Pöide kirik ei ole küll Orissaares, aga selle ajalugu on ka orissaarlasel huvitav teada.
EELK veebilehelt e-Kirik
Koguduse Lugu: Pöide
Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Pöide koguduse lugu.
Pöide-Muhu muinaskihelkonnas on Saaremaa vanim ja kõige kauem kasutatud maalinn. Asval on elatud juba 4000 aastat. Kaitsetaraga ümbritseti asula umbes 2700 aastat tagasi. Mitu korda on Asva maha põlenud ja uuesti üles ehitatud. Hoopis suurem maalinn rajati Pöidesse, kuid 10. sajandil põles seegi. 11. sajandil rajati Väikese väina äärde Muhu maalinn, mille riialased põletasid 1227. aastal. Edaspidi allusid Pöide ja Muhu kihelkonnad Liivimaa ordule. Samal ajal kindlustati aga jätkuvalt Pöide maalinna.
1230. aastatel ehitasid Vestfaali meistrid Pöidesse romaani stiilis kivikiriku. Samal kohal oli varem arvatavasti puukirik. 1260. aastatel rajati vastu kivikiriku põhjapoolset külge ordulinnus ja paarkümmend aastat hiljem pikendati kirikut Muhu ja Karja meistrite juhtimisel ühe võlviku võrra nii ida kui lääne suunas. Selleks oli algne kirik ehitatud ettenägaelikult lai. Nüüd laoti müürid kõrgemaks ja kirik kujundati gooti stiilis, seinad kaeti maalingutega. Pöide kirikust sai suurim ühelööviline kirik Lääne-Eestis ja saartel. Pöide kiriku rikkalik raiddekoor on Eesti kõrggootika tippnäiteid. Muuhulgas on siin skulptuur pikk-kuubedes talupojapaarist. See on vanim eestlaste kujutis kunstis. Altariruumi päiskivi on väga sarnane ühele Tallinna toomkiriku päiskivile. Lõpuks ehitati läänepoolse võlviku peale üks Eesti massiivsemaid kirikutorne, mis oli vajalik ka linnuse kaitsmiseks. Torni kiviosa on 25 m kõrge.
24. juulil 1343. a. jõudis Jüriöö ülestõus Saaremaale. Kui saarlased Pöide linnuse sisse piirasid, mõistis Pöide foogt Arnold, et linnust ei ole võimalik kaitsta ning ta loovutas selle võimaluse eest rahus lahkuda. Paraku ei pidanud ülestõusnud sõna ning viskasid linnusest väljunud foogti, viis orduvenda ja teenijad kividega surnuks. Pärast ülestõusu mahasurumist hülgas ordu Pöide linnuse ja rajas uue tugipunkti Maasilinna. Pöide kirik teenis kihelkonnakirikuna oma rahvast edasi.
Kiriku lõuna-, põhja- ja lääneküljel on olnud kabelid. Pühakoja kirdenurka ehitati käärkamber ja läbi paksu kivimüüri raiuti selleks ukseava. 1554. a. süttis Pöide pastoraat ja tuleroaks langes ka kiriku tornikiiver. Kuna Pöide oli juba siis metsavaene, pakkus Saare-Lääne piiskop Johannes Münchhausen Maasilinna ordufoogtile taastamistöödeks vajalikke palke Karja kihelkonna metsadest. Kümme aastat hiljem loovutas viimane Maasilinna foogt oma valdused Taani kuningale. Kaks korda vallutasid Maasilinna rootslased ja mõlemal korral sai see neile tugipunktiks Saaremaal. Et seda rohkem ei juhtuks, lasti linnus 1576. aastal Taani kuninga käsul õhku.
Pöide kiriku renesanssi vormides kantsel valmistati 1635. aastal. Kantsli jalg kujutas apostel Peetrust. Samal ajal käis Saksamaal Kolmekümneaastane sõda. Neljas ülikoolis usuteadust õppinud Lüderus Bünekenius leidis turvalise elupaiga Saaremaal, kus ta töötas esialgu koduõpetajana ning kutsuti seejärel teenima Pöide kogudust. Taani valitsus kestis siin 1645. aastani, mil Saaremaa anti üle rootslastele. 17. sajandil sai Pöide kirik uue altariseina. 1652. a. kinkis õpetaja Bünekenius kirikule hõbedase leivataldriku. Lüderus Bünekeniuse tööd jätkas Pöide rahva teenimisel tema poeg Johannes Bünekenius ja pärast Johannese surma Lüderuse väimees Balthasar Rubusch. Viimase tööd jätkas tema väimees Johann Georg Sorger, kes saabus Pöidesse õige omapärasel moel.
Õpetaja Sorger sündis Saksamaal, õppis Halle ülikoolis ja töötas Halle orbudekoolis. Aastal 1710 reisis ta Peterburi linna ja ordineeriti kirikuõpetajaks. Ta oli admiral Cornelius Cruysi kodu- ja reisijutlustaja ning töötas seejärel Admiraliteedi saarel asuvas kirikus. Kindral J. Bruce kutsus Sorgeri oma koduvaimulikuks, kuid karjäär impeeriumi pealinnas katkes ootamatult. Olles teel Saksamaale läks laev põhja. Jumala abiga pääses Sorger eluga Saaremaa randa. Ta kutsuti teenima Pöide kogudust, kus õpetaja Rubusch oli hiljuti surma läbi lahkunud. Johann Georg Sorger võttis kutse vastu ja abiellus Rubuschi tütre Johanna Sophia Christinaga. Kaks vanemat tütart olid juba varem kirikuõpetajatega abiellunud ning Muhumaale ja Kuressaarde kolinud.
Pärast seda, kui õpetaja Sorger läks Pärnumaale Audru kogudust teenima, tuli Pöidesse õpetaja Johann Ludwig Dittmar, kes oli samuti õppinud Halle ülikoolis. Tema ajal võeti ette mitmeid ehitustöid. Muuhulgas viitab sellele aastaarv 1734 tornis asunud tuulelipul. Kuressaare tislermeistri Gottfried Böhme töökojas valmis 1753. aastal võimas barokne altarisein. Kui see Pöidesse toodi, riputati senine retaabel altariruumi põhjaseinale. 17. ja 18. sajandil kaunistati akende ja uste avad krohviraamistustega, kirik valgendati ja sisemus kaunistati maalingutega.
Nagu Dittmar, nii teenisid Pöide kogudust kuni surmani ka järgmised kolm Pöide õpetajat. Johann Heinrich Jürgens oli Tallinna kaupmehe poeg, tema väimees Andreas Michael Agthe kasvas aga Tallinna Püha Vaimu ja Oleviste koguduse organisti peres. Agthe onutütre lapselapse lapselaps oli hilisem Rootsi peaminister Olof Palme. Andreas Michael Agthe poeg Wilhelm Agthe oli esialgu isa kõrval koguduse abiõpetaja ja kinnitati pärast isa surma Pöide koguduse õpetajaks. Wilhelm kogus rahvalaule ja abiellus kohaliku eestlase Annaga, Vana Mardi Jaani tütrega Uuemõisa vallast.
Paul Eduard Hirsch oli Simuna köstri poeg, kes kutsuti peagi Palamusele. 1843. a. põles Pöide kiriku tonikiiver pikselöögist ja taastati rüütelkonnale kuulunud Saareküla mõisa rahaga. Vaevalt oli õpetaja Hirsch ära läinud, kui suurem osa Pöide kihelkonna elanikke, tervelt 68%, sh president Arnold Rüütli esivanemad, läksid üle vene õigeusku. Sellele aitasid kaasa üldine vaesus ja hiljutine näljahäda. Õigeusu kirik ehitati Tornimäele. 1852. a. eraldati Pöide kiriku tornialune osa ülejäänud kirikust vaheseinaga. Peamiselt oli seda vaja orelirõdu ehitamiseks.
Õpetaja Nikolai von Nolcken oli Saaremaa mees, sündinud Valjala kihelkonna Haeska mõisas. Ka tema vanemad ja vanavanemad elasid kõik Saaremaal. Kui Tartu professorid Wilhelm Volck ja Ferdinand Mühlau propageerisid ajaloolis-kriitilist piibliuurimist, seisid vaimulikud eesotsas Nikolai von Nolckeniga sellele otsustavalt vastu. Professorid pidasid Piiblit ajalooraamatuks, mis üksnes jutustab ilmutusest, pastorid aga kinnitasid, et Piibel on Vaimu poolt inspireeritud Jumala Sõna. Professorite arvates ei saanud pühakiri olla tervenisti normatiivne, kuna see on inimeste poolt kirja pandud. Nolckeni hinnangul seadis niisugune seisukoht pühakirja autoriteedi sõltuvusse inimlikest hinnangutest.
20. sajandi algul teenis Pöide kogudust Carl Sitska, kes oli Halliste talupidaja poeg. Pöides asutas ta põllumeeste seltsi ja haridusseltsi. Sitska surma järel valiti uueks õpetajaks Herbert Lieberg, kes läks Vabadussõja ajal teenima Nissi kogudust. Õpetaja Adalgoth von Seck toetas alalhoidliku vaimulikuna ideed Eesti luterliku kiriku korraldamisest vabakiriklikul alusel. Ta tegi kihutustööd Vaba Sinodi toetuseks, kuid sattus vastuollu Pöide kogudusega ning pani ameti maha. Vähe sellest, Seck astus välja luterlikust kirikust ja liitus Tallinna metodisti kogudusega.
Kui algas Teine maailmasõda, läks Pöide koguduse õpetaja Kurt Rudolf Schultz 1939. aasta sügisel Saksamaale. Järgmisel suvel, 6. augustil 1940 ehk samal päeval, mil Eesti Vabariik arvati Nõukogude Liidu koosseisu, süttis vastselt tõrvatud kimmkatusega Pöide kiriku torn pikselöögist. Neli tundi kestnud tulekahjus hävisid tornikiiver ja torni puidust vahelaed. Täpselt aasta hiljem sundmobiliseeriti koguduse õpetaja Johannes Paesalu Nõukogude armeesse. Sõja lõppedes tuli ta tagasi, kuid pastoraat olid võetud Vene sõjaväe kasutusse ja kirikuõpetaja pidi otsima üürikorterit. Paesalu läks Viru-Nigulasse ja Pöide jäi Valjala õpetaja teenida. 1945. a. muudeti kirik sõjaväelise valvega heinavarumise baasiks. Kogudus, keda kiriku ligi enam ei lastud, sundlõpetati 1948. aasta aprillis. Liikmed jagunesid Valjala, Muhu ja Saaremaa Jaani koguduse vahel. Paari aastaga rüüstati pühakoda võimude vaikival heakskiidul täielikult. Vene sõjavägi küttis ära nii kantsli kui pingid, orel hävitati. Saagi lootuses lõhuti lahti isegi hauakambrid. Päästa õnnestus vaid kantsli jalg.
Pärast Muhu kiriku konserveerimistöid õnnestus aastatel 1958 – 1961 taastada Pöide kiriku katus. Torn kaeti madala katusega. 1970. a. saadi rajoonijuhtidelt nõusolek pidada Kõrkvere metodisti palvelas iga kahe kuu tagant luterlikke jumalateenistusi. Esimene jumalateenistus peeti teisel jõulupühal ning jumalateenistused jätkusid ka 1980. aastatel.
Pöide kogudus taastati 12. detsembril 1990. a. Esialgu olid jumalateenistused pastoraadi saalis. 1994. a. peeti Pöide kiriku juures üle-eestilised, ligi 500 osavõtjaga kiriku noortepäevad. 1999. a. taaspühitseti kiriku altariruum. 2014. a. sai Pöide kirik kultuuriministeeriumi abiga uue katuse. 2016. a. jõudsid lõpule kiriku uste ja akende taastamistööd, mille käigus valmisid ka vitraažid. 2023. a. pühitseti 10 registriga orel, mille Hardo Kriisa ehitas ümber Soome Tervakoski vanast orelist. Praegu peab Pöide kogudus jumalateenistusi külmal ajal pastoraadis. Siin tehakse ahju tuli ja saal köetakse soojaks, jõuludeks aga tõmmatakse paksud vatid selga ja minnakse suurde kirikusse.
https://e-kirik.eelk.ee/2024/koguduse-lugu-poide/?fbclid=IwAR2aMJwOtda7vQDcjESgZ_bSlTkTH_mUFCYGlITULl8Nxlh89oEImekoWP0
