Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Esmaspäev, 17. oktoober 2016

Hellamaa köstri seiklused Audlas, Opil ja Levalas (1886)


Järgneva dokumendi peategelaseks on 19. Sajandil Muhu-Hellamaa koguduse köster Stepan (ka Stefan ja Aleksei) Kann, kes sündis 1847 aastal Muhus Vanamõisas. Audla valla protokolliraamatu sissekandest selgub, et Kann oli vaatamata oma ametile ja sidemele kirikuga väga koloriitne kuju. Kindlasti annab protokoll hea ettekujutuse 19. sajandi lõpu seltskonnaelu kirevamast küljest maaühiskonnas. Kann suri 1899 aastal ning on maetud Kuressaarde Kudjape kalmistule. 
Kannu lapsed said hea hariduse ning mitmed neist olid omal ajal aktiivsed ühiskonnategelased. Nende hulgas poeg Nikolai Eesti Vabariigi haridusminister ning poeg Peeter Riigikohtu liige.

Audla valla protokolliraamatust 1886

Sel 23 Juuli k.p.  1886 aastal Kukke körtsmik wälja teeninud Ehwreiter Kaarel Kool ja tema naene Miina Kool ja Haudla walla mehed Jaen Kask ja Wassili Estorn andsid Haudla walla walitsuse ees selle tüli kohta, mis Kukke körtsmiku Kaarel Kool ja Muho Hellama Köstri  Stepan Kann’u wahel Küünla kuu esimeste päewade sees 1885 aastal olnud on, järgmist tunnistust.
Hellama Köster Stepan Kann on Kuresaare linnast tulles ühel öösel Kukke körtsi tulnud ja temmal on ka üks Muhho mees seltsis olnud, keda nemmad ei tunnud. Körtsi sisse tulles pörrutanud nemad körwale letti ukse pihta ja Kannu seltsi mees küssinud üks toop öllut ja pool kortlid wiina, kuss juures Kann nöudnud, et ölle sisse ka rottid peawad pandud saama, nenda kui se üks kord seal oli juhtunud ja hakanud söimama. Selle peale wastanud Körtsmik, et mitte temma waid kass rottide püüdja on. Siis joonud nemad nii hästi ölle, kui ka wiina ärra ja Kannu seltsi mees maksnud raha wälja. Pärrast sedda Körtsmik küsinud kas nemad weel middagi soowiwad agga nemad wastanud, et nemad enam middagi ei taha, agga körtsi letti uks peab lahti olema. Körtsmik agga üttelnud neile, et tema ust söimajate ees lahti ei taha piddada ja lükanud ukse wäggise kinni mida Kann küll köigest jöost püüdnud lahti hoida. Sellepeale heitnud Kann ennast ahjo müiri peale pikkali ja käskinud oma seltsi meest letti ukse eest maha lüia.  Temal olla ni paljo raha küll et ta mitte selle ukse, waid ka köik selle Körtsi wälja maksta jöuab. Kann’u seltsi mees hakkanud siis köigest jöust pörutama ukse pihta ja tahtnud ust maha lüia, aga Körtsmik teinud isse ukse lahti, ja annud tema nöudmise peale poole kortlid wiina weel. Siis Kann hakanud hirmsaste wanduma ja söimama, nimetanud körtsimeest litsi naiseks ja kurati hingeks, ja kui körtsinaene,  kes wiimase kuu peal rasked jalga naesterahwas olnud, selle kärra peale sinna tulnud, ütelnud Kann: oled sina tuhat kurrati lehma, kiri lits ka seia tulnud pane ...., pane ... Selle peale öölnud körtsimees: mil aial oled sa mino naest lüpsmas käinud, wöi tema juures olnud, et sinna teda lehmaks ja litsiks söimad? Kann wastanud sina oled tedda lüpsnud sina oled tema juures olnud. Mis mina olen teinud sellega ei ole teil asja wastanud körtsmik. Siis üttelnud Kann: tule tuhhat kurrat seia ma tahan sulle näidata. Körtsmik läinud siis letti ette ja üttelnud: Tule Jummal abiga eiga temal ometi kirwest käes ei ole? Ja arwanud et ta piddanud lööma. Kann aga ei ole tedda mitte löönud waid tema seltsi mees tömmanud noa taskust wälja, teinud lahti hakkanud wehklema sellega, arwanud körtsimeest tappa ja ütelnud: Mina olen Matros, mina näitan Matrose moodi aga kahhjo et meid wähhe on.  Siis hakkanud körtsimees teisi inimesi kes körtsis olid paluma, et need appi tuleksid ja Kannu kinni siuksid. Suuremaamehed kes tahtnud minna Saaremöisa metsast tammepuid ostma, ollid juba maggama heitnud, agga need kaks ülewel nimetatud Haudla wallameest Jaen Kask ja Wassili Estorn kes ka Kurresaarest tulnud ja körtsi juhtunud olid, istunud pingi peal ja ei ole tahtnud teda abi tulla, kui aga körtsmik ähwardanud neid kohtusse kaebada et nemad temale mörtsuka wastu appi ei tule, siis tulnud nemad letti ette ja Wassili Estorn tahtnud Kannu külge kinni hakkata, aga Kann löönud temale hoobi rinda. Siis läinud Körtsmik, ja Jaen Kask ja Wassili Estorn tema jure, siddunud tema käed selja taha ja köitnud tedda körtsi pingi samba külge kinni. Kütkes ollemise aial söimanud Kann ika edasi, kuni wiimaks Körtsmik küsinud mis sa siin karjud? Kuidas sa tohid minole Sa nimetada? Körtsimees ütelnud: Mina julgen sulle mitte üksi Sa üttelda, waid ka weel, et sa praego hullem oled kui siga sest sina oled Kirriko teener oled kuidas wöid sa ni häbematta olla et sa nüid siin pingi sambas kinni oled? Kann üttelnud mina ei ole poolel aastal ennam Köster olnud, mina olen prii ja wöin teha mida tahan. Körtsmik wastano: Kui luggo nönda on, siis ma lähen ja palun Tallitajad et ta küidi mehe annab ja sind kohe homme homiku Sülla kohto saadab. Kui Kann’u seltsimees seda kuulnud, hakkanud ta Kann’u manitsema, et ta körtsimehega leppitust teeks, sest asi ähwardada hulluks minna, tema palun ka körtsmiku, et ta Kann’u lahti laseks. Möne aja pärast hakkanud ka Kann järele andma ja palunud ennast lahti lasta. Körtsmik käskinud siis wahi peal olejad mehed tema käest enestele ni hästi löödud hoobi, kui ka aiawiitmise eest tasumist nöuda, ja nemad nöudnud 3 rupla, pärst agga annud nemad 1 rubl 50 kopikat tagasi ja lasknud teda lahti. Siis Kann on nöudnud, et körstmik tema hobbose eest lahti wöttaks, aga körtsmik ei ole temma nöudmist mitte täitnud, waid käskinud niisuguse mörtsuka oma teed mina. Wiimaks läinud ta tuast wälja ja heitnud selili oma koorma peale, kust nemad siis oma seltsi mehega ka olid ära läinud.
Ülewel nimetud inimesed Kaarel Kool, Miina Kool, Jaen Kask ja Wassili Estorn töotawad ka, kui seda peaks tarwis olema Wandega Jumala ees tunnistada, et see töeste tösi on mis nemad siin üles annud on.
Peale seda andsid Kaarel Kool ja Miina Kool ülese, et Koigi wallast Wahtraaugo Aado naine Elisaweta Pukk Kann’u reisi kohta weel neile järgmist luggu räekinud olla. Kukke körtsust Oppi poole minnes on Kann Wahtra jöe juures maas olnud kust Kingli walla mehed Paawli Iwan Körge ja Matsimihkli Iwan Rüitel teda leidnud. Tema palunud neid mehi teda Oppi körtsi aidata, kus ta neile poole toopi wiina lubanud osta, agga kui nemad Oppile saanud, ei ole ta neile midagi ostnud, waid hakanud seal jälle Kukke Körtsmikku wanduma, et see neid mehi olla tema järele saatnud tedda riisuma, ja et nemad olla tema käest 70 rupla raha ära wötnud. Tema ähwardanud Kuke körtsmikku kohtuse kaebata, ja käskinud temale aro anda, et ta ennast kohtu wastu walmistaks. Kui ta hulga aega ka seal oli käratsenud jäänud ta wiimaks maggama.  Mehed wötnud tema mütsi ja tahtnud selle eest seda lubatud poolt toopi wiina saada, aga Oppi körstmik Wassili kes praega Orisaares körtsis on, ei ole seda mitte wastu wötnud ja wiina ei ole ka annud.

Peale seda on nemad weel körwalt kuulnud et kui Kann teisel päewal Oppilt Lewala körtsi läinud on, näinud ta et tema hobune olla koormaga körtsi ees olnud ja tema seltsi mees magganud körtsi tuas, ja Kann olla taga kaebanud, et tema koormast üks kast tükkis ära warrastud ja teine lahti löhhutud on. Ka Juudid kes sell ööl  Lewwala körtsis on öömaja piddanud olla ka körtsimehele ütelnud, et üks hobune koormaga öues nälgas seisab ja et üks kast seal lahti löhutud on. Mis Körtsimees ja Kann seal nöuks wötnud ja kas tema omad asjad leidnud on ehk mitte, selle üle ei keddagi kuultud. Kukke körtsmik arwab, et see mees kes Kannu Oppilt Lewwala on küitnud teaks ehk selle kasti waiakad leidmise jutto paremad teadust, kui se praegune Orrisare körstimees Wassili sedda Kann’u küidi meest peaks mäletama.