Siia on koondatud Teema "meri ja sõjategevus" kirjed.
Need on järjestatud ajateljel: vanemad sündmused eespool.
Eesmärk: toimetada seda teksti, et võiksime sügisel välja anda korralikult läbi kirjutatud teema "Orissaare ja sõjategevus".
Käsitleme seda teemat elavalt
21. aprillil kl. 18 Orissaare Kultuurimajas/Raamatukogu lugemistoas.
Teemat on kutsutud kommenteerima Raul Salumäe Saaremaa Muuseumist, Joel Nõukas Orissaare Militaar-muuseumi rajaja ja kõik teised huvilised.
Need on järjestatud ajateljel: vanemad sündmused eespool.
Eesmärk: toimetada seda teksti, et võiksime sügisel välja anda korralikult läbi kirjutatud teema "Orissaare ja sõjategevus".
Käsitleme seda teemat elavalt
21. aprillil kl. 18 Orissaare Kultuurimajas/Raamatukogu lugemistoas.
Teemat on kutsutud kommenteerima Raul Salumäe Saaremaa Muuseumist, Joel Nõukas Orissaare Militaar-muuseumi rajaja ja kõik teised huvilised.
Teema algus
Minu jaoks algas see teema järjest rohkem huvi pakkuma, kuna Internetis erinevate märksõnadega Orissaare kohta infot otsides, oli alguses raske vahet teha, mis ajajärgust räägiti - kui algul tundus, et viimasest suurest sõjast, siis nüüd olen leidnud rohkesti materjali mõlema maailmasõja tegevuse kohta, mis otseselt või lähedalt on olnud seotud Orissaarega.
Keegi sõjandushuviline postitas Interneti küsimuse: kus Orissaare lähiümbruses võiks asuda I ja IIMS aegsed sõjalised rajatised. Kuivastu poolt sisse sõites on pisut asula piirist edasi paremal männituka all looklemas midagi kaitsekraavide taolist. Kui mu mälu ei peta, siis vähemalt I MS ajal olid Orissaare läheduses kahuripatareid
Esialgsed vastused ja kommentaarid olid järgmised:Muhu Väina positsioon.
Dessandi maandamisel pidid ida suunas ründavat vastast pidurdama esialgu kaevikusüsteem Järveküla järve- Koigi järve- Mustla joonel, siis Orissaare sillapea.
Saaremal oli samal ajal üksikuid liikurpatareisid, mida sai rakendada nii dessanditõrjel kui ka tõkestusliinide toetuseks saare keskel ja Orissaare sillapea juures.
Need lõigud on Heino Gustavsoni raamatust Merekindlused Eestis 1913-1940.
Teine vastus: Üks suurem lahing toimus Orissaarest mõni(?) kilomeeter Kuressaare poole, seal maantee ääres, kus kalmistu/kiviaed
Esialgsed vastused ja kommentaarid olid järgmised:Muhu Väina positsioon.
Dessandi maandamisel pidid ida suunas ründavat vastast pidurdama esialgu kaevikusüsteem Järveküla järve- Koigi järve- Mustla joonel, siis Orissaare sillapea.
Saaremal oli samal ajal üksikuid liikurpatareisid, mida sai rakendada nii dessanditõrjel kui ka tõkestusliinide toetuseks saare keskel ja Orissaare sillapea juures.
Need lõigud on Heino Gustavsoni raamatust Merekindlused Eestis 1913-1940.
Teine vastus: Üks suurem lahing toimus Orissaarest mõni(?) kilomeeter Kuressaare poole, seal maantee ääres, kus kalmistu/kiviaed
Vikipeediast üldandmed Saksa okupatsiooni kohta ja ajutise Balti Hertsogiriigi kohta:
1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared.
29. septembril 1917 algas sakslaste dessandiga Tagalahes. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon.
Ühendatud Balti Hertsogiriik oli riik, mille Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad kavatsesid 1918 rajada praeguse Eesti ja Läti territooriumile.
Riigi õiguslikust aluseks oli kontseptsioon Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast (balti Läänemereprovintsidest) kui iseseisvatest hertsogiriikidest, mis olid Venemaa valitsejatega seotud personaaluniooni kaudu ja mille seaduslikeks esindajateks olid kohalikud rüütelkonnad.
Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma.
30. novembril/13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17./30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga.
Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti Saksa välisministeeriumi kaudu üle Vene esindajale Stockholmis 28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade eestlastest esindajate otsusele sama aasta 28. novembrist, millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati.
5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.
Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade esindajad.
12. aprillil 1918 kuulutas Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Balti Hertsogiriigi välja.
Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed saksa väikeriigid; ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal saksa keelt kõnelevatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud nimed, toetuse saavutamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kuid Saksa väikeriikide vastuseisu tõttu jäi viimaseks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa)
27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.
Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee.
Novembris 1918. alustas oma 13 500 mehelise maakaitseväe ehk Landeswehri loomist, mida asus juhtima veebruaris Liepajasse saabunud Landeswehri ja teiste saksa üksuste ( Rauddiviisi) ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz.
Balti Hertsogiriigi rajamise nurjas Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig. Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks. Lätis moodustati samal eesmärgil iseseisev Balti Maakaitsevägi (Landeswehr), mis kohalikel põhjustel (muu märkimisväärse Läti valitsusele alluva relvastatud jõu puudumine) säilitas sõjalise mõju veel järgmise aasta juunini.
1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared.
29. septembril 1917 algas sakslaste dessandiga Tagalahes. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon.
Ühendatud Balti Hertsogiriik oli riik, mille Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad kavatsesid 1918 rajada praeguse Eesti ja Läti territooriumile.
Riigi õiguslikust aluseks oli kontseptsioon Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast (balti Läänemereprovintsidest) kui iseseisvatest hertsogiriikidest, mis olid Venemaa valitsejatega seotud personaaluniooni kaudu ja mille seaduslikeks esindajateks olid kohalikud rüütelkonnad.
Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma.
30. novembril/13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17./30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga.
Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti Saksa välisministeeriumi kaudu üle Vene esindajale Stockholmis 28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade eestlastest esindajate otsusele sama aasta 28. novembrist, millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati.
5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.
Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade esindajad.
12. aprillil 1918 kuulutas Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Balti Hertsogiriigi välja.
Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed saksa väikeriigid; ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal saksa keelt kõnelevatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud nimed, toetuse saavutamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kuid Saksa väikeriikide vastuseisu tõttu jäi viimaseks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa)
27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.
Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee.
Novembris 1918. alustas oma 13 500 mehelise maakaitseväe ehk Landeswehri loomist, mida asus juhtima veebruaris Liepajasse saabunud Landeswehri ja teiste saksa üksuste ( Rauddiviisi) ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz.
Balti Hertsogiriigi rajamise nurjas Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig. Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks. Lätis moodustati samal eesmärgil iseseisev Balti Maakaitsevägi (Landeswehr), mis kohalikel põhjustel (muu märkimisväärse Läti valitsusele alluva relvastatud jõu puudumine) säilitas sõjalise mõju veel järgmise aasta juunini.
Alfred Beekmani (1896-1991) mälestused Alfred Beekman teenis Graždaninil 3. roodus 1917. aasta aprillist. Üheks tema esimeseks ülesandeks oli pärast ümbernimetamist laeva uute nimetähtede tegemine. "Graždanin seisis ankrus Kuivastu reidil. Siin talvitus ka Admiral Makarov ja miinilaevad, hiljem saabus Tallinnast Izjashlav. Ohvitserid käisid Kuivastu postijaamas lõunat söömas ja kaarte mängimas, seal pakuti suitsuangerjat ja külalisi võttis vastu postiülema 19-aastane tütar Erika. Öised valvekorrad suviste valgete ööde ajal nõudsid erilist tähelepanu - saksa lennukid lendasid sageli Muhu saare ja reidi kohal, kuid mõnikord tekitasid valehäire ka kaugel lendavad pardiparved. Harva tegi luurelende tsepeliin. Vahel tegid sakslased ka ründelende ja viskasid pomme, kuid tiheda õhutõrjetule tõttu pommid laevu ei tabanud. Laevade arv Kuivastu reidil kasvas: Hrabrõi, Grozjazii, Slava, Helsingist tulid Bajan ja Diana. Oli ilmne, et ees ootavad tõsised sündmused. 12. oktoobri (vana kalendri järgi 29. septembri) hommikul saime raadio teel teate, et suured saksa merejõud on maandanud dessandi Saaremaa loodeosas Tagalahes. Mootoratturid ja kaardiväeüksused liikusid kahes kolonnis Kuressaare ja Orissaare peale. 13. oktoobril toimus lahing Kassari lähedal, lahingumüra oli kuulda Kuivastusse. Graždanin seisis kahetunnises valmisolekus. Slava saadeti toetama Väikese väina tammi kaitsjaid. Laev lasti 5-kraadisesse kreeni, nii ulatusid suurtükid tulistama Orissaare poolt ründavate sakslaste postsioone. 14. oktoobril sai Graždanin käsu minna Sõrve säärele. Kui jõudsime Kuressaare alla, paistis eespool Sõrve säär, see kumas peaaegu katkematult tulekahjudest. Ümberringi oli meri täis päästepaatidel ja parvedel põgenikke Sõrve patareist. Graždanin jätkas sõitu, põgenikke korjasid merest tagapool tulevad miinilaevad. Raadiogrammiga tuli käsk. "Hävitada Sõrve patarei". Graždanin avas tule, esimese kogupaugu järel tõusis poolsaare kohale tulemeri, ilmselt süttis kütusehoidla. Hiljem lisandusid sellele laskemoona plahvatuste tulesambad. Merest päästetud ohvitserid kinnitasid, et patarei oli purustatud ja tuli sellepärast maha jäta. Teised ütlesid, et patarei oli täiest korras, kui meeskond põgenes. Graždanin naasis Kuivastu reidile. 17. oktoobri varahommikul tuli teade, et Kuivastule lähenevad saksa ristlejad König ja Kronprinz saatelaevastikuga. Graždaninil anti lahinguhäire ja peagi avati tuli. Varsti tuli teade - Kronprinzil on tabamusest tulekahju. Sakslased taganesid pisut ja kandsid tule Muhu [Võiküla] rannapatareile. Oli näha, kuidas seal plahvatustes kerkisid õhku hiigelsuured männid. Lahingus tekkis vaheaeg, Bajanilt anti lõunasignaal. Söödi kiirustades ja isutult. Lahing ägenes uuesti, ka Graždanin sai kaks tabamust. Tuletõrjedivisjoni traaler kustutas tulekahju. Bajan põles, Slava põles samuti ja istus tugevas kreenis madalikul, ka Königil oli tulekahju. Graždanin jätkas tulistamist. Bajanilt tulnud radiogrammis kästi alustada taganemist. Möödusime Slavast, sellelt lahkus meeskond miinilaevadele. Bajani kiiluvees sõitsime faarvaatrisse. Karavanis oli 20 miinilaeva, 3 suurtükipaati, ristlejad Admiral Makarov, Bajan, Diana ja Graždanin. Viimasena oli rivis miiniveeskaja Amur, mineerides faarvaatri. Kogu päev möödus õhuhäiretega. Saaremaalt viimasel hetkel pääsenud vesilennuk maandus Graždanini lähedal ja tõsteti pardale. Graždanin sõitis Helsingisse, kus alustati remonti." Alfred Beekman kutsuti 1918. a. sügisel Moskvasse, kus ta määrati Bresti rahulepingut ettevalmistava komisjoni sekretäriks ja tõlgiks. Läbirääkimisi peeti Liibavis. Saksa komisjoni liikmeks oli endine ristleja Kronprinz vanemsuurtükiväelane, Riias elanud preisisakslane. Viinaklaasi taga meenutati endisi aegu ja tunnistati, et Moonsundi lahing oli väga raske. A. Beekman jätkas teenistust Aasovi ja Mustal merel. 1925. aastal ta arreteeriti pealekaebuse alusel ja erakorralise tribunali otsusega saadeti Solovetsi vangilaagrisse, kust vabanes 1933. aastal arvatavasti oma koolivenna, N. Liidu laevastiku admirali Ivan Issakovi eestkostel. A. Beekman jäi tööle ja elama Karjalasse. Tema poeg Aleksei (1938-1998) oli Interneti maaletooja Karjalas, rajades Petrozavodzkis esimese kommerts-serveri. |
Tsesarevitš (enne ümberehitust 1914) |
Tsesarevitš |
Tsesarevitši suurtükitorude vahetus |
Tsesarevitš talvitumas 1913 |
Oktoobris 1917 läks Balti mere laevastiku koosseisu, viidi Helsingist Jääretke koosseisus Petrogradi. Kahurid võeti maha ja kasutati Kodusõjas jõelaevadel ja maavägedes. Laevastikust kirjutati maha 1922. aastal, lammutati 1924. |
Tsesarevitši madrused |
Tsesarevitš Moonsundis (1906-1914) |
http://www.virtsu.ee/artiklid/1917_10_19_merelahing-TT.html
6. (19. okt.) 1917 Tallinna TeatajaSuur merelahing Riia lahes
/---/
Osa vaenlase laevastikust, kes selles ümbruskonnas oli, nimelt kaks suurtükipaati ja mitu miinipaati, tungis Muhu väina põhjapoolsesse osasse ja pommitas tammi Saare- ja Muhumaa vahel.
Nende kallaletungimiste ajal võttis vaenlane väga suurel määral ka õhust kallaletungimisi ette ja pildus Kuivastes meie laevade peale väga palju pomme, aga tagajärjeta. Hommikul oli mitu õhuvõitlust, misjuures lendur Safonov ühe vaenlase aparaadi (juba Safonovi poolt kolmas) maha laskis. 3. okt. õhtul lendas Muhu ümbruskonnas mitu zeppeliini.
Päeval pommitas üks vaenlase laev ja ristleja uuesti lõunapoolist ja lõunaläänepoolset Hiiumaa randa, kuna suurel hulgal sinnakoondatud traalerid Hiiu ranna ümbruskonnas töötavad. Muhu väina põhjapoolse väljakäigu juures märgati kahte-kolme veealust paati.
Saksa laevastiku suurus
Tagalahe piirkonnas on liiniristleja "Moltke", kaks "Kaiseri"-tüüpuslist liinilaeva ja vähemalt 60 lahingu-miinipaati, traulerid ja kolm veealust paati. Peale nende on Soela väina piirkonnas ja Kassari lahe läänepoolses osas umbes 20 miinipaati ja kuni 20 traulerit, aurupaatisid, lootsikuid ja praamisid nähtud. Riia lahes kaks või rohkem liinilaeva "Königi" tüüpusest, kuus kerget ristlejat, hulk miinipaatisid ja väikseid laevu ning kaks veealust paati. Soome lahe suus Dagerortist põhja-õhtu pool kolm "Kaiseri" tüüpuslist liinilaeva. Nii siis võtavad operatsionist osa 3-4 suure mere laevastiku eskaadrit ja arvatavasti ka viies eskadre, liiniristlejate rühmad ja 10-12 kerget ristlejat - järelikult on kaks kolmandiku vaenlase laevastikust operatsionist osa võtmas.
Võitlus Muhu pärast
3. oktoobril enne pimeda tulekut katsus vaenlane Saaremaalt väina sillale tungida, pandi aga meie tulega seisma ja taganes Orissaare seisukohale (alev Saaremaa ida rannal).4. okt. võeti Muhu saar halastamata tule alla nii hästi Muhu väina tunginud laevad kui vaenlase lennumasinate poolt. 4. oktoobril tulid Saaremaalt mõned üksikud isikud, kes jutustasid, et meie väeosad Saaremaal on vangi võetud.
/---/
6. (19. okt.) 1917 Tallinna TeatajaSuur merelahing Riia lahes
/---/
Osa vaenlase laevastikust, kes selles ümbruskonnas oli, nimelt kaks suurtükipaati ja mitu miinipaati, tungis Muhu väina põhjapoolsesse osasse ja pommitas tammi Saare- ja Muhumaa vahel.
Nende kallaletungimiste ajal võttis vaenlane väga suurel määral ka õhust kallaletungimisi ette ja pildus Kuivastes meie laevade peale väga palju pomme, aga tagajärjeta. Hommikul oli mitu õhuvõitlust, misjuures lendur Safonov ühe vaenlase aparaadi (juba Safonovi poolt kolmas) maha laskis. 3. okt. õhtul lendas Muhu ümbruskonnas mitu zeppeliini.
Päeval pommitas üks vaenlase laev ja ristleja uuesti lõunapoolist ja lõunaläänepoolset Hiiumaa randa, kuna suurel hulgal sinnakoondatud traalerid Hiiu ranna ümbruskonnas töötavad. Muhu väina põhjapoolse väljakäigu juures märgati kahte-kolme veealust paati.
Saksa laevastiku suurus
Tagalahe piirkonnas on liiniristleja "Moltke", kaks "Kaiseri"-tüüpuslist liinilaeva ja vähemalt 60 lahingu-miinipaati, traulerid ja kolm veealust paati. Peale nende on Soela väina piirkonnas ja Kassari lahe läänepoolses osas umbes 20 miinipaati ja kuni 20 traulerit, aurupaatisid, lootsikuid ja praamisid nähtud. Riia lahes kaks või rohkem liinilaeva "Königi" tüüpusest, kuus kerget ristlejat, hulk miinipaatisid ja väikseid laevu ning kaks veealust paati. Soome lahe suus Dagerortist põhja-õhtu pool kolm "Kaiseri" tüüpuslist liinilaeva. Nii siis võtavad operatsionist osa 3-4 suure mere laevastiku eskaadrit ja arvatavasti ka viies eskadre, liiniristlejate rühmad ja 10-12 kerget ristlejat - järelikult on kaks kolmandiku vaenlase laevastikust operatsionist osa võtmas.
Võitlus Muhu pärast
3. oktoobril enne pimeda tulekut katsus vaenlane Saaremaalt väina sillale tungida, pandi aga meie tulega seisma ja taganes Orissaare seisukohale (alev Saaremaa ida rannal).4. okt. võeti Muhu saar halastamata tule alla nii hästi Muhu väina tunginud laevad kui vaenlase lennumasinate poolt. 4. oktoobril tulid Saaremaalt mõned üksikud isikud, kes jutustasid, et meie väeosad Saaremaal on vangi võetud.
/---/
Täpsem kirjeldus 1917 a toimunud lahingutes Orissaares ja Levalas:
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=127&Itemid=147
/---/
Tagalahe ääres maabunud grupist vaid veidi hiljem maabus Pammana poolsaarel Murika randa väiksem Saksa dessantgrupp, milles eriti tähelepanuväärne ülesanne oli täita kapten (Hauptmann) von Winterfeldi ründekompaniil. Ranna lähistel rekvireeritud hobuste ja veovahenditega üle Taaliku Orissaare suunas liikudes jõudis von Winterfeld oma väeosaga Väikese väina äärde, hõivas 12.oktoobri õhtul tühjana seisnud, venelaste poolt Väinatammi lähedase piirkonna kaitsmiseks ettevalmistatud rajatised Orissaare külje all ning Saikla-Tumala-Uuemõisa joonel. Sel viisil suleti Kuressaarest põgenevate Vene vägede taganemistee Muhu saarele.
Walter Flex jõudis koos talle alluva 138. jalaväerügemendi II pataljoni 5. kompaniiga Saaremaa rannavetesse aurikul "Korsika", mis sõitis Tagalahe suudmes asunud tõkkes miinile. Sellegipoolest kulges maabumine võrdlemisi rahulikult, kuna venelaste nõrk vastupanu ei häirinud sissetungijaid kuigi nimetamisväärselt. Merehädalisi päästnud torpeedopaadi kapteni kutsel olevat W. Flex koos sama aluse meeskonda kuulunud koolivennaga Eisenachi päevilt saanud mahti teel randa lühikest aega koguni suupiste- ja joogilauas istuda.
Pärast maabumist Tagalahe idapoolsel kaldal liikus 65. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluv 138. rügement pealetungivate väeosade tagalas Orissaare poole. 14.oktoobriks jõuti Väikese väina lähistele, jäädes ajutisse välilaagrisse Maasi ja Saikla vahelisel teel. Samal päeval määrati Walter Flex III pataljoni 9. kompanii juhiks. Arvata võib, et see rügemendisisene ümberpaigutus oli kuidagiviisi seotud II pataljoni arvamisega brigaadi reservi.
15.oktoobril kell 12.50 sai rügement pealetungikäsu. Esimene pataljon vallutas Kahutsi, nende vasakul tiival tegutsenud kolmanda pataljoni kaks kompaniid said käsu edasitungiks Levala ja Veere küla suunas. Kiviaia varju kaitsele asunud venelaste vastupanu ei kestnud kaua ning 9. kompanii võttis Levalasse tungides üle 500 vangi. Küla läbikammimisel sai kompaniiülem Flex sõjasaagiks ühe kasakahobuse ning sestpeale liikus ta oma jalaväelaste eel juba ratsa. Möödunud Pöide kirikust, jõudis väeosa Oti mõisa lähistele.
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=127&Itemid=147
/---/
Tagalahe ääres maabunud grupist vaid veidi hiljem maabus Pammana poolsaarel Murika randa väiksem Saksa dessantgrupp, milles eriti tähelepanuväärne ülesanne oli täita kapten (Hauptmann) von Winterfeldi ründekompaniil. Ranna lähistel rekvireeritud hobuste ja veovahenditega üle Taaliku Orissaare suunas liikudes jõudis von Winterfeld oma väeosaga Väikese väina äärde, hõivas 12.oktoobri õhtul tühjana seisnud, venelaste poolt Väinatammi lähedase piirkonna kaitsmiseks ettevalmistatud rajatised Orissaare külje all ning Saikla-Tumala-Uuemõisa joonel. Sel viisil suleti Kuressaarest põgenevate Vene vägede taganemistee Muhu saarele.
Walter Flex jõudis koos talle alluva 138. jalaväerügemendi II pataljoni 5. kompaniiga Saaremaa rannavetesse aurikul "Korsika", mis sõitis Tagalahe suudmes asunud tõkkes miinile. Sellegipoolest kulges maabumine võrdlemisi rahulikult, kuna venelaste nõrk vastupanu ei häirinud sissetungijaid kuigi nimetamisväärselt. Merehädalisi päästnud torpeedopaadi kapteni kutsel olevat W. Flex koos sama aluse meeskonda kuulunud koolivennaga Eisenachi päevilt saanud mahti teel randa lühikest aega koguni suupiste- ja joogilauas istuda.
Pärast maabumist Tagalahe idapoolsel kaldal liikus 65. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluv 138. rügement pealetungivate väeosade tagalas Orissaare poole. 14.oktoobriks jõuti Väikese väina lähistele, jäädes ajutisse välilaagrisse Maasi ja Saikla vahelisel teel. Samal päeval määrati Walter Flex III pataljoni 9. kompanii juhiks. Arvata võib, et see rügemendisisene ümberpaigutus oli kuidagiviisi seotud II pataljoni arvamisega brigaadi reservi.
15.oktoobril kell 12.50 sai rügement pealetungikäsu. Esimene pataljon vallutas Kahutsi, nende vasakul tiival tegutsenud kolmanda pataljoni kaks kompaniid said käsu edasitungiks Levala ja Veere küla suunas. Kiviaia varju kaitsele asunud venelaste vastupanu ei kestnud kaua ning 9. kompanii võttis Levalasse tungides üle 500 vangi. Küla läbikammimisel sai kompaniiülem Flex sõjasaagiks ühe kasakahobuse ning sestpeale liikus ta oma jalaväelaste eel juba ratsa. Möödunud Pöide kirikust, jõudis väeosa Oti mõisa lähistele.
Sõjategevuse ja Orissaare kohta lõik:
http://www.poidevald.ee/aja/valla_kn_aeg.html
Sakslaste Saaremaa vastu suunatud operatsiooni käigus 1917.a. oktoobris algas Pöide vallutamine nende Saksa väeosade poolt, kes maandusid Pammanas. Sakslaste sihiks oli kiirelt Muhu tammile pääs vallutada ja seega venelaste taganemistee mandrile ära lõigata. Seepärast peetigi siin suuremaid lahingud Orissaare pärast.
Ka Levala külas oli venelaste üks tugipunkte. Seal langes sakslaste kätte vangi ligi 500 vene soldatit.
Lõplikult vallutasid sakslased piirkonna 15. oktoobril.
http://www.poidevald.ee/aja/valla_kn_aeg.html
Sakslaste Saaremaa vastu suunatud operatsiooni käigus 1917.a. oktoobris algas Pöide vallutamine nende Saksa väeosade poolt, kes maandusid Pammanas. Sakslaste sihiks oli kiirelt Muhu tammile pääs vallutada ja seega venelaste taganemistee mandrile ära lõigata. Seepärast peetigi siin suuremaid lahingud Orissaare pärast.
Ka Levala külas oli venelaste üks tugipunkte. Seal langes sakslaste kätte vangi ligi 500 vene soldatit.
Lõplikult vallutasid sakslased piirkonna 15. oktoobril.
http://www.virtsu.ee/ajalugu/1ms_albion.html 1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Operatsiooni toetamiseks loodi spetsiaalne Saksa avamerelaevastiku üksus, mida juhtis viitseadmiral Ehrhard Schmidt (tema juhtimisel oli toimunud saksa laevastiku läbimurre Liivi lahte augustis 1915). Dessandi maabumiskohaks valiti Tagalaht Saaremaa looderannikul, sest see oli piisavalt suur ja kaitstud läänetuulte eest. Dessandiohtu Tagalahes olid ette näinud ka venelased - lahe sulgemiseks oli ehitatud patareid Undva ja Ninase poolsaarele. Operatsiooni algus viibis tormiste ilmade tõttu Läänemerel, nii et laevastik ei saanud merele enne 10. oktoobrit. Vene sõjalaevastiku Liivi lahe merejõududes oli 116 laeva. Saaremaa kaitsel oli 3 rügementi, milles pidi kirjade järgi olema 24 000 meest, kuid tegelik arv oli väiksem (vene allikad märgivad 12-15 000 meest). Tagalahte kaitsesid patarei nr. 45 Undva ninal (Hundsort, neli 152 mm Canet suurtükkki) ja patarei nr. 46 Ninase polsaarel (Ninnas, samuti neli 152 mm Canet suurtükki). Suure väina lõunapoolne sissepääs oli kaitstud tugeva patareiga nr. 36 Võikülas (Voi) Muhu saarel (viis 250 mm Durlacheri suurtükki) ja patareiga nr. 33 Virtsus (Werder) (neli 152 mm Canet suurtükki). Patarei nr. 43 Sõrve säärel (Zerel) suutis tule all hoida tervet Irbeni väina (neli 305 mm suurtükki). Kokku 16 patareid saartel ja Lääne-Eestis. Sõja algusest saadik olid venelased paigutanud Liivi lahte ligi 10 000 miini, lisaks sakslaste miiniväljad Suurest väinast lõuna pool umbes 1300 miiniga. Vene lennuväljadel (Lebara, Kielkond, Arensburg) oli umbes 50 vesilennukit ja 10 tavalist Nieuport lennukit. (Teistel andmetel kokku 30 lennukit). Halvad ilmastikuolud takistasid saksa lennukite pommituslende, kuid siiski õnnestus 1., 5., 9. ja 10. oktoobri öösel visata kokku 5 900 kg pomme Sõrve säärele, Heinastele? (Hainasch) ja Pärnule. Ööl vastu 1. oktoobrit rünnati Sõrve sääre 305 mm patareid. Seal sai kahjustada üks pommihoidla ja kui kogu patarei meeskond mürske ümber laadis teise hoidlasse, lahvatasid hoidlas seletamatutel põhjustel leegid ja toimus plahvatus. Surma sai 110 soldatit ja 7 ohvitseri, vigastatuid oli 60. See kaotus kahjustas oluliselt patarei võitlusvõimet. Ööl vastu 9. oktoobrit tekitas pommitamine patareis väiksemaid purustusi, kuid oluliselt vigastati Mõntu sadamas seisvat aurikut General Zimmermann, mis hiljem uputati Suure väina laevateele. Saksa lennukitelt üritati ka torpeedorünnakuid vene laevadele, kuid selle takistuseks sai madal vesi - lennukilt heidetud torpeedod põrkasid vastu põhja ja purunesid või eksisid kursilt. Vajalik olnuks vähemalt 10-11 m sügavus. |
10. oktoobriks oli laevastik koos ja varustus laaditud: transpordilaevad Liibavis, sõjalaevad Danzigis. 11. oktoobril sõideti merele, läbikäigud miiniväljadest olid tähistatud tulelaevadega. Tormine ilm oli seganud ka miinitraalerite tööd, seetõttu töötasid need vahetult konvoi ees. Ja poolel teel jõudiski põhilaevastik neile ohtlikult lähedale. Traalide järgi ootamine oleks mitme tunni võrra edasi lükanud maabumist ja sellega vähendanud üllatusrünnaku efekti. Admiral Scmidt otsustas riskida ja jätkata teed ilma miinitraalideta. Risk õigustas ennast, merel ükski laev miinidele ei sattunud. Alles positsioonidele asumisel Tagalehe piirkonnas sõitsid Bayern ja Grosser Kurfurst miinile, kuid jäid rivvi. 12. oktoobri hommikul kell 5 (5.30 - Scheer) olid laevad Tagalahes. Lahingulaev Bayern (kaheksa 380 mm suurtükki) ja ristleja Emden sundisid vaikima Tohvri patarei Hiiumaal. Pärast kolmandat kogupauku laevadelt laskis patarei meeskond suurtükid õhku ja põgenes. Ka Undva ja Ninase patareid vaikisid kiiresti. Torpeedopaadid sõitsid läbi Soela väina. 14. oktoobril uputati hävitaja Grom, millelt saadi miiniväljade kaardid. (V. Beekmani mälestustest 17. oktoobri lahingu kohta: "Saksa minitraalerid näisid teadvat täpseid miiniväljade piire. Selge, et siin on reeturid mängus!"). Friedrich der grosse, König Albert ja Kaiserin läksid pommitama Sõrve patareid. Tulevahetus kestis pimeduse saabumiseni. 15. oktoobri varahommikuks lõpetati miiniväljade puhastamine Soela väinas. Sõrve patarei kapituleerus. |
17. oktoober - Moonsundi lahing 7.00 - saksa 3. eskaader võttis kursi Suure väina poole 7.22 - Vene laevastik avas tule, sellega ühines Võiküla rannapatarei. 8.12 - Slava on vaikselt nihkunud lõuna poole Viirelaiu ja Virtsu vahele ja avas tule. Sakslased on teinud väikese valearvestuse - Slava suurtükituli ulatub 24 km kaugusele (?), saksa laevade oma ainult 22,4 km. Mõned Slava mürsud langesid ainult 50 m kaugusele Königist. Viitseadmiral Behnke annab käsu tagasi tõmbuda. 10.13 - König avab tule Slavale. Kaptenleitnant E. Meuseli juhitud tuli on täpne ja kolmandast kogupaugust tabas 3 mürsku Slava veealust osa. Umbes 1130 tonni vett tungib laeva, Slava vajub 8-kraadisesse kreeni. 10.17 - Kronprinz avab tule Grazdaninile. 10.24 - Slava saab järgmised kaks tabamust, sellest süttinud tulekahjud kustutatakse veerand tunniga. 10.30 - admiral Bahhirevi korraldus: "Kõigile laevadel lahkuda põhja poole". 10.36 - König tabab Bajani, plahvatus laeva sisemuses tekitab tulekahju, millele suudetakse piir panna alles 24 tunni (!) pärast. 10.39 - Slava saab veel kaks tabamust veealusesse ossa. Graždanin saab kaks tabamust. Ühest tabamusest tekkinud tulekahju kustutatakse kiiresti. 10.40 - saksa laevad lõpetavad suurtükitule. Lähim distants lahingus vastase laevadega oli 16,5 km. 10.46 - Virtsu rannapatarei avab tule saksa laevadele. König vastab sellele. Veidi hiljem patarei hoonetest tõusvad leegid ja plahvatused tunnistasid, et venelased hävitasid patarei ja põgenesid. 11.09 - saksa laevad jäävad ankrusse Selglaiu juures. Nüüd võtab nad tule alla Võilaiu 150 mm patarei, kuid võrreldes lahingulaevade ja Võilaiu 254 mm suurtükkide tulega on see väheefektiivne ja vaibub peagi. 11.28 - saksa laevadele antakse vale allvelaevahäire. Pärast inglaste C27 jultunud rünnakut on sakslased väga tundlikud allvelaevade suhtes. 11.20 - Slava masinad pannakse seisma. 11.55 - Slava laskemoonalaod õhitakse. Plahvatust on näha 25 km eemal Kassari lahes. Lisaks torpedeerib Slavat veel hävitaja Turkmenets Stavropolski. Kuna laev on madalikul, siis ta ei upu, kõik tekiehitised jäävad üle veepinna. Laev põleb kaks päeva. 12.08 - taas allveeaevahäire. Seekord on tõesti tegu inglise C26-ga (komandör leitnant Downie). 14.25 - Kolberg ja Stassburg jäävad ankrusse Väikse väina lõunapoolse sissepääsu juures. Otsustatakse Võiküla patarei hävitamiseks saata maale dessant. 15.45 - 40 meest kahe kuulipildujaga saadetakse maale. 17.30 - valge signaalrakett annab märku, et Võiküla patarei on vallutatud ja võitlusvõimetuks tehtud. See dessantgrupp oli esimene saksa väeosa Muhus. |
Pikkus 43 m, meeskonnas 16 meest. C-26, C-27 ja C-35 saadeti laevaga Arhangelskisse, sealt pargastel ja raudteel Läänemerele. Kõik kolm uputati 1918. a. aprillis (Helsingi sadamas?), et vältida sakslaste kätte sattumist. Foto Royal Navy Submarines veebilehelt |
17. oktoobril kell 16 lahkusid 4 lennukit Hiiumaalt Kõrgessaare lennuväebaasist ja asusid teele Haapsalu suunas. Lennubaas põletati maha. Neljast lennukist 2 lasti mere kohal alla vene oma sõjalaevade poolt. Üks lendur korjati soomuslaeva Graždanin pardale, teine jõudis maanduda Virtsus, kus ta vigastatud lennuki ise põlema süütas. Kolmas lennuk kukkus mootoririkke tõttu Haapsalu ja Virtsu vahel merre ja purunes, lendur pääses eluga. 18. oktoobriks olid Saaremaa ja Muhu sakslaste poolt sisse piiratud, venelaste pääs mandrile oli läbi lõigatud. Et operatsioon oli kulgenud edukalt, otsustati vallutada ka Hiiumaa, mida esialgses plaanis ei olnud. * * * * * "Slava uputati kanalisse, tema kõrvale veel kindluse mõttes kaks transpordilaeva. Läbipääs Petrogradi on suletud! See teade rõõmustas Leninit. 16. oktoobril otsustas VSDTP keskkomitee laiendatud istung toetada tema resolutsiooni relvastatud ülestõusust, nii et saksa königite puudumine Petrogradi külje alt kulus ära. Uue Venemaa esimene lahing oli võidetud! Pärast võitlusi Moonsundi arhipelaagi pärast oli saksa laevastik kaotanud oma võitlusvõime ja väejuhatus loobus operatsiooni Albion jätkamisest."[A. Tsõgankovi artikkel ajalehes Komsomolets 17. okt. 1986.] * * * * * Saksa kaotused: laevastikus 156 surmasaanut ja 60 haavatut, maavägedes 54 surnut ja 141 haavatut. Kaotati 7 miinitraalerit, 9 väiksemat alust ja 1 torpeedopaat (kokku 17? 16?). Vigastusi sai 16 laeva. 1940. a. suvel kaevati nõukogude valitsuse loal üles Eestis Esimese maailmasõja ajal langenud saksa sõjaväelaste põrmud ja viidi Saksamaale. Saaremaal kaevati üles 101 langenud sõjamehe kondid ja neid ümbritsenud muld. Töid juhatas linna surnuaiahoidja Bruno Steinberg. Äraviimisel toimus sõjaväelise auandmise tseremoonia ühe Nõukogude sõjaväeosa poolt.[Boris Müürsoo, Saaremaa (posti)ajaloost] Vene kaotused: 20 130 vangilangenut (seda arvu on peetud liialdatuks. Vägede kogusuuruseks saartel on nimetatud 12 000 kuni 15 000 meest), 147 suurtükki, neist 47 suurekaliibrilised, 130 kuulipildujat. 25. oktoobril 1917 sõitis Kassari lahte tunginud torpeedopaat A-32 (ehitatud 1916 Saksamaal, veeväljasurve 250 t, pikkus 50 m, meeskonnas 34 meest) madalikule ja uppus. 1923. aastal tõsteti üles ja võeti pärast remonti 1924. aastal Eesti sõjalaevastikku Sulevi nime all. Oli 1933-39 laevastiku lipulaev. 1940. a. läks Balti laevastiku koosseisu Ametüsti nime all, sõja ajal pidas valveteenistust Soome lahes, lammutati Leningradis 1950-ndail aastail. * * * * * Saaremaa sõjatules. Oktoober 1917 Hanno Ojalo Neljas sõjasügisEsimene maailmasõda oli kestnud juba üle 3 aasta. Maailma ajaloos enneolematu tapatalgu neelas hiigelmoolokina inimesi, raha, materjale. Miljonid mehed olid langenud, haavatud või vangi langenud, kuid sõja lõppu ei paistnud veel kusagilt. Sügisel 1917 peale Riia vallutamist sakslaste poolt oli sõja otsest hingust tunda ka Eestis. Milline oli olukord sõjatandritel? Läänerinne Kevadel tõrjusid saksa väed edukalt Inglise-Prantsuse pealetungi Hindenburgi liinile. Sellest tulenevalt Prantsuse sõjaväes mais-juunis toimunud rahutustest ja mässukatsetest tingitud ajutise võitlusvõime langusega langes 1917.a. võitluse põhiraskus Briti vägedele. Juulis alustasid Briti, Kanada ja Austraalia väed Flandrias suurpealetungi, mille üheks eesmärgiks oli peale Saksa rinde läbimurdmise ka sakslaste käes olevate Belgia sadamate vallutamine. Seal baseerusid Saksa allveelaevad, kes veebruaris väljakuulutatud piiramatu allveesõja raames liitlaste kaubalaevu terroriseerisid. Kuni novembrini kestnud ränkade lahingute, mida peeti kohutavates tingimustes-paduvihmas ja soostunud maal-tulemusena tõrjusid sakslased brittide pealetungi. Viimased suutsid strateegiliselt tähtsusetul maa-alal edasi liikuda vaid 8 kilomeetrit. Siiski sidusid lahingud Saksa armeed, neelasid reserve ja varustust ning põhjustasid suuri materiaalseid kaotusi: sakslased kaotasid kokku 260 000 meest inglaste 300 000-310 000 vastu. Idarinne Vene Veebruarirevolutsioon ja sellest tingitud hiigelsuure Vene sõjaväe (8 miljonit meest) kiire lagunemine koos iseloomulike negatiivsete nähtuste nagu vennastumine, miitingud, komiteede tegutsemine, allumatus ja distsipliini olematuksmuutumine, ohvitseride osa nullilähedaseks muutumine, rüüstamine ja deserteerimine päästis Saksamaa äärmisest kitsikusest ja võimaldas tal edukalt strateegilist kaitset hoida. Vene "revolutsioonilise" sõjaväe abitud suvised pealetungikatsed ja sakslaste-austerlaste edukad vastulöögid näitasid Saksa kindralstaabile Vene armee süvenevat nõrkust ja võimaldasid alustada osa suurtükiväe ja võitlusvõimelisemate väeosade ümberpaigutamist Läänerindele. Muhu väina kindlustatud positsioonAlates1915.aastast olid Vene väed Saaremaad, Hiiumaad, Muhumaad ja Vormsit, samuti Läänemaa rannikut pidevalt kindlustanud. Oli loodud Muhu Väina Kindlustatud Positsioon (MVKP, v.k. Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis kujutas endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust. Saartel oli üles seatud 57 rannakaitsesuurtükki ( 8 - 305mm, 5- 254mm, 32 - 152mm, 4 - 130mm, ja 8 120mm), lisaks veel 48 47-77mm õhutõrjekahurit. Lisame siia veel 4 152mm suurtükki Põõsaspea neemel ja 4 152mm suurtükki Virtsus. Kokku oli MVKP-l 65 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki (kaliibriga 47-77 mm). Saartel dislotseerus tugevdatud 107.jalaväediviis kindral Ivanovi juhtimisel, Läänemaa rannikul paiknes 118. jalaväediviis - kokku oli MVKP maavägedes 5 jalaväepolku ja rida väiksemaid üksusi: kokku 15-20 tuhat meest koos madrustest suurtükiväelastega. MVKP juhtis kontradmiral Sveshnikov, kelle staap asus Kuressaares. Tema staabiülemaks oli kapten Nikolai Reek, hilisem Eesti kindral. Mere poolt kaitsesid Muhu väina positsiooni Riia lahe merejõud, keda võrreldes möödunud aastatega oli tugevdatud: 2 vana soomuslaeva (Slava ja Tsesarevitsh uue nimega Grazhdanin) 3 ristlejat (Bajan, Diana, Admiral Makarov) 33 hävitajat 3 suurtükipaati 3 briti allveelaeva ( C-26, C-27, C-32) miinitraalerid, miiniveeskajad, abilaevad. Kokku 125 laeva. Vene laevastikku juhatas viitseadmiral Mihhail Bahhirev (mõrvati pantvangina bolševike poolt Petrogradis 1919.a.). Vene laevastiku põhiülesandeks oli Irbe väina kaitse ja koostöö maavägedega. Laevastiku peajõud paiknesid Muhu väinas ja Rohukülas, manööverdamiseks kasutasid suuremad laevad aastatel 1915-16 kaheksa meetrini süvendatud 38 km pikkust Kumari kanalit (Muhust kuni Vormsini), mis rajati otseühenduseks Soome lahe ja Riia lahe vahel. Kuid vaatamata MVKP kaitseks eraldatud suurtele jõududele oli katses ka terve rida puudujääke. Kuigi Tagalaht oli üks kõige tõenäolisemaid maabumiskohti, oli sealne kaitse nõrk. Laht on küllaldaselt avar ja sügav (kuni 21 meetrit), terve rida teisi soodsaid maabumiskohti Saaremaa lõunarannikul olid aga sakslastele kättesaamatud Irbe väina miinitõkete tõttu. Just Tagalahe juures oleks Vene väejuhatus pidanud koondama tugeva kaitserusika. Tegelikkuses kaitsesid Tagalahte vaid Ninase ja Undva poolsaartel paiknevad rannakaitsesuurtükid - kokku 8 152mm kahurit ja väike miinitõke. Näib, et suurema tõenäosusega ootasid venelased dessanti pigem Sõrve poolsaarele. Tõsi, venelased lootsid lahe kaitset tugevdada allveelaevade ja hävitajate abil, mis pidid Väinamerest läbi Soela väina sissetungijaid ründama. Teiseks oluliseks puuduseks oli nõrk kaitsepositsioon Sõrve poolsaare kaelal maismaa poolse rünnaku vastu, mis muutis seljataguse rünnaku eest kaitsetuks 3 rannakaitsepatareid Sõrve säärel. Sakslased valmistuvad operatsiooniks "Albion" Hästi ettevalmistatud operatsiooniga vallutas Saksa 8. armee 2. septembril Riia, kusjuures sakslased veendusid veelkord revolutsioonilise Vene sõjaväe nõrgas võitlusvõimes. Vangilangenud 10 000 venelase hulgas oli ka hilisem kuperjanovlane lipnik Eduard Grosschmidt, kes on kirjutanud mitu huvitavat mälestusteraamatut. Muuhulgas kohtus ta hiljem Saksamaal sõjavangilaagris Muhus vangilangenud Tallinna Surmapataljoni komandöri ja 1. Eesti polgu ohvitseridega. Saksa vägede poolt kergesti õnnestunud Riia vallutamine tõukas neid Saaremaa ja Hiiumaa hõivamisele. Selle operatsiooni üheks eesmärgiks oli kindlustada oma Riia-platsdarmi vasakut tiiba ja saada enda kätte tugipunktid edasiseks tegevuseks Soome lahe suunal. Teiseks eesmärgiks oli Saksamaa lootus sundida survega Petrogradi suunas Venemaad separaatrahu sõlmima, et vabastada endale käsi otsustavaks võitluseks Läänerindel. Kolmas eesmärk oli eduka sõjalise operatsiooniga Venemaa pealinna lähedal veelgi nõrgendada Ajutise Valitsuse vähest autoriteeti, mis langes tunduvalt peale Riia loovutamist, ja kergendada oma bolševikest käsilastel võimuhaaramist. 18.septembril andis Saksa Kindralstaap käsu Lääne-Eesti saared vallutada. Operatsioon sai nimeks "Albion". Dessandi pidi läbi viima eriline ekspeditsiooni-korpus, mis allus Riia platsdarmil rinnet hoidvale Saksa 8.armeele. Korpuse koosseisus oli jalgratturibrigaadiga tugevdatud 42.jalaväediviis: kokku 23-25 tuhat sõdurit, 5000 hobust, 54 suurtükki, 150 kuulipildujat ja 12 rasket miinipildujat. Korpust juhatas kindral von Kathen. Vägede maabumist planeeriti Saaremaa loodeosas Tagalahes. Sõjalaevade suurtükitule katte all kavatseti maale saata 4500-meheline dessant, sellele pidid järgnema ülejäänud invasioonijõud. Venelaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Tagalahe dessandilt planeerisid sakslased petteoperatsiooni Sõrve poolsaare juures. Edasi nägi sõjaplaan ette Sõrve poolsaare vallutamist maismaa poolt Tagalahes maabunud jõudude poolt ja venelaste kogu Irbe väina valitseva Sääre 305mm rannakaitsesuurtükkide patarei likvideerimist. Seejärel pidid Saksa lahingulaevad läbi vene miiniväljade traalitud laevatee Irbe väina sisenema ja Riia lahte tungima. Seal saaksid nad oma kahuritulega toetada dessantjõudude pealetungi Kuressaarele ja tõkestaksid ka lõuna poolt Muhu väina. Vene hävitajate kallaletungi ärahoidmiseks Väinamere poolt läbi Soela väina pidi sakslaste abidessant maabuma Pammana poolsaarel ja hõivama venelaste sealasuva rannakaitsekahurite patarei, et hoida väin oma kontrolli all. Tegelikult andis Saksa luure valeandmeid, mingeid suurtükke Pammana poolsaarel ei olnud. Oma plaani elluviimiseks moodustas Saksa merevägi erilise laevastikuüksuse viitseadmiral Erhard Schmidti lipu all. Selle koosseisu kuulusid suured Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) jõud, kes toodi kohale Põhjamerelt inglaste vastast. Läänemerre toodi järgmised sõjalaevad: 1 lahinguristleja "MOLTKE" (E.Schmidti lipulaev) 10 lahingulaeva (Bayern, König, Grosser Kurfürst, Königin, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, König Albert, Kaiser, Friedrich Der Grosse, Markgraf) 9 ristlejat 58 hävitajat 6 allveelaeva. Seda armaadat saatsid üle 80 miinitraaleri ja ligi 100 abilaeva (allveelaevaotsijad, miiniotsijad, võrgupanijad jms). Suuri transportlaevu sõdurite veoks oli 19 (kandevõime kokku 153 564 tonni). Õhust toetas laevastikku 101 vesilennukit ja 6 dirižaablit. Sellist sõjalaevastikku (kokku 351 laeva - ligi 2/3 Avamerelaevastikust) polnud Läänemerel ei enne ega ka pärast 1917.aastat. Tuletame meelde, et aasta eest sõitis Saksa Avamerelaevastik kuulsasse Jüütlandi merelahingusse järgmises koosseisus: 16 lahingulaeva 9 lahinguristlejat 6 soomuslaeva 11 ristlejat 61 hävitajat. Tõsi, 1915.a. suvel koondasid sakslased Läänemerele samuti suured jõud, kuid enamik neist lahingutegevuses ei osalenud. Von Schmidti armaada oli kõigi aegade suurim laevastikuüksus Läänemerel! 23. septembril koondusid Saksa transportlaevad Läti sadamasse Liepajasse ja algasid intensiivsed õppused vägede ettevalmistamiseks dessandiks. Järgmisel päeval saabusid Danzigi lahte operatsiooniks eraldatud Avamerelaevastiku laevad. Seal valmistusid nad kahekordsete võrktõketega ümbritsetult samuti dessandiks. Ettevalmistused pidid lõppema 6. oktoobriks. Saksa dessant Tagalahes Operatsioon "Albion" algas peale mitmeid sügistormidest tingitud edasilükkamisi 10. oktoobril, kui Liepajast väljus Saksa laevastiku esimene grupp (miinitraalerid, hävitajad, abilaevad). See grupp pidi rajama tee läbi Vene miiniväljade lahingu- ja transportlaevadele. Järgmisel päeval kell 9.30 hommikul lahkus Liepajast teine laevade grupp, kuhu kuulusid peajõud koos dessantvägedega laaditud transportlaevadega. Mõlemad laevade grupid ühinesid merel, moodustasid vastava lahingukorra ja suundusid 11. oktoobri hommikul Saaremaa poole. Venelased olid küll sakslaste plaanidest teadlikud, kuid siiski tabas dessant Tagalahes neid ootamatult. 12. oktoobri varahommikul kell 4.00 asusid Saksa lahingulaevad koos hävitajatega Tagalahe suu juures positsioonidele. (Tasub märkida, et samal päeval 27 aastat hiljem toimus kurikuulus Vintri dessant, mis lõppes täieliku läbikukkumisega: Eesti laskurkorpus kandis mõne tunniga suuremaid kaotusi kui sakslased kogu operatsiooni Albion kestel). 1 200 Saksa sõdurit istusid maabumiseks mootorpaatidesse. Kohe nende järel, riskides sattuda miinidele, sõitsid lahte sisse 3 transportlaeva Corsika, Equity ja Blitz, mille pardal oli veel 2 150 sõdurit. Sakslastel vedas: miinile sattus ainult Corsika, kuid ohvreid ei olnud. Lähedalolevad hävitajad võtsid laevalolnud sõdurid oma pardale. Kell 5.30 esimesed sõdurid juba randusid. Kolm minutit enne seda hetke avasid lahingulaevad "Kaiser", "Prinzregent Luitpold" ja "Kaiserin" oma suurekaliibrilistest suurtükkidest tule Ninase rannakaitsepatarei pihta, teised "Moltke", "König", "Kronprinz" ja "Markgraf" aga Undva patarei pihta. Sakslaste suurtükituli oli nii võimas, et Vene rannakaitsesuurtükid vaikisid peale mõnd üksikut lasku. Poole tunniga suruti venelaste rannakaitse täiesti maha. Tulelöögi ajal sai "Grosser Kurfürst" miiniplahvatusest viga, kuid ei katkestanud lahingut. Alles peale keskpäeva lahkus vigastatud lahingulaev Danzigi lahte, sealt edasi Wilhelmshafenisse. Kuu aja pärast oli laev jälle rivis Kell 6.45 sisenesid Tagalahte transportlaevad teise dessantgrupiga. Selle maabumist püüdis takistada üksik vene välisuurtükipatarei, kes võitles vapralt seni, kuni saksa jalaväelased selle rünnakuga vallutasid. Alates sellest hetkest toimus sakslaste maabumine takistusteta. Samaaegselt, kell 6.30 alustasid lahingulaevad "Friedrich der Grosse" ja "König Albert" koos traalerite ja hävitajatega vastavalt plaanile petteoperatsiooni, tulistades Sõrve poolsaart. Lisaks sellele avasid 3 Saksa hävitajat suurtükitule vene vesilennukite lennuväljadele Papisaares ja Kihelkonnas. Huvitav on märkida, et Kihelkonna postkontori lähedal jäi suurtükitule alla tulevane kirjanik (tollal 17-aastane nooruk) August Mälk, kelle plaanidele Ameerikasse sõita Saksa dessant risti peale tõmbas. 12.oktoobri õhtuks oli maha laaditud xxx saksa sõdurit ja xxx tonni relvi ja varustust. Sapöörid ehitasid Tagalahte väikese sadama. Lahingud Saaremaal ja Väinameres Dessandi algushetkest omandas ülemvõim Soela väinas ja Väinameres esmase tähtsuse nii sakslastele kui ka venelastele. Kui Soela väin oli sakslaste käes, ei saanud venelased saata oma hävitajaid rünnakule vaenlase dessandi vastu, nagu seda nägi ette Vene kaitseplaan. Tegelikult oli väina kaitse venelastel nõrgalt korraldatud: ainuke 4-kahuriga 120mm rannakaitsepatarei asus Hiiumaal Tohvri neemel. Ei ole imestada, et sakslased võtsid Soela väina nii kergelt oma kontrolli alla. 12.oktoobri hommikul suundusid väina juurde Saksa lahingulaev "Bayern" (suurim operatsioonis osalev lahingulaev veeväljasurvega 28 000 tonni ja ühtlasi suurim Eesti vetes liikunud sõjalaev!) ja ristleja "Emden". Kell 5.07 sõitis "Bayern" miinile ja sai viga, kuid meeskond tuli avariiolukorraga toime ja laev jäi rivisse. Kell 6.02 avasid mõlemad laevad oma suurtükkidest tule Tohvri rannakaitsepatarei pihta. Venelased tulistasid vastu ja neil õnnestus tabada liiga lähedale tulnud hävitajat "A 28". Kuid kahurväeduell oli lühike: 24 suurekaliibrilist ja 70 keskmisekaliibrilist mürsku sundisid vene suurtükimehed 10 minuti pärast oma positsioonilt põgenema. Kell 7.00 alustasid sakslased 1500-mehelise abidessandi maandamist Pammana poolsaarel. Vastupanu kohtamata liikus sakslaste löögigrupp hauptmann von Winterfeldi juhtimisel (rünnakkompanii ja jalgratturite üksused) mööda põhjarannikut edasi Orissaare poole, et ära lõigata Vene vägede taandumistee üle Saaremaa ja Muhu vahelise Väinatammi Muhumaale. Niipea kui Tohvri patarei vaikima sunniti sisenesid saksa miinitraalerid Soela väina ja Väinamerre ning alustasid traalimist. Äkitselt avasid venelased uuesti tule - meeskond oli positsioonidele tagasi pöördunud. Teistkordselt surus Bayern oma kahuritulega vene suurtükitule maha. Saksa hävitajad "S-61" ja "S-63" lähenesid Hiiumaa rannikule ja saatsid kaldale dessantgrupi, kes lasi kõik neli kahurit õhku. Admiral Bahhirev sai teate saksa dessandist 12.oktoobri hommikul ja saatis olukorra selgitamiseks Soela väina ruumi kaks hävitajat "Kindral Kondratenko" ja "Pogranitshnik". Keskpäeval kohtasid nad Väinameres saksa miinitraalereid ja hävitajat "T-130". Pärast põgusat tulevahetust venelased taandusid, märgates silmapiiril Emdenit. Kell 15.30 sisenesid Väinamerre 5 saksa hävitajat. Selleks ajaks olid venelased suurendanud oma jõude kahurpaadi "Grozjashtshi" ja hävitajaga "Desna". Varsti ilmusid kohale ka hävitajad "Izjaslav", "Grom", "Zabijaka", "Samson" ja "Novik". Algas tulevahetus. Sakslasi ära ajada ei õnnestunud ja ööseks lahkusid vene laevad Muhu väina. Ka sakslased taganesid Soela väina ristleja "Emdeni" lähedusse. 12/13.oktoobri öösel kavatses admiral Bahhirev Soela väina sakslastele sulgeda. Selleks kavatseti uputada faarvaatri idapoolsesse otsa transportlaev "Latvija". Lisaks pidi miiniveeskaja "Pripjat" sinnasamasse miinitõkke panema. Paraku jäi ainuõige plaan teostamata, kuna "Latvija" jooksis Rukkirahu juures karile, "Pripjati" madruste nõukogu aga keeldus öösel miine veeskamast. Seega jäi Soela väin tõkestamata ja 13.oktoobril kell 7.50 avas "Emden" tule Soela väina lähedal luuret teostavate vene hävitajate pihta ("Novik", "Zabijaka", "Grom", "Konstantin", "Izjaslav", "Pobeditel") ja sundis nad taganema. Kogu päeva teostasid sakslased luuret ja traalimist Soela väinas ja Väinamere lääneosas. 14.oktoobri hommikul tungis Väinamerre 17 saksa hävitajat, et see lõplikult oma kontrolli alla võtta. Hävitajate tegevust toetasid kahuritulega lahingulaev "Kaiser" (asendas vigastatud "Bayerni") ja ristleja "Emden". Mõlemad suured laevad ei saanud madalasse Soela väina (3,5 meetrit, kitsas faarvaater 5 meetrit) suure süvise tõttu siseneda. "Bayerni" süvis oli 8,3 m, "Emdenil" 6,3 m. Sel ajal patrullisid Väinameres "Pobeditel", "Zabijaka", "Grom" ja "Konstantin". Kell 11.45 avas "Kaiser" nende pihta umbes 20 km kauguselt tule ja tabas ühe 305mm mürsuga "Gromi". Lõhkedes oleks see väikese hävitaja pooleks murdnud, kuid mürsk ei lõhkenud, vaid tungis läbi laevakere tekist põhjani, purustades seejuures masinaruumi. Hävitaja jäi abitult paigale. Seda ära kasutades avasid saksa hävitajad tule ja süütasid "Gromi" põlema. Suurtükipaat "Hrabrõi" ruttas vigastatud laevale appi ja tal õnnestus suurtükitule all "Grom" puksiiri võtta. Kuid venelasi tabas jälle ebaõnn. Täiskäiguga Muhu väina poole taganevad vene hävitajad tõstsid mööda sõites suure laine ja kõikumisega katkes puksiirtross. Uued katsed ebaõnnestusid ja "Gromi" meeskond jättis oma vajuva laeva maha, asudes "Hrabrõi" pardale. Saksa hävitaja "B 98" lähenes hukkuvale laevale ja saatis sellele mõned mehed. Saksa meremehed heiskasid "Gromil" oma sõjalipu ja püüdsid hävitajat kaldale pukseerida. See üritus aga ebaõnnestus ja varsti peale sakslaste lahkumist "Grom" uppus. Selle episoodiga on seotud kommunistlike ajaloovõltsijate väljamõeldud valelik legend madrus Samontshuki "kangelasteost"(saksa hävitaja uputamine torpeedoga ja "Gromi" õhkulaskmine), mida ülistati pseudoajaloolaste "uurimustöödes", V. Pikuli "dokumentaalses" romaanis "Moonsund" ja filmides. Peale "Gromi" kaotamist taganesid vene sõjalaevad Väinamerest ja varjusid Muhu väinas. Saksa vägede vasak tiib oli nüüd kindlalt kaetud. Side katkemise tõttu sai Kuressaares asuv MVKP staap Tagalahe dessandist ülevaate suure hilinemisega ja kaotas vägede tegevuse üle kontrolli. Vene 426.jalaväepolgu nõrgad vastupanukatsed 13.oktoobril Kärlas ja Kõljalas ei suutnud sakslaste edasitungi peatada. Juba 12.oktoobri õhtul andis 107.diviisi ülem kindral Ivanov täiesti loogilise käsu taganeda Orissaare kaitsepositsioonidele ja moodustada seal tugev vastupanusõlm. Paraku jõudis juba käsu andmise ajal Orissaarde Pammanas maabunud Winterfeldi üksus ja mehitas ise venelaste poolt ettevalmistatud kaitsepositsioonid, lõigates sellega ära venelaste taganemistee üle Väinatammi Muhumaale. Sakslaste luuresalk tungis üle tammi isegi Muhusse, kuid tõrjuti venelaste poolt tagasi. 12/13.oktoobri öösel lahkus MVKP staap suurtükipaadil "Hrabrõi" koos Sveshnikovi ja Reegiga vangilangemise vältimiseks Kuressaarest Haapsalusse, et kiirendada abivägede saabumist mandrilt. 13.oktoobril lahkusid vene väed Kuressaarest, purustades eelnevalt sõjalised objektid ja laod. Suurem osa taganes Väinatammi poole, väiksem osa Sõrve poole. 14.oktoobri hommikul sisenesid sakslased linna, lõigates ülejäänud Saaremaast ära Sõrve poolsaarel asuva 425.Kargopoli jalaväepolgu ja kolm rannakaitsepatareid. Väinatammi suunas korratult taganevad vene väed põrkusid ootamatult Orissaare positsioonidel Winterfeldi üksusele, kes osutas kergerelvadega arvuliselt suures ülekaalus olevatele ja suurtükkidega varustatud venelastele mitu päeva visa vastupanu. Vene 107.diviisi hajusad läbimurdekatsed sundisid sakslasi küll veidi tagasi tõmbuma, kuid ei avanud venelastele siiski taganemisteed üle Väinatammi Muhumaale. 15.oktoobril asusid saksa hävitajad juba positsioonidele Väinameres. Samal ajal sisenes rühm madala süvisega A-tüüpi väikseid hävitajaid Väiksesse väina, et toetada Winterfeldi üksust Orissaare sillapeal. Laevad tulistasid Väinatammi, et segada venelaste abivägede liikumist Muhust Saaremaale. Vastuseks avasid saksa laevade pihta suure vahemaa tagant tule Väinamere idaosas asuvad Vene hävitajad, ristleja "Admiral Makarov" ja Võikülas asuv rannakaitsepatarei. Sellele vaatamata jäid saksa sõjalaevad Väikesesse väina ja jätkasid vene maavägede positsioonide pommitamist. Admiral Sveshnikovi asemel MVKP Vene maavägede tegevust juhtima asunud kindral Henrichson organiseeris Muhumaale abivägesid, kuid osade kaupa saarele jõudnud abiväed ei suutnud Saaremaal oleva 107.diviisiga ühineda. 470.Dankovi ja 471.Kozelski polk olid täiesti võitlusvõimetud, 1. Eesti polk jõudis Muhusse alles viimasel hetkel (Eesti väeosa tegevusest on juttu allpool), meremeestest koosnev Tallinna Surmapataljon (keda juhtis hilisem legendaarne valgekaartlane II järgu kapten Shishko) oli ainuke lahingusse astunud väeosa, kes kaitses mitu päeva Väinatammi Muhu-poolset otsa. Paraku ei saanud saksa suured sõjalaevad Soela väina madala vee tõttu Kumari kanalis vabalt manööverdavaid Vene suuri sõjalaevu rünnata. Saksa hävitajad kandsid sel päeval kaotusi vene miinide tõttu. "Gromi" hõivanud "B 98"-l rebis miiniplahvatus ära vööriosa, "B 100" ja "B 112" said kergemalt viga. Taganevaid Vene vägesid jälitavad sakslaste korpuse peajõud piirasid nad 15.oktoobril Pöide lähedal sisse ja võtsid vangi koos kindral Ivanovi ja tema staabiga (kokku langes vangi 5600 venelast). Selles lahingus langes tuntud Saksa luuletaja leitnant Walter Flex. 16.oktoobril jätkas saksa hävitajate flotill oma vägede suurtükitulega toetamist Väinatammil. Ootamatult sekkus lahingusse soomuslaev "Slava", kes tulistas sakslasi üle Muhumaa oma 305mm suurtükkidest. Samaaegsest ilmusid Väinamere idaossa jälle vene hävitajad ja suurtükipaadid. Tõsi küll, pärast lühikest tulevahetust taandusid nad jälle Muhu väina. Üheaegselt lahingutega Väinameres ja Orissaare sillapeal püüdsid sakslased vallutada ka venelaste positsioone Sõrves. Seoses sündmuste arenguga sai Saksa laevastik käsu tulistada Sõrve rannakaitsepatareisid. Selle ülesande täitis 14.oktoobril sõjategevusega Mustal merel kuulsakssaanud admiral Souchon kolme lahingulaevaga ("Kaiserin", "König Albert", "Friedrich der Grosse") hävitajate julgestusel. Samaaegselt laevade tulelöögiga tungis Sõrve poolsaarel edasi ka Saksa jalavägi. Järgmisel päeval evakueeris Vene laevastik (soomuslaev "Tsesarevitsh", hävitajad "Steregushtshi", "Amurets" ja "Turkmenets-Stavropolski") poolsaarelt Mõntu sadama kaudu rannakaitsepatareide demoraliseerunud meeskonnad ja 16.oktoobril alistus mahajäetud Vene 425. Kargopoli polk sakslastele Polli küla lähedal (vangi langes 120 ohvitseri ja 4000 sõdurit). Kõige olulisema Sääre 305mm suurtükkide patarei suutsid venelased osaliselt lahingukõlbmatuks muuta. Huvitav on märkida, et 15.oktoobril Muhu väinast Sõrve poole suunduvaid vene sõjalaevu jälgivad sakslased kartsid täiesti tõsiselt, et venelased maandavad Kuressaarde dessandi. Saksa allveelaev UC-78 ründas Riia lahes soomuslaeva Tsesarevitsh, kuid edutult: torpeedod läksid mööda. Saksa vesilennukite pommirünnakud olid sama väheedukad. Saksa lahingulaevad Riia lahes ja Muhu väinas Peale Sõrve poolsaare ja sealasuvate rannakaitsesuurtükkide vallutamist oli tee Riia lahte Saksa lahingulaevadele vaba. Ainsaks takistuseks olid rohkearvulised vene miiniväljad. Miinitraalerid asusid tööle ja 16. oktoobri hommikuks oli läbipääs vabaks tehtud ja Irbe väina sisenes viitseadmiral P.Behncke laevade grupp, mis koosnes lahingulaevadest "König" ja "Kronprinz", ristlejatest "Kolberg", "Augsburg" ja "Strassburg", mitmest hävitajast ja mitmetest traaleritest, transport- ja abilaevadest. Saksa eskaadri ees liikus rohkearvuliselt miinitraalereid. Miiniohu tõttu liikusid sakslased väga aeglaselt ja suundusid esialgu Kuressaare poole. Kell 11.30 sai Behncke Schmidtilt käsu kõigi jõududega rünnata Vene sõjalaevu Muhu väinas, mis pidi kergendama maavägedel Muhu ja Hiiumaa vallutamist. Behncke saatis Kuressaare reidile ristleja "Augsburg" koos transportlaevade ja mõnede traaleritega ning suundus ise peajõududega Muhu väina lõunapoolse otsa juurde. Admiralil oli kavas seal ööbida ning hommikul alustada võitlust Vene laevastiku ja rannakaitsepatareidega. Teel ründas Briti allveelaev "C-27" kahe torpeedoga ebaõnnestunult "Königit". Kolmanda torpeedoga õnnestus inglastel tabada transportlaeva "Indianola", mis pukseeriti remondiks Kuressaare reidile. Saksa hävitajad ründasid Briti allveelaeva süvaveepommidega, kuid inglastel õnnestus vigastusteta pääseda. Siiski otsustas "C-27" komandör leitnant Sealy Riia lahest lahkuda ja peagi jõudis allveelaev õnnelikult Hankosse, mis oli tol ajal Vene laevastiku üks baase. 17. oktoobri hommikul kell 6.00 alustas Saksa laevastik operatsiooni Vene laevastiku peajõudude hävitamiseks. Ülesannet kergendas tunduvalt asjaolu, et sakslaste kätte sattus "Gromil" vene miiniväljade kaart (nõukogude ajaloolased süüdistasid kaardi teadlikus sakslastele jätmises Kuressaares admiral Sveshnikovi). Behncke lahingulaevad, mille ees sõitis rohkearvuline miinitraalerite grupp ja mida külgedelt kaitsesid allveelaevarünnakute eest hävitajad, pidid tungima Muhu väina lõuna poolt. Saksa laevastik plaanis hävitada kõigepealt vene rannakaitsesuurtükid Virtsus ja Muhumaa lõunatipus Võikülas, seejärel uputada vene suuremad sõjalaevad Kuivastu reidil. Admiral Bahhirev sai esimese teate Saksa laevastiku ilmumisest hävitajalt "Desna", kes patrullis Muhu väina lõunapoolses otsas. Sattudes "Königi" raskesuurtükkide tule alla taganes hävitaja täiskäigul Kuivastu poole. Bahhirevi käsul suundusid Kuivastu reidil asuvad väiksemad sõjalaevad Rohuküla sadamasse. Lahingu otsustasid venelased vastu võtta 3 suurema sõjalaevaga: soomuslaevad "Slava" ja "Tsesarevitsh" ning ristleja "Bajan" admirali enda lipu all. Kell 7.22 avasid vene soomuslaevad tule saksa miinitraalerite pihta, nendega ühines ka Võiküla rannakaitsepatarei. Kell 10.00 saabus lahingu haripunkt. Siiani oli tulevahetus toimunud suure vahemaa tagant. Vene laevad liikusid lõuna poole ja jäid positsioonidele Kessulaid - Virtsu joonele. Neile sõitsid kohe vastu Saksa lahingulaevad. Kell 10.13 avas "König" tule "Slava" pihta, nelja minuti pärast "Kronprinz" "Tsesarevitsh" pihta. "Bajani" esialgu ei tulistatud, kuid kümne minuti pärast sattus tule alla ka ristleja. Samal ajal sai "Tsesarevitsh" pooletunnise lahingu jooksul kaks tabamust, "Bajan" kolm. Mõlematel laevadel puhkesid tulekahjud, mis õnnestus kustutada alles 24 tunni pärast. Kuid kõige raskemini sai pihta "Slava" (7 tabamust). "Königi" 305mm ligi pool tonni kaaluvad mürsud purustasid laeva mitmest kohast. Kahest suurest august vööriosas voolas soomuslaeva üle 1000 tonni vett. "Slava" kaldus 8 kraadisesse kreeni, tema süvis suurenes 1,5 meetri võrra (8m pealt 9,5 m-ni). Lisaks ründas laeva 6 Saksa vesilennukit, kes heitsid "Slava" pihta 40 pommi, paraku kõik mööda. Peale lühikest tulevahetust kell 10.30 andis Bahhirev taganemiskäsu. "Slava" pidi mööda Kumari kanalit taganema viimasena ohu tõttu, et laev upub ja tõkestab teistel taganemistee. Kui "Tsesarevitsh" ja "Bajan" olid kanalisse sisenenud, selgus et "Slava" süvis ei võimalda tal enam 8-8,5m sügavust kanalit kasutada. Vene admiral andis käsu uputada sakslaste edasitungi tõkestamiseks soomuslaev põiki kanali suudmesse. Peale meeskonna mahavõtmist lasid kolm hävitajat "Slava" pihta 6 torpeedot, millest ainult 1 lõhkes! Lisaks õhiti laeva laskemoonakeldrid. Soomuslaev vajus Papisaarest lääne pool merepõhja, kusjuures ta ülemine tekk jäi madala vee tõttu pinnale ja põles tohutut suitsupilve tõstes veel terve ööpäeva. Samas jäi kanal ikkagi tõkestamata. Pärast Vene laevastiku taganemist jäid "König" ja "Kronprinz" seisma Muhu väina lõunaosas. Nad ei saanud venelasi jälitada mitte põhjalastud "Slava", vaid madalaveelise väina jaoks liiga suure süvise (9,2 m), samuti venelaste boontõkke tõttu. Saksa ristlejad "Kolberg" ja "Strassburg" koos traaleritega pöördusid loodesse ja suundusid Väikese väina poole, et maandada Muhu lõunaosas dessant Võiküla patarei suurtükkide hävitamiseks. Kell 11.25 asuti teele ja tulistati üle 2 tunni Võiküla patareid, mis vastutuld ei avanudki. Kell 15.45 maabus väike dessantüksus ja kell 17.30 oli venelaste poolt mahajäetud patarei sakslaste valduses. 17.oktoobri õhtul püüdsid 3 saksa hävitajat rünnata taganevat Vene laevastikku Väinamere poolt. Kell 23.30 sattus "S 64" Kesselaiu juures miinile ja sai nii raskelt viga, et sakslased lasid ta ise samal öösel kell 2.00 õhku. Meeskonna võttis peale "S 61". Sakslased loobusid rünnakust ja pöördusid tagasi, kaotades selle aktsiooni käigus 5 meest surnute ja 6 haavatutena. 17.oktoobri keskpäeval, kohe peale Vene laevastiku kaotust Muhu väina merelahingus, andis kindral Henrichson käsu Muhul ja Hiiumaal paiknevate Vene vägede mandrile toomiseks. Paraku õnnestus see osaliselt vaid Hiiumaalt. Muhu looderannikul Koguva küla juures maabus kell 17.00 sakslaste dessant, kes suundus Väinatammi poole, et Tallinna Surmapataljoni võitlejaid tammi juurest eemale tõrjuda. Võitlus kestis öötundideni, siis venelased taganesid. Ülejäänud Vene väed koondusid sama päeva teisel poolel saare põhjarannikule Raugi piirkonda. Sakslased ületasid 18.oktoobri hommikul ka kaitseta jäänud Väinatammi ja alustasid Muhumaa hõivamist. Vene traalerid ja hävitajad võtsid sama päeva hommikul peale kõigest paarsada meest, peamiselt Surmapataljoni võitlejat. Siis jõudsid Muhu väina poolt kohale saksa hävitajad ja peale lühikest tulevahetust lahkusid vene laevad põhja poole. Paarisajal eesti ja vene sõduril-ohvitseril õnnestus Muhu väin ületada paatide või muude ujuvvahenditega iseseisvalt. Ülejäänud 5600 meest alistusid sakslastele ilma võituseta (vastupanu osutas ainult Surmapataljon) 18.oktoobri pärastlõunal. Eesti rahvusväeosa Saaremaa operatsioonis 1917.aasta kevadel moodustatud 1.Eesti polgu (komandör polkovnik A.Tõnisson) osalemine Saaremaa kaitsmisel jäi üürikeseks. Põhjarinde reservis Valmieras paiknenud väeosa saadeti abiväena 13.oktoobril saarte poole teele läbi Tallinna. Rohukülla jõuti alles 15.oktoobril (just siis, kui 107.diviis end Pöide juures vangi andis) ja järgmise päeva pärastlõunal saabus polgu 2 pataljoni Kuivastusse. Muhumaal valitses juba täielik segadus ja sakslasi ei näinud meie sõjamehed enne võitluseta alistumist 18.oktoobril. Paarisaja mehe hulgas, kes sel päeval kas vene laevadele pääsesid või suutsid hankida paadi Muhu väina ületamiseks, olid ka hilisemad Vabadussõja kangelased ja Vabadusristi kavalerid, tollal Eesti polgu ohvitserid kapten P.Kann, staabikapten F.Vreeman, leitnandid K.Parts ja Kuslap. Koos vene väeosadega langes vangi ka 1.Eesti polgu 1600 sõjameest, kelle hulgas olid ka staabikaptenid P. Kraav, O. Pajusson (VR) ja R. Sabbe (VR). Vangid viidi algul Kuressaarde, seejärel laevadega edasi Saksamaa sõjavangi-laagritesse. Kuressaare lähedal õnnestus öösel põgeneda kolmel eesti polgu ohvitseril, kes pärast 11-päevast seiklemist õnnelikult mandrile jõudsid. Need olid leitnant H.Rebane(VR) ja alamleitnandid J.Jaik ja E.Jõesaar. Mainime veel üht huvitavat seika selles operatsioonis. Mitmed eestlastest sõjavangid on oma mälestustes meenutanud saksa kroonprintsi, kes nii Muhus kui ka Kuressaares vangid üle vaatas. See ei olnud siiski kroonprints Wilhelm, kes tol ajal Läänerindel armeegruppi juhatas, vaid tema vend Preisi prints Joachim, üks keisri seitsmest lapsest. Prints oli sel ajal 27-aastane, kolme aasta pärast lõpetas ta oma elu enesetapuga. Kuna peale 17.oktoobri merelahingut otsustas MVKP juhataja saared evakueerida ja Riia lahe merejõud Peapositsioonile tõmmata, jäi suurem osa parajasti laevadele laaditavast Eesti polgust siiski Rohukülla. Kohe peale taganemiskäsu saamist asusid venelased seal hävitama sadamaehitisi ja ladusid. Paanikas taganevad vene väed riisusid ja rüüstasid ka Haapsalu linna ja selle ümbrust. 18.oktoobril jõudis Eesti polk Haapsallu ja polkovnik A.Tõnisson seadis linnas jalule kindla korra, päästes selle peaaegu võimalikust mahapõletamisest, "et see vaenlase kätte ei satuks". Operatsiooni lõppfaas 18.oktoobri keskpäeval jõudis saksa ristleja "Strassburg" koos kahe hävitajaga traalerite kannul liikudes Kuivastu reidile, peletades peale lühikest tulevahetust Muhumaa põhjarannikult minema kaks vene hävitajat ja miinitraalerid, kes evakueerisid sealt Tallinna Surmapataljoni võitlejaid. Strassburgi järel liikusid ettevaatlikult edasi lahingulaevad, Et tõkestada Vene laevade taganemistee Muhu väinast Soome lahte saatis admiral Schmidt Hiiumaast põhja poole osa lahingulaevu koos hävitajate ja miinitraaleritega. Allveelaevad "UC-58" ja "UC-60" said käsu mineerida Kumari kanali põhjapoolne ots Hiiumaa ja Vormsi vahel. Peale seda jäid allveelaevad sinna Vene laevu varitsema. Kuid 19.oktoobril muutis merestaap operatsiooni ära, sest tugeva tormi tõttu ei suutnud traalerid lahingulaevadele ohutut laevateed garanteerida. See otsus päästis Bahhirevi eskaadri, mis alates 17.oktoobri õhtust asus ilma paranemist oodates Vormsi lähistel. Sakslaste plaanidest kuulda saades alustasid vene traalerid kohe läbipääsu puhastamist pööramata tähelepanu ilmastikuoludele. Sakslaste miiniväli tehti kahjutuks ja 20.oktoobri hommikul jõudsid vene laevad kaotusteta Soome Hankosse. Riia lahes paiknenud kolmest Briti allveelaevast jõudsid oma Soomes asuvasse baasi õnnelikult tagasi kaks. "C-27"-st oli juba juttu. "C-26" pidi avarii tõttu lahkuma ilma sõjategevuses osalemata. Kolmas laev "C-32" (komandör leitnant Satow) ründas 20.oktoobril saksa traalerit-võrgupanijat "Eskimo" (torpeedod läksid mööda), sai aga saksa hävitajate "S 176" ja "V 186" süvaveepommidest raskelt vigastada. Suutmata võitlust jätkata, ajas meeskond oma allveelaeva Pärnu lahes karidele, lasi selle õhku ja suundus jalgsi Tallinna poole. 19. oktoobril maabus saksa dessant Hiiumaa lõunatipus Emmaste lähedal. Suurem osa venelastest põgenes saarelt ilma vastupanuta, 750 meest langes peale paari suuremat kokkupõrget vangi. 20.oktoobril jõudsid sakslased Kärdlasse ja 21.oktoobril hõivati venelaste poolt mahajäetud-purustatud Lehtma ja Tahkuna rannakaitsepatareid Hiiumaa põhjarannikul. Tulemused I Maailmasõja viimane suurem sõjaline operatsioon ( ja kõigi aegade suurim üldse) Läänemerel kestis 10 ööpäeva ja lõppes tugeva MVKP vallutamisega. Vene laevastik tõrjuti Soome lahte. Tühiste kaotustega (Saksa armee kaotas surnutena 54 ja haavatutena 141 meest, Saksa laevastik vastavalt 130 ja 61 meest - kokku 386) vallutasid sakslased soodsa lähtepositsiooni Venemaa pealinna Petrogradi ähvardamiseks. Kuid edasine sõjategevus polnud enam vajalik. Täielikult oma võimu kaotanud Ajutine Valitsus kukutati Saksa rahadega tegutsevate bolševike poolt juba kaks nädalat peale operatsioon "Albioni" lõppu ja alates 7. detsembrist kehtis Idarindel vaherahu. Vene maavägi kaotas operatsiooni käigus 20 130 meest vangidena, surnute ja haavatutena ligikaudu 300-400 meest. Laevastiku kaotused olid 38 meest surnute ja 27 haavatutena. Koos Slava ohvritega, keda ei suudetud kindlalt tuvastada, ja Väinatammil võidelnud madruste salgaga võisid kaotused ulatuda 100 meheni. Mis puutub laevade kaotustesse, siis siin on punased ajaloovõltsijad eriliselt vaeva näinud. Oma "teostes" on nad Saksa laevu uputanud 16-26 tükki, vigastanud aga veelgi rohkem. Tegelikult kaotasid sakslased operatsiooni käigus uppunutena 9 väikest laeva: 4 hävitajat,1 traaleri ja 4 eriti pisikest saatelaeva. Kõik laevad hukkusid miiniplahvatustest. Tõsisemalt viga said samuti miinidest 2 lahingulaeva ja mitu hävitajat. Vene laevastik kaotas lahingulaeva "Slava", hävitaja "Grom" ja sõbraliku Inglismaa allveelaeva "C-32". Lisaks uputati Kumari kanali sulgemiseks 4 transportlaeva. Vigastada said mitmed laevad. Tasub mainida, et kogu 20. sajandi jooksul on "Slava" ainuke suurtükitulega uputatud soomuslaev (lahingulaev) Läänemerel. II maailmasõjas hukkunud vastava kategooria laevad uputati peamiselt õhurünnakutega: "Marat" (endine "Petropavlovsk") 1941 Leningradis "Schlesien" 1945 Swinemündes "Schleswig-Holstein" 1944 Gotenhafenis Laevastike väikesed kaotused meeste ja laevade osas viitavad venelaste nõrgale vastupanule. Võrdluseks: I maailmasõja merelahingute kaotused: Jüütimaa merelahing 1916 - 8500 meest Falklandi merelahing 1914 - 2100 meest. Punaajaloolaste katsed kujutada nn Moonsundi operatsiooni oma suure võiduna on naeruväärsed. Edukaks võib pidada vaid Riia lahe merejõudude õnnelikku pääsemist Muhu väinast Soome, vältides lõksujäämist Väinameres. Seega võib öelda, et viimane sõjaline operatsioon Idarindel kiirendas sõjast ja blokaadist kurnatud Saksamaale nii olulise eraldi rahu sõlmimist Venemaaga, saamaks endale vabu käsi otsustavaks võitluseks Läänerindel. Nagu teame, osutusid Prantsuse-Briti-USA ülekaalukad sõjajõud 1918.aastal sakslaste jaoks liiga kõvaks pähkliks. Hiiumaa ja Saaremaa elanikele tõi aga operatsioon "Albion" kaasa hävingut ja purustusi (õnneks tunduvalt väiksemaid kui II maailmasõda) ja karmi okupatsiooni, mis kestis veidi üle aasta. 80 aastat Tagalahe dessandist: Saksa keiser võttis sihikule Saaremaa Endel Kaseväli artikkel ajalehes Meie Maa 1997 12. oktoobril 1917 (vkj 29. septembril) hakkasid Vene tsaaririigi Liivi kubermangu provintsilinnas Kuressaares (sel ajal ametlikult Arensburg) levima ärevad teated, et Saksa väed on maale tulnud. Keegi midagi täpsemalt ei teadnud, sest niigi vilets side rannakaitsepatareidega oli nüüd täielikult katkenud. Lõuna paiku sai siiski selgeks, et Tagalahe suudmes asuvad Saksa sõjalaevad ja maale saadetud Saksa dessantüksused tungivad kiiresti mitmes suunas edasi. Mais 1917 oli Saksa Kindralstaap arutanud Riia ja Lääne Eesti Saarestiku vallutamise küsimust ja otsustas, et kõigepealt tuleb vallutada Riia ja seejärel Saaremaa. Peale Riia vallutamist asutigi konkreetselt asja juurde ja 19. septembril 1917 andis keiser Wilhelm II välja korralduse, milles on öeldud: "Liivi lahe hõivamise eesmärgil ja idarindel tegutsevate vägede põhjatiiva toetuseks tuleb maa- ja mereväe ühisrünnakuga vallutada Saaremaa ja Muhu saar ning tõkestada Suur väin." Poliitikud toonitasid veel vajadust avaldada survet Vene Ajutisele Valitsusele separaatrahu sõlmimiseks ja ka vajadust vallutada tagasi nn. põline Saksa kultuuripiirkond. Hiiumaa vallutamist ei olnud Saksa sõjaplaanis ette nähtud. Kuna aga sõjaretk osutus oodatust edukamaks, otsustas Saksa väejuhatus vallutada ka Hiiumaa. Saarte vallutamise plaan sai koodnimetuse "Albion", selle täideviimiseks koondati Liepajasse ligi 300 laeva, sh. 10 lahingulaeva ja 1 lahinguristleja. Laevadele asus 24 600-meheline dessantkorpus. See oli kõigi aegade suurim mereväe tulejõu koondamine ühes suunas. Ööl vastu 12. oktoobrit tungiti Tagalahte, Saksa laevad sundisid vaikima Undva ja Ninase rannakaitsepatareid ning maandasid dessandi. Side katkemise tõttu sai Kuressaares asunud Muhu Väina Kindlustatud positsiooni Staap sündmustest ülevaate suure hilinemisega ja kaotas väeosade tegevuse üle kontrolli. Vene vägede vastupanukatsed ei suutnud sakslaste edasitungi peatada ja juba samal päeval hõivasid sakslased Papisaare merelennuväebaasi ning tungisid edasi Sõrve suunas. Pammana poolsaarel maandunud abidessandi mootorratturid jõudsid õhtul Orissaarde ning luuregrupp ületas Väikese väina tammi. Ööl vastu 13. oktoobrit lahkusid Kuressaarest Roomassaare sadama kaudu Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni ülem kontradmiral D. Svešnikov ja staabiülem N. Reek, et kiirendada Haapsalust abivägede teelesaatmist. Abivägede formeerimine aga ebaõnnestus, sest sõdurid ja madrused keeldusid täitmast Ajutise Valitsuse korraldusi. Ainult Tallinna sadamas seisvate laevade madrustest moodustati nn. Tallinna Surmapataljon, mis saadeti Muhu saarele. Haapsallu koondusid ka 1. Eesti polgu üksused, et sealt edasi Muhu saarele sõita. Mõni päev hiljem, kui Saksa laevastik oli vallutanud Suure väina, sattusid nii Tallinna Surmapataljoni kui ka 1. Eesti polgu mehed (ligi 2 000 meest) sakslaste kätte vangi. 14. oktoobril tungisid sakslased Kuressaarde. Saksa vägede tagalasse jäänud Sääre rannakaitsepatarei (Tsereli patarei) meeskond loobus 15. oktoobril vastupanust ja evakueerus Mõntu sadama kaudu. Sellega avanes Saksa laevadel sissepääs Liivi lahte. Maavägedest tugevamat vastupanu osutasid Liivi lahe merejõud. Saksa laevastiku katsed tungida läbi Soela väina Kassari lahte löödi mitu korda tagasi. 14. oktoobril hukkus seal suurtükitulest Vene hävitaja "Grom", 16. oktoobril sõitis miini otsa ja hukkus torpeedopaat T-56 ja 17. oktoobril Saksa torpeedopaat S-64. Läbi Liivi lahe 17.okt. Suurde väina tunginud Saksa laevastik kohtas seal Vene soomuslaevade Slava ja Graždanin vastupanu. Lahingus sai vigastada ja sõitis põhja kinni Vene ristleja Slava. Vene laevastik taandus 19. oktoobril Väinamerest. Kartes Saksa vägede edasitungi, uputati Suure Väina laevateele 6 transpordi- ja 2 abilaeva. Hävitati ka Rohuküla mereväebaas. Saaremaa vallutati täielikult 16. oktoobril, Muhu saar 18. okt. ja Hiiumaa 20. okt. Vangi langes 20 130 saarestiku kaitsjat, sh. 1 598 meest 1. Eesti polgust, kes 15. oktoobril olid toodud Muhusse. Sakslased kaotasid lahingutes 386 meest. Saksa laevastik kaotas dessandieelsel miinitõkete traalimisel, lahinguta ajal ning miinidel ja kaldassesõitnuina 11 torpeedopaati ja 5 traalerit. Raskelt sai vigastada 13 laeva. Saksa vägede võit oli kiire ja suhteliselt väikeste kaotustega. Vallutatud aladel kehtestati okupatsioonirežiim, mida Saksa kindralstaabi operatiivjuhatuse ülema nime järgi kutsuti Ludendorffi diktatuuriks. Vallutuse mõju saartele Enne saarte okupeerimist sakslaste poolt I Maailmasõja ajal olid Lääne-Eesti saared Vene Impeeriumi koosseisus, kusjuures Hiiumaa ja Vormsi saar kuulusid Eestimaa kubermangu, Saaremaa ja Muhu saar aga Liivimaa kubermangu. Nii territoriaalne kui ka administratiivne eraldatus mandri-Eestist tingisid Saaremaal ja Muhus, eriti aga Kuressaare linnas mõneti omapärase sotsiaal-poliitilise olukorra ja demograafilise struktuuri. Enne I Maailmasõda elas Saaremaal 61 000 inimest, kellest 60-65% oli kehvtalurahvas. Kapitalistlikud suhted arenesid aeglaselt. Talude päriseksostmine jäi teiste Eesti- ja Liivimaa kubermangudega võrreldes kaugele maha. Sajandi algul oli Saaremaal päriseks müüdud vaid 4,2% talupoegade kasutuses olevast maast, Lõuna-Eestis aga 80%. Töö mõisates oli vähetasuv ja paljud saarlased lahkusid suviti kodusaarelt, et mandril paremaid teenimisvõimalusi leida. Mandri mõisates ja taludes said saarlased tööd kraavikaevajatena ja kivilõhkujatena ning linnades ( põhiliselt Riias ja Tallinnas) ehitustöölistena. Kuressaare linn kujutas endast I Maailmasõja eelsel perioodil väikest ja suhteliselt hästi heakorrastatud kuurortlinna, mille 5 600le elanikule lisandus igal suvel 3 500 suvitajat ja ravialust. Kuressaare tervisemuda raviomadusi sõitis kasutama "patisaksu" kõigist Euroopa riikidest ja isegi Ameerikast. Põhiliselt suvitajate vajadusteks oli sisse seatud regulaarne laevaliiklus Riiaga. Suuri tööstusettevõtteid oli linnas ainult üks: Wildenbergi nahavabrik, kus sõja algul oli üle 300 töölise. Nagu mitmed väiksemadki ettevõtted, töötas ka see põhiliselt Riia turu tarbeks. Kui Saksa laevastik 1915. a. augustis Liivi lahte tungis, hakkas vene väejuhatus kartma sakslaste pealetungi ja võimalikust sõjapiirkonnast evakueeriti suuremad tehased ja asutused. Ka Wildenbergi nahavabrik evakueeriti koos oskustöölistega Moskvasse. Venemaale evakueeriti ka Kuressaare Merekool ja gümnaasium. Linnavalitsuse ja linna seltskondlikus elus domineerisid sakslased. 1913. a. oli Kuressaares sakslasi 1449, s.o. 26% linnaelanike üldarvust. Teistes Eesti linnades oli sakslasi samal ajal keskmiselt 11,2%. Kuressaare sakslaste seltskondlikes klubides - "Bürgermusses" ja "Salong-klubis" - oli eesti keeles rääkimine keelatud. Neile vastukaaluks tegutses 1886 aastal loodud Kuressaare Eesti Selts, mis võitles eesti keele ja kultuuri eluõiguse eest Saaremaal. Poliitilisi organisatsioone enne 1917. a. veebruarirevolutsiooni Kuressaares ei olnud. Peale veebruarirevolutsiooni, 19. märtsil, moodustati Saaremaal asuvates sõjaväeosades soldatite ja madruste kohalikud komiteed. Veebruarirevolutsioon ärgitas poliitilisele tegevusele ka Kuressaare linna seltskondliku ladviku. 21. märtsil 1917 toimus Kuressaare Eesti Seltsi organiseerimisel linnas tegutsevate ühiskondlike organisatsioonide üldkoosolek. Koosolek otsustas end tunnistada Saaremaa Eesti Ajutiseks Täidesaatvaks Komiteeks ja selle esimeheks valiti Kaarma kirikuõpetaja H. Rahamägi. Laiemad rahvakihid poliitilisse võitlusesse ei lülitunud. Kuressaare Eesti Seltsi juhatuse liige B. Mürson kurdab oma mälestustes, et "maksuta kõnele Eesti autonoomiast j.t. päevaküsimustest tuli 7-8 kuulajat, maksuline tantsuõhtu aga andis seltsi kassale paarsada rubla puhast." Ilmselt tundus Eesti omariikluse idee saarlastele sel ajal veel liiga utoopilisena. Tolle aja Saaremaast ja saarlastest annab värvika pildi koos Saksa okupatsioonivägedega Kuressaarde asunud Saksa sõjaväe jurist Lothar Schücking oma mälestusteraamatus "Ein Jahr auf Ösel". Eestlastest räägib Schücking sümpaatiaga, toonitades korduvalt nende tervet mõistust ja praktilist meelt. Eestlaste põhilisteks iseloomujoonteks peab ta paiksust, maa-armastust, lahket loomust ja põlgust saksluse vastu, mida ta väljendavat sõnaga "kadakasaksa". Imestunult hüüatab Schücking, et ta ei ole kusagil veel näinud mõnetuhandese elanikkonnaga linna, kus vana saksa pärusmõisnik nii domineerib. Eriti üllatas teda parun, kes tuli kohaliku sõjaväe maakonnaülema käest nõudma sõdureid, et oma mõisahoovil talupoegi läbi peksta lasta. Sõdureid ta muidugi ei saanud. Saksamaalt tulnud sõdurid, kes enam-vähem demokraatlikud olid, ei suutnud harjuda sügava rahvusliku, rassi- ja klassivaenuga saksa aadlike ja eestlaste vahel, mainib Saksamaalt pärit jurist. Saaremaa kaubamärkideks nimetab Schücking juustu, mida ta hindab paremaks Šveitsi juustust, silku ja Saare hobust. "Saaremaa setukas on väsimatu ja vähenõudlik", ütleb Schücking ja hobuse rakendamise viisi leiab ta erakordselt otstarbeka olevat. Kuna sõdival Saksamaal oli suur puudus toiduainetest, kehtestati ka saartel range okupatsioonirežiim. Sundimaks saarlasi oma toiduvarusid loovutama, võeti soola sissevedu range kontrolli alla. Arvestus oli lihtne: ilma soolata ei saa saarlased liha ja kala säilitada ja on sunnitud need poolmuidu okupatsioonivõimudele loovutama. Vaatamata rangele kontrollile organiseerisid saarlased soola salaveo Haapsalust. On teada fakte, et selles osas tehti koostööd ka kohalike mõisnikega, kellel samuti oli suur soolapuudus. Saksa okupatsioonile tegi lõpu 1918. a. novembris Saksamaal puhkenud revolutsioon. Tekkinud võimuvaakuumis hakkas end sirgu ajama Eesti Vabariik. Okupatsiooni tõttu tundsid saksa aadlikud ennast saartel kindlalt ja selle tõttu püsis saartel mõisnike ja talupoegade vastasseis teravamalt kui mujal Eestis. Mandri-Eesti tegi vahepeal koos Venemaaga läbi Oktoobrirevolutsiooni ja selle tagajärjel olid saksa mõisnike positsioonid nõrgenenud. Suur osa mõisnikest oli bolševike eest põgenenud Saksamaale. Saared aga elasid sel ajal kapseldatutena Saksa okupatsiooni alla ja saartel oli mõisnik ikka seesama, mis varemgi. Kiireid muudatusi ei suutnud ka äsjaloodud Eesti Vabariik tagada. Siit said alguse ka põhjused, mis 1919. a. veebruaris viisid traagilise mässuni Saaremaal. |
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=267364
1919 – mäss Muhus alanud ja Saaremaale levinud vastuhakk ähvardas jätta Eesti Vabadussõjas kahe rinde vahele.
Riigil ei jäänud muud üle, kui punaste ülesköetud mäss karmilt maha suruda./---/
Karistussalk lõi ruttu korra majja
18. veebruari õhtul maabus Muhus eelmisel päeval pealinnast teele saadetud 250liikmeline abivägi, mida juhtis Muhust pärit mereväeleitnant Jaan (Jaen) Klaar. 19. veebruariks rahustati maha mässuline väikesaar, päev hiljem löödi maha väike lahing Orissaare lähedal.
/---/
1919 – mäss Muhus alanud ja Saaremaale levinud vastuhakk ähvardas jätta Eesti Vabadussõjas kahe rinde vahele.
Riigil ei jäänud muud üle, kui punaste ülesköetud mäss karmilt maha suruda./---/
Karistussalk lõi ruttu korra majja
18. veebruari õhtul maabus Muhus eelmisel päeval pealinnast teele saadetud 250liikmeline abivägi, mida juhtis Muhust pärit mereväeleitnant Jaan (Jaen) Klaar. 19. veebruariks rahustati maha mässuline väikesaar, päev hiljem löödi maha väike lahing Orissaare lähedal.
/---/
http://et.wikipedia.org/wiki/Saaremaa_m%C3%A4ss
sellelt aadressilt leiab katkendi ajalehes Meie Maa 26. septembril 1925 täpsema ülevaate. Wikipedia täiendab Orissaare kohta ühe faktiga:
20. veebruaril tungis karistussalk Muhult Saaremaale ning astus lahingusse saarlaste valvesalgaga Orissaares. Ööbima jäi karistussalk Levala külla. Levalas sattus nende kätte saarlaste aktivist Maria Ellam, kes mõrvati.
sellelt aadressilt leiab katkendi ajalehes Meie Maa 26. septembril 1925 täpsema ülevaate. Wikipedia täiendab Orissaare kohta ühe faktiga:
20. veebruaril tungis karistussalk Muhult Saaremaale ning astus lahingusse saarlaste valvesalgaga Orissaares. Ööbima jäi karistussalk Levala külla. Levalas sattus nende kätte saarlaste aktivist Maria Ellam, kes mõrvati.
Märgin üles viite: Postimees 1932
Rootsi sõjalaevastik Muhu väina õppesõidule. [Sõnum.] // Postimees, 14.08.1932, nr. 189, lk. 2.
Rootsi sõjalaevastik plaanib septembrikuu alul õppesõitu Muhu väina. Sooviavaldus on esitatud meie välisministeeriumile. Laevastiku koosseis. Laevastiku juhiks on fregati-kapten (kapten-leitnant) M. Friis.
Rootsi sõjalaevastik Muhu väina õppesõidule. [Sõnum.] // Postimees, 14.08.1932, nr. 189, lk. 2.
Rootsi sõjalaevastik plaanib septembrikuu alul õppesõitu Muhu väina. Sooviavaldus on esitatud meie välisministeeriumile. Laevastiku koosseis. Laevastiku juhiks on fregati-kapten (kapten-leitnant) M. Friis.
Orissaare piirivalve ülema tegevus sõja ajal (1941?)
http://www.videvik.ee/499/pikk.html
1939. aastal läks Avdi Lulla aega teenima. Noormehel tuli varsti minna punaväkke. “Tallinnast viidi meid rongiga Staraja Russasse, kus olin raskekuulipilduja peal, sain seal kõvasti põrutada. Arvatavasti selle põrgukärgatuse pärast ma sakslaste kätte vangi sattusingi. Eesti Omakaitse päästis mehed vangistusest tingimusel, et lähevad Saksa armeesse. Orissaares seda autot ootasime, see jäi tulemata ja jalgsi me sõtta minema ka ei hakanud.” Nii sattuski noormees piirivalvesse.
Sealset piirivalve ülemat Max Plankensteini tunti rahva seas Koolera nime all, kes oma uhke musta hobusega, suure hundikoera ja ratsapiitsaga peredest mehi taga otsides naisi ja lapsi hirmutas. Saksa sõjaväkke sattumast aitas noor piirivalvur päästa neli koduküla noormeest, saates oma noorema venna lähenevatest haarangutest külasse teadet viima. Kui piirivalvurid peredesse jõudsid, ei teatud poistest enam midagi, nad olid õnnelikult peidupaikadesse jõudnud
1939. aastal läks Avdi Lulla aega teenima. Noormehel tuli varsti minna punaväkke. “Tallinnast viidi meid rongiga Staraja Russasse, kus olin raskekuulipilduja peal, sain seal kõvasti põrutada. Arvatavasti selle põrgukärgatuse pärast ma sakslaste kätte vangi sattusingi. Eesti Omakaitse päästis mehed vangistusest tingimusel, et lähevad Saksa armeesse. Orissaares seda autot ootasime, see jäi tulemata ja jalgsi me sõtta minema ka ei hakanud.” Nii sattuski noormees piirivalvesse.
Sealset piirivalve ülemat Max Plankensteini tunti rahva seas Koolera nime all, kes oma uhke musta hobusega, suure hundikoera ja ratsapiitsaga peredest mehi taga otsides naisi ja lapsi hirmutas. Saksa sõjaväkke sattumast aitas noor piirivalvur päästa neli koduküla noormeest, saates oma noorema venna lähenevatest haarangutest külasse teadet viima. Kui piirivalvurid peredesse jõudsid, ei teatud poistest enam midagi, nad olid õnnelikult peidupaikadesse jõudnud
http://www.scribd.com/doc/29472780/Kulaleht-nr-11
II MMS mälestused diviisi poolelt:
Olgugi, et eestlaste kaotused Venemaal olid nälja ja külma tõttu väga suured, oli siiski ellujäänuid, nii et meist oli moodustatud kaks diviisi: 249. ja 7.diviis, lisaks eriüksused. Väikese väina ületasime teises ešelonis üle silla, sild oli kolmest kohast saanud pommitabamuse, aga üle silla me tulime. Ujuv- vahenditega tehti dessandid Kõrkvere ja Maasi alla, Orissaare lähistele. Saaremaal oli vastane end kindlustanud ja esimesel ešelonil oli ohvreid, neid meenutavad mälestustahvlid Kõrkveres ja Orissaare lähistel.
Meie väeosa läks läbi Orissaare mööda Ranna maan- teed Leisi peale. Esimest sakslast (ja seegi oli haavatud) nägime Orissaare ja Maasi vahel maanteekraavis. Võtsime talt relva ära, meie sanitarid toimetasid ta sinna kuhu vaja. Enne Leisit pöörasime vasakule Roobaka mõisa peale.
II MMS mälestused diviisi poolelt:
Olgugi, et eestlaste kaotused Venemaal olid nälja ja külma tõttu väga suured, oli siiski ellujäänuid, nii et meist oli moodustatud kaks diviisi: 249. ja 7.diviis, lisaks eriüksused. Väikese väina ületasime teises ešelonis üle silla, sild oli kolmest kohast saanud pommitabamuse, aga üle silla me tulime. Ujuv- vahenditega tehti dessandid Kõrkvere ja Maasi alla, Orissaare lähistele. Saaremaal oli vastane end kindlustanud ja esimesel ešelonil oli ohvreid, neid meenutavad mälestustahvlid Kõrkveres ja Orissaare lähistel.
Meie väeosa läks läbi Orissaare mööda Ranna maan- teed Leisi peale. Esimest sakslast (ja seegi oli haavatud) nägime Orissaare ja Maasi vahel maanteekraavis. Võtsime talt relva ära, meie sanitarid toimetasid ta sinna kuhu vaja. Enne Leisit pöörasime vasakule Roobaka mõisa peale.
Mälestusi 1944 a lahingutest Leisi-Karja piirkonnas
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=15574&sec=13
Õhtu eel kästi meil koos pintsakutes noormeestega minna Nõukogude vägede poolt vallutatud tagalasse. See oli Karja kirikust Orissaare poole. Mundris mehed seletasid, et Saksa vägi võib vasturünnakule tulla.
Ise olid nad üpris nukra olekuga. Nüüd olen selle kohta mõelnud – neid ei lubanud lahkuda võitjate au, kuid võidetud võisid ohust kaugemale saada. Sel ajal oli ju selge, et Saksamaal pole sõjas enam mingit edu loota. Sõda on kohutav ja absurdne!
Nii me läksimegi läbi kraavide ja võsa Karja kirikuni. Siis oli laskmist kuulda selja taga, kuskil kaugemal. Külades oli ahervaremeid, suitsu immitses veel kivide vahelt korstnajalgade juurest. Loomad vahtisid ja inisesid – lehmade udarad olid ju piima täis. Teel Karjast Väike-Pahilasse me külarahvast ei kohanudki. Tagasi lapsepõlves
Väike-Pahilas ei olnud mingeid lahinguid toimunud. Õhtul tundsin, kui väga hea oli vanaema antud supp. Siis muutusin jälle 8-aastaseks lapseks! Küsisin suppi juurde, ei antud, sest ka sõjamehed pidid natuke hingepidet saama.
Siis aga saabus 8. oktoober, päev, mille järel tuli öö, mida ajaloos tuntakse Tehumardi lahingu ööna
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=15574&sec=13
Õhtu eel kästi meil koos pintsakutes noormeestega minna Nõukogude vägede poolt vallutatud tagalasse. See oli Karja kirikust Orissaare poole. Mundris mehed seletasid, et Saksa vägi võib vasturünnakule tulla.
Ise olid nad üpris nukra olekuga. Nüüd olen selle kohta mõelnud – neid ei lubanud lahkuda võitjate au, kuid võidetud võisid ohust kaugemale saada. Sel ajal oli ju selge, et Saksamaal pole sõjas enam mingit edu loota. Sõda on kohutav ja absurdne!
Nii me läksimegi läbi kraavide ja võsa Karja kirikuni. Siis oli laskmist kuulda selja taga, kuskil kaugemal. Külades oli ahervaremeid, suitsu immitses veel kivide vahelt korstnajalgade juurest. Loomad vahtisid ja inisesid – lehmade udarad olid ju piima täis. Teel Karjast Väike-Pahilasse me külarahvast ei kohanudki. Tagasi lapsepõlves
Väike-Pahilas ei olnud mingeid lahinguid toimunud. Õhtul tundsin, kui väga hea oli vanaema antud supp. Siis muutusin jälle 8-aastaseks lapseks! Küsisin suppi juurde, ei antud, sest ka sõjamehed pidid natuke hingepidet saama.
Siis aga saabus 8. oktoober, päev, mille järel tuli öö, mida ajaloos tuntakse Tehumardi lahingu ööna
http://www.wehrmacht.pri.ee/foorum/phpBB2/viewtopic.php?p=56380&sid=e56c3e954cd47d27b6283de665c0c05e
Ajaleht „ Noorte Hääl“ kirjutab 24 novembril 1984
Polkovnik Trankman
/---/
Kuressaare operatsiooni käigus jõudsin ma esimest korda elus Saaremaale. Ja just siin sain ma ainukese korra ses sõjas piht, õieti natukene kriimustada. Kui me pärast muhu tammi ületamist (seda tegime kiiresti ja hästi, vaid üks mees sai haavata) Kuressaare poole liikusime, peatas vaenlane meid kunagisel ordu ja piiskopkonna piiril. Nüüd, sajandeid hiljem jäi see piir, Maadevaheline jõgi, uuesti kahe vaenuväe vahele. (Sinna panime mälestuskivi Herbert Kalevistele, kes seal mitmekümne vaenlasega üksi võitles.) Kui vaenlase vastupanu murdsime, oli tee, küll täiesti lõhutud, Kuressaare peale vaba.
/---/
Ajaleht „ Noorte Hääl“ kirjutab 24 novembril 1984
Polkovnik Trankman
/---/
Kuressaare operatsiooni käigus jõudsin ma esimest korda elus Saaremaale. Ja just siin sain ma ainukese korra ses sõjas piht, õieti natukene kriimustada. Kui me pärast muhu tammi ületamist (seda tegime kiiresti ja hästi, vaid üks mees sai haavata) Kuressaare poole liikusime, peatas vaenlane meid kunagisel ordu ja piiskopkonna piiril. Nüüd, sajandeid hiljem jäi see piir, Maadevaheline jõgi, uuesti kahe vaenuväe vahele. (Sinna panime mälestuskivi Herbert Kalevistele, kes seal mitmekümne vaenlasega üksi võitles.) Kui vaenlase vastupanu murdsime, oli tee, küll täiesti lõhutud, Kuressaare peale vaba.
/---/
Hiidlastel on dessandi kohta rohkem infot:
http://www.mil.hiiumaa.ee/artiklid9.html
16. septembri hommikul saab "Erna" salk ülesande liikuda üle Viira külast 4,5 km lõuna suunas Suuremõisa, kust lähtuda dessandina üle Väikese Väina Saaremaale. Nähtavasti kartsid saks-lased kõvemat vastupanu Muhu tammi vallutamisel, mispuhul "Erna" salk oleks Muhu tammi läänepoolset sillapead haaranud küljelt. Suuremõisa jõudes läks major Hindpere mõne mehe-ga Väikese Väina randa, et kindlaks teha laadimise kohti ning lähenemise suunda. Luurelt tagasi jõudes andsin major Hindperele edasi vahepeal vastuvõetud uue käsu, mis annulleeris eelmise. "Erna" salgal tuli liikuda kiirmarsil üle tammi Saaremaale Orissaare külla ja seal oodata edaspidiseid korraldusi.
Liikumise korraldust kätte saades alustasime kohe kiirmarssi suunaga loodesse ning sealt üle Muhu tammi Orissaarde. Üle tammi minnes nägime kõikjal kohutavat tööd, mida saksa lennuvägi oli sooritanud ning vastase vastupanukorralduse täielikult õhust hävitanud (ainult läänepoolsele silla kaelale oli pillutud 53 tonni pomme). Orissaarde jõudsime õhtu pimeduses, kuhu väsinutena öökorterisse jäime.
Saaremaal 17. septembri hommikul liikus salk edasi üle Saikla Arju küla peale ülesandega ühineda selles suunas tegutseva saksa väeosaga. Salk jõudis saksa väeosale järele Kareda raba kitsusel, mis asub 9 km Orissaarest lääne poole, kus viimane oli võitluses end visalt kaitsva vaenlasega. Et rügement tee suunas edasi ei pääsenud, anti "Erna" salgale käsk haarata ühe kompaniiga vas-tast põhja poolt, suunaga Arju peale. Pärast õnnelikku haarderünnakut liigub varsti ka rüge-ment edasi ja salk saab käsu julgestada rügementi paremalt Taaliku ja Pahila suundadest, võt-tes oma alla Arju põhjapoolse serva, kuhu salk ka öökorterisse jääb
http://www.mil.hiiumaa.ee/artiklid9.html
16. septembri hommikul saab "Erna" salk ülesande liikuda üle Viira külast 4,5 km lõuna suunas Suuremõisa, kust lähtuda dessandina üle Väikese Väina Saaremaale. Nähtavasti kartsid saks-lased kõvemat vastupanu Muhu tammi vallutamisel, mispuhul "Erna" salk oleks Muhu tammi läänepoolset sillapead haaranud küljelt. Suuremõisa jõudes läks major Hindpere mõne mehe-ga Väikese Väina randa, et kindlaks teha laadimise kohti ning lähenemise suunda. Luurelt tagasi jõudes andsin major Hindperele edasi vahepeal vastuvõetud uue käsu, mis annulleeris eelmise. "Erna" salgal tuli liikuda kiirmarsil üle tammi Saaremaale Orissaare külla ja seal oodata edaspidiseid korraldusi.
Liikumise korraldust kätte saades alustasime kohe kiirmarssi suunaga loodesse ning sealt üle Muhu tammi Orissaarde. Üle tammi minnes nägime kõikjal kohutavat tööd, mida saksa lennuvägi oli sooritanud ning vastase vastupanukorralduse täielikult õhust hävitanud (ainult läänepoolsele silla kaelale oli pillutud 53 tonni pomme). Orissaarde jõudsime õhtu pimeduses, kuhu väsinutena öökorterisse jäime.
Saaremaal 17. septembri hommikul liikus salk edasi üle Saikla Arju küla peale ülesandega ühineda selles suunas tegutseva saksa väeosaga. Salk jõudis saksa väeosale järele Kareda raba kitsusel, mis asub 9 km Orissaarest lääne poole, kus viimane oli võitluses end visalt kaitsva vaenlasega. Et rügement tee suunas edasi ei pääsenud, anti "Erna" salgale käsk haarata ühe kompaniiga vas-tast põhja poolt, suunaga Arju peale. Pärast õnnelikku haarderünnakut liigub varsti ka rüge-ment edasi ja salk saab käsu julgestada rügementi paremalt Taaliku ja Pahila suundadest, võt-tes oma alla Arju põhjapoolse serva, kuhu salk ka öökorterisse jääb
http://www.nommevalitsus.org/?p=7852
/---/
13.septembril sõideti edasi Saastnasse. Seal korralduti dessandiks ja järgmisel päeval ületas pataljon paatidel Muhu väina ning maabus Nõmmkülas. Ülevedu toimus Saksa ja Eesti paatidel.
Samal ajal maabus lõunapoolne dessantosa Võiküla juures. Mõlemad dessantosad Muhumaal liikusid maabumise järel Muhu kiriku suunas. Vastase vastupanukorralduse hävitasid selles rajoonis tõhusad lennurünnakud Väike-Väina tammi mõlemale sillapeale (lääneotsale oli pillutud 53 000 kg pomme).18.septembril vallutati Orissaare ja „Erna” pataljon liikus peatumatult edasi Pöidele ning sealt üle Loone Pärsamaale ja Uus-Kaarmale, kus oli kokkupõrkeid vastasega (Pärsamaal oli 1 langenu ja 1 haavatu). Uus-Kaarmalt liikus pataljon 19.septembril edasi Elme, kus seadis korda Aste lennuvälja, mis Punaväe poolt oli täis veetud palke ja kive. 24.septembril liikus pataljon üle Kogula Lömalasse ja pöördus sealt 28.septembril Tallinna tagasi. Maha jäi paarikümne-meheline grupp, kes jäi kohale kuni Saaremaa operatsiooni lõpuni (28.septembril oli 1 langenu Kriitsis).
/---/
13.septembril sõideti edasi Saastnasse. Seal korralduti dessandiks ja järgmisel päeval ületas pataljon paatidel Muhu väina ning maabus Nõmmkülas. Ülevedu toimus Saksa ja Eesti paatidel.
Samal ajal maabus lõunapoolne dessantosa Võiküla juures. Mõlemad dessantosad Muhumaal liikusid maabumise järel Muhu kiriku suunas. Vastase vastupanukorralduse hävitasid selles rajoonis tõhusad lennurünnakud Väike-Väina tammi mõlemale sillapeale (lääneotsale oli pillutud 53 000 kg pomme).18.septembril vallutati Orissaare ja „Erna” pataljon liikus peatumatult edasi Pöidele ning sealt üle Loone Pärsamaale ja Uus-Kaarmale, kus oli kokkupõrkeid vastasega (Pärsamaal oli 1 langenu ja 1 haavatu). Uus-Kaarmalt liikus pataljon 19.septembril edasi Elme, kus seadis korda Aste lennuvälja, mis Punaväe poolt oli täis veetud palke ja kive. 24.septembril liikus pataljon üle Kogula Lömalasse ja pöördus sealt 28.septembril Tallinna tagasi. Maha jäi paarikümne-meheline grupp, kes jäi kohale kuni Saaremaa operatsiooni lõpuni (28.septembril oli 1 langenu Kriitsis).
1941 a dessandi kohta rohkem infot leiab:
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=137
Öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse polkovnik Kljutšnikovile täienduseks tugevdatud laskurpataljon. Mandrilt saarele tunginuid püüti mitmel pool tulevahetusega siduda. See polnud rumal plaan, kuna dessantlaste laskemoonavarud olid napivõitu ja öösel ei saanud arvestada toetusega õhust. Mineeriti ka üks Kuivastu-Liiva teelõik.
Kui 14. septembri päeval maabusid teise dessantlainena ernalaste kompaniid, oli Nõmmküla punaväelt võetud, kuid tiibadelt oldi tugeva tulesurve all. Õhtuks laiendasid ernalased oma positsioone, ööbiti Nõmmkülas. 15. septembri hommikul alustati liikumist lõunasse Viira suunas ülesandega puhastada maantee ja ranna vaheline ala vastastest.
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=137
Öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse polkovnik Kljutšnikovile täienduseks tugevdatud laskurpataljon. Mandrilt saarele tunginuid püüti mitmel pool tulevahetusega siduda. See polnud rumal plaan, kuna dessantlaste laskemoonavarud olid napivõitu ja öösel ei saanud arvestada toetusega õhust. Mineeriti ka üks Kuivastu-Liiva teelõik.
Kui 14. septembri päeval maabusid teise dessantlainena ernalaste kompaniid, oli Nõmmküla punaväelt võetud, kuid tiibadelt oldi tugeva tulesurve all. Õhtuks laiendasid ernalased oma positsioone, ööbiti Nõmmkülas. 15. septembri hommikul alustati liikumist lõunasse Viira suunas ülesandega puhastada maantee ja ranna vaheline ala vastastest.
Taas on lahendust leidnud üks varasem mõistatus, kui esitati küsimus lahingute kohta Orissaare ümbruses.
Ka Kõinastu inimestelt olen kuulnud sellest, kuidas leek-kuulidega lasti nende talud põlema. Nüüd leiab täpsema kirjelduse nende sündmustest.
Toon ära katkendi Kurt Vetteri mälestusest 1944 a lahingutest, mis algasid Muhus, siis Väikese väina ületamine, Väinatammi õhkimine, taandumist Kõinastule ning kaitsepositisoone Orissaares.
Pikemalt saab mälestusi lugeda: http://www.hot.ee/vvl/vetter_01.htm
/---/
Ka Kõinastu inimestelt olen kuulnud sellest, kuidas leek-kuulidega lasti nende talud põlema. Nüüd leiab täpsema kirjelduse nende sündmustest.
Toon ära katkendi Kurt Vetteri mälestusest 1944 a lahingutest, mis algasid Muhus, siis Väikese väina ületamine, Väinatammi õhkimine, taandumist Kõinastule ning kaitsepositisoone Orissaares.
Pikemalt saab mälestusi lugeda: http://www.hot.ee/vvl/vetter_01.htm
/---/
I osa. Muhu saar
See oli mu elu esimene laevareis. Reisisihist sain teada veidi enne, kui meid mingile kaubalaevale laaditi. Meid, see tähendab 23. jalaväediviisi võitlejaid. Mina olin 67. grenaderirügemendi 1. pataljoni 2. kompanii Obergefreiter. Kogu diviis kõigi oma sõjaväelaste, loomade, relvade, sõidukite ja varustusega laaditi kiiresti laevale Riia sadamas. See toimus 11. septembril 1944. Alles mõne päeva eest oli üks läti SS-diviis meie väeüksuse, mis paiknes kaitsepositsioonil Lätis ühes rahulikus rindelõigus, välja vahetanud. Riias anti meile teada, et kogu diviis viiakse üle Läänemere saartele Saaremaale ja Muhusse.
Pärast tundidepikkust sõitu heitis kaubalaev Kuressaare sadama reidil ankru. Üsna kipakate paatidega viidi meiegi kompanii laevalt maale.
Meie pataljon sai käsu jalgsi põhja suunas asuvale Muhu saarele marssida, et seal kaitsepositsioonidele asuda. Nõnda hakkas ka meie kompanii käskluse “Sammu marss!” peale liikuma. Meil tuli läbida umbes 40-kilomeetrine[1][1] vahemaa, et jõuda saare kirdetippu, kust tammi mööda võis pääseda teisele Läänemere saarele.
Pärast mingisuguses küünis ööbimist jõudsime järgmisel varahommikul kirderannikule. Umbes 4 kilomeetri kaugusel nägime Muhu saare randa. Tammi mööda sammudes ei aimanud ma veel, milliste lähemail nädalail toimuvate ränkade sündmuste tõttu see tamm mulle kogu eluks sügavalt mällu talletub.
Väiksemale saarele jõudnud, saime käsu kaitsepositsioonid sisse võtta ja kõik avamerelt oodatavad vastase maabumiskatsed tagasi lüüa. Sellist käsku oli küll lihtne anda, aga kuidas sai nii nõrgajõuline pataljon, nagu meie oma, seda täita? Meie pataljonis oli kokku 520 võitlejat, kuid neist vaid 80 olid rindekogemusega “vanad rebased”. Kõik teised võitluskaaslased olid asendusjõuna kodumaalt saabunud.
Majutasime end ühes saare kirdeosa kalurikülas asunud heinaküüni. Uus rajatav kaitsepositsioon, mille ehitamist me järgmiseil päevil alustasime, ei kujutanud endast muud kui kivisesse rannikupinnasesse kaevatud kraave ja üht kuulipildujapesa. Nii tekkis nõutud, umbes 200 meetri pikkune kaitseliin. Lihtsõduritena saime aru, et selline primitiivne kaitseliin ei takista vastase ühtki tõsisemat maabumiskatset.
Too aga lasi end oodata. Nii ronisime vahis olles oma kaevikusse ja vahtisime kuni vahetuse saabumiseni Läänemerd. Meri oli rahulik, me ei märganud ei vaenlase paate ega suutnud avastada vaenlase lennukeid. Rahulik aeg. Kuid see oli vaikus enne tormi. Ilmastikus hakkas sügis tunda andma. Päike küll paistis veel, kuid mere poolt puhuv tuul muutus üha tugevamaks. Ööd olid juba ebameeldivalt jahedad ning öises vahis olles ei kaitsnud sinelid enam külma eest.
See rahumeelne vaikus lõppes 29. septembri pealelõunal. Nägime, kuidas kaks kiirpaati otse meie ranna poole kihutasid. “Need peaks meie omad olema,” arvas üks kaaslane. Kui paadid aga kalda lähedal kurssi muutsid ja hakkasid sõitma sellega paralleelselt, nägime nende ahtris vastase punalippu. Olime nii üllatunud, et jõudsime vaid rutakalt kuulipilduja laskevalmis seada, et mõned pidemed kiirpaatide ülatekkide suunas tühjendada. Pärast seda “tuletervitust” pöördusid alused merele tagasi.
See tulevahetus oli justkui eelhoiatus peatselt alanud Nõukogude vägede pealetungile mandrilt saartele. Umbes kahe tunni pärast undasid meie kohal mürsud ja langesid kärgatades saare pinnale. Vaenlase suurtükkide tulepositsioon oli sisse seatud Mandri-Eesti läänerannikul, Virtsu sadamaasula lähistel. Mürsud langesid üsna kontsentreeritult Kuivastu sadamale ja selle ümbrusele.
Peatselt segunes mürskude lõhkemisega kuulipildujatuli ning karabiinide ja püstolkuulipildujate ragin. See akustiline märk andis teada, et meie kaasvõitlejad pidasid juba rannaribal maabunud jalaväega kaitselahingut. Kuna vastase ülekaal tulejõus oli kõrvagagi kuulda, võisime vaid aimata, kui raske oli neil positsioone hoida. Seda nad ei suutnudki. Lahingu algusest oli möödunud vaevalt tund, kui meie kompanii sai käsu hiljuti rajatud kaitsepositsioon maha jätta ning koguneda. Seega oli meile selge, et vastane oli juba saarel kindla sillapea vallutanud, kuhu ta sai täienduseks raskerelvi tuua. Nüüd oli ainult aja küsimus, millal ta kogu saare territooriumi vallutab. Meie pataljoni võitlusvõime ei suutnud sellisele sõjalisele ülekaalule vastu seista.
Kui me ei tahtnud vangistusse sattuda – ja seda me mingil juhul ei tahtnud –, tuli meil edasitungiva vastase eest tagasi tõmbuda. Me pidime enne teda Muhu- ja Saaremaa vahelisele tammile jõudma, et maismaaühendust mööda Saaremaale tagasi jõuda. Vahepeal oli juba pimedaks läinud. Meie kompanii oli marsivõimeline. Hakkasime liikuma teadmata, kus me asusime. Selles asjas usaldasime täielikult oma kompaniiülemat.
Tõusva päikese valgel jõudsime silmnähtava kergendustundega saare edelarannikule. Palja silmaga võis näha Saaremaa rannajoont; nägime ka tammi ja rõõmustasime selle üle. Uskusime juba, et oleme pääsenud, kuid meie kompanii oli hiljaks jäänud. Äkki kuulsime tugevat plahvatust. Saaremaa-poolse tammilõigu kohale tõusis tihe suitsupilv. Sellest taipasime, et Nõukogude väeosad olid juba tammi Muhu-poolse otsa juurde jõudnud, et seda mööda edasi Saaremaale tungida. Tammi purustades püüti nende edasist pealetungi, mis vastupanu peaaegu ei leidnudki, peatada. Esialgu see pandigi seisma.
Mida see aga tähendas meile, 2. kompanii võitlejaile? Me olime liiga nõrgad, et vaenlasele vähegi tõsisemat vastupanu osutada. Kui tahtsime vangisattumise hädaohtu vältida, pidime võimalikult kiiresti Muhu ja Saaremaa vahelise umbes 4 km laiuse väina ületama. Aga kuidas?
Meie seas levis sel 1944. aasta septembrihommikul üha kasvav hirm. Kompaniiülem leitnant Renne andis käsu, et väeosa marsiks need neli kilomeetrit Saaremaa rannikuni läbi avamere. Enamik kompanii võitlejaid tõstis oma relvad pea kohale ning tammus, rinnuni vees, läbi väina. Vastane oli juba kaldani tunginud ja andis meie täiesti abitult vees sammuvate kaaslaste suunas tuld. Kes pihta sai, see Läänemerre uppus.
Meie grupp jooksis paaniliselt mööda kallast, et mingisugust kalapaati leida. Ühe me leidsimegi. Meie 6–8-meheline grupp laadis sinna relvad ja varustuse. Puuduvad aerud asendati laudadega, mille me ühe veel katkisema paadi küljest lahti lõime. Lükkasime oma paadi rannast Läänemerre. Kui see ujuma hakkas, püüdsime omale kohti leida. Nüüd ootas meid halb üllatus. Paat lekkis. Kiilu juurest tuli üha rohkem vett sisse. Meie vastu pöördus korraldus, mille saarte komandant oli andnud vaid mõni päev tagasi. Ta oli käskinud kõik rannal lebavad paadid merekõlbmatuks muuta. Võib vaid oletada, et see pidi meie võitlusvaimu tugevdama, et me põgeneda ei saaks. Ilmselt uskus see komandör, et nii oleme sunnitud kuni enesehävituseni võitlema.
Kuid sel septembrihommikul ei olnud meil valikut. Me kas jõuame selle lekkiva paadiga vaateulatuses olevasse Saaremaa randa või võetakse meid mõne tunni jooksul vangi. Viimast ei suutnud me kuidagi kujutleda. Nii olime sunnitud paadiga väina ületama. Mitu kaaslast tegelesid ainult sellega, et ammutasid toidunõudega sissevoolavat vett merre tagasi. Teised püüdsid aerudeks kõlbmatute laudade abil edasi liikuda.
Kuidas me ka ei püüdnud, ei saanud me paadiga enam edasi. Suure vaevaga suutsime selle täisvoolamist vältida. Meri muutus üha tormisemaks ning me mõistsime, et ei suuda paati enam juhtida. Lained dikteerisid liikumissuuna. Kaldusime üha enam kirde suunas. Maad hakkas võtma lootusetus, sest kaugenesime üha oma sihist.
Sellesse elu eest võitlusse sekkus äkki kaks vaenlase hävituslennukit. Nad suundusid meie poole ja lendasid väga lähedalt üle. Iga hetk ootasime nende pardalt kuulipildujatuld. Kuid seda ei tulnud. Nad eemaldusid põhja suunas.
Sellega oli üks ähvardav hädaoht möödas, kuid paati sissevoolav vesi muutis meie olukorra üha kriitilisemaks. Siis juhtus see, mida kartnud olime. Üha tugevamaks muutunud lained pöörasid paadi ümber. Meie relvad ja varustus uppusid merre. Klammerdusime meeleheitlikult kiilu üles pööranud paadi külge, et Läänemere lained meid minema ei uhuks. Veetemperatuur või sel aastaajal umbes 10º C olla. Paat triivis vooluga kaasa. Selle suund oli meile sel septembripäeval saatuslikult soodus ja kandis meid kirde suunas, ühe kalurite saare randa, mis asub Muhu saarest lääne pool. Randusime sellel saarel. Olime küll esialgu päästetud, kuid läbimärjad, külmunud ning omasime vaid seda, mis seljas.
Meie ebaõnnestunud põgenemiskatse algusest kuni kalurite saarel randumiseni oli kulunud umbes 6 tundi. Nüüd tuli mõelda ellujäämise peale. Olime näljased ja püüdsime saarel midagi söödavat leida. Avastasime lihtsad roogkatusega majad, mida kasutasid eesti kalurid. Seal kohtasime ka saareelanikke, kes olid lahingute eest põgenenud ja otsisid varju. Majade sisustuseks oli lihtne majakraam. Tagasihoidlikke ruume kasutati elamiseks. Kalurid kasutasid maju ja sisseseadet püügihooajal.
Kalurid olid meie vastu sõbralikud ja abivalmis. Nad andsid meile süüa ja juua. Märgi vormirõivaid saime kuivatada ühe lahtise tulega kolde kohal. Vastane ei olnud selleks ajaks saart veel vallutanud. Pärast läbielatud kannatusi olime nii kurnatud, et vajusime peagi sügavasse unne.
Öö möödus vahejuhtumiteta ning veel järgmiselgi päeval ei tulnud vastane sellele saarele. Kalurid aitasid kaasa, et me võimalikult kiiresti põgenema pääseks, et Saaremaale jõuda. Õhtul juhatasid nad meid randa, kus lebasid lõhkumata paadid koos kõlblike aerudega. Tänu nende abile lükkasime ühe paadi vette, hüppasime sisse ja aerutasime mööda vaikset merd Saaremaa poole. Liikusime hoogsalt edasi. Kindla maani oli umbes 5 km aerutamist.
Ja siis juhtus midagi pääsenute jaoks arusaamatut. Olime paadiga umbes 30 minutit teel olnud, kui märkasime enda asukohast loode pool mingit laeva. Sellelt tulistati neljatorulisest õhutõrjesuurtükist trasseerivate mürskudega seda kalurisaart. Mürsud tabasid roogkatusega maju, kus meid eelmisel päeval vastu võeti ja peavarju pakuti. Peatselt katused süttisid. Tuli levis kiiresti. Varsti oli kogu saar üksainus tulemeri. Mõtlesime, kui abitult jäid meie nii abivalmis kalurid sellesse tulemerre. Arvatavasti nad hukkusid selles põrgus.
Sel ööl jõudsime üsna peatselt sihile – Saaremaa randa. Seal paiknenud väeüksusest viidi meid järgmisel päeval 67. grenaderirügemendi staapi. Nägime oma vaevaliselt kuivatatud mundrites ja ilma relvadeta üsna allakäinud ja räbaldunud välja. Pärast seda, kui me staabi asukohta jõudsime ja meie grupi ainus allohvitser tahtis ette kanda, toimus märkimisväärne vahejuhtum. Staabist väljus tookordne rügemendiülem ooberst krahv zu Eulenburg. Ta nägi meie gruppi ja pistis röökima: “Mis bolševike jõuk see on? Need tuleb kohe mättasse lüüa!” Meie allohvitser tegi ettekande, andis lühikese ülevaate meiega viimaseil päevil juhtunust. Eulenburg kuulas selgitusi vaikides. Seejärel pööras ta ilma au andmata ringi, jättis meid seisma ja sõitis minema.
Staabist saime uued relvad ja varustuse. Meid paigutati ühte väeossa, mis oli kirderannikul Orissaare lähedal kaitsepositsioonile asunud. Meie grupp sai “tänuks” läbielatud kannatuste eest erilise lahinguülesande. Me pidime asuma positsioonile selle koha juurde tammil, mille pioneerid olid eelnevalt õhku lasknud. See asus umbes 100 meetri kaugusel rannajoonest. Tule alla sattumata oli sealt võimalik lahkuda ainult pimedas. Selles augus lamasime umbes nädala. Täpsemalt – olime otsekui laagris, vegeteerisime. Ainult õhtuti, kui väliköök oli sõitnud tammi alguse juurde metsa veerde, ronisime kolmekesi august välja, et toidumoona ja posti tuua.
See auk jäi meie “korteriks” seni, kuni 1944. a. 5. oktoobri varastel hommikutundidel tabas meie rannikulõigus tammi vaenlase tugev suurtükituli. Kohe pärast seda alustas vastase jalavägi pealetungi Saaremaale. Meie lahkumine august meenutas põgenemist, sest me ei tohtinud kaotada ühendust oma rannajoonel positsioneerunud kompaniiga. Kui me nendeni jõudsime, tuli meil tagasi tõrjuda esimene rünnak Saaremaale. Sellega lõppes meie grupi osavõtt sõjasündmustest, mis olid vahetult seotud lahingutega Muhu saare pärast.
Järgmistel nädalatel elasime läbi mitmeid lahinguid ja kaotusi. Seejuures kaotasime palju kalleid kaasvõitlejaid. Saaremaal toimunule on pühendatud kirjutise teine osa.
II osa. Saaremaa
Kui vastane 1944. a. 5. oktoobri koidikul tammi mööda Saaremaad ründas, algas minu kui lihtsõduri jaoks otsene võitlus selle saare pärast. [...] Vastane oli tugevas ülekaalus ning tõrjus meid pärast lühikest vastupanu positsioonidelt välja. Umbes 1 km sellest esimesest kaitseliinist tagapool rajasime uue kaitsepositsiooni. Seal oli veel suurtükke, mis nüüd otsesihtimisega vastase jalaväe eeljõude tulistasid. Kuid ka seda positsiooni suudeti vaid lühikest aega kaitsta. Vahepeal oli vastane vallutatud rannaribale raskerelvi toonud ning tugevdas veelgi survet.
Järgmistel päevadel pidasime üksnes kaitse- ja taandumislahinguid, olime pidevalt raskustes. Vaevalt olime kusagil positsioonile asunud, kui pidime selle jälle maha jätma, et mitte vangistusse sattuda. Millises kohas me täpselt olime, seda lihtsõdurid ei teadnud. Kõige enam jäid meelde sageli väga kaotusrohked tõrjelahingud. Eriti dramaatilised olid need allüksuste jaoks, kellel oli käsk jälitavat vaenlast järelväena nii kaua kinni pidada, kuni teised üksused loovutatavalt territooriumilt lahkunud olid, et uusi positsioone hõlvata.
Mäletan, et ka meie kompanii sai käsu järelväena lahingupositsioonile asuda. Asusime kaitsesse mingi üksikuna asetsenud talu kiviaia varju. Tuli meie suunas muutus üha ägedamaks. Tundsime, et olime “viimased”. Ja siis hakkas kaitseliin kusagilt rebenema. Mõned võitluskaaslased hüppasid kiviaia tagant üles ja jooksid lagedat välja mööda lõuna poole, et umbes kilomeetri kaugusel asuvasse metsa jõuda. Sellel põgenemisteel olime vastase jaoks justkui jänesed, keda ajujahiga nende kaitsvatest pesadest välja peletati.
Kord juba põgenema hakanud väeosa ei saa peatada. Paanika haarab ja tõmbab kaasa ka kompanii teised võitlejad. See oli hirm vangi langeda. Minagi jooksin üle lageda välja metsaserva poole. Põgenedes olime vastasele ideaalseteks sihtmärkideks. Paljud võitluskaaslased said pihta ning jäid lagedale väljale surnute või haavatutena lamama. Ükski põgenev kaaslane ei peatunud. Tabamuse sai ka meie kompaniiülem leitnant Renne. Temagi jäi üksi lamama. Hirm oma elu pärast oli tugevam kui tahe seltsimeest aidata.
Pidevad taandumislahingud mõjusid masendavalt. Me olime kõike muud kui säravad kangelased. Meid huvitas vaid üks küsimus: kuidas selt saarelt tervena pääseda? Kuid sellele küsimusele ei suutnud keegi vastata. Peaaegu iga päev tuli võitluskaaslaste hukkumist või haavatasaamist kogeda.
Ühel päeval kaotasin minagi oma parima kaaslase. Tema surm vapustas mind eriti, sest oma elu päästmise hinnaga jätsin talle abi osutamata. Taas kord sai meie kompanii käsu ühe lõuna poole, Kuressaarde viiva maantee ääres järelväena positsioonile asuda. Me kaevusime metsa servas, vahetult maantee kõrval. Meie positsiooni ees oli umbes 200 meetrit lagedat maad. Vastane lasi aga end oodata. Umbes kahe tunni pärast lähenes meile mööda maanteed vastase luuresoomusauto. Kui see laskekaugusse jõudis, andsime püssidest tuld. Masin jäi seisma, ei liikunud edasi ega tagasi. Kõik jäi vaikseks. Umbes ühe tunni pärast saime käsu oma positsioonilt lahkuda ja teisele poole maanteed imbunud vaenlase jalaväele vastu minna. Aga kuidas sai peale tungida tihedas metsas, kus oli võimatu vaenlase asukohta määrata?
Saadumäe Arturi mälestused: http://www.scribd.com/doc/29446446/Kulaleht-nr-12
/---/
Martal oli ka vend Herman, kes sai surma Saaremaa kaitselahingutes Nenu küla all, kuhu sai tema mälestuseks hauaküngas kiviplaadiga. Tegelikult on Herman maetud Orissaare ühishauda.
/---/
Martal oli ka vend Herman, kes sai surma Saaremaa kaitselahingutes Nenu küla all, kuhu sai tema mälestuseks hauaküngas kiviplaadiga. Tegelikult on Herman maetud Orissaare ühishauda.
Esimene monument püstitati Orissaarde 1948.a.
1979.a. avati ühishaual skulptor E. Viiese loodud monument.
Allikas http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=4142
1979.a. avati ühishaual skulptor E. Viiese loodud monument.
Allikas http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=4142
