Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Kolmapäev, 31. august 2011

Üks pilt



Leidsin ühe vana pildi.
Mäletan isa seletust, et see olevat tehtud Orissaares mandrile (vist kalade) kaubaveo puhkepeatuse ajal.
Autojuhtimisega pildil tegemist otseselt ei ole (kuigi isa oskas seda mitteametlikult).
Isa jutu järgi oli tegelik autojuht Orissaares parajasti toitu ostmas, kui nemad kaastöölisega senikaua lihtsalt ajaviiteks poseerisid ;)
Foto võib olla tehtud 1960.-ndatel.

Veljo Puujalg
Kuressaarest

Pühapäev, 7. august 2011

Mõned viited Rahvusarhiivi fotode baasi "Fotis".

Orissaare sadamasilla parandustööd (1939)
Orissaare sadamasild (18.05.1931)

Muhu väina tamm (1939)

Orissaare rajooni Murrangu kalurikolhoosi kalurid V. Alas, K. Kivi, A. Õun ja A. Pitk.

Tallinna territoriaalse ülsehitustrusti Orissaare sektori puusepad V. Vemmelkoor ja H. Kirs Orissaare kultuurimaja ehitusel (1957)

Rajoonikeskus Orissaare (1959)

Vaade saarelt Orissaare teele (07.07.1932)

Orissaare rajooni raamatukogu (1953)

Uus hoone Orissaare rajooni keskuses (1953)

Administratiivhoone Orissaare rajoonikeskuses (1955)

Kaubamaja ehitamine Orissaares (1954)

Keskkoolihoone ehitamine Orissaares (1954)

Kingissepa rajooni "Sõpruse" kolhoosi esimehe kabinet (1975)

Kingissepa rajooni "Sõpruse" kolhoosi kontor-klubi välisvaade (1975)

Vaade Orissaare laululavale (1980)

Orissaare kaubanduskeskuse sisevaade (1983)

Laupäev, 6. august 2011

Mälestuskilde keskkoolipäevilt Muhus ja Tumalas

Kopeerin Meie Maast, kui autoriõiguse pärast ei sobi siia panna, siis peatoimetaja vast kustutab.

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=28&artid=43525
Mälestuskilde keskkoolipäevilt Muhus ja TumalasAutor: Endel Püüa, Saaremaa Muuseum
Reede, 22. juuli 2011.

Päris nõnda traditsiooniliselt ei saa ma alustada, et kui ma 1. septembril 1951 Muhu keskkooli jõudsin... Sest seda momenti ma lihtsalt ei mäleta. Aga meenub, et meid oli kaheksandas klassis üsna palju, küllap kolm pingirida. Ent õpilasi hakkas välja pudenema, kes koduste olude sunnil tööle, kes tehnikumi. Lõpuni pidas meid vastu pelgalt üheksa. Õpilasi oli nii Muhust kui Saaremaalt.

Muhu saare suurim kool, Muhu keskkool tegutses seal aastail 1946–53. Siis viidi kool üle Tumalasse ja edasi Orissaarde, kui seal koolimaja valmis sai. Muhus lõpetas keskkooli neli ja Tumalas kaks lendu. Meie kuues lend 1955. aastal oli Tumalas viimane. Juba Tumalas oli kooli nimeks Orissaare keskkool, ehkki Orissaarega oli meil ainult niipalju pistmist, et käisime koolimaja ehitusel abitöödel.
Muhus paiknes kool kahes puumajas ja koolil oli ka internaat. Osa Saaremaalt pärit õpilasi leidis endale korteri ümberkaudsetes külades. Koos klassiõe Astrid Õunaga (läks pärast 9. klassi Õisu piimandustehnikumi) saime toa Vanamõisa Simmul. Sattusime suurepäraste inimeste juurde, kellega jätkusid suhted veel aastakümneid. Simmu naised tegid imehead magustoitu – hapurokka, mida külma piimaga võis helpima jäädagi.
Õppimist tuli võtta tõsiselt, hinnaalandust ei tehtud. Praegused õpilased ei oska tolleaegset õpetamist ja õppimist mitte ettegi kujutada. Võõrkeelsed tekstid tuli õige hääldusega lugeda, tõlkida ja uued sõnad pidid koos tähendusega olema selged. Tihti tehti sõnade peale tunnikontrolli.
Ka eesti õigekirja reeglid tuli pähe õppida. Matemaatikas, füüsikas, keemias olid teoreemid ja valemid, mille jaoks hallides ajurakkudes pidi ka ruumi olema.
Minule olid reaalained täielik nuhtlus, keemia- ja füüsikaülesanded olid kõige hullemad. Ma ei saanud aru, millises olukorras mu tulevases elus võiks nende lahendamisest kasu olla. Siiani pole sellist vajadust ette tulnud.
Teised õppeained mulle raskusi ei valmistanud ja keeled, eriti eesti keel ning kirjandus, olid mu meelisained. Meie eesti keele õpetaja oli Aarne Vinkel, hilisem kirjandusteadlane ja filoloogiadoktor, kes värbas mind Emakeele Seltsi murdekorrespondendiks. Sedeldasin koos lausenäidetega suveti Pöide murrakut ja sain selle töö eest 1953. aastal tänutäheks vastilmunud “Väikese õigekeelsuse sõnaraamatu”.
Meie direktoriks Muhus oli Linda Murko, Venemaalt tulnud eestlane. Ta õpetas ka vene keelt ja tutvustas meid vene bõliinade ja tšastuškadega. Tumalas õpetas vene keelt Leontine Kivihall, kes 10. klassis oli meie klassijuhataja. Ta koostas meile esinemiseks võimlemiskava, õppisime esitama massdeklamatsiooni. Tegime sporti ja isetegevust, oli huvi ja tahtmine kõike teha.
Ka kirjandusring loodi, ikka õpetaja Vinkeli eestvedamisel. Korraldati kirjandusvõistlusi ja minagi osalesin. Tavaliselt pidid need tööd ikka olema tolleaegse poliitilise suunitlusega. 8. klassis sain kolmanda koha. Luuletuse nimi oli “Kommunistlikuks nooreks” ja auhinnaraamatuks Manivald Kesamaa luulekogu “Kuuma südamega”. 9. klassis tuli isegi esikoht, luuletuse “Rahva jõud” eest anti Lev Tolstoi “Lapsepõlv. Poisiiga ja noorus.” Kahjuks pole luuletused säilinud, alles on aga raamatud.
Meie klassijuhata Muhus oli Inge Laigo, kes õpetas ka matemaatikat. Linda Puks (Andra) oli füüsikaõpetaja, keemiat, geograafiat ja vist la loodusõpetust õpetas Reet Aarma. Tema rajas õpilastega Muhus ja Tumalas kaunid kooliaiad. Vanda Jõelaidiga hakkasime õppima inglise keelt ja samas aines ülikooli sisseastumiseksamit sooritades sain õppejõult teada, et Vanda Jõelaid olnud nende parim tudeng. Meie muusikaõpetaja oli Viivi Tomp ja kehalise kasvatuse tunnid viis läbi Vaike Lehtpuu (Palumets). Ajalugu õpetas Emilie Kipper.
Tumalas saime matemaatikaõpetajaks Olev Kärneri, kelle hüüdnimeks oli Alfa, füüsikaõpetajaks mõnusa mehe Jaan Ratassepa. Direktor oli Vanda Jõelaid ja õppealajuhataja Medea Kõrv. Viimane oli väga range korda nõudma ja poisid otse pelgasid teda. Saaremaalt lahkudes olevat ta öelnud, et kui poisid seda teaksid, kuulutaksid nad tema lahkumispäeva riigipühaks.
11. klassis saime ka uue eesti keele õpetaja ja ühtlasi ka klassijuhataja – ülikoolist tuli noor õpetaja Helene Kuum (Teär). Õpetaja Vinkel lahkus. Olime temaga harjunud, tema pisut nasaalse hääldusega, tema mahuka päevinäinud portfelliga, mis tal alati kaasas oli, aga meie vihikupakk ja paar raamatut sellegipoolest teise kaenla all üsna kipakalt. Tark, nõudlik ja õiglane õpetaja oli. Muhus sai temaga ka ladina keelega tutvust tehtud. Ent õpetaja Kuum võlus meid varsti ära, käisime tal aastaid hiljem ka Orissaares külas.
Ei mäleta, et suuremaid korrarikkumisi oleks ette tulnud, popipäevi ikka juhtus ja suitsetamisega vahelejäämisi. Ühe käskkirja “teenisin” minagi välja, kui käisime kolmekesi õpilastele keelatud filmi “Tulp Fanfaan” vaatamas. Algul oli teadetetahvlil kirjas, et õpilastele lubatud, kuid õppealajuhataja Kõrv oli päeval Orissaares seda vaatamas käinud ja üles pandi keelav teade. Põhjuseks oli stseen kahest noorest heinakuhja juures kallistamas, ei midagi inetut.
Popipäevi meenutades, siis olin patune minagi. Kuna keemia oli minu meelest mõistusetagune asi, kartsin ma õpetaja Aarmat ja keemiatundi ikka kõvasti. Tollal oli ka laupäev koolipäev ja keemiatund samuti laupäeval, seetõttu puudusin ma vist kolm laupäeva järjest. Kui õpetaja oli klassikaaslastelt küsinud, kas Peegel on lahkusuline, et laupäeviti puudub, hakkasin jälle tunnis käima.
Üks lollus on veel mu hingel. Istusin ühe ajaloo tunni ajal klassi suure ahju taga ja tuupisin eesti keele õigekirjareegleid järgmise tunni kontrolltööks pähe. Kuna õpetaja Kipper ei liikunud kunagi pingiridade vahel, siis jäi mu peidupaik avastamata.
Meie klass oli õpiedukuselt päris tubli. Klassi priimus oli Virginia Kask (Arro), kes õppis edasi keemiat ja vist professori õppetoolini välja. Enamik meist valis õpetaja elukutse. Helmund Veski oli tubli spordipoiss, meistritasemel võrkpallis ja töötas Haapsalu linnavalitsuses. Minu korterikaaslane Tumalas Maie Kolk (Salon) oli õpetaja, aga töötas aastaid ka Tallinna loomaaias.
Heino Küla tuli meile lõpuklassi, oli oma lennust tervislikel põhjustel maha jäänud. Viimase klassi lõpetas Tartus Hilja Vesiaid (Niit) ja 11. klassi kevadsemestril haigestus Urve Aimik (Vilsaar), kes lõpetas järgmisel aastal. Valdur Kirst, kellele vene keel kuidagi külge ei jäänud, võttis pärast 10. klassi n-ö akadeemilise puhkuse ja läks Leningradi ehitustööle, et vene keel suhu saada.
Enamik klassikaaslasi elabki mandril, kohtumised nendega on peaaegu olematud. Siiapoole Suurt väina oleme jäänud põhikoosseisust Maimu Leesmaa ja mina Saaremaal ning Juta Ling (Naaber) Muhus.
Ehkki ajavoog on meie sõprusringi laiali kandnud, on hinges ikka mälestusi neist koolipäevist.
Need mälestuskillud on kirja pandud endiste klassikaaslaste abiga.

Elvi Peegel



Fotol: Orissaare keskkooli 6. lend 1953. aastal. Esireas vasakult Juta Ling, siis õpetajad Medea Kõrv, Vanda Jõelaid (direktor), Hilda Rand, Helene Kuum ja Reet Aarma. Tema kõrval meie klassi parim Virginia Kask. Seisavad Maie Kolk, Heino Küla, Elvi Peegel, Enno Kuul, Hilja Kasesalu, Ülo Vainomäe ja Maimu Leesmaa. Pildilt puudub Helmund Veski. Foto: Erakogu.

Neljapäev, 4. august 2011

Protokoll palvest kihelkonnakohtule Kavandi küla ja Järveküla piiri kindlaksmääramise asjas (07.08.1887).

Aulise keiserliko I Saaremaa kihelkonna kohtule. Sel ülevel nimetud pääval tulid Kavandi ja Järveküla talu peremehed Maasi vallas kogukonna kohtu ette selle piiri vahe aja pärast mis Kavandi küla heinamaa ja Järve küla pöllu vahel on olnud, ja vanal aial adra maade järele perete peale on jägatud, aga kümne aasta eest, on Maasi kogukonna kohus seda aeda Järveküla peremeeste hooleks möistnud ja Kavandi küla peremehed sellest aja arimisest lahti möistnud selle pohiuse seadusel et pöllu maa peab ise ennast katma, Aga kaks aastad pärast selle, möistis Maasi kogukonna pea kohtu mees Aleksander Järmut seda aja arimist jälle uueste Kavandi küla hooleks selle pärast et aja jägu on vanast ajast Kavandi küla päralt olnud; Nüüd sel aastal on Kavandi küla peremehed selle asia üle uueste Maasi kogukonna kohtule kaebanud, ja kohus möistis et see aja arimine peab jälle Järveküla meeste hooleks jääma sel pöhjusel et pöllu maa peab ise ennast katma, aga Järveküla peremehed ei taha mitte seda enniste hooleks vötta, seepärast saab see asja aulise keiserliko suure kohtu hooleks antud kes nüüd peavad seda arima kas Kavandi küla mehed kelle hooleks see aed vanast ajast on olnud, ehk Järveküla kelle pollud Kavandi küla heinamaa vasta on kus vahel see aed seisab.

Maasi kogukonna pea kohto mees Aleksei Jurkatom
kohto mees Ivan Kask

Allikas: http://www.history.ee/vallakohus/

Protokoll õigeusust luteri usku läinud Maasi valla liikmete ülekuulamisest Liivimaa kuberneri nõudest (27.03.1887)

Sel ülevel nimetud pääval said need Maasi valla inimesed Liivi Koppenäri herra käsu kirja peale Maasi kogukonna ette kutsutud, kes kreeka vene öigest usust on ära taganenud ja luteruse usku on läinud ja omad lapsed selle usu kombe järele on lasknud ristida; siis said nende tunnistuste järrele protokoli kirjutud, nenda kuidas nemad ise kohtu ees tunistasid.

1. Tunistas Suura Pahila külast Andrei Tittma kes enne öige usuline oli, ja nüüd 16 aastad luteruse usu seadusse järele on elanud; sel aial kui tema on tahtnud abi elusse astuda aga see pruut kellega Andrei Titma on tahtnud abi elusse eita ja kes temal nüüd naeseks on, sellega ei ole temale öige usu seaduse iärele mitte luba antud laulata, selle läbi, et nemad on ligidalt sugulased, esiteks on küll öige usu preester neid lubanud laulata, aga tein kord kui Andrei Titma on selle Ekaterina Titmaga kes nüüd tema naene on öige usu preestri juure läinud, kes neid sel koral pidi laulatama, siis on preester neile ütlenud, et teie sugulased olete see läbi ei tohi mina teid mitte kokko laulata, sest see on meie öige usuline oli, ja et nemad teine teist ei tahtnud maha jätta, luteruse opetaja ehk hinge karjatse juure läinud (kes nüüd surnud on) siis on see neid lubanud laulata luteruse usu seaduse järele, siis on see luteruse usu opetejja neid teise nädal oma juurde lasknud tulla ja neid oma toas ära laulatanud. See usu kombe jrrele ristitud. Aga nüüd ei tohi tema mitte enam luteruse usku maha jätta ja annab seda asja suure kohtu hooleks.

2. Tunistas Vöhma külast Juhan Vingli naene Erina, et tema on luteruse opetaja Temlari nimeandmise järele luteruse usku tagasi läinud, et see nimetud luteruse usuliste hinge karjane on temale ütlenud, et need inimesed kes öige usu sisse mitte ei ole ristidud, aga salvitud on, need vöivad ilma keelmata luterusse usku tagasi minna, kes aga seda soovib, ja omad lapsed ka luteruse usku kombe järele laska ristida kes tahab. Aga selle Erina teise tütre Maril, kes taieste öige usu seaduse iärele on riststud, vötab nüüd nee luteruse opetaja Nalkin leeri ja nüüd sel 1887. aastal 10. paastu kuu pääval on tema seda Erino Vinkli tütart armu lauvale vastu vötnud luteruse usu kombe järele. Et see mitte omal tema tahtmine ei ole olnud see pärast ei taha tema nüüd mitte ennam öige usku tagasi minna ja annab seda suure kohto hooleks.

3. Tunnistas Rant külast Ivan Martin et tema on selle pärast luteruse usku tagasi läinud, et öige usu prester on üks kord tema peale pahandanud ja ei ole teda lubanud enam armu lauvale vasto vötta, selle pärast on siis Ivan Martin luteruse hinge karjatse juurde läinud, siis on see teda keelmata vasta vötnud, parast selle on tema ka omad lapsed lasknud luteruse usu kombe järele ristida ja leerita. Ja nüüd ei taha tema enam öige usku tagasi minna, enne kui suur kohtu teda saab sundima.

4. Tunnistas Pisko Pahila külast Ivan Aahveneri naene Marja Ahvener et tema olla selle pärast luteruse usku läinud, siis kui tema 18 aastad on vanaks saanud, ja tahtnud öige usu kiriku leeri minna, aga et sel aial öige usu kirikus seda seadust veel ei olnud, siis on tema oma tahtmist mööda luteruse kiriku teendri juure läinud kes teda on luteruse usu kombe järele leeri vötnud ja sest ajast saadik olla tema selle usu sise jäänud, ja oma lapsed luteruse usu kombe järele ristida lasknud. Ilma oma mehe Ivan Ahveneri lubata, kes teda küll mitu korda olla keelnud, muud tahab Maria Ahvener luteruse usu sise surmani jääda; ja mitte enam öiged usku vasta vötta; ja selle üle olla nüüd ka Jaani luteruse usu kiriku opetaja teda mitu korda kinitanud nende sönadega, see käsk on välja antud üksi neile kes veel tahavad luteruse usku minna, aga kes enne seda on meie usku juba valinud neile ei puudu see käsk mitte, need vöivad ilma keelmata luteruse usku surmani pidada.

5. Tunnistas Maria Holmberg Kavandi külast Karel Holmbergi naene, et tema lapsed olla luteruse usu kombe järele ristitud tema mehe tahtmist mööda, ja luteruse usu opetaja Nalkini kuulutuse peale kes on ütlenud, et tema vöib nende lapsed köik oma usu kombe järele ristida kes vana keisri valitsuse aial on laulatud saanud; seda tunnistab Marja Holmberg.

6. Tunnistas Rantkülast Juri Vättinga naene Marja, et tema lapsed olla ka tema mehe Juri Vöttinga tahtmise ja soovimise järrele luterusse usu kombe järele saanud ristitud, ja et tema oma mehe vastu mitte ei ole vöinud hakata. Ja selle pärast et luteruse opetaja Nalkin on seda kirjkus avalikult kuulutanud: Et see käsk on nende inimeste kohta ilma asjata kes on enne seda käsu andmist laulatud saanud.

Pea kohto mees Aleksei Jurkatom
kohtomees Ivan Kask