult õhtuti, kui väliköök oli sõitnud tammi alguse juurde metsa veerde, ronisime kolmekesi august välja, et toidumoona ja posti tuua.
See auk jäi meie “korteriks” seni, kuni 1944. a. 5. oktoobri varastel hommikutundidel tabas meie rannikulõigus tammi vaenlase tugev suurtükituli. Kohe pärast seda alustas vastase jalavägi pealetungi Saaremaale. Meie lahkumine august meenutas põgenemist, sest me ei tohtinud kaotada ühendust oma rannajoonel positsioneerunud kompaniiga. Kui me nendeni jõudsime, tuli meil tagasi tõrjuda esimene rünnak Saaremaale. Sellega lõppes meie grupi osavõtt sõjasündmustest, mis olid vahetult seotud lahingutega Muhu saare pärast.
Järgmistel nädalatel elasime läbi mitmeid lahinguid ja kaotusi. Seejuures kaotasime palju kalleid kaasvõitlejaid. Saaremaal toimunule on pühendatud kirjutise teine osa.

II osa. Saaremaa

Kui vastane 1944. a. 5. oktoobri koidikul tammi mööda Saaremaad ründas, algas minu kui lihtsõduri jaoks otsene võitlus selle saare pärast. [...] Vastane oli tugevas ülekaalus ning tõrjus meid pärast lühikest vastupanu positsioonidelt välja. Umbes 1 km sellest esimesest kaitseliinist tagapool rajasime uue kaitsepositsiooni. Seal oli veel suurtükke, mis nüüd otsesihtimisega vastase jalaväe eeljõude tulistasid. Kuid ka seda positsiooni suudeti vaid lühikest aega kaitsta. Vahepeal oli vastane vallutatud rannaribale raskerelvi toonud ning tugevdas veelgi survet.
 Järgmistel päevadel pidasime üksnes kaitse- ja taandumislahinguid, olime pidevalt raskustes. Vaevalt olime kusagil positsioonile asunud, kui pidime selle jälle maha jätma, et mitte vangistusse sattuda. Millises kohas me täpselt olime, seda lihtsõdurid ei teadnud. Kõige enam jäid meelde sageli väga kaotusrohked tõrjelahingud. Eriti dramaatilised olid need allüksuste jaoks, kellel oli käsk jälitavat vaenlast järelväena nii kaua kinni pidada, kuni teised üksused loovutatavalt territooriumilt lahkunud olid, et uusi positsioone hõlvata.
Mäletan, et ka meie kompanii sai käsu järelväena lahingupositsioonile asuda. Asusime kaitsesse mingi üksikuna asetsenud talu kiviaia varju. Tuli meie suunas muutus üha ägedamaks. Tundsime, et olime “viimased”. Ja siis hakkas kaitseliin kusagilt rebenema. Mõned võitluskaaslased hüppasid kiviaia tagant üles ja jooksid lagedat välja mööda lõuna poole, et umbes kilomeetri kaugusel asuvasse metsa jõuda. Sellel põgenemisteel olime vastase jaoks justkui jänesed, keda ajujahiga nende kaitsvatest pesadest välja peletati.
Kord juba põgenema hakanud väeosa ei saa peatada. Paanika haarab ja tõmbab kaasa ka kompanii teised võitlejad. See oli hirm vangi langeda. Minagi jooksin üle lageda välja metsaserva poole. Põgenedes olime vastasele ideaalseteks sihtmärkideks. Paljud võitluskaaslased said pihta ning jäid lagedale väljale surnute või haavatutena lamama. Ükski põgenev kaaslane ei peatunud. Tabamuse sai ka meie kompaniiülem leitnant Renne. Temagi jäi üksi lamama. Hirm oma elu pärast oli tugevam kui tahe seltsimeest aidata.
Pidevad taandumislahingud mõjusid masendavalt. Me olime kõike muud kui säravad kangelased. Meid huvitas vaid üks küsimus: kuidas selt saarelt tervena pääseda? Kuid sellele küsimusele ei suutnud keegi vastata. Peaaegu iga päev tuli võitluskaaslaste hukkumist või haavatasaamist kogeda.
Ühel päeval kaotasin minagi oma parima kaaslase. Tema surm vapustas mind eriti, sest oma elu päästmise hinnaga jätsin talle abi osutamata. Taas kord sai meie kompanii käsu ühe lõuna poole, Kuressaarde viiva maantee ääres järelväena positsioonile asuda. Me kaevusime metsa servas, vahetult maantee kõrval. Meie positsiooni ees oli umbes 200 meetrit lagedat maad. Vastane lasi aga end oodata. Umbes kahe tunni pärast lähenes meile mööda maanteed vastase luuresoomusauto. Kui see laskekaugusse jõudis, andsime püssidest tuld. Masin jäi seisma, ei liikunud edasi ega tagasi. Kõik jäi vaikseks. Umbes ühe tunni pärast saime käsu oma positsioonilt lahkuda ja teisele poole maanteed imbunud vaenlase jalaväele vastu minna. Aga kuidas sai peale tungida tihedas metsas, kus oli võimatu vaenlase asukohta määrata?
/---/

Rootsi ajal rajati Saaremaale postmaantee

Allikas: Saarte Hääl Rootsi ajal rajati Saaremaale postmaantee
Autor: Kalle Keskküla

Keskajal viisid kirjalikke teateid edasi käskjalad. Saaremaa eripära tõttu kujunes siin sõlmpunktiks ühendus mandriga, mida hakkas korraldama Maasilinna postitall (Bryffstall). Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg andis postikorralduse edendamiseks 1532. aastal ka vabaduskirja, millega Smuulide esivanem Hansken sai igaveseks omanduseks 2,5 adramaad Koguva külas. Hanskeni kohustuseks oli postivedu Maasilinnast Pärnu, kust see orduriigi pealinna Riia poole edasi toimetati.
Tee Maasi ordulinnusest Kuressaare piiskopilinnusesse kulges läbi Pöide, Kahtla, Sakla, Tõlluste, Püha ja Kudjape. Kuressaarest lähtus toona ida suunas vaid üks tee – Püha maantee.

Taani ajal jätkus keskaegne postikorraldus. Koguva vabaduskiri sai kuningliku asehaldurina ametisse võetud Maasilinna viimase ordufoogti Heinrich von Lüddinghausen-Wolffi kinnituse 24. detsembril 1565. Taanis 1624. aastal seadustatud uut postikorraldust siin rakendama ei hakatud, Saaremaa läks Brömsebro rahulepinguga 1645. aastal Rootsi valdusse.

Rootsi aeg

Rootsi postikorraldus kehtestati ka kuningriigi koosseisu kuuluvatel Soome ja Eesti aladel, sh 1645. aastal Saaremaal. Eesti- ja Liivimaa postiside juhataja oli endine Tartu postmeister Jacob Becker, postiratsurite võrgu ja hobuvahetuspunktide rajaja. Koguva postitalupojad lülitati ühtsesse süsteemi – üle väinade vedu jäi vabade meeste koormiste hulka, Virtsust Pärnusse veetava posti eest hakati aga tasu maksma.
Saaremaa ellu paljulubavaid muutusi tooma pidanud Kuressaare krahvkonnale tegi ootamatu lõpu kuninganna Kristina loobumine troonist ja Rooma elama asumine – Kuressaare krahvkonnast sai tema elatusmaa (rootsi k underhallsland). 1660. aastal nimetati elatusmaade kindralkuberneri Seved Baath’i volikirjaga Kuressaare postmeistriks linnasekretär Johan Olau, kuna eelmisega ei oldud rahul. Sama kiri tõendab postimaja olemasolu Kuressaares.

Postmeister Olau järglaseks määrati 1669. aastal tolliülem Lorenz Brobergen. Brobergen valiti aga 1672. aastal linnapeaks ja postmeistriks sai endine tolliametnik Nicolaus Mattias Eck. Kuressaares tekkis postidünastia – pärast mehe surma 1690 pidas ametit edasi tema lesk Catharina Unonia Eck, kes koos poja Carl Johaniga oli Kuressaare postmeister Rootsi aja lõpuni.

14. detsembril 1692 kinnitas Karl XI Kuressaare postiteenuste hinnakirja. Kirja toimetamine näiteks siit Riiga ja Tallinna maksis 4 ööri, Haapsallu ja Pärnusse 2, Tartusse ja Narva 5 ning Stockholmi 9 ööri hõbedas. Kuninga kinnitatud taksid kehtisid kuni üks lood (13,5 grammi) kaaluva kirja kohta. 1698. aastal saadeti Stockholmist Kuressaarde 277 kirja, neist 151 olid maksuvabad, st seotud riigivõimu teostamisega.

Rootsi ajal rajati Saaremaa esimene postmaantee. See algas Kuressaare raekoja eest ja viis linnast välja juba tänapäevast Tallinna maanteed pidi. Kuivastuni kulgev maantee (rahvasuus ka Orissaare maan-tee) joonistati kaardile 1704. aastal.
Carl Johan Eck läks 1700. aastal vabatahtlikuna Saaremaa maamiilitsasse (rahvavägi formeeriti maakaitse tugevdamiseks) ja tegi seal karjääri leitnandi aukraadini, langes aga 1710. aastal vangi venelaste kätte. Eck osteti vabaks, 1711. aastal siirdus ta emaga Rootsi.

1717. aastal edutati Eck juba Rootsi kahurväe kapteniks ja aadeldati 1719. aastal Eckesparrena. 1727. aastal tuli Carl Johan von Eckesparre (1683–1761) kodumaile tagasi, tema järeltulijad olid Saaremaal tuntud kui uuenduste elluviijad paljudes eluvaldkondades.

Tsaariaeg algas suure seisakuga

Pärast Põhjasõda ja katku oli Saaremaa elus mõõn. 1764. aastal külastas Balti kubermange saksa rahvusest Vene keisrinna Katariina II, visiidile järgnesid mitmed olulised meetmed. Kuigi keisrinna siin ei käinud, oli Peeter I poolt Rootsi kuningalt ostetud Saaremaa* tema erilise hoole all.

1765. aastal viidi Saaremaa Peterburi otsealluvusest jälle Liivimaa koosseisu ja moodustati eriline revisjonikomisjon, mis tegutses vahelduva eduga üle 60 aasta. Rüütelkonna vastuseisu tõttu esimesed paarkümmend aastat erilisi tulemusi ei andnud, aga asehalduskorra sisseseadmine 1782. a ja mõisate päriseks andmine 1783. aastal muutis siinse aadli Vene keskvõimule lojaalsemaks. Balti kubermangude lõimimine Vene tsaaririigi võimkonda, eeskätt aga maksureform, oligi asehalduskorra peaeesmärk.

1765. aastal Tolli tänaval avatud postkontor (Postamt) taastas ühenduse Pärnuga, 1789. aastal rajati Virtsust Pärnusse ka postmaantee. Kuressaare postmeistriks sai kubermanguvalitsuse palgal olev tõlk Carl Friedrich Harnack; ametit jätkas tema poeg Christian, vaekoja kõrvale ehitatud kubermangumaja (Gouvernementshaus) sekretär.

Liivimaa kindralkuberner George von Browne pööras infrastruktuuri arendamisele suurt tähelepanu, näiteks Tartu kivisild valmis 1784. aastal just tema initsiatiivil ja keisrinna rahastamisel. Samal aastal hakkas ta kihelkonnaposti korraldama, rajati postmaanteed: Kuressaarest Sõrve säärde, Kihelkonnale ja Karja (sealtkaudu üle Soela väina ka Hiiumaale). Maaposti hakkas laiali vedama Unimäe külas Kihelkonna maantee ääres asuv Tingiste postitalu, mis vabastati muust mõisaorjusest nagu Koguva küla Muhus.

Sõrve postmaantee algas Suuresilla otsast ja läbis Väike-Parila; Ristilaidu silmale ja kaevanditele ehitati truubid ning veeti noolsirged teelõigud üle nasvade. Nasva jõe äärde tekkisid kalarannad, kõrtsid ja kaluriküla. Tingiste Kristjani järeltulija Karl Juhan Kristjansen rajas Nasvale Posti talu.




* Uusikaupunki rahulepinguga 1721. aastast anti Saaremaa Vene tsaarile. Rootslaste eelnõu järgi pidi Saaremaa staatus Rootsi Kuningriigi osana säilima, aga läbirääkimiste vaheajal Peterburist Nyborgi (Uusikaupunkisse) toodud kullakangid tegid oma töö ja Saaremaa müüdi jälle maha nagu Liivi sõja ajal. Paraku on minu käsutuses vaid saksakeelne allikmaterjal:
Der Zar liess sich durch Ent-rüstung, Drohungen und Allianzprojekte nicht schrecken, wies auf sein bereitstehendes Heer, zahlte zwei Millionen Taler, gab Finland zurück, behielt aber Livland, Estland, Ingermanland, Karelen, Oesel, Dago und eine Reihe von Inseln.

Pöördumine Vene allikate poole pole veel tulemusi andnud. Autor palub abi baltisaksa allikates sisalduvale lausele tõepärase vaste leidmisel mõnest muust allikast.