Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Laupäev, 27. november 2010

1704 a kaart, kus märgitud postimaantee Maasi-Pöide-...

1944 lahingud Orissaares, väina ületamine, tammi õhkimine

Taas on lahendust leidnud üks varasem mõistatus, kui esitati küsimus lahingute kohta Orissaare ümbruses.
Ka Kõinastu inimestelt olen kuulnud sellest, kuidas leek-kuulidega lasti nende talud põlema. Nüüd leiab täpsema kirjelduse nende sündmustest.

Toon ära katkendi Kurt Vetteri mälestusest 1944 a lahingutest, mis algasid Muhus, siis Väikese väina ületamine, Väinatammi õhkimine, taandumist Kõinastule ning kaitsepositisoone Orissaares.

Pikemalt saab mälestusi lugeda: http://www.hot.ee/vvl/vetter_01.htm

   /---/
    I osa. Muhu saar
     See oli mu elu esimene laevareis. Reisisihist sain teada veidi enne, kui meid mingile kaubalaevale laaditi. Meid, see tähendab 23. jalaväediviisi võitlejaid. Mina olin 67. grenaderirügemendi 1. pataljoni 2. kompanii Obergefreiter. Kogu diviis kõigi oma sõjaväelaste, loomade, relvade, sõidukite ja varustusega laaditi kiiresti laevale Riia sadamas. See toimus 11. septembril 1944. Alles mõne päeva eest oli üks läti SS-diviis meie väeüksuse, mis paiknes kaitsepositsioonil Lätis ühes rahulikus rindelõigus, välja vahetanud. Riias anti meile teada, et kogu diviis viiakse üle Läänemere saartele Saaremaale ja Muhusse.
Pärast tundidepikkust sõitu heitis kaubalaev Kuressaare sadama reidil ankru. Üsna kipakate paatidega viidi meiegi kompanii laevalt maale.
Meie pataljon sai käsu jalgsi põhja suunas asuvale Muhu saarele marssida, et seal kaitsepositsioonidele asuda. Nõnda hakkas ka meie kompanii käskluse “Sammu marss!” peale liikuma. Meil tuli läbida umbes 40-kilomeetrine[1] vahemaa, et jõuda saare kirdetippu, kust tammi mööda võis pääseda teisele Läänemere saarele.
Pärast mingisuguses küünis ööbimist jõudsime järgmisel varahommikul kirderannikule. Umbes 4 kilomeetri kaugusel nägime Muhu saare randa. Tammi mööda sammudes ei aimanud ma veel, milliste lähemail nädalail toimuvate ränkade sündmuste tõttu see tamm mulle kogu eluks sügavalt mällu talletub.
Väiksemale saarele jõudnud, saime käsu kaitsepositsioonid sisse võtta ja kõik avamerelt oodatavad vastase maabumiskatsed tagasi lüüa. Sellist käsku oli küll lihtne anda, aga kuidas sai nii nõrgajõuline pataljon, nagu meie oma, seda täita? Meie pataljonis oli kokku 520 võitlejat, kuid neist vaid 80 olid rindekogemusega “vanad rebased”. Kõik teised võitluskaaslased olid asendusjõuna kodumaalt saabunud.
Majutasime end ühes saare kirdeosa kalurikülas asunud heinaküüni. Uus rajatav kaitsepositsioon, mille ehitamist me järgmiseil päevil alustasime, ei kujutanud endast muud kui kivisesse rannikupinnasesse kaevatud kraave ja üht kuulipildujapesa. Nii tekkis nõutud, umbes 200 meetri pikkune kaitseliin. Lihtsõduritena saime aru, et selline primitiivne kaitseliin ei takista vastase ühtki tõsisemat maabumiskatset.
Too aga lasi end oodata. Nii ronisime vahis olles oma kaevikusse ja vahtisime kuni vahetuse saabumiseni Läänemerd. Meri oli rahulik, me ei märganud ei vaenlase paate ega suutnud avastada vaenlase lennukeid. Rahulik aeg. Kuid see oli vaikus enne tormi. Ilmastikus hakkas sügis tunda andma. Päike küll paistis veel, kuid mere poolt puhuv tuul muutus üha tugevamaks. Ööd olid juba ebameeldivalt jahedad ning öises vahis olles ei kaitsnud sinelid enam külma eest.
See rahumeelne vaikus lõppes 29. septembri pealelõunal. Nägime, kuidas kaks kiirpaati otse meie ranna poole kihutasid. “Need peaks meie omad olema,” arvas üks kaaslane. Kui paadid aga kalda lähedal kurssi muutsid ja hakkasid sõitma sellega paralleelselt, nägime nende ahtris vastase punalippu. Olime nii üllatunud, et jõudsime vaid rutakalt kuulipilduja laskevalmis seada, et mõned pidemed kiirpaatide ülatekkide suunas tühjendada. Pärast seda “tuletervitust” pöördusid alused merele tagasi.
See tulevahetus oli justkui eelhoiatus peatselt alanud Nõukogude vägede pealetungile mandrilt saartele. Umbes kahe tunni pärast undasid meie kohal mürsud ja langesid kärgatades saare pinnale. Vaenlase suurtükkide tulepositsioon oli sisse seatud Mandri-Eesti läänerannikul, Virtsu sadamaasula lähistel. Mürsud langesid üsna kontsentreeritult Kuivastu sadamale ja selle ümbrusele.
Peatselt segunes mürskude lõhkemisega kuulipildujatuli ning karabiinide ja püstolkuulipildujate ragin. See akustiline märk andis teada, et meie kaasvõitlejad pidasid juba rannaribal maabunud jalaväega kaitselahingut. Kuna vastase ülekaal tulejõus oli kõrvagagi kuulda, võisime vaid aimata, kui raske oli neil positsioone hoida. Seda nad ei suutnudki. Lahingu algusest oli möödunud vaevalt tund, kui meie kompanii sai käsu hiljuti rajatud kaitsepositsioon maha jätta ning koguneda. Seega oli meile selge, et vastane oli juba saarel kindla sillapea vallutanud, kuhu ta sai täienduseks raskerelvi tuua. Nüüd oli ainult aja küsimus, millal ta kogu saare territooriumi vallutab. Meie pataljoni võitlusvõime ei suutnud sellisele sõjalisele ülekaalule vastu seista.
Kui me ei tahtnud vangistusse sattuda – ja seda me mingil juhul ei tahtnud –, tuli meil edasitungiva vastase eest tagasi tõmbuda. Me pidime enne teda Muhu- ja Saaremaa vahelisele tammile jõudma, et maismaaühendust mööda Saaremaale tagasi jõuda. Vahepeal oli juba pimedaks läinud. Meie kompanii oli marsivõimeline. Hakkasime liikuma teadmata, kus me asusime. Selles asjas usaldasime täielikult oma kompaniiülemat.
Tõusva päikese valgel jõudsime silmnähtava kergendustundega saare edelarannikule. Palja silmaga võis näha Saaremaa rannajoont; nägime ka tammi ja rõõmustasime selle üle. Uskusime juba, et oleme pääsenud, kuid meie kompanii oli hiljaks jäänud. Äkki kuulsime tugevat plahvatust. Saaremaa-poolse tammilõigu kohale tõusis tihe suitsupilv. Sellest taipasime, et Nõukogude väeosad olid juba tammi Muhu-poolse otsa juurde jõudnud, et seda mööda edasi Saaremaale tungida. Tammi purustades püüti nende edasist pealetungi, mis vastupanu peaaegu ei leidnudki, peatada. Esialgu see pandigi seisma.
Mida see aga tähendas meile, 2. kompanii võitlejaile? Me olime liiga nõrgad, et vaenlasele vähegi tõsisemat vastupanu osutada. Kui tahtsime vangisattumise hädaohtu vältida, pidime võimalikult kiiresti Muhu ja Saaremaa vahelise umbes 4 km laiuse väina ületama. Aga kuidas?
Meie seas levis sel 1944. aasta septembrihommikul üha kasvav hirm. Kompaniiülem leitnant Renne andis käsu, et väeosa marsiks need neli kilomeetrit Saaremaa rannikuni läbi avamere. Enamik kompanii võitlejaid tõstis oma relvad pea kohale ning tammus, rinnuni vees, läbi väina. Vastane oli juba kaldani tunginud ja andis meie täiesti abitult vees sammuvate kaaslaste suunas tuld. Kes pihta sai, see Läänemerre uppus.
Meie grupp jooksis paaniliselt mööda kallast, et mingisugust kalapaati leida. Ühe me leidsimegi. Meie 6–8-meheline grupp laadis sinna relvad ja varustuse. Puuduvad aerud asendati laudadega, mille me ühe veel katkisema paadi küljest lahti lõime. Lükkasime oma paadi rannast Läänemerre. Kui see ujuma hakkas, püüdsime omale kohti leida. Nüüd ootas meid halb üllatus. Paat lekkis. Kiilu juurest tuli üha rohkem vett sisse. Meie vastu pöördus korraldus, mille saarte komandant oli andnud vaid mõni päev tagasi. Ta oli käskinud kõik rannal lebavad paadid merekõlbmatuks muuta. Võib vaid oletada, et see pidi meie võitlusvaimu tugevdama, et me põgeneda ei saaks. Ilmselt uskus see komandör, et nii oleme sunnitud kuni enesehävituseni võitlema.
Kuid sel septembrihommikul ei olnud meil valikut. Me kas jõuame selle lekkiva paadiga vaateulatuses olevasse Saaremaa randa või võetakse meid mõne tunni jooksul vangi. Viimast ei suutnud me kuidagi kujutleda. Nii olime sunnitud paadiga väina ületama. Mitu kaaslast tegelesid ainult sellega, et ammutasid toidunõudega sissevoolavat vett merre tagasi. Teised püüdsid aerudeks kõlbmatute laudade abil edasi liikuda.
Kuidas me ka ei püüdnud, ei saanud me paadiga enam edasi. Suure vaevaga suutsime selle täisvoolamist vältida. Meri muutus üha tormisemaks ning me mõistsime, et ei suuda paati enam juhtida. Lained dikteerisid liikumissuuna. Kaldusime üha enam kirde suunas. Maad hakkas võtma lootusetus, sest kaugenesime üha oma sihist.
Sellesse elu eest võitlusse sekkus äkki kaks vaenlase hävituslennukit. Nad suundusid meie poole ja lendasid väga lähedalt üle. Iga hetk ootasime nende pardalt kuulipildujatuld. Kuid seda ei tulnud. Nad eemaldusid põhja suunas.
Sellega oli üks ähvardav hädaoht möödas, kuid paati sissevoolav vesi muutis meie olukorra üha kriitilisemaks. Siis juhtus see, mida kartnud olime. Üha tugevamaks muutunud lained pöörasid paadi ümber. Meie relvad ja varustus uppusid merre. Klammerdusime meeleheitlikult kiilu üles pööranud paadi külge, et Läänemere lained meid minema ei uhuks. Veetemperatuur või sel aastaajal umbes 10º C olla. Paat triivis vooluga kaasa. Selle suund oli meile sel septembripäeval saatuslikult soodus ja kandis meid kirde suunas, ühe kalurite saare[2] randa, mis asub Muhu saarest lääne pool. Randusime sellel saarel. Olime küll esialgu päästetud, kuid läbimärjad, külmunud ning omasime vaid seda, mis seljas.
Meie ebaõnnestunud põgenemiskatse algusest kuni kalurite saarel randumiseni oli kulunud umbes 6 tundi. Nüüd tuli mõelda ellujäämise peale. Olime näljased ja püüdsime saarel midagi söödavat leida. Avastasime lihtsad roogkatusega majad, mida kasutasid eesti kalurid. Seal kohtasime ka saareelanikke, kes olid lahingute eest põgenenud ja otsisid varju. Majade sisustuseks oli lihtne majakraam. Tagasihoidlikke ruume kasutati elamiseks. Kalurid kasutasid maju ja sisseseadet püügihooajal.
Kalurid olid meie vastu sõbralikud ja abivalmis. Nad andsid meile süüa ja juua. Märgi vormirõivaid saime kuivatada ühe lahtise tulega kolde kohal. Vastane ei olnud selleks ajaks saart veel vallutanud. Pärast läbielatud kannatusi olime nii kurnatud, et vajusime peagi sügavasse unne.
Öö möödus vahejuhtumiteta ning veel järgmiselgi päeval ei tulnud vastane sellele saarele. Kalurid aitasid kaasa, et me võimalikult kiiresti põgenema pääseks, et Saaremaale jõuda. Õhtul juhatasid nad meid randa, kus lebasid lõhkumata paadid koos kõlblike aerudega. Tänu nende abile lükkasime ühe paadi vette, hüppasime sisse ja aerutasime mööda vaikset merd Saaremaa poole. Liikusime hoogsalt edasi. Kindla maani oli umbes 5 km aerutamist.
Ja siis juhtus midagi pääsenute jaoks arusaamatut. Olime paadiga umbes 30 minutit teel olnud, kui märkasime enda asukohast loode pool mingit laeva. Sellelt tulistati neljatorulisest õhutõrjesuurtükist trasseerivate mürskudega seda kalurisaart. Mürsud tabasid roogkatusega maju, kus meid eelmisel päeval vastu võeti ja peavarju pakuti. Peatselt katused süttisid. Tuli levis kiiresti. Varsti oli kogu saar üksainus tulemeri. Mõtlesime, kui abitult jäid meie nii abivalmis kalurid sellesse tulemerre. Arvatavasti nad hukkusid selles põrgus.[3]
Sel ööl jõudsime üsna peatselt sihile – Saaremaa randa. Seal paiknenud väeüksusest viidi meid järgmisel päeval 67. grenaderirügemendi staapi. Nägime oma vaevaliselt kuivatatud mundrites ja ilma relvadeta üsna allakäinud ja räbaldunud välja. Pärast seda, kui me staabi asukohta jõudsime ja meie grupi ainus allohvitser tahtis ette kanda, toimus märkimisväärne vahejuhtum. Staabist väljus tookordne rügemendiülem ooberst krahv zu Eulenburg. Ta nägi meie gruppi ja pistis röökima: “Mis bolševike jõuk see on? Need tuleb kohe mättasse lüüa!” Meie allohvitser tegi ettekande, andis lühikese ülevaate meiega viimaseil päevil juhtunust. Eulenburg kuulas selgitusi vaikides. Seejärel pööras ta ilma au andmata ringi, jättis meid seisma ja sõitis minema.
Staabist saime uued relvad ja varustuse. Meid paigutati ühte väeossa, mis oli kirderannikul Orissaare lähedal kaitsepositsioonile asunud. Meie grupp sai “tänuks” läbielatud kannatuste eest erilise lahinguülesande. Me pidime asuma positsioonile selle koha juurde tammil, mille pioneerid olid eelnevalt õhku lasknud. See asus umbes 100 meetri kaugusel rannajoonest. Tule alla sattumata oli sealt võimalik lahkuda ainult pimedas. Selles augus lamasime umbes nädala. Täpsemalt – olime otsekui laagris, vegeteerisime. Ainult õhtuti, kui väliköök oli sõitnud tammi alguse juurde metsa veerde, ronisime kolmekesi august välja, et toidumoona ja posti tuua.
See auk jäi meie “korteriks” seni, kuni 1944. a. 5. oktoobri varastel hommikutundidel tabas meie rannikulõigus tammi vaenlase tugev suurtükituli. Kohe pärast seda alustas vastase jalavägi pealetungi Saaremaale. Meie lahkumine august meenutas põgenemist, sest me ei tohtinud kaotada ühendust oma rannajoonel positsioneerunud kompaniiga. Kui me nendeni jõudsime, tuli meil tagasi tõrjuda esimene rünnak Saaremaale. Sellega lõppes meie grupi osavõtt sõjasündmustest, mis olid vahetult seotud lahingutega Muhu saare pärast.
Järgmistel nädalatel elasime läbi mitmeid lahinguid ja kaotusi. Seejuures kaotasime palju kalleid kaasvõitlejaid. Saaremaal toimunule on pühendatud kirjutise teine osa.

II osa. Saaremaa

Kui vastane 1944. a. 5. oktoobri koidikul tammi mööda Saaremaad ründas, algas minu kui lihtsõduri jaoks otsene võitlus selle saare pärast. [...] Vastane oli tugevas ülekaalus ning tõrjus meid pärast lühikest vastupanu positsioonidelt välja. Umbes 1 km sellest esimesest kaitseliinist tagapool rajasime uue kaitsepositsiooni. Seal oli veel suurtükke, mis nüüd otsesihtimisega vastase jalaväe eeljõude tulistasid. Kuid ka seda positsiooni suudeti vaid lühikest aega kaitsta. Vahepeal oli vastane vallutatud rannaribale raskerelvi toonud ning tugevdas veelgi survet.
 Järgmistel päevadel pidasime üksnes kaitse- ja taandumislahinguid, olime pidevalt raskustes. Vaevalt olime kusagil positsioonile asunud, kui pidime selle jälle maha jätma, et mitte vangistusse sattuda. Millises kohas me täpselt olime, seda lihtsõdurid ei teadnud. Kõige enam jäid meelde sageli väga kaotusrohked tõrjelahingud. Eriti dramaatilised olid need allüksuste jaoks, kellel oli käsk jälitavat vaenlast järelväena nii kaua kinni pidada, kuni teised üksused loovutatavalt territooriumilt lahkunud olid, et uusi positsioone hõlvata.
Mäletan, et ka meie kompanii sai käsu järelväena lahingupositsioonile asuda. Asusime kaitsesse mingi üksikuna asetsenud talu kiviaia varju. Tuli meie suunas muutus üha ägedamaks. Tundsime, et olime “viimased”. Ja siis hakkas kaitseliin kusagilt rebenema. Mõned võitluskaaslased hüppasid kiviaia tagant üles ja jooksid lagedat välja mööda lõuna poole, et umbes kilomeetri kaugusel asuvasse metsa jõuda. Sellel põgenemisteel olime vastase jaoks justkui jänesed, keda ajujahiga nende kaitsvatest pesadest välja peletati.
Kord juba põgenema hakanud väeosa ei saa peatada. Paanika haarab ja tõmbab kaasa ka kompanii teised võitlejad. See oli hirm vangi langeda. Minagi jooksin üle lageda välja metsaserva poole. Põgenedes olime vastasele ideaalseteks sihtmärkideks. Paljud võitluskaaslased said pihta ning jäid lagedale väljale surnute või haavatutena lamama. Ükski põgenev kaaslane ei peatunud. Tabamuse sai ka meie kompaniiülem leitnant Renne. Temagi jäi üksi lamama. Hirm oma elu pärast oli tugevam kui tahe seltsimeest aidata.
Pidevad taandumislahingud mõjusid masendavalt. Me olime kõike muud kui säravad kangelased. Meid huvitas vaid üks küsimus: kuidas selt saarelt tervena pääseda? Kuid sellele küsimusele ei suutnud keegi vastata. Peaaegu iga päev tuli võitluskaaslaste hukkumist või haavatasaamist kogeda.
Ühel päeval kaotasin minagi oma parima kaaslase. Tema surm vapustas mind eriti, sest oma elu päästmise hinnaga jätsin talle abi osutamata. Taas kord sai meie kompanii käsu ühe lõuna poole, Kuressaarde viiva maantee ääres järelväena positsioonile asuda. Me kaevusime metsa servas, vahetult maantee kõrval. Meie positsiooni ees oli umbes 200 meetrit lagedat maad. Vastane lasi aga end oodata. Umbes kahe tunni pärast lähenes meile mööda maanteed vastase luuresoomusauto. Kui see laskekaugusse jõudis, andsime püssidest tuld. Masin jäi seisma, ei liikunud edasi ega tagasi. Kõik jäi vaikseks. Umbes ühe tunni pärast saime käsu oma positsioonilt lahkuda ja teisele poole maanteed imbunud vaenlase jalaväele vastu minna. Aga kuidas sai peale tungida tihedas metsas, kus oli võimatu vaenlase asukohta määrata?
/---/

Rootsi ajal rajati Saaremaale postmaantee

Allikas: Saarte Hääl Rootsi ajal rajati Saaremaale postmaantee
Autor: Kalle Keskküla

Keskajal viisid kirjalikke teateid edasi käskjalad. Saaremaa eripära tõttu kujunes siin sõlmpunktiks ühendus mandriga, mida hakkas korraldama Maasilinna postitall (Bryffstall). Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg andis postikorralduse edendamiseks 1532. aastal ka vabaduskirja, millega Smuulide esivanem Hansken sai igaveseks omanduseks 2,5 adramaad Koguva külas. Hanskeni kohustuseks oli postivedu Maasilinnast Pärnu, kust see orduriigi pealinna Riia poole edasi toimetati.
Tee Maasi ordulinnusest Kuressaare piiskopilinnusesse kulges läbi Pöide, Kahtla, Sakla, Tõlluste, Püha ja Kudjape. Kuressaarest lähtus toona ida suunas vaid üks tee – Püha maantee.

Taani ajal jätkus keskaegne postikorraldus. Koguva vabaduskiri sai kuningliku asehaldurina ametisse võetud Maasilinna viimase ordufoogti Heinrich von Lüddinghausen-Wolffi kinnituse 24. detsembril 1565. Taanis 1624. aastal seadustatud uut postikorraldust siin rakendama ei hakatud, Saaremaa läks Brömsebro rahulepinguga 1645. aastal Rootsi valdusse.

Rootsi aeg

Rootsi postikorraldus kehtestati ka kuningriigi koosseisu kuuluvatel Soome ja Eesti aladel, sh 1645. aastal Saaremaal. Eesti- ja Liivimaa postiside juhataja oli endine Tartu postmeister Jacob Becker, postiratsurite võrgu ja hobuvahetuspunktide rajaja. Koguva postitalupojad lülitati ühtsesse süsteemi – üle väinade vedu jäi vabade meeste koormiste hulka, Virtsust Pärnusse veetava posti eest hakati aga tasu maksma.
Saaremaa ellu paljulubavaid muutusi tooma pidanud Kuressaare krahvkonnale tegi ootamatu lõpu kuninganna Kristina loobumine troonist ja Rooma elama asumine – Kuressaare krahvkonnast sai tema elatusmaa (rootsi k underhallsland). 1660. aastal nimetati elatusmaade kindralkuberneri Seved Baath’i volikirjaga Kuressaare postmeistriks linnasekretär Johan Olau, kuna eelmisega ei oldud rahul. Sama kiri tõendab postimaja olemasolu Kuressaares.

Postmeister Olau järglaseks määrati 1669. aastal tolliülem Lorenz Brobergen. Brobergen valiti aga 1672. aastal linnapeaks ja postmeistriks sai endine tolliametnik Nicolaus Mattias Eck. Kuressaares tekkis postidünastia – pärast mehe surma 1690 pidas ametit edasi tema lesk Catharina Unonia Eck, kes koos poja Carl Johaniga oli Kuressaare postmeister Rootsi aja lõpuni.

14. detsembril 1692 kinnitas Karl XI Kuressaare postiteenuste hinnakirja. Kirja toimetamine näiteks siit Riiga ja Tallinna maksis 4 ööri, Haapsallu ja Pärnusse 2, Tartusse ja Narva 5 ning Stockholmi 9 ööri hõbedas. Kuninga kinnitatud taksid kehtisid kuni üks lood (13,5 grammi) kaaluva kirja kohta. 1698. aastal saadeti Stockholmist Kuressaarde 277 kirja, neist 151 olid maksuvabad, st seotud riigivõimu teostamisega.

Rootsi ajal rajati Saaremaa esimene postmaantee. See algas Kuressaare raekoja eest ja viis linnast välja juba tänapäevast Tallinna maanteed pidi. Kuivastuni kulgev maantee (rahvasuus ka Orissaare maan-tee) joonistati kaardile 1704. aastal.
Carl Johan Eck läks 1700. aastal vabatahtlikuna Saaremaa maamiilitsasse (rahvavägi formeeriti maakaitse tugevdamiseks) ja tegi seal karjääri leitnandi aukraadini, langes aga 1710. aastal vangi venelaste kätte. Eck osteti vabaks, 1711. aastal siirdus ta emaga Rootsi.

1717. aastal edutati Eck juba Rootsi kahurväe kapteniks ja aadeldati 1719. aastal Eckesparrena. 1727. aastal tuli Carl Johan von Eckesparre (1683–1761) kodumaile tagasi, tema järeltulijad olid Saaremaal tuntud kui uuenduste elluviijad paljudes eluvaldkondades.

Tsaariaeg algas suure seisakuga

Pärast Põhjasõda ja katku oli Saaremaa elus mõõn. 1764. aastal külastas Balti kubermange saksa rahvusest Vene keisrinna Katariina II, visiidile järgnesid mitmed olulised meetmed. Kuigi keisrinna siin ei käinud, oli Peeter I poolt Rootsi kuningalt ostetud Saaremaa* tema erilise hoole all.

1765. aastal viidi Saaremaa Peterburi otsealluvusest jälle Liivimaa koosseisu ja moodustati eriline revisjonikomisjon, mis tegutses vahelduva eduga üle 60 aasta. Rüütelkonna vastuseisu tõttu esimesed paarkümmend aastat erilisi tulemusi ei andnud, aga asehalduskorra sisseseadmine 1782. a ja mõisate päriseks andmine 1783. aastal muutis siinse aadli Vene keskvõimule lojaalsemaks. Balti kubermangude lõimimine Vene tsaaririigi võimkonda, eeskätt aga maksureform, oligi asehalduskorra peaeesmärk.

1765. aastal Tolli tänaval avatud postkontor (Postamt) taastas ühenduse Pärnuga, 1789. aastal rajati Virtsust Pärnusse ka postmaantee. Kuressaare postmeistriks sai kubermanguvalitsuse palgal olev tõlk Carl Friedrich Harnack; ametit jätkas tema poeg Christian, vaekoja kõrvale ehitatud kubermangumaja (Gouvernementshaus) sekretär.

Liivimaa kindralkuberner George von Browne pööras infrastruktuuri arendamisele suurt tähelepanu, näiteks Tartu kivisild valmis 1784. aastal just tema initsiatiivil ja keisrinna rahastamisel. Samal aastal hakkas ta kihelkonnaposti korraldama, rajati postmaanteed: Kuressaarest Sõrve säärde, Kihelkonnale ja Karja (sealtkaudu üle Soela väina ka Hiiumaale). Maaposti hakkas laiali vedama Unimäe külas Kihelkonna maantee ääres asuv Tingiste postitalu, mis vabastati muust mõisaorjusest nagu Koguva küla Muhus.

Sõrve postmaantee algas Suuresilla otsast ja läbis Väike-Parila; Ristilaidu silmale ja kaevanditele ehitati truubid ning veeti noolsirged teelõigud üle nasvade. Nasva jõe äärde tekkisid kalarannad, kõrtsid ja kaluriküla. Tingiste Kristjani järeltulija Karl Juhan Kristjansen rajas Nasvale Posti talu.




* Uusikaupunki rahulepinguga 1721. aastast anti Saaremaa Vene tsaarile. Rootslaste eelnõu järgi pidi Saaremaa staatus Rootsi Kuningriigi osana säilima, aga läbirääkimiste vaheajal Peterburist Nyborgi (Uusikaupunkisse) toodud kullakangid tegid oma töö ja Saaremaa müüdi jälle maha nagu Liivi sõja ajal. Paraku on minu käsutuses vaid saksakeelne allikmaterjal:
Der Zar liess sich durch Ent-rüstung, Drohungen und Allianzprojekte nicht schrecken, wies auf sein bereitstehendes Heer, zahlte zwei Millionen Taler, gab Finland zurück, behielt aber Livland, Estland, Ingermanland, Karelen, Oesel, Dago und eine Reihe von Inseln.

Pöördumine Vene allikate poole pole veel tulemusi andnud. Autor palub abi baltisaksa allikates sisalduvale lausele tõepärase vaste leidmisel mõnest muust allikast.

Esmaspäev, 22. november 2010

vanim foto

Orissaare nimest

Orissaare valla kodulehelt:
Varaseimas meieni ulatunud Saaremaa üksikuid maakohti loendavais ürikuis nimetatakse seda ala, mis moodustas hilisema Pöide ja Jaani kihelkonna (sh. Orissaare piirkond), Horele'ks.
Orisaare küla on esmakordselt mainitud 1464. aastal ordumeistri testamendis Orezare küla nime all. 1532. aastal on teda mainitud Orevali nimega. Orissaare nime saamisele on kirjanduses kaks varianti. Sõna "ori" ei tähenda, mitte orja vaid on sõna "täkk" tähenduses vanasti. Teine variant on, et see on tähenduses "suur" - Muhu poolt vaadates Saaremaale oli see nendega võrreldes suur saar st. Suursaar.

Lennart Meri
kirjutab "Hõbevalges":" Orika algne tähendus oli suur, võimas. Saarlaste Orissaare ei tulene orjast. See on muhulaste antud nimi "suurele saarele". Metsaorjadeks kutsuti suuri võimsaid puid, mis kaugele üle teiste paistsid."

Enn Tarvel kirjutab „Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus 2005-2006“ järgmiselt:
Orissaare (Orrisaar) mõis oli 1530. aastal olema:seal on lauritsapäeval s. o. 9 augustil dateeritud üks kviitungimoodi dokument. Huvitav on aga see, et seda mõisa ja küla on 1630. ja 1646. aasta ürikute ärakirjades nimetatud korduvalt ka Orrisall, mis tähendaks „Orisalu“.
Salu on balti laensõna. Läti ja leedu keelitähendab sala nii saart (veega übritsetud maatükki) kui ka soosaart, läti keeli nii saart, laidu kui ka soosaart ning metsasalu. Täies vastavuses sellele on ka eesti sõnal salu kaks tähendust: „metsasalk“ ja „rabasaar“. Soome salo tähenab suurt (asustamata) metsaala, kuid sellel on ka harludasem kõrvaltähendus - „suurevõitu metsane saar“. Turu lähistel on näiteks Ruissalo saar (tänapäeval pigem poolsaar). Salu tähendus „rabasaar“ on veel F. J. Wiedemanni sõnaraamatus.
Eesti kohanimedes oli salu soosaare tähenduses veel 15.-17. sajandil elav sõna. Virumaal Viitna lähedal on Saku- ehk Sakusaare-nimeline paik 1453 ja 1542 on seda nimetatud Sackusall, 1583 Sakutsal, 1586 Sackzahl, 1671 Sackkutzalle, aga 18. sajandi esimesest kolmandikust alates ainult Sakkosar vms. See paik kujutaski endast rabasaart.
Orissaare ja Orisalu vaheldumises poleks muidu midagi ebatavalist, aga Orissaare nime puhul pole ilmselt tegemist soosaarega. „Ori“ tähendas vanemas eesti keeles „suur“ (ilmorisuur – ilmatusuur – tuhutusuur), esinedes kirjapanekutses peamiselt hiiglasuure vana üksiku puu tähenduses.
Orissaare peaks tähendama niisiis suurt saart, vastandatuna teisel pool väina olevale väiksele saarele Muhumaale.
Asja nii olles peaks salu vanemas eesti keeles tähendama mitte ainult metsasalku ja soosaart, vaid ka meresaart, täies vastavuses balti keeltes oleva tähendusega.
Kui samas suunas edasi heietada, tundub et soome keeleski võis kunagi ori üks tähendusi olla suur. Orivesi ei peaks niisiis tähendama täkujärve, vaid suurjärve. Suurjärve sellepärast, et Orivesi on mitmest järvest (selkä) moodustunud järv. Kohanimedes peitub ju mõnigi kord kummalisi, arhailisi sõnu. Jällegi Soomes on järv, mille nimi on Vanajavesi (tema suurim seklä on Vanajanselkä). Peab arvama, et see nimi ei tulene sõnast vana ( joom, viirg, jutt, jälg, kiiluvesi), vaid hoopis haukast, kulli tähendavast balti laensõnast (tänapäeva läti keeles vanags, leedu vanagas), mis muidu tänapäeva soome keeles ei esine. See tähendaks siis haukajärve, kullijärve.

Feodor Luts

Endel Püüa
Saaremaa fotograafid 1864 – 1940


F. Luts on sündinud 2. septembril 1873. aastal Maasi vallas Taaliku külas Sonka talus Martin ja Juulia Lutsu teise lapsena. Alghariduse sai ta Ööriku kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel onu Anton Lutsu poolt juhitavasse Kuressaare Eeskujulikku Kihelkonnakooli astus. Et onu oli ka fotograafina tuntud ja noor sugulane tema juures kostil oli, siis tutvus ta juba varakult fotoasjandusega.
Ilmselt õige varsti pärast nn Lutsu kooli lõpetamist, umbes 1890. aastate algul siirdus F. Luts Peterburgi, kus sai tööle laevatehaste tehnilise fotograafina. Sellel ametikohal töötas ta 1914 aastani. Tütre Erika Võrklaeva andmeil oli isa lühikest aega ka mingis pealinna kunstikoolis (Stieglitzi kunstikoolis ?) õppinud.
Esimese maailmasõja puhkemise järel naasis F. Luts kodukülla. Siin, Sonka talu õuemajas seadis ta sisse väikese pilditöötoa. 1925. aastal abiellus 52-aastane fotograaf Moskvast Eestisse opteeritud saarlase Anastassia Reinfeldtiga. 1927. aastal osteti Sonka naabruses asuv Kaasiku talu, mida kohapeal hakati kutsuma „Veida kohaks“. Ka siia rajas fotograaf väikese klaasseinte ja lükandkatusega fotopaviljoni ning jätkas tegutsemist nii ateljee- kui ka väljakutsefotograafina. Lutsu tööpiirkonnaks kujunes põhiliselt Maasi vald E. Võrklaeva andmeil tegelenud isa pildistamisega aktiivselt kuni 1936. aastani ja olevat oma viimase ülesvõtte teinud 21. juunil 1941. aastal.
F. Luts oli ümbruskonnas tuntud tagasihoidliku ja sõnakehva mehena. Isegi fotode hinna määramisel olevat ta kaua kõhelnud ja südant valutanud, kartuses klientidele liiga teha. Peale fotograafia tegeles ta talutöödega, hankides mõnikord lisateenistust lubjapõletamise, tõrva- ja tärpentiiniajamisega. Üldse tunti Lutsu kui uurija- ja katsetajaloomuga meest, kes alati mingi probleemi kallal pead murdis. F. Luts suri 24. märtsil 1950. aastal ja on maetud Ööriku surnuaiale.
Tema fotosi, ka Peterburi perioodil tehtuid, on säilinud tütre Erika Võrklaeva kodus Haapsalus ja mõningal määral ka tema sünnikodus Taalikul. Paarkümmend klaasnegatiivi on üle antud Saaremaa Muuseumile. Lutsu fotodel on enamalt jaolt kijutatud perekondlike sündmusi, kuid ka koolipilte. Ateljeefotosid on teada vähe, taustaks kaskedega maastik. Oma pilte F. Luts ei signeerinud.

Esmaspäev, 15. november 2010

Orissaare I MMS päevil

Mõned vihjed sõjategevuse kohta:

algne küsimus oli - kus Orissaare lähiümbruses võiks asuda I ja IIMS aegsed sõjalised rajatised. Kuivastu poolt sisse sõites on pisut asula piirist edasi paremal männituka all looklemas midagi kaitsekraavide taolist. Kui mu mälu ei peta, siis vähemalt I MS ajal olid Orissaare läheduses kahuripatareid

Pakutud vastused ja kommentaar:

Muhu Väina positsioon.

Dessandi maandamisel pidid ida suunas ründavat vastast pidurdama esialgu kaevikusüsteem Järveküla järve- Koigi järve- Mustla joonel, siis Orissaare sillapea.

Saaremal oli samal ajal üksikuid liikurpatareisid, mida sai rakendada nii dessanditõrjel kui ka tõkestusliinide toetuseks saare keskel ja Orissaare sillapea juures.

Need lõigud on Heino Gustavsoni raamatust Merekindlused Eestis 1913-1940.


Teine:

Üks suurem lahing toimus Orissaarest mõni(?) kilomeeter Kuressaare poole, seal maantee ääres, kus  kalmistu/kiviaed

Nimekaid orissaarlasi

UUS SARI

Nädalavahetusel Skype vahendusel ajasin juttu Sünter Sassiga. Kui ta oli korra pilgu visanud meie veebipäevikule, siis arvas, et võiksime alustada pärimuste korjamist sellise legendaarsete isikute kohta nagu Sepa Vassil ...

Seega alustan sarja Nimekad isikud. Esimese leiuna paneks kirja:

MARTIN WÜHNER
*7. XI 1845 Aidu vald, †22. VII 1923 Orissaare.
Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliige.

Õppis 1869–1873 Tartu ülikoolis rohuteadust. 1873–1887 apteeker Daugavpilsis, Pihkvas, Haapsalus, Pärnus, Tallinnas ja Laiusel. 1887–1909 apteeker Muhu-Liival ja apteegirentnik Pöides.

1909 ostis Pöide apteegi ja viis selle Orissaarde.

Laupäev, 13. november 2010

laulunoppeid (uisk)

http://www.folklore.ee/laulud/erla/e20.htm

Küla aga ütleb: "Kuku, kuku!"
Küla aga ütleb: "Laula, laula!"
Mina aga ütlen: "Mis mina laulan!
Anna moole lammas laulu eesta,
valge lammas vaeva eesta!
Siis mina laulan laevatäeve.
ütlen uie uisu täeve,
panen aga paadi pardani
ja vana laeva lastini."

Pöide. EÜS VI 658 (27). 1909-10.

Reede, 12. november 2010

Orissaares laat?

Kas keegi oskab tuvastada sellel fotol tegevus ja täpsem asukoht?

Orissaare sadam 30ndal

Pildil oleva laeva kohta: hiidlane Gustav Sergo oli valmis igalt neemenukilt kas või üksiku lamba Tallinna turule viima. Selleks muretses ta Rootsist (1937 sügisel) ainult 2,7 meetrit vees istuva tõstepoomidega varustatud Hansi, mis viis näiteks Orissaare madalast sadamast Tallinna Pöide kandi talupoegade poolt müüki pandud teravilja, pullid, sead ja võitünnid. Vt http://www.virtsu.ee/artiklid/2004_09_29.html

Hobuserautamine Orissaares

Meie Maa , 1935 22. nov.

Hobuserautamise kursus Orissaares

Hobuserautamise kursus korraldatakse Orissaares 13. ja 14. detsembril. Tegelikku rautamist õpetab kohapeal sepikojas riikliku hobusekasvanduse sepp Tori riigimõisast. Kursusel võetakse ka läbi vigastatud kapjadega ja jooksuvigadega hobuste rautamine. Soovitav osavõtta kõigil seppadel, kes tegelevad hobuserautamisega. Üles anda Orissaare jsk. maatulunduskonsulendile M. Kirssile, Orissaares, telef. 18. Osavõtjail maksta 50 senti. Ülesandmisega palutakse rutata, kuna hilisemad ülesandjad võivad ruumivähesusel kursuselt välja jääda.

Neljapäev, 11. november 2010

Intervjuu Raissa Järmutiga

Intervjuu salvestati 98.aastase Raissa Järmutiga 6.nov. 2010 Orissaare vallas Mäekülas.
Kokkuvõtte salvestusest koostas Mihkel Jürisson.

Raissa Järmut (sünd 1912) elas Muhu saarel Simiste külas metsa ääres. Ta läks kaheksa-aastaselt Raegmale kooli. Koolis õpetati matemaatikat, lugemist ja kirjutamist. Ta sai seal olla ühe aasta - kool põles sõja ajal ära. Seejärel tuli ta 4-klassilisse kooli Maasi mõisa, kus õpetaja oli Jakob Hendrikson.

Saaremaa mässu ajal elas üks madrus Raissa juures kodus väikeses kambris. Palju tube talus ei olnud. "Aga siis tuli sakslane ja siis läks sõjaks". Raissa pere oli lehmad metsa ajanud, et sakslased neid kätte ei saaks: "tapsid ära, neil pole süüa midagit olnd". Sakslased hakkasid Pädaste mõisas elama. "Seal oli suur sadam küll, üsna kaugele merese läks". Nüüd tänapäeval "üks mees laiutab seal". Raissa isa oli käinud võrkudega seal "Pärisest" (Pärase külast).

Raissa ei näinud oma emapoolset vanaisa Jakob Metsniitu (Jakov Metsniit, sünd 1838), kuid kuulis vanematelt, et ta oli saanud koha Vahtnas, kus pidas kõrtsi ja töötas kipperina uisu peal: "Purjutas sii uisuga edas-tagasi Orissaare ja Koguva vahet" (Orissaare-Vahtna). "Uisk seisab sildas, härjad sees, see kapten kõnnib kõrtsi ees. Ta kamandab oma seitset meest, kes söötsid täisi päeva käes. Ju neil täid särgi sees olid, et nad neid päeval vaatasid". Raissa abikaasa Aleksander Järmut oli selle laulnud ka Eesti Raadios lindile.

Raissa arvab, et ta vanaisal mereharidust polnud, kuid ta olevat olnud rohkem vabadiku sugu. Kõrts asus mere ääres:"Ikka kõrts kuulis temale". Samas omaniku ei teadnud seal olevat. Vanasti polnud raha viina tarbimiseks. Tavaline oli õlle tegemine, vahel koguni 2-3 vaati korraga. Õlletegu oli eriti tähtis just jõulude ajal. Jakob töötas kõrtsis ja seda kommenteeris Raissa järgmiselt:"Kui pole midagi muud teha olnud, siis jõid õlut". Ja naised viisid kõrtsi meestele söömiseks koortega keedetud tuhlist. Kõrtsi lähistel oli Jakobi perel elukoht (Raissa ütleb alguses "kõrtsi" ja hiljem nimetab seda "saunaks" ning väidab seejuures, et olevat üsna suur maja olnud, et lapsed ära mahuks). Maja juures oli väikene peenramaa tuhli jaoks. Jakob elas seal koos naise ja mitme lapsega. "Kõrtsi sees ei elatud". Jakob oli töötanud kõrtsis ja naine arvatavasti küla peal. Kui Raissa hiljem karjatas loomi Kõinastul, paistsid sealt kaua aega "kõrtsi müürid". Üks Muhu mees oli viinud Raissat ja teisi vankriga mööda mere-äärset teed, kus Vahtna kõrtsi varemed kõrval nähtavale tulid.

Uisuga sõitis lisaks Jakobile veel teisi mehi. Muuhulgas vedasid nad uiskudega loomi, näiteks härgasid: "Askeldasid seal loomadega, seal suures paatis". Kuid Jakob tegeles ka salakaubaga (võimalik, et ka Meemeli piiritus toodi kohale uisuga). Jakob oli uppunud koos sõbraga väinamerel: "Harilik paat. mis ümber läks. See pole see suur olnd, mis loomi ja neid passind". "Ei tea kas nad olid siis purjus olnud". "Paat läind... läks merese". "Kui teine hakand merest ära tulema, vajutand rohkem, ja uppus ära". Sõber oli seejärel istunud Orissaares trepi peal ja rääkinud omaette "Oh Jumal, Jumal, miks ma pidin teda veerelt maha lükkama".

Raissa uisku ise ei näinud. Kuid ta käis aurulaevadega tihti Kuivastust mandrile, külastas seal abikaasa õdesid, tegi suilise tööd või tõi lõngavabrikust heidesid. Algselt pidid inimesed istuma väljas teki peal, kuid loomi ja heina seal laevas näha polnud. Hilisematel laevadel pääses siseruumidesse. Kõik inimesed laeva ei mahtunud - "laevad olid sel ajal pisiksed". Kui jäi laeva pealt maha, siis ööbiti Kuivastu kõrtsis. Seal voodeid ei olnud, mistõttu "tuku niisamma, või viska põrandale". Orissaares oli samuti kõrts ja postimaja. Hiljem oli kõrtsis villavabrik/lõngavabrik. Raissa käis seal asju ajamas, kuid elama jäi ta Orissaarde hiljem kui mehele läks. Orissaares oli ka meierei, kuhu Raissa oli tihti piima viinud. Raissa teab, et kunagi oli see olnud vangla. Enamus kunagisi Orissaare hooneid on kadunud. Orissaarde mindi hobusega, jalgsi või jalgrattaga (- mööda Võidu tänavat, mis sel ajal oli kivisillutisega). Raissa käis seal ka laatadel. Laadad toimusid suurel väljakul, mis oli "peenelt" rahvast täis (- praegune jalgpalli staadion). Seal müüdi riideid, loomi ja igasugu muud kaupa. Kui vaja, siis läks ka Raissa oma pudulojuseid müüma. Kuid enamus kraami toodi Kuressaarest, ja mõni käis isegi Tallinnast kohal. Kohalikud kauplesid vähe - samas olid Raissa sõnul just kohalikud loomi müünud. Vahel harva nägi ka tsirkust. Selleks oli püstitatud kõrge tribüün, mille servale tuli ronida mööda kõrget redelit. Sealt nägi ka sellist etteastet, kus mees ronis mööda seina üles.

Kolhoosi ajal käis Raissa suviti loomi viimas Kõinastu karjamaadele ja tegi seal heina ka. Talvel toodi heinad reega üle jää. Maju oli seal alguses palju olnud. Kuid enamus tulid ära: "Mis sa seal lipaka peal teed? Seal pole palka ega midagid olnud. Kes siin suure maa peal ollid, need said natuke palka ka, siin kolhoosis".

Soonda küla Metsniitude ajaloo kohta leiab üht-teist aadressilt: http://ylo.rehepapp.com/Muhu/K%fclad/Soonda/ (vt. fail nimega "Soonda.doc" ja talu nimega Kaegu-Tähvena")

Martin Wühner

MARTIN WÜHNER *7. XI 1845 Aidu vald, †22. VII 1923 Orissaare.
EÜSi asutajaliige.
Õppis 1869–1873 Tartu ülikoolis rohuteadust. 1873–1887 apteeker Daugavpilsis, Pihkvas, Haapsalus, Pärnus, Tallinnas ja Laiusel. 1887–1909 apteeker Muhu-Liival ja apteegirentnik Pöides. 1909 ostis Pöide apteegi ja viis selle Orissaarde.

Teisipäev, 9. november 2010

Maasi laev oli vahtra puust

Nii väidab Kristen Ilves oma artiklis "Merenduslik kultuurmaastik ja Maasi laev kui selle element", vt Eesti Arheoloogiaajakiri, 2002 6/2:

Maasi vrakist võeti kaks puiduproovi - 13. ja 15. kaarest kiilu kohalt. Proovid on vahtrapuust ja nende graafikud sobivad omavahel. See lubab väita, et mõlemad puud on kasvanud ühes maakohas, ühes salus. Maasilinna laevavraki graafikud sobitusid, s.t sünkroniseerusid Maasilinna ordulinnuse sõjasadama puiduproovide graafikutega. Puude maharaiumise ajaks saadi 1545. aasta Eesti lääne­poolse osa absoluutse dendrokronoloogilise skaala põhjal. Toetudes Maasilinna sadama proovidele, on võimalik järeldada, et laeva ehitamiseks kasutatud puu, millelt võeti Maasi laevavraki proov Ki-24, mis on terve ehk puukoorealuse kihiga, raiuti maha 1543. aastal; puu, millelt oli võetud proov Ki-25, mis ei ole terve ehk puukoorealune kiht puudub, on kasvanud vähemalt 1545. aastani, maha raiutud aga veel mõni aasta hiljem, täpne raiumisaeg on teadmata. Nii ei saanud Maasi laeva ehitamine toimuda oluliselt enne 1550. aastat, küll aga selle aasta paiku. Puit on kohalik, sest see ühtib Maasilinna ordulinnuse puidu kasvu iseloomuga, mis omakorda sobitub Lääne-Eesli dendro­kronoloogilise skaalaga (Aluve & Part 1986, 5-6).

Artikkel

Merenduslik kultuurmaastik ja Maasi laev kui selle element
Maasi laev on oma nime saanud leiukoha järgi: 1985. aastal avastati vrakk Maasilinna ordulossi varemete lahedalt abajast. 1987. aasta suvel tõsteti alus esmakordselt Balti riikides puhtalt teaduslikke eesmarke silmas pidades üles. Tegu on keskaegse sadama juures ilmselt põlemise tagajärjel uppunud ajaloolise, 16. sajandisse dateeritud laevaga.

Mudakihist paistvaid laevakaari olid kalurid enne vraki avastamist pidanud vana sadamasilla postide jaanusteks. Ka kirjalikest allikatest oli teada, et keskajal asus Maasilinna ordulossi juures sadam. Leitud laevavrakk annab teavet lähedal­oleva sadama kohta. Kuivõrd laev leiti 370 meetri kauguselt tänapäevasest rannast ja sadam ei saanud nii kaugele ulatuda, siis viitab vrakk tõenäolisele ankruplatsile sadama sissesõidutee suudmes. Laevavraki tugevasti kulunud kiil näitab kas aluse sagedast kaldale vedamist ja/või ka seda, et sadam Maasilinna ordulossi juures polnud eriti sügav. Siinkohal väärib märkimist, et kogu Lääne-­Eesti saarestikus puuduvad sügavad sadamad (Mass 1994, 191).

Aluse põhjalaudadele oli kleepunud mineraalmass, see osutus osaks laeva­laadungist, milleks ilmselt oli põletatud või kustutatud lubi. Tegemist ei saa olla lubjakivitükkide või killustikuga ega ilmselt ka laevalaudade tihendamiseks kasu­tatud eriseguga (Pirrus 1990, 2-3). Nii annab laeva laadung vastuse küsimusele aluse kasutamise ühest võimalikust otstarbest, milleks oli ehitusmaterjali trans­port. Arvestades saadud dateeringuid võis ehitusmaterjal olla mõeldud Maasi­linna ordulossi kindlustamiseks Liivi sõja eel ja/või selle toimumise ajal. Maasi linnusele sai Liivi sõda siiski saatuslikuks, seda Taani-Rootsi vastuolude tõttu. Lisaks viis aastat varem omandatud endistele piiskopkonna aladele ostis Taani kuningas 1564. aastal Saaremaa ordualad. Kahel korral, 1568. ja 1575. aastal, õnnestus rootslastel Maasilinn lühemaks ajaks vallutada. Nähes, et vaenlane võib linnuse kergesti muuta oma tugipunktiks Saaremaal, andis Taani kuningas Frederik II 1576. aasta augustis kasu Maasilinn ohkida (Pesti & Rikas 1991, 98-99)

Aluse hukkumist ei saa nimetada juhuslikuks õnnetusjuhtumiks, sellel on seos laeva kodusadama ja ajalooga. Üks võimalus on, et ankrus seisnud laev süüdati 1576. aasta augustis, kui õhati Maasi linnus, või varem, seoses rootslaste vallu­tustega. Samuti võib oletada, arvestades näiteks laeva kiilu tugevat kulumisastet, et alus oli raskete ehitusmaterjalide veoga ning pideva kalda lahedal sõitmisega nii kulunud, et teda ei saanud enam kasutada ja seetõttu süüdati ning uputati ta laeva omanike endi poolt.

Ligikaudu viiendiku ulatuses säilinud kunagise 16 meetri pikkuse ja 6 meetri laiuse Maasilinna laeva ehituskonstruktsioonis esinevad iseärasused, mis on tõmmanud enesele tähelepanu sellega, et neile ei leia samaaegseid vasteid mujalt maailmast ning vöörtäävi kiilule kinnitamise viis on ainukordne nähtus laeva­ehitusajaloos üldse''.
Aluse ehitus annab loomulikult informatsiooni eelkõige laeva enda ja tema otstarbe, mitte niivõrd teiste merendusliku kultuurmaastiku elementide kohta. Kuid Maasi laeva puhul on oluline, et ta oli kohalikust mater­jalist ja kohalike laevaehitajate tehtud alus. Laeva ehitamise koht on iseenesest tähtis merendusliku kultuurmaastiku element. Lääne-Eestis kasvanud puidu kasuta­misele viitab dendrokronoloogilise analüüsi tulemus, kohalikule laevaehitustradit­sioonile aga aluse ainulaadne ehitusviis. Muu maailma kontekstis omapäraste ja 16. sajandi keskel alles levima hakkavate lahendusvariantide kasutamise laeva­ehituse juures võis tingida ka asjaolu, et juba alust ehitades arvestati selle ühe tõenäolise ülesandega (ehitusmaterjalide transport Maasi ordulinnuse tarbeks). Sellest võis tuleneda ka laeva ehitusviisi üldine robustsus. Lisaks on 16. sajandi keskpaiga kohta teada, et siis tellis Maasilinnas resideerinud ordufoogt Hiiumaalt kaks uut laeva. Küllaltki usutav on, et uuritud vraki näol on tegu ühega hiidlastest meistrite ehitatud laevadest. Tüübilt oli Maasi laev kõige tõenaolisemalt Eesti kohalik laevatüüp uisk*'.
Tuntumad uisud olid Eesti saarte ja mandri vahelise ühenduse pidamiseks ehitatud lahtised kuni 20 meetri pikkused purjekad. Uisu pikkuse ja laiuse suhe on ligilähedaselt sama kui Maasilinna laeval. Maasi laeva võib seda enam pidada uisuks, et alus oli kohalike meeste too ja tegeles vahel ka inimeste toimetamisega üle Väikese väina. Kui alust kasutati ainult transpordivahendina kivide, lubja vms vedamiseks, võidi seda lihtsalt ka laevaks kutsuda (Mäss 1996, 144).

'' Lisaks vöörtäävi kinnitusviisile kuuluvad ehituskonstruktsiooni iseärasuste hulka kiilu konstrukt­sioon ja kiilupalk ise, kahekordne plangutus - alumine klinker- ja pealmine karveelplangutus - ning klinkerplangutuse ühendus laeva kaartega

*'Uisk on lihtsa raapurjestusega ühemastiline lahtine veesõiduk, mille pikkuse ja laiuse suhe võis olla vähemalt 4: 1. Uisu vastupidavuse lööklainetuses tagas painduv puuliitmike konstruktsioon. 16. sajandil arenes uisk kõrgema parda ja laiema kerega rannasõidu veolaevaks, mis mahutas kuni 40 inimest ja 8 hobusevankrit

Pühapäev, 7. november 2010

Isikulood

Tere!

Peatselt hakkab siin Toimkonna lehel ilmuma uus teema Isikulood.

Laupäeva pärastlõunal käisime Andla ja Muhu uisu-ehitaja Mihkel Jürissoniga tegemas intervjuud 98 aastase vanaproua Raissa Järmutiga.  Juttu oli uisust, mässust, kooliskäimisest, tsirkusest Orissaare laadal jne.

Täpsel ülevaade ilmub peatselt M.Jürissoni sulest teemal all "Isikulood"

Toimetaja

Laupäev, 6. november 2010

Kaklused laadal

Orisaare turul, mida siin iga kuu 1. ja 15. peetakse, juhtub mõnda korda kakelusi. Sinna lähewad pääle kauplejate weel palju niisugusi mehi, kes teiste meestega "sakkimisest" lugu oskawad pidada. Monopol, mis turu ääres seisab, rööwib meestel meeled ja alles siis algavad etendused. Olgu nuga, teiwas, wõi kas wiina pudel, selle kõigega kõlbab wastase kallale minna. Niisugune nähtus kordus 15. märtsil paar korda Muhu ja Saaremaa "kangelaste" vahel. Keegi Muhu mees sai noa haava selga, mille läbi ta, võib olla, tubli sammu haua poole lähenes. Asi wõetud maawahtide poolt, kes sääl korda pidamas olnud, protokolli. Kas ei oleks soovitaw turu päevaks monopol kinni panna.

(Hääl, 25. aprill 1907)

Maasilinna laev

Eesti arheoloogia, 1 Arheoloogiline uurimistöö Eestis 1865.2005
Veealuse kultuuripärandi uurimisest Eestis
Maili Roio


Uurimustööst on kopeeritud ainult Maasilinna laeva kohta käiv lõik.


Maasilinna laev

Maasilinna laev avastati 1985. a Väikese väina põhjas keskaegse Maasilinna ordulossi läheduses olevas abajas u 3 m sügavuses vees. Vraki väljatõstmise ekspeditsioon töötas Saaremaal 1987. a suvel. Vahtrapuidust ehitatud 16 m pikkune ning 5,5 m laiune laev on dateeritud 16. sajandisse. Tegemist võib olla kohaliku kaubalaeva ehk uisuga, kuivõrd algallikais on kasutatud nimekuju schute (vt Pao 1997a, 32).
Maasilinna laevaleiu uurija V. Mäss (1990a; 1994b) on vraki juures täheldanud nelja ehituslikku iseärasust, mis tõenäoliselt viitavad kohalike meistrite tööle:
(1) laeva kiil ei oma kokkupuudet kaartega kogu aluse ulatuses;
(2) laeval on kahekordne välisplangutus: õhukest klinkerplangutust katab paks ja tugev karveelplangutus;
(3) vöörtäävi ühendusviis kiiluga. Vöörtäävi toetuseks on oskuslikult ära kasutatud kiilupuu looduslik kõver harupuu juur;
(4) plangutuse kinnitamine puunaelte abil kaarte külge. Plangutus on kaarte külge kinnitatud läbi nende kattuvate servade kaartesse raiutud astmete kohal.
Olulist informatsiooni Maasi laevavraki kohta annavad ka säilinud põhjaosa kaarte vahelt leitud kivistunud lubjakänkrad, mille põhjal on oletatud, et laeva kasutati ehitusmaterjalide transpordiks Maasi ordulinnuse juurde (vt Pao 1997a). Tõenäoliselt veeti lupja siiski Saaremaalt välja, mida kinnitavad kirjalikud allikad. Nimelt kurtis 1518. a Maasi foogt Saksa Ordu kõrgmeistrile Preisimaal muuhulgas, et tal ei ole ulatuslike ehitustööde ja kehvade olude tõttu võimalik lupja saata. Samas tellis Maasi foogt 1550. a Tallinnast tähelepanuväärse koguse katusekive (Kreem 2002, 24). Maasi ordulinnuse varemete lähedalt on veel täna võimalik märgata linnuse ja laevavrakiga samaaegse sadama jäänuseid. Põgusate vaatlustulemuste põhjal oletatakse, et Maasilinna sadam oli algul ehitatud jämedatele vaiadele ja hiljem täiendatud kärjekastidega (Pao 1997a, 32).
Veel täna asub Maasilinna laev oma nn ajutises varjualuses Illiklaiul Saaremaal, ootamas kindlat katust ja eksponeerimist. Õnnestunuks võib pidada Ajaloo Instituudi konservaatori Jüri Peetsi välja pakutud konserveerimisplaani (vt Mäss et al. 1998, 336), mille kohaselt immutati vrakki polüetüleenglükooliga ligikaudu aasta vältel ning seejärel toimus selle külmutamine ja niiskuse puidust väljaviimine jää sublimeerimise teel.
Konserveerimistööd kestsid 1987. aastast kuni 1990. a jaanuarini, mil täheldati, et suurem osa niiskust oli puidust eraldunud. 2005. a märtsikuus ekspertiisi käigus leiti, et konserveeritud puit on säilitanud endise mahu ja kuju; hallituse jälgi ei täheldatud. Kohati on puidule tekkinud bioloogilise protsessi tulemusena pulbrilise väävli sade, mis pärineb tõenäoliselt orgaanilise koostisega mudast (J. Peets ja J. Märss . autorile, 2005). Kindlamaid tulemusi annavad konserveeritud vrakilt analüüsideks võetud puiduproovid.

Õnnitlused!

Andla. Palju õnne sünnipäeva puhul. :)

OAT (Orissaare Ajaloo Toimkond)

Horele

Ajaloolased on muinasaegse Saaremaa idaosa Horele kihelkonnaks nimetanud. Püüdmata siin selgust saada selle muinaskihelkonna täpsemates piirides ja nime päritolus ning tähenduses, märgime käesolevas selle nimega vallutuste-järgsel ajal Liivi Ordu valdusse jäänud Ida-Saaremaad Võlupe ja Maadevahe jõgedest ning Koigi järvest ida poole, kus lisaks esialgsele Ordu tugipunktile ja kiriku-kihelkonnale Pöidel tekkis hiljem veel teine kiriku-kihelkond – St. Johannis ehk Jaani kihelkond. Teatavasti on Ordule kuulunud ka osa loode-Saaremaast (nn. Kilkunden ehk pärastise Pajumõisa piirkond) ja Pühalepa kihelkond Hiiumaal, kuid neid me siinkohal lähemalt ei vaatle. Märgime vaid, et Leo Tiigi järgi on nn. 7-aastase sõja algusajast (1563.a 23. aprilliga dateeritud) rootslaste ülevaate-dokumendis märgitud kuut endise orduala piirkonda, millele rootslased nüüd peale Ordu lagunemist “silma heitsid”:
  • Der Hoff form Schloss (Maasi mõis)
  • Der neue Hoff (Uuemõis)
  • Holm Hoff (Saaremõis)
  • Hoff vf Mohn (Muhu)
  • Der Hoff vf Tageden (Pühalepa Hiiumaal)
  • Der Hoff vf Kilkunden (Pajumõis)
Tiik nimetab neid kõiki mõisadeks, kuid on üsna ebaselge, mida rootslased näiteks mõistega Hoff vf Mohn silmas pidasid, sest 1569/71 aastate maaraamatuis ei räägita Muhuga seoses mingist “hoovist” vaid pigem Muhu läänist – Dutt is datt Landboeke vom Lendlin Moen! Märgime, et keskaegse feodaalõiguse mõistes oleks üsna mõttetu rääkida omaette majandustegevusega ordumõisast, sest nn. teo- ehk pärisorjus on sootuks hilisem mõiste, millest ühtne arusaam ajaloolastel tänini puudub! Ordul kui lääniõiguslikul subjektil oli oluline kätte saada oma alamatele pandud maksud ja oma Pauren’eid vajadusel sõjasulasteks värvata, kuid nn. ametimõisadest saab nähtavasti alles taani- ja rootsiajast alates hakata rääkima, kui senised arvukad hinnuse kogumiskohad ehk vakukeskused pisut suuremateks ametkondadeks (Ahmpte) koondati ja neist kujunesid tõepoolest teoorjuslikud riigimõisad.
Jüriöö sündmuste järel rajati Maasis uus Ordu tugipunkt – nn. karistuslinnus Soneburg, mis ordufoogti residentsina sai kogu nimetatud muinaskihelkonna ja Muhu saare (aga samuti Saaremaa loodenurga ja Hiiumaa kaguosa) ühiseks haldus-keskuseks. Viimase ordumeistri Gotthard Kettleri alistumisleping Poola kuningale ja Leedu suurvürstile Sigismundile likvideeris 1562. aastal 300-aastase Ordu ülemvõimu Saaremaal (arvates viimasest saarlaste vastuhakust 1260/61. aastatel, Jüriööd arvestamata) ja nüüd hakkas Horele muinaskihelkond koos juba 1559. aastal 30 000 taalri eest Taani kuningale müüdud endiste piiskopi valdustega Taani kroonile kuuluma. Viimaseks ordufoogtiks olnud Heinrich Wulff von Lüdinghausen üritas ka seniseid Ordu maid Taanile müüa ja hakkas ennast Taani asehalduriks nimetama, kuid tehing jäi sõlmimata. Siinkohal peaks viitama Leo Tiigi allikapublikatsiooni sissejuhatusele (lk.6-9), kus “ametlikest” ajaloo-allikatest märksa konkreetsemalt on nn. taaniaja alguse keerulisi sündmusi ja ka karistuslinnuse õhkimist 1576.a suvel kirjeldatud. Siitpeale jäi Pöide kihelkonna suurimaks ametimõisaks (hiljem riigi- ehk kroonumõisana) Maasi mõis, mis sellisena eksisteeris mõisamajanduse lõpuni veel läbi kolme sajandi.
Samal ajal oli Pöidel juba 14.s algusest (on märgitud aastat 1309) Oti ehk Pöide rüütlimõis, mis jäi eramõisaks ka peale Põhjasõda ja mida varased maaraamatud ei kajasta. Olgu öeldud, et 18.s adramaa-revisjonides olid Oti mõisa küladeks Veere ja Välta külad, kuid viimane oli 1560-ndatel Maasi ametkonna 4. vakukeskus (Wolto Wacke) ja 19. sajandil arvati küla hoopis Saare mõisa koosseisu. Veel kaks vanemat, orduajal läänistatud rüütlimõisa olid siin piirkonnas Reina (Saltack) ja 1495.a Hinrik Schulmannile läänistatud Tumala (Thomel) rüütlimõisad. Arvatavalt alles peale Ordu kadumist, kui Heinrich Wulff siin mõne aja “suverääniks” oli, on läänistatud veel hulgaliselt väikesi rüütlimõisaid. Nii on 1570.a maaraamatus kirjas De Kappere Wacke so nach Gossen Wulffs Hoff belegen – s.t. endine Kapra vakupiirkond oli nüüd Heinrichi onupoja (ka Goswiniks nimetatud) valduses. Rüütlimõisadena figureerivad hiljem veel Audla, Kingli, Koigi ja Kuke mõisad ning arvatavalt juba orduaja lõpul läänistatud väike Orissaare (Orrisar) rüütlimõis.
1570.a maaraamatus oli Audla (Howkulla) hiljem rüütelkonnale kuuluva Saare ametkonna (Ahmpte zum Holm under Soneborg Gebede) esimese vakupiirkonna keskus, kuid siin taani- ja rootsiajal toimunu vajaks eraldi jälgimist. Lisame, et 1731.a revisjon märgib Audla ja Kuke mõisaid ühe üksusena, kusjuures Audlat nimetatakse Uuemõisast eraldatud eramõisaks ning Kuke on von Wietinghofile Saare mõisast “erastatud”. Paneme tähele, et Leo Tiigi viidatud 1563.a dokumendis teisena kirjas olnud Uuemõisat (der neue Hoff) 1570.a maaraamat omaette ei märgi ja selle pärastise suuruselt teise Pöide kihelkonna kroonumõisa suurim küla Ardla (Hardele) on veel Maasi 5. vakupiirkonna vakukülaks nimetatud. Nii tuleb ka Uuemõisa tekkeajaks nähtavasti taaniaja algust lugeda. Mis ajast omaette Ahmpte zum Holm eksisteeris, jääb ebaselgeks – EAA register mainib algus-aastana samuti 1562 ja arvatavalt ongi selle teke seotud Saaremaa rüütelkonna “subjektiks muutumisega”, kelle kollektiivses omandis olid peale Saare mõisa veel Uue-Lõve mõis Valjala kihelkonnas ning Elme ja Laadjala mõisad Kaarma kihelkonnas. Siinjuures tuleb rüütelkonnale kuulunud mõisaid eristada rüütli- ehk eramõisadest ja neid märgivad ka 18.s adramaa-revisjonid pigem riigimõisade (publiquen) hulgas.
Toome siiski ka siin ära Leo Tiigi publitseeritud 1570.a “Maasilinna foogtkonna maaraamatu” 13 selleaegset muistse Horele vakukeskust – seitse neist Haue zu Masich Ludende ja kuus Ahmpte zum Holm juurde kuuluvat:
a) Maasi mõis
  1. Rahula (Rauele) vakus Tumala mõisa naabruses (Väike-Rahula küla)
  2. Levala (Löuelsche) vakus (Tumalast Pöide poole)
  3. Kõrkvere (Korckuersche) vakus (hiljem tekkis Uuemõisa abimõisana Keskvere mõis)
  4. juba nimetatud Välta (Wolto) vakus (küla oli 19.s Saaremõisa koosseisus)
  5. Ardla (Hardele) vakus üsna eelmise naabruses (pärastine Uuemõisa suurim küla)
  6. Tagavere (Tacuersche) vakus – hiljem Jaani kihelkond
  7. Pahila (Paidele) vakus – samuti pärastine Jaani kihelkond
b) Saare mõis
  1. Audla (Howkulla) vakus
  2. Paju-Kurdla (Pauia Kurgell) vakus
  3. Mägi-Kurdla (Megge Kurgell) vakus
  4. Kõiguste (Keikuste) vakus
  5. Randvere (Rantuer) vakus
  6. Kahtla (Kachtyalke) vakus
Maaraamatus kahel järjestikusel aastal (1569 ja 1570/71) kirja pandud Muhus oli sel ajal kokku samuti 13 vakust ja mõned on sellest järeldanud, nagu oleks Muhu asustus tihedam olnud. Muhu kontekstis on korduvalt rõhutatud, et see taaniaja alguse maaraamat ei pruugi anda kuigi adekvaatset pilti orduaja lõpu asustusest ei Muhus ega Saaremaal. Kas ja kumb piirkond Liivi sõja ajal ning järel rohkem kannatas, vajaks omaette uurimist ja kindlasti tuleks võrrelda ka 1592. aasta maaraamatu andmeid, mil Muhus oli 13-st jäänud alles vaid 8 vakupiirkonda, aga siinses lühi-ülevaates me seda analüüsima ei hakka.
Lisame aga, et rootsiajal tekkis Saare ametimõisa territooriumile Gustavsdahl ehk Laimjala eramõis, mis enne Põhjasõda riigistati ja hiljem jäigi kihelkonna neljandaks suuremaks kroonumõisaks. Peale selle tekkisid 18. sajandil endiste vakuste baasil Kõiguste ja Kahtla kroonumõisad; Mägi- ja Paju-Kurdla külad jäid põhilisteks Laimjala mõisa küladeks (peale selle siinkirjutajale seni tundmatud Harjewelli ja Tammemois). Omal ajal Heinrich Wulfi onupojale läänistatud Kaprast sai peale Põhjasõda samuti väike kroonumõis ja nii võime 18. sajandil siin kandis 8 kroonumõisat (publique güthen) kokku lugeda.
Omaette märkimist väärib tõik, et kõigis kuues Saare mõisa vakupiirkonnas on 1570.a kirja pandud keskmiselt kuus vaba meest (Kahtla vakuses 4, Mägi-Kurdlas 5 ja Kõigustes 7 ning ülejäänud kolmes vakupiirkonnas igaühes 6) – nn. frig kerls, kelle ainsaks koormiseks on 9 või 12 šillingi suurune rahaline maks! Maasi kuues vakupiirkonnas on küll hulgaliselt üksjalgu kirja pandud (119 adratalumehe kõrval kokku 55 üksjalga), kuid ei ole ühtki vaba inimest nimetatud ja terve Muhu kohta on vabadena kirjas vaid Koggi Asmus Rootsivere vakuses ning Suri Mart Kuivastu vakuses (Võikülas). Viimased maksavad ka oluliselt suuremat maaraha (vastavalt 6 ja 5 marka). 34 vaba mehe olemasolu selleaegse Saare ametkonna piires jääb aga täiendavat informatsiooni ja lahti mõtestamist ootama.
Esmapilgul pisut eksitav võib olla 1570/71.a maaraamatu pealkiri: Datt Lant boek vonn dem gebede Sonenborch ludende vff datt iar 1570 vp Johannis och till Johannis 1571. Siin ei ole siiski veel viidet tulevasele Jaani kihelkonnale, vaid tegemist on üksnes ajaperioodi (1570.a Jaanipäevast 1571.a Jaanipäevani) märkimisega. Rootsiajal kujunes aga vaadeldava piirkonna põhjaosas välja omaette kiriku-kihelkond, mille keskuseks sai üsna mere äärde rajatud Jaani kirik. Väidetavalt on see 1675.a valmis saanud ja arvataval juba märksa varem on siin olnud pidalitõbiste varjupaik (ka 18.s adrarevisjonides märgitakse ikka St. Johannise ehk Jaani pastoraadi juurde kuuluvat hospidali).
1570.a maaraamatus on vaid kaks tulevase Jaani kihelkonna vaku-piirkonda – Tagavere (Tacuersche) ja Pahila (Paidele). Esimeses, 1731.a adrarevisjonis on aga Maasi kroonumõisa küladena Rahula järel kirjas 3 Pulli peret (Harjell), Liigalaskma, Orinõmme ja Orissaare külad, samuti Tagavere, Suur- ja Väike-Pahila, Kavandi, Randküla ning Võhma. Omaette üksusena esineb viie taluga Kõinastu laid, mis varem on ka Drotzenholmi nime kandnud. Jaani pastoraadi küladeks olid sel ajal Haapsu, Ööriku ja Järveküla, aga Rannakülas ja Taalikul olid väikesed eramõisad. Peale selle oli Friedrich von Polli eramõis Tagaverel (kandis nime Taggafer, kuid tegemist on Arju mõisaga Tagaverest pisut põhja pool). Tagaverelt lõuna pool oli nelja taluga Välja (Niethoff) eramõis ning Tagavere külje all veel Kareda (Karridahl) eramõis Kuninguste ja Salu küla taludega. Tagaverelt on saanud asustuse ka Karja kihelkonda jäänud väike Täätsi (Thetz) mõis ja Jaani ning Karja kihelkondade piirile jäi Pavestküla (Pawast) mõis Paaste, Jõiste ja Mujaste küladega. Nii võib tõdeda, et praeguse Orissaare valla põhjapoolsed külad olid arvatavalt kõik juba rootsiajal olemas, mida kõige paremini võiks kinnitada Soneborgi lääni kaart rootsiaja lõpust (EAA.308.2.61).
Mõneti üksikasjalikuma pildi Horele muinaskihelkonnast alates 18. sajandist võiks anda käesoleva lühi-ülevaate lisana koostatud tabel (fail Horele.xls), kus lisaks adrarevisjonide andmetele on toodud ka 1811.a hingeloendi seis. Tabeli teisele lehele on kantud selle piirkonna tänase kolme valla – Laimjala, Orissaare ja Pöide kõik 91 tänases haldusüksuste klassifikaatoris esinevat küla. Selle juures osutuvad Laimjala valla 24 külast “uuteks” (18. sajandil mitte esinenuteks) Aaviku, Jõe, Laheküla, Nõmme ja Saaremetsa; Orissaare vallas on taolisi külasid kuus (Laheküla, Liiva, Maasi, Mehama, Mäeküla ja Põripõllu) ja Pöide vallas vaid kolm (Kärneri, Sundimetsa ja Tornimäe). Tuleb siiski lisada, et siinkirjutaja ei pea ennast piirkonna kuigi heaks tundjaks ja oleks igati tervitatav, kui nimetatud valdade koduloolased esitatu kriitilise pilguga üle vaataksid ja seda edasi arendaksid.

Aprill, 2008

Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com

lühifilm Maasilinnast

Neljapäev, 4. november 2010

Legend Maasilinnast eesti keeles

Tuletorni purustamine.

Vanasti, kui Saaremaal veel tuletorni ei olnud, läinud rannas palju laevu hukka. See aga just saarlastele meeldinud. Iga hukka läinud laev annud neile rohkesti saaki. Mõnda laeva oleks veel võidud ehk ära päästa, aga saarlased ei mõtelnudki ärapäästmise peale, vaid kannud palju enam hoolt, et laev kuhugile enam ei pääseks.

Hukka läinud mitmed Daanigi laevad. Daanlaste kahju suur. Daanlased mõtlema, kudas laevad hukkaminemisele takistust teha. Ei muud kui tuletorni ehitama.

Daanist tulevad meistrid, saarlasi sunnitakse kiva kokku vedama. Kui tublid kivivared koos, sunnivad daanlased saarlasi ehitama. Hambaid risti pigistades peavad saarlased sõna kuulma. Teavad ju ette ära, et nüüd nende saagiaeg otsa saab. Laevu ei lähe enam hukka ega anna hukka läinud laevad neile võõramaa kaupa.

Tüse, kõrge tuletorn ehitatakse valmis. Tuli paistab kaugele merele, juhatab laevadele õiget teed.

Mida saarlased kartnud, sünnib. Laevu ei lähe enam hukka, ehk olgu siis harva maru möllamise ajal. Saarlaste teenistus otsas. Tahavad saaki, ei aita muu nõu kui mingu mitmel laeval merele kaubalaevu röövima. Kaubalaevade röövimise peale saarlased hakkajad.

Aja jooksul kaovad tuletorni ümbrusest sõjamehed. Ainult üks tuletorni valgustaja veel järel.

Saarlased seda teades kokku nõu pidama. Otsustavad: tarvis tuletorn hävitada. Arvavad, arvavad: tuli peale ei hakka, ehitus kivine. Lõhkumine liig tülikas. Kõige parem: tuletorn ümber tõugata.

Aga ei ole enam Tõllu, kes suudaks tuletorni ümber tõugata. Saarlaste jõud tuletorni ümbertõukamiseks liig väike.

Ei aita jõud, aitab nõu. Saarlased otsustavad: härjad vedagu tuletorni pikali. Võetakse pikk köis, seotakse üles torni otsa, teise otsa kümme paari härgi. Kui härjad kõik hästi köie külge seotud, sunnivad saarlased härgi vedama. Ise hüüavad: "Maa sisse veame torni!"

Esimene härjapaar tõmmab köie pingule. Pingule tõmmatud köis kisub ennesega härjad õhku rippuma. Härjad siplevad jalgadega, röögivad, aga ei aita, kerkivad ikka kõrgemale.

Tagumised härjaajajad karjuma: "Pidage, vennad, pidage; eks te näe, härjad kipuvad taevasse!"

Nüüd vaatavad esimesed härjaajajad tagasi. Tõsi. Kaheksa paari härgi siplevad õhus. Kohe peavad härjaajajad härgade edasisundimise kinni, katsuvad köit härgadest vabaks päästa. Saavadki köie vabaks. Õhus siplevad härjad kukuvad maa peale tagasi. Aga ei tõuse enam üles. Toss väljas.

Torni ümberkiskumine nurja läinud. Mehed nülivad surma saanud härjad, viivad liha koju. Arvavad uut nõu tuletorni hävitamiseks.

Seni ülemad teada saanud, mida saarlased püüdnud teha. Peetakse nõu, kudas torni purustajaid karistada. Otsustatakse: süüdlased peavad süü lepituseks linna ehitama.

Kupjad ajavad saarlasi kokku linna ehitama. Saarlased vasta. Aga juba sõjamehed väljas: mõistavad mõõgaga vastahakkajatele kohut. Ei aita saarlastel muud kui vedagu kiva ja ehitagu. Ehitavad kolm aastat. Siis vast valmib tore loss.

Et purustajad tuletorni tahtnud maa sisse kiskuda, hakatakse uut linna tuletorni mälestuseks Maasisse linnaks hüüdma. Ümbruses sel ajal rohkesti kasvanud maasikate pärast kutsuvad teised linna Maasika linnaks. Pärast poole lühendati nime ja nii tekkis Maasi linn.

Sakslased nimetasid süü lepituseks ehitatud linna lepituse linnaks = Sühneburg, moondasid aga ajajooksul nime Sonneburgiks = päikeselinnaks.

Maasilinnas elades oskasid ülemad saarlasi sõnakuulmisele sundida ja endid orjama panna.

(http://www.folklore.ee/)

Legend Maasilinnast

Kolmapäev, 3. november 2010

Vahejuhtum teel (1907)

Tulin Orisaarest. Tumala mõisa lähedal tulewad mulle hallis talwe-pinsakis, halli mütsi, weesaabaste ja mustade wurrudega pikk mees ja linnariietes naesterahwas wastu. "Müts maha!" kärgatab meesterahwas mulle wihaselt. Ei tea, mis õigus wõeral inimesel minu mütsi kohta pidi olema? Küllap see herra ikka mõni parun oli, kes teatavasti arwawad, et kõik mütsid Baltimaal nende päralt on.
Jaanlane
(Hääl, 11. aprill 1907)

Väinatamm häirib kalamehi (1908)

Wäinast

Wäikse wäina ääres elawa Uuemõisa ja Maasiwalla rahwa poolt kuulukse sagedasti kaebtust, et Wäikse wäina silla ehitamisest saadik olla kalasaamine wäinas mitte ainult wähemaks jäänud, waid pea sootumaks ära lõppenud. Endised kuulsad wäina äärsed kalarannad – Kõpu, Orisaare, Maasi all, Lubjaahu, Pullipanga ja mitmed teised olla endise kuulsuse ära kaotanud. Endised püüumehed, kellel ümber aasta mitmet seltsi kalu, wärskelt, soolatult ja kuiwatatult omal perega süüa ja ka teistele müüa oli, on nüüd püüdmise järele jätnud ja ostawad ise Muhumaalt tünnikaupa soolasilku.
Sellepärast on sealsetel kalameestel see igatsus tõusnud, et wäina sillale saaks mõned läbijooksukohad sisse tehtud, sest siis hakkaks kala jälle wäinast läbi liikuma.

(Päewaleht, 5. veebruar 1908)

Väinatamm saab nurgakivi (1894)


... Laimjalast sõitis kuberneri härra (Mihhail Zinovjev, kõrval pildil) Orisaarde, et Saaremaa ja Muhu maa wahele ehitawa tammi-silla nurga Kiwi maha panna. Kohe Orisaarde jõudes algas tähtis toimetus. Jumala teenistust pidasid sääl juures Saaremaa Õige-usu piiskop Sirskovsky, Kuresaare protoierei Kudräwzev ja Hellama Õige usu kiriku preester. Waskse nurga kiwi pääle oli wenekeeles järgmiselt kirjutatud: "2. Juulil 1894 a. Keisri Aleksandri III. õnnelikult walitsemise ajal, kui Sisemise asjade Ministeeriumi Statssekretär Durnovo juhatas, on Liiwimaa Kuberneri härra poolt Saaremaa talurahva asjade Komisaari J. K. Kassatsky jauskonnas läbi Wäikse wäina minewa tammi-silla nurga kiwi maha pandud." Nurga kiwi seisis tinast karbi sees, kuhu weel juures olejate poolt hõbe raha sisse wisati. Kui karp kinni oli müüritud, pani Kuberneri härra oma käega esimese kiwi selle ehitamiseks maha, selle järele juures olejad kroonu ametnikud, waimulikud mehed ja ümberkaudsete walla walitsuste liikmed. Pärast tähtsat toimetust lauldi Kihelkonna lauljate poolt hr. Knapsi juhatusel Keisri laulu, mille ajal kolm korda suurt tükki lasti. Kui nurga kiwi panemiselt ära mindi, laulisid need samad lauljad Eesti marsshi "Mingem nüüd". Orisaarest sõitis Kuberneri härra Kuiwastu mõisa. Sinna sõites käis ta ka Hellama walla majas sees, kus ta nimetatud walla talitajat maja korraspidamise eest kiitis. Kuiwaste mõisast, kus selle mõisa omanik Kuberneri härra auuks ka pidu söögi andis, sõitis kõrge härra aurulaewa Konstantin II. pääl Riiga tagasi.

(Saarlane, 19. juuli 1894)

Kuberner sõidab avama Väinatammi (1896)


15 skp. sõitis Liivimaa kuberneri herra kindral-major Surovzov (Vladimir Surovtsev; 1856-1900) Kuresaare linnast Wäikse wäina sillale, kus see wiimane, kui täiesti walmis, sisse õnnistatud sai. Ektselentsiga ühes sõitsiwad veel kohaline kreisi ülem, komissari herra ning mõned muud suuremad ametnikud. Kell 10 hommikul jõudis kuberneri herra Uue-Lõwe jaama ette, kus teda Wana-Lõwe walla ametnikud wastu wõtsiwad. Pääle selle kui kohaline wallawanem oli Eesti keeles kõrgele herrale teatanud, et tema kätte ustud wald hääs korras on, mida walla kirjutaja C. Leppardt Wene keelde ümber tõlkis, küsis kuberneri herra wäga suure osawõtmisega kohalise talurahwa elu ja olu üle järele ja iseäranis pani ta rõhku koolide pääle, nende puudusid ja wigadusi, kui ka häid külgi omale seletada lastes. Siit sõitis kuberneri herra Laimjala Õige-usu kirikusse, kus kohaline preester teda teretas ja lühikese jumalateenistuse pidas. Pääle seda sõitis ektselents Laimjala walla majasse, kus ta walla maja ruumid järele waatas ja nende sisse seadet kiitis. Niisama päris ta ka sääl talurahva puuduste üle osawõtlikult talupoegade eneste käest järele, kuna walla kirjutajal C. Leppardt'il auu oli, talupoegade ütelusi sõna sõnalt ümber tõlkida. Pääle selle kui ta talupoegadele kõik hääd ja edenemist igas asjas soovinud oli, sõitis kõrge herra rahva hurraa hüüete all säält Oti mõisa, kus ta suurust wõttis. Kell 1/2 4 jõudis ektselents Wäikse wäina sillale paljude ametnikkude saadetudel, kus "Sinovjevi sild"* awatud sai.


(Saarlane, 6. august 1896)


* Tamm sai oma nime Mihhail Zinovjevi järgi, kes Liivimaa kubernerina asetas 02. juulil 1894 Kinda laiule tammi nurgakivi. Ta suri 1895 aastal.

Teisipäev, 2. november 2010

Timofei Vapperi mälestused

Timofei Vapperi mälestused.
Sündinud Muhus Külasema külas 1875 aastal.

1885. a suvel sõitsin onuga Muhust Saaremaale kalu kauplema. Üle väikese väina sõitsime uisuga. Meil oli üks hobuvanker kalakoormaga.
Olid kalad müüdud, sõitsime tühja vankriga Orissaarde. Et sellel päeval enam uisureisi Orissaarest ei olnud, siis tellisime uisu ekstra Vahtnast välja, see on Muhupoolsest sadamast. Selleks süütasime Orissaare kõrtsi ees künkal tulelõkke ja andsime suitsuga signaali. Suitsuga signaali andmine oli siis tavaline, ükskõik kas Orissaarest või Vahtnast.
Suitsu peale saabusgi uisk Orissaarde, kuid näis, et uisumeestel pole tagasisõiduga ruttu, kuna nad hakkasid endile veel süüa keetma. Seda märkas Orissaare kõrtsimees ja andis onule nõu et see ostaks uisumeestele poole toopi viina – küll nad siis kiiremine Muhusse tagasi sõidavad. Onu tegigi seda ja selle peale asetati meie vanker ning hobune uisule ja alustati meiega sõitu Vahtnasse, kus juures onu pidi ka ise ühe aeruga sõudma. Vanker ja hobune viidi uisule kumbagi eraldi.
Edaspidises elus tuli minul uiskudega tihti sõita. Nägin, kuidas uisule asetati vankreid: vankrite tagumised otsad pandi uisu keskel vastamisi ja siis ulatusid aisad kummagist küljest poolest saadik üle uisu ääre – selle järel võib otsustada uisu laiuse üle. Pikkus võis olla 10 meetri ringis.
Väikese väina uisule mahtus viis hobuvankrit. Hobused talutati uisule päitseste ohelikkuga. Hobuse ja vankri eest tuli tasuda 25 kopikat, sarvlooma pealt oli maks 15 kopikat ja inimese pealt 5 kopikat. Kui telliti uisk suitsu tegemisega, siis topeltmaks.
Vahtna sadam asus Rootsivere külast 1,5 km eemal, Koguva küla suunas. Sadama sild oli umbes 8 saaremaa sülda pikk, sellest oli maapoolne osa nelja sülla pikkuses kividest ja ülejäänud väina ulatuv osa puust. Saaremaa sülla pikkus on 6 jalga.
Orissaare sadam oli ehitatud puust ja kolm saaremaa sülda pikk. Vahtnas asus piirivalvurite kordon, kõrts ja uisumeeskonna elamu – uisu saun. Meeskonda kuulusid kuus madrust ja kipper. Sauna pikkus oli umbes 7 ja laius 3,5 sülda.
Saun koosnes hoone sisse ehitatud esikust, kust läks uks meeskonnaruumi ja teine saunas alaliselt eluneva isiku ehk perekonna eluruumi, sealt läks uks väikesesse sahvrisse. Nii meeskonna kui ka perekonna eluruumis oli ahi koldega, kus keedeti. Korstnat ei olnud, suits lasti välja ustest. Plaani järgi oli uisusaun sarnane:

Alaline elanik hoolitses selle eest, et külma ilmaga meeskonnaruum soe oleks. Küttepuud, peamiselt haod, muretses uisurentnik. Meeskonna ruumis olid magamiseks narid seinte ääres. Kummagil ruumil oli üks nelja ruuduga aken mille suurus oli 1,5 jalga kantis. Hoone oli ehitatud nii, et meeskonnaruumi aknast oleks vaade väinale.
Sauna alalisteks elanikeks olid suurtest perekondadest väljasiirdunud pojad, kes abiellusid ning uisu sauna elama asusid ja enestele tööd leidsid kalapüügist ehk uisul teenides. Üks kauaaegne Vahtna uisusauna elanik oli Vahma Jaak, kelle väärnime ei mäleta. Jaak teenis uisul kaua aastaid ja uppus lõpuks nõrga jääga Väikesse väina ära.
Teine täpselt samasugune uisusaun nagu Vahtnas oli Orissaares. Neis saunades keedeti külma ilmaga koldes ja soojaga väljas.
Nii Väikese kui Suure väina uisud kuulusid Saaremaa landrati kolleegiumile, kes neid välja rentis. Umbes 1885. a ringis oli Väikese väina uisu rentnikuks Vahtna kõrtsimees Johanson. 1892. rentis selle uisu Fryde nimeline aadlik, kes pidas Maasi mõisat. Uisu sõitude korraldajaks jäid Vahtnas kõrtsimees Johanson ja Orissaares sealne kõrtsimees. 1894. a ostis Freyde väikese aurupaadi, mis vedas kaks aastat Väikese väina uisku. Sellel aurupaadil töötasid kaks Muhu meest. Soodsa tuulega sõitis uisk purjega.
Üle Suure väina reisisid tegeva Kuivastu uisu meeskonna jaoks oli ühiselamu Kuivastus. Selle hoone pikkus oli 5 jalga ja laius 3 saaremaa sülda.
Seal alalise elaniku ruumi ei olnud. Uisu meeskond koosnes seitsmest madrusest ja kiprist. Veo eest üle Suure väina kehtisid Kuivastu uisul järgmised hinnad: inimese pealt 10 kop, sarvlooma pealt 25 kopikat.
Kuivastu uisk renditi välja koos hobupostijaamaga. Kauaaegne postijaama ja viimase uisu rentnik oli Vernhoff.
Viimane Virtsu uisu kipper oli Aadu Kruus, kes nõrga jää ajal vedas inimesi üle Suure väina kelguga ja hästi teenis.
Kõik uisud olid tõrvatud.
Suure väina uiskudele asetati hobuvankrid nii, et etteotsa pandi kaks vankrit kõrvuti piki uisku ning järgmised pandi kõrvuti põiki uisku. Vankrite aisad seoti üles ja hobused sõid nende vahel. Suure väina uiskudele mahtus 8 hobuvankrit.
Peale uiskude tegutsesid Suures väinas veel uisulaevad, millega käidi aurikute vastas reisijaid ja kraami viimas ja toomas.
Suurel väinal pidasid ühendust Muhu ja mandri vahel 2 uisku, üks seisis Virtsus ja teine Kuivastus. Virtsus oli sadamakapteniks hobupostijaamapidaja Gramfeldt ja Kuivastus jaama- ja uisurentnik Vernhoff. Vernhoff juhtis ise uisulaeva eemal väinas peatuva auriku juurde ja tagasi.
Uisulaevad olid tekita lahtised laevad, uisust märksa väiksemad. Nad liikusid purjede ja aerude abil. Uiskude meeskondade kohta ei olnud nurinat kuulda. Nägin kui õrnalt uisumehed üht uhiuut kalessi 8 mehega Virtsus uisule ja Kuivastus uisult maha tõstsid. Sarnase ettevaatuse eest sai neid ka pisut meeles peetud – osteti toop viina.
Väikese väina uisk lõpetas oma tegevuse 1896. a ja Suure väina uiskude tegevus lõppes I maailmasõja päevil 1917. aastal.

Mälestused kirjutas üles 8. juulil 1963 aastal Eduard Nõmm



Maasi mõisniku Freyde / Fryde nimi esineb tekstis kahel erineval kujul.
Tekst on saadud 2002 aastal Pr. Evi Männiku korraldatud Külagiidi koolituselt, Hr. Ormi Sule loengust.

Orissaare (ca 200 aastat tagasi)


Väljavõte vanast kaardist. Väga hästi on tuvastatav Orissaare (uisu)sadam, Orissaare mõis, Illiku laid, Talleste laid jpm.
Tervikuga tutvumiseks tuleks pöörduda Eesti Ajalooarhiivi kaardikogusse.

Väljavõte Saare maakonna politseijaoskondade kirjelduse raamatust (1922)

1. Orissaare jaoskond - Orisaare politseijaoskonna piirid on põhja ja põhja-õhtu poolses Saaremaa osas ja Muhu saarel, õhtu poolt piirdub Balti merega põhja poolt Hiiu ja Muhu wäinadega hommiku poolt Muhu wäina ja Riia-lahega ja lõuna poolt Pihtla, Loona ja Mustjala waldade piiridega. Jaoskonna piiri pikkus on otseliini läbimõõtes 62 kilomeetrit ja laius 44 kilomeetrit




2. Maaala suurus - Jaoskonna piir ühes selle juure kuuluwate saartega on 1079 1/10 ruutkilomeetrit suur.




3. Elanikkude üleüldine arw - Jaoskonnas elutseb 9843 meesterahwast 13698 naesterahwast. Kokku 23541 hinge.




4. Saared, järwed ja jõed - Jaoskonna piiris on järgmised saared: Hiiu wäinas Keinastu saar 58 elanikkuga. Muhu wäinas Kesse ja Kiire saarekesed, esimese peal elab 38 inimest ja wiimase peal 8 inimest ja järwed: Koigi järw 6 1/2 kilomeetrit pikk ja 3 kilomeetrit lai; Järweküla järw 3 kilomeetrit pikk ja 1 3/4 kilomeetrit lai, jõgesid ei ole, on olemas kraawikesed, mis ainult kewadel suure wee ajal jooksewad, aga ülejäädawa aasta aja täiesti kuiwanud on.




5. Raud- wee ja muud teed - Raudteeliini on 15 kilomeetrit, see on okkupatsioni ajal ehitatud sõjawälja raudtee ja praeguses seisukorras tarwitamiseks kõlbmata, jaamasi selle tee peal ei ole, weeteesid on kolm ja nimelt: Kuiwaste, Taaliku ja Leisi, nendest on Kuiwaste sadam, Haapsalu Kuresaare laewaühenduse liinil keskpeatus kohaks, niisama peetakse posti ja reisijate ühendust mannermaaga Kuiwaste-Wirtsu kaudu, kuna Taaliku ja Leisi sadamatel praegusel ajal ainult kohaline tähtsus on.


Kuiwastest Kuresaare minewa postimaanteel on kolm postijaama endisest wene ajast Kuiwaste, Orisaare ja Uuelõwe, kuid majad sõja ajal on ära purustatud ja posti jaamad praegu ei tegutse.


Kuiwastest Kuresaare minewa postimaantee pikkus on jaoskonna piires 56 3/4 kilomeetrit ja kihelkonna maanteede pikkus 218 kilomeetrit.




6. Post, telegraaf, telefon - Posti-telegraafi telefoni asustused: Kuiwastest Kuresaare minewa postimaantee ääres Kuiwaste, Orisaare ja Laimjala posti telegraafikontorid ühes telefoni keskjaamadega selle sama maantee ääres on Hellamaa, Lewala ja Uuelõwe posti agentuurid awaliku kõne telefoni punktidega. Kuresaarest Soelase minewa maantee ääres on Leisi posti-telegraafi kontor telefoni keskjaamaga ja Haeska posti agentuur telefoni kõne punktiga.



Edasi väljavõtted dokumendi Orissaare ja selle lähema ümbrusega seotud paikadest...

7. Wallad, mõisad ja külad - Maasi wald- 6 mõisat: Kareda, Arju, Rannaküla, Taaliku, Maasi ja Jaanikiriku 82 elanikkuga. 19 küla: Orisaare 132 elan, Orinõmme 89 elan, Liigalaskma 156 elan, Rahula 100 elan, Ööriko 91 elan, Pulli 80 elan, Keinastu 58 elan, Haapsu 106 elan, Randküla 123 elan, Indu 132 elan, Riidama 63 elan, Kawandi 229 elan, Wõhma 105 elan, Järve 40 elan, Suur-Pahila 112 elan, Arju 43 elan, Wäike-Pahila 85 elan, Tagavere 290 elan, Kuusalu 160 elan. Kokku 2276 elanikku, 444 majapidamist.

Uuemõisa wald- 8 mõisat: Undo, Reina, Orisaare, Otti, Tumala, Koigi, Uuemõisa ja Pöidekiriku 56 elan. 26 küla: Kakuna 129 elan, Kõrkwere 215 elan, Muraja 154 elan, Leisi 89 elan, Keskwere 170 elan, Talilao 82 elan, Ula 45 elan, Wälta 236 elan, Neemi 247 elan, Ardla 187 elan, Weere 114 elan, Kärneri 187 elan, Nenu 51 elan, Metara 60 elan, Orisaare 49 elan, Ariste 106 elan, Lewala 248 elan, Pukka 91 elan, Are 104 elan, Iruste 127 elan, Kahutsi 291 elan, Saikla 112 elan, Rahula 226 elan, Kalma 62 elan, Imawere 183 elan, Wälja 112 elanikku. Kokku 3768 elanikku ja 552 majapidamist.


11. Tööstus ettewõtted


1. Tikka männikus auri saeweski töötab 23 inimesega


2. Uuemõisa wallas willa kraasimine töötab 3 inimesega


3. Koikla auru jahwatis - 3 inimest


4. Karjamõisa wesiweske - 2 inimest


5. Tumala auru weski - 3 inimest


6. Harju mõisa auri weski - 2 inimest


7. Haeska tellsikiwi tehas - 7 inimest


8. Sakla* telliskiwi tehas - 2 inimest (äkki siiski Saikla?)


19. Koolid ja õppeasutused - Jaoskonna piirkonnas on üleültse 50 algkooli 2379 õppijate arvuga, nimelt.

...


Maasi wallas


Ööriku algkool, õpilaste arw 54. Liigalaskma algkool, õpilaste arw 29. Tagawere algkool, õpilaste arw 72. Pahila algkool, õpilaste arw 23. Kawandi algkool, õpilaste arw 49.


Uuemõisa wallas


Uuemõisa algkool, õpilaste arw 87, Koikla algkool, õpilaste arw 44. Kahutsi algkool, õpilaste arw 32. Kõrkwere algkool, õpilaste arw 27. Tornimäe algkool, õpilaste arw 74. Wälta algkool, õpilatse arw 31.


...


20. Kirikud, palwemajad, surnuaiad ja kabelid - Lutheruse kirikud: Muhu, Pöide, Jaani, Karja ja Waljala. Ap. õigeusu kirikud: Hellamaa, Rintsi, Tornimäe, Iruste /eramaja/, Ööriku, Laimjala, Pärsamaa, Leisi, Metsküla, Kõiguste. Kirikute järele on olemas üleüldine ehk kihelkonna surnuaed. Kabelisi ei ole. Kogula wallas Haagi talus on palwemaja kus lutherusu kombe järele palwetundisi peetakse.


21. Kauplused - Kauplusi on olemas 33, need on wäikesed ilma tähtuseta pudukauplused, mis kohalistele elanikkudele kõige tarwilisemad aineid muretsewad ja kõige kitsamal arwel.

22. Haigemajad - Haigemajasid ei ole, apteekisi on kaks, üks asub Orisaare alewikus ja teine Leisi alewikus.

23. Arstid - Orisaare jaoskonna arst asub Maasi mõisas, Maasi wallas, jaoskonda kuuluvad 13, 14, 15, 16 ja 17 politsei raioonid. Leisi jaoskonna arst asub Triigi mõisas , Leisi wallas, jaoskonda kuuluvad 10, 11 ja 12 politsei raioonid; ämmaemand elab Helene Pallas elab Tamme mõisas, Muhu-Suures wallas, Orisaare looma arst asub Uuemõisa wallas, Türna talus.


24. Adwokatisi notariusi ei ole


25. Tuletornisi on: Riia lahe ääres Laidonina ja Kübasaare tuletornid, Muhu väinas Kessu, Raugi, Wahtraste ja Wiire (Paternoster) tuletornid.



26. Tähtsamad ajaloolised mälestised on maa linnad, mis tunnistawad meie esiwanemate wõimist; neid maalinnasid on jaoskonnad neli ja nimelt: Muhu saarel "Linnuse" maalinn, Uuemõisa wallas "Kahutsi" maalinn, Kogula wallas "Waljala" maalinn ja Maasi wallas "Maasi" maalinn. Esimesed kolm maalinna on walli sarnased rõnga kujulised ehitused, diameetris läbi mõõt kuni 200 sülda. Wallide kõrgus ulatab praegu weel 20 ja rohkem sülda. Maasi maalinn on teistsugune ehitis. pealt mulla ja kiwidega kinni kaetud, ainult on awandus kust kiwi trepp alumisele korrale wiib. Sisemises ruumides on kiwidest wõlwitud kambrid ja läbikäigud. 13 aastasajal ehitasiwad sakslased Maasi maalinna ümber ja nimetasiwad seda Sonnenburi lossiks ja selle lossi waremed püsiwad praegu weel endise Eestlaste kindluse asemel Wäikese wäina kaldal. Nimetada wõiks weel ohvri altari Tumala mõisa wärawa juures Kuresaarest Kuiwaste minewa postimaantee ääres. See on üks keskmise suurusega raudkiwi, iga pidi kuni 3 jalga lübimõõta, pealmise külje sisse on raiutud üle 20 augu, iga auk üks kuubik werssok suur. Kiwi ei püsi mitte oma esialgsel kohal ja olekusm, aga on nähtawasti nagu tee pealt kõrwale tõugatud. Laimjala wallas Audla mõisa aedas on hiigla tamme tüvi, mille läbimõõt diameetris on 8 jalga ja tüwi öönsus mahutab endase wabalt üle 10 inimese. Aja hammas on tammel latwa pealt ära wõtnud. Selle tamme wanadust arwawad endised mõisa omanikud kaugelt üle 1000 aasta olewat. Ajaloolise ja teaduslise tähtsusega on ka lutheruse kirikud ja kirikute all olewad matuse paigad /keldrid/ ja kiriku arhiwid, kuid nende kohta pikkemat kirjeldust teha puuduvad praegu andmed.