Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Pühapäev, 31. oktoober 2010

Värske ajalugu

Maasi laev lahkub Lennusadamasse 7.10.2010

Uisk Orissaare ajaloos

Tere!

Paadimuuseumi üheks misiooniks on Orissaare ajaloo süstematiseerimine ja süvendatud uurimine.
Toimkonna poolt on ajalugu on jaotatud erinevateks uurimisteemaks:
  • orduaegne mereliiklus saarte vahel (Maasi)
  • Rootsiaegne postivedu
  • Uisuliiklus Väikesel väinal
  • Väinatammi ehitamine ja järgnev periood
  • Nõukogude aegne piiritsoon
Käesolev lehekülg koondab neid materjale, mis on seotud uisu laeva liiklusega Väikesel väinal.

Toimetaja

Reede, 29. oktoober 2010

Uisu laul

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/eluolu/elu1/124.html

Uisu laul
 Ilm oli paks ja udune, jää jumalaga Muhusunt!
 ei uisk lähe täna Muhusse. Siis täies purjes lendas uisk,
 Uisk seisis Väinas, härjad sees, et põhjast keeras liivatuisk.
 ja kapten köndis körtsi ees. Ruus Aadu julgelt rooli peab
 Kui kapten körtsist välja läks, ja Peedu Andrus purjed seab.
 nägi ta, et ilm oli ikka paks. Uisus oli soppa poole sääre,
 Siis kamandas oma seitse meest, torm tahtis viia uisu ääre.
 kes söötsid täisid päikse käes: Võtkem maha rajad, praamseilid
 "Töuske ülesse, pange riidesse, ja uisu mastist topseilid.
 olge valmis veerand tunnile." Ei röömusta meid mootorpaat,
 Siis tuul meil tuli foordevint, vaid uisu ahtris öllevaat.

 – – – – – – – – – - siis tüüril seisis ainus mees
 Kui pikast sõidust väsinud, ja teised olid ahtris maas.
 uisk viimaks jõudis Kuivastu,


L < Tallinn - Kapten M. Mei (1939); täiendanud A. Miller. Trükis vt. E. Past. Jooni eesti mereasjanduse minevikust (Tallinn, 1935), lk. 97.

Mälestusi Uisu liiklusest

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/eluolu/elu1/123.html

Uisk
Muhu mies ei karda tuisku,
Sest et väinas pole uisku.
Nõnda laulis enese ja hobuse lohutuseks talvesel tuisu ja pakasel teel aastat 50 tagasi Muhu mees. Uisk, see on sammasugune kahevaheline objekt, kui nimetaks pajuvenelast või kadakasakslast, sest kumbki ei ole puu ega põõsas ja uisk ei ole paet ega laev. Uisul on ju oma meeskond, aga kipper ei saa kunagi käsutada: "Kõik mehed tekile!" - sellepärast et uisul tekki ei ole. Selle-eest on uisumeestel võimsad, noorest palgist tehtud aerud - puust purjud - millistele tihti reisijad pidid abiks tulema - tõukama, tõmbama. Oli aga tuul soodne, siis tõmmati puri ülesse. Reisija, kes tahtis Muhust läbi sõita, pidi selle panoraama uisuga algama ja lõpetama. 1895. aasta tegi Väikse Väina ehitatud "Sinovjevi tamm" Muhu ja Saaremaa vahel uisutamisele lõpu, ja viimane uisukipper olla sellel aastal surnud.
Vaatame nii 50 aastat tagasi, mis moodi siis üle Väina uisutad. Nüüd liisutakse suuskade ja liuraudadega, mis kondiauru tarvitavad; sammuti tarvitas sulavee-uisk kondiauru, sest uisu sõudmine oli raske töö, mida nüüdsel ajal vist keegi ei teeks. - Puhub vaiksevõitu kirdetuul, uisu meeskond kipperiga on kohal, ja reisijad, kes Orissaare kõrtsist lahkudes mõnikümmend sammu saavad mere rannani minna, näevad oma ees madalat sülda merekaldal ja selle kõrval tohutut paati ehk uisku, kuhu juba üks hobune ja rattad (vanker) on sisse tõmmatud. Hobune sööb rahulikult rattalt heinu, sest väike laheke on Illiklaiduga tuule eest varjatud. Tulevad Saaremaa nooredmehed, kes raavitööga tahavad Suurelmaal õnne otsida. Paigutakse uisku mõni loom, paar isandat ja posteljonide saatel post. Kipper annab käsu sõudmiseks, sest puri ei vea vastase tuulega, ja paremat kätt uisu teest on madalik Pori heinamaaga - sellepärast ei aita ka loovimine. Sõudjad pingutavad ümber Illiklaidu otsa Koguva küla suunas, ja vähe aja pärast annab kipper käsu: "Puri ülesse tõmmata! Saame juba tuule tiiva alla." Väikse Väina laiust arvestati kolme võrstaga, ja uisuga ülesõidu eest maksis jalakäija 5 kop., millega Muhu ääre Vahtna süllani viidi. Nüüd, kus tammi mööda sõidetakse, on Vahtna kaugele suurest teest kõrvale jäänud.
Minu isa rääkis, kuidas mõnikord uisumehed isandate käest viina on välja pressinud. Kord ülesõidul olnud keegi mõisnik uiskus, mehed sõudnud ja kipper hüüdnud: "Tõmba Madis! ärra suust oo ruemu kuulda." - "Pailu ärra lubas - terve toebi või puole?" - "Eks ikka puole". - "Mis kuradimi - ehk annab terve toebi? Soab ju käristud küll." Varsti olnud uisk Vahtna süldas, ja härrad ostnud sõudjatele viina. (Et teine selline viina pressimine ropusisuline on, siis kirjutan selle eri lehel.)



Suure-Väina uisk.


1894. aastal vedas juba väike vedurlaev, nimega "Siirius", uisku üle Suure Väina. Meid oli seekord viis ülesõitjat. Ajujää läbiminek Riia väinast oli nii tugev, ja ruhnlased oma väikeste jaaladega ulpisid keske väina hülgeid küttides. Meie ootasime neli päeva Kuivaste kõrtsis, aga lõunatuulega ajujääl ei tulnud lõppu. Siis tahtsid Kihelkonna paar laevameest igal tingimisel üle väina saada, ja uisumehed pidid väikese paadiga osalt mööda jäätükkisi paati lohistades ja lahtise vees sõudes nad üle viima. Tulid aga poolest teest tagasi, ja üks mees oli oma rinnakondid paadi parda vastu nii ära põrutanud, et tagasi Saaremaale sõitsid. Meie õnneks tulid kolm isandat, üle väina reisijat, need telegrafeerisid Virtsu. Siis tuli "Siirius" ja viis meid üle. Isandad maksid igaüks viis rubla ja meie, töölised, ühe rubla igaüks. See oli üks nädal enne vanat paastu-maarjapäeva, ja jää oli kohati tugev nii, et ülesõit ligi paar tundi kestis. Muhus oli lahke vastutulelik rahvas. Öömaja eest ei ole kuskil maksu võetud, ja kõhutäie söögi eest võeti sel ajal viis kopikat. "Siiriust" mina nägin 1901. aastal Riigas. Siis oli ta jõe aurulaevade kompanii "Augsburgi" omadus.
Ka Väikeses Väinas oli aasta 50-ne eest üks väike vedurlaev olnud. Mina selle nime ei tea, aga meie külast Konstantin Allas, kes paarkümmend aastat surnud, rääkis mulle sellest ühe nalja pala. - Vahtnast tulles on uisule ette pandud pisike aurulaev, kes pidanud ta Orissare tooma. Keske väina on üks tugeva kätega mohulane uisust veoköit mööda tõmbama hakkanud ja tirinud uisu ja vedurlaeva otsad kokku. Sellest vihastanud vedurlaeva omanik ja lasknud uisu lahti. Uisumeestel olnud kibe sikutamine, enne kui Orissaare sadamase jõudnud.
Kõige viimaks nägin uisku 1907. a.; siis tõsteti uisuga reisijad Riia reisilaevadelt Kuivaste sadamasse. See sadam on madalasse vette ehitud, mis küll uisule kõlbas, aga suuremad aurikud ei saanud tulla. 1906. aastal andsin laevast juustutünne uisku, mida Riia aurikud Peterburgi viisivad. Sedakord pigistasid uisumehed minu käest toobi viina välja, mis osalt töötasuks läks. Nüüd ei tea mina, kas Väinas veel uisu-nimelist laeva on.
ERA II 255, 418/23 < Karja khk., Leisi v., Oitme k. - M. Männik, s. 1874 (1939).

Neljapäev, 28. oktoober 2010

Aurupaadi ja uisu kokkupõrge 1886

http://www.virtsu.ee/artiklid/1988_12_20-24_SH.html

Katkend Bruno Pao artiklist "Üle väina" (20. ja 24. dets. 1988 Saarte Hääl)


Aurik Siriuse tulek liinile

See oli pühapäeval, 30. oktoobril 1888 (v. k. j.), kui pärastlõunal popsutas kõrgest ja peenikesest korstnast paksu kivisöesuitsu välja ajades Tallinna sadamasse väike aurik "Sirius". Ta tuli raske sügisese merega võideldes Hamburgist. Teel oli ta olnud ligi kuu aega. Königsbergi lähedal oli torm laeva nii tugevasti väntsutanud, et tüürimees pidi ennast lahtisel sillal kinni siduma, et mitte lasta ennast lainetel üle parda heita. See kruviaurik oli kindlustatud veeliinist ka jäävööga, et olla abiliseks väinauiskudele senikaua, kui väin vissiks saab ja hobusega üle pääseb. Laevukese pikkuseks mõõtsid Tallinna tolliametnikud 50 jalga (16,4 m) ja laiuseks ligi 13 jalga (4,2 m). Sellesse tänapäeva mõistes suurde paati oli paigutatud kahesilindriline aurumasin, mis andis kruvile 30 hobujõudu, ja merekindel kivisöeküttega katel. Niisuguseid väikesi aurikuid ehitati tol ajal rohkesti Saksamaal, Rootsis ja isegi Soomes. Venemaal arenenud aurulaevaehitust veel ei olnud.

Enne seda sündmust oli Saaremaa rüütelkond (mõisnikud) ligi kolmekümne aasta jooksul otsinud ja nõudnud regulaarse ja ilmastikust sõltumatu aurulaevaühenduse sisseseadmist Saaremaa ja mandri vahel. Lõpuks olid nad saanud kokkuleppele Eestimaa rüütelkonnaga ja panid igal aastal kokku 960 rubla (600+360). Nüüd oli laev ostetud ja hoidis kurssi Suurde väina.

Juba varakult oli Saaremaa rüütelkonna ja Kuivastu postijaama pidaja vahel sõlmitud leping laevaühenduse pidamiseks Virtsu-Kuivastu-Orissaare vahel. Iga päev pidi "Sirius" tegema 45-verstalise reisi (ümber Muhu saare), kuna Väikesel väinal polnud siis veel silda peal.

Pärast järelevaatust ja sisseõnnistamist saabus "Sirius" 6. (18.) detsembril 1888 Suurde väina. Orissaare all oli juba noort jääd ja Taaliku mõisa rentnik parun Wrede nõustus ühenduse pidamiseks andma oma erasadama, saades sellega ühtlasi laevaliinipidajaks. Ta oli mõni aasta varem soetanud aurupaadi, mis mõisa voorireisi tehes sama aasta augustis oli põrganud kokku Väikese väina uisuga. Uisk oli osutunud tugevamaks.

Kaart: Illiku laid; uisk sadamas; Postijaam

Leidsin kaardi (arvatavasti 18.saj.), kus kaardile joonistatud uisk Orissaare sadamas:

http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.2072.3.426d:2

Kui suurendada sadama koht, siis on näha, et pliiatsiga on kaardile kirjutatud "poststation" ehk "Postijaam" - see peaks olema praeguse Püharisti peamaja vundamendil paiknenud Postimaja, mis viimases sõjas osaliselt hävines ja lühemaks ehitati.

Pühapäev, 24. oktoober 2010

Väina ületamine aastal 1872

Toon ära kaks katkendit Traugott Hahni mälestustest, mis on trükis ilmunud kahel korral. Esmalt ilmusid need 1922. aastal kahes osas pealkirjade all "Aus meiner Jugendzeit" ja "Erinnerungen aus meinem Leben. Haus und Amt". Mäletuste veidi ümber töötatud teine trükk ("Lebenserinnerungen") ilmus 1940. aastal Stuttgardis ning sellele on laste poolt lisatud lühike Saksamaa - aastate käsitlus.
Õilme Salumäe on tõlkekatkendite aluseks võtnud mälestuste teise väljaande.
Sõit Saaremaale, Valjalga proovijutlusele
Oli juba kottpime laupäevaõhtu, kui ma Suure väinani jõudsin.

Alles varahommikul, pärast lühikest puhkust postijaamas, astusin paati, et üle väina sõita. Tähed alles särasid selges taevas. Meri oli kolme külmakraadi juures kergelt udune ja täitsa vaikne. Täieliku tuulevaikuse korral tuleb sõuda, umbes üheksa kilomeetrit.

Kuivastus tulin ma maale. Lühikesel, rasketest palkidest ehitatud ja graniitplokkidega täidetud primitiivsel randumissillal, mis pidi suutma vastu seista sügistormi lainetele ja talvistele jääpankadele, seisis kivist obelisk lihtsalt tahutud Saaremaa vapiga: kurg, kes hoiab noka vahel saarepuutahvlit, - kujutades sel viisil saare mõlemat eestikeelset nime. "Kuresaar" tähendab "kure saart" ning "Saaremaa" tähendab "saarepuu maad" (võib ka saaremaaks tõlkida).

Vapi all või vapil seisis: "Das Wort Gottes bleibt Ewigkeit" ning selle all: "Glov der Ritterschaft in Ösel und Wyk."

Hall kivisammas avaldas mulle sügavat muljet. Kui palju olen ma hiljem sellele varasele hommikuhämarustunnile mõelnud!

Sel ajal, kui ma otse mere ääres asuvas postijaamahoones kohvi jõin ja hobuseid ette rakendati, tõusis päike. Traavi joostes viisid väikesed, ilusad ja tulised kohalikud hobused mind läbi üheksateist kilomeetri laiuse Muhu saare. Maantee, parimast kruusast tehtud veidi kõrgendatud tee, oli sile kui laud - ilusam kui parimad shosseed. Lame nagu taldrik, laius väike Muhu saar, ainult keskosas tasaselt tõustes. Kõrgeimal kohal asus iidne, järsu katuse ja väikese harjatornikesega kirik.

Sõit üle väikese, kolme kilomeetri laiuse väina oli imeilus. Vesi vaevalt virvendas päikesesäras. Selgel, helendaval peegelpinnal oli juba kõikjal näha tekkimas ilusaid jääkristalle nagu üksteise külge seotud silmuseid.

Ma arvan, et kell oli juba üksteist, kui lahkusin Orissaarest, postijaamast Saaremaal. Valjalani oli sõita kolmkümmend kilomeetrit. Loomulikult oli võimatu veel jumalateenistusele jõuda. Ma ei sõitnud postimaanteed pidi, vaid suundusin peatselt väikesele kirikuteele. Sügav vaikus ja üksildus lasus üle maa. Vasakul, tasasel künkaseljandikul kõrgus vana võimas Pöide kirik.

Varsti ei näinud ma enam ühtegi küla, ühtegi maja. Mahajäetud tasandik oli üsna nukrameelne. Kraavidel ja heinamaadel oli juba puhas jää; raagus kaski ning heina - ja karjamaade halli rohtu, samuti madalaid ümmargusi kadakapõõsaid kattis kerge härmatis. Kilomeetrite ulatuses polnud näha ühtegi maja, ühtegi inimest. Hobused traavisid aeglaselt konarlikul teel. Veel täna tunnen ma maastiku iseäralikku meeleolu, kuidas see mindki järkjärgult haaras. Niisiis pidi see maa saama minu ja Lalla koduks! Ma ei saa öelda, et mul oleks selle ees hirm olnud; aga kõigel lasus otsekui kerge melanhoolsus.

Päike juba loojus, kui nägin Valjala kiriku torni üle puude kõrgumas. See jäi kõrvale, kuna minu tee viis Löönesse, Buxhöwdeni mõisa. Laiade kiviaedadega ääristatud karjateed pidi, üle teravate konaruste veeredes sõitsin ma mõisa sisse ja peatusin ilusa kahekordse, kuid mitte suure mõishoone ees, mille ees kiviaedade vahel laiusid põllud ja mille taga asus väikene park.
Uksel võttis mind vastu halli täishabemega sõbraliku näoga teener. Kohe peale minust teatamist tuli parun Eugen Buxhöwden, Valjala kiriku eestseisja, saali ja tervitas mind väga südamlikult, käed minu poole välja sirutatud.
Tagasisõit, Väiksese väina ületamine kelgul
Kuu tõusis. Oli peaaegu täiskuu. Postmaanteel oli tee siledaks sõidetud. Kella seitsme paiku jõudsin ma Orissaarde, postijaama Väikese väina ääres.
Siis tuli valus löök! Väike väin olevat eilsest saadik täiesti ületamatu, jää on nii õhuke, et ei kanna. Kaks päeva tagasi oli post veel kohale tulnud, aga seegi pole enam võimalik. Sellise nõrga külmaga võib minna veel vähemalt terve päev, enne kui väin ületatavaks muutub. Kuid siis ähvardab juba oht, et Suure väina kaldale koguneb niipalju jääd, et ka see ei ole enam ületatav. Minu palve peale otsustas jaamaülem Wernhoff postipoisilt küsida, kas ei leidu siiski vankrit, mis mind üle väina viiks.

Pärast pikka nõupidamist leiti neli [noormeest], kes nõustusid heledas kuuvalguses koos minuga jalgsitee üle jää ette võtma. Milline hulljulgus see oli, ei osanud ma toona aimata - muidu poleks ma ei oma ega nelja võõrast elu ohtu pannud.

Kui kuu kõrgele tõusis, kutsusid noormehed mind; vahepeal olid nad kõik valmis seadnud. Kaldal seisis pisike käsikelk. Jalaste alla oli pandud kaks pikka latti, kelgu ette oli seotud 20 jala pikkune köis, mis mõlemale poole hargnes. Kelgu taga järgnes pika ridvaga mees. Nad asetasid mu reisivarustuse kelgu peale ja panid mind selle otsa. Siis kiire sõiduga minema, aga nii, et nad liuglesid jääl ja ei kergitanud jalgu.

Kaks meest liikusid ees, teineteisest võimalikult kaugel. Kolmas tõukas ridvaga tagant. Ja kõige ees käis poiss rautatud ridvaga, mille terava otsa ta pidevalt jäässe torkas, et selle tugevust proovida. Sageli pritsis pärast lööki jää alt vett välja. Ilmselt oli jää nii õhuke, et raudots läks sellest läbi.

Mõne aja pärast tundsin ma oma all iseäralikku vaikset vankumist. Ma küsisin [selle kohta] oma saatjatelt, kes hääletult ikka edasi liikusid. Ainult kõige esimene andis pidevalt üsna tasa, mulle arusaamatute sõnade ja hüüetega korraldusi. Sestpeale ei liikunud me edasi lihtsalt otse, vaid mitmesuguste loogetega. Üks vastas: jää on sellel kaugusel kaldast nii palju õhem, et see nõtkub koorma all; aga see ei tähenda midagi, kuna sügisel on noor jää väga sitke ja ei murdu nii kergesti.

Mõne aja pärast kõlas juhi lühike hoiatushüüe. Nad peatusid silmapilguks, nagu sügavaks hingetõmbeks, - kuid vaid lühikeseks silmapilguks. Jää oli seismajäämiseks liiga õhuke. Siis aga liikusid nad nii kiiresti edasi, kui libisev samm lubas. Justkui hinge kinni pidades liuglesid nad edasi. Umbes 50 kuni 60 sammu pärast vähendati kiirust. Oma küsimuse peale sain vastuse, et on tekkinud läbi kogu väina ulatuv lõhe ja nüüd tuli nii kiiresti kui iganes võimalik ületada jää üsna õhukesed servad, et need ei murduks. Jää olevat vaevalt pool tolli paks. Tahtmatult mõtlesin ma "Ratsasõidule üle Bodeni järve".

Kolm kilomeetrit oli seljataha jäetud. Need näisid mulle lõputult pikad. Juba lähenes Muhu rand. Siis kõlas eest jälle seesama hoiatushüüd. Nüüd ma teadsin, mida see tähendas. Ja teadmine, et viis inimelu momentaalselt suurimas ohus on, pani mu südame lausa kloppima. Kui olin pidevalt palunud Jumalat meid hoida, siis nüüd seda enam. Ja saime õnnelikult ka teisest praost üle. Vaevalt kümne minutiga jõudsime kaldale. Sügavast südamepõhjast hüüdsid neli noormeest üheaegselt: "Jumal tänatud!". Oli näha, et asi oli olnud ohtlikum, kui nad olid arvanud.

Mis ma neile maksma pidin, seda ma enam ei mäleta. Igatahes polnud sellel mingit seost sellega, et nad olid oma elu ohtu pannud. Aga nad ei võtnud ühtki kopikat enam, kui oli kokku lepitud. Nad aitasid mul veel laenata taluhobust läbi Muhu Kuivastusse Suure väina äärde sõitmiseks. Ma ei tea, millal nad ise koju tagasi jõudsid; küllap juba veidi kindlama jääga. Mina sõitsin tänuliku südamega läbi kuuvalguse Kuivastusse.

Laupäev, 23. oktoober 2010

Vanu uudiseid

Salapiiritus silgutünnides.
Üleeile tabati Orisaare sadamas 350 liitrit salapiiritust, mis oli peidetud 7 silgutünni. Piirituse leidsid piirivalvurid kaupade revideerimisel, mis olid määratud laadimisele aurik "Gustavile".*

Postimees 27.08.1932 lk 5

* Huvitav oleks teada, kuhu see piiritus jõudma pidi. Soome alkoholi keeluseadus lõppes sama aasta aprillis.



Orissaare pritsimaja.
Orissaare aleviku tuletõrjeühing (sinna kuulub ka ümbruskonna mehi) on otsustanud asuda sel suvel ehitama omale pritsimaja. Maa-ala selleks oli muretsetud juba ammu, nüüd on saadud üle ka rahalisist raskusist.

Postimees 16.06.1935 lk 6


Reede, 22. oktoober 2010

Väinatamm sõjakeerises 1941

http://www.youtube.com/watch?v=rrkGI_l8dFs&feature=related

Klipi viimasel veerandil (täpsemalt 7:21) on näha Väinatammi ületamist Saksa üksuste poolt.

Neljapäev, 21. oktoober 2010

Maasilinna foogtkonna ajalugu 1550-1576

Sissejuhatus Leo Tiigi koostatud raamatust Saaremaa  Maasilinna foogtkonna  maaraamatud 1569-1571

Allolev lõik on osa raamatu sissejuhatusesest ja käsitleb Maasilinna ajalugu Liivi sõja ajal.

Liivimaa vanale poliitilisele olukorrale kujunes saatuslikuks 1558. aasta algul puhkenud Vene-Liivi sõda. Viljandi vana komtuur Wilhelm von Fürstenberg valiti 30.05.1559 ordumeistriks, kuid juba 20.09.1559 sunniti ta intriigidega oma kohta loovutama Gotthard Kettlerile, kes 1561. aasta novembris sõlmis alistumislepingu Poolaga, mis tähendas Liivimaa orduriigi lõppu. Ainult Maasilinna foogtkond oma saarelise asukoha tõttu jäi mõneks aastaks iseseisva üksusena sealse foogti Heinrich Wulffi (saksa keeles Heinrich von Lüdinghausen, genannt Wulff) valdusesse.
Nii W.v.Fürstenberg kui ka tema sugulane Heinrich Wulff pärinesid Westfaalist ja olid noorena tulnud Liivi ordu teenistusse. Esimene oli komtuuriks Ascheradenis, Dünaburgis ja Viljandis, teine Kandaus ja alates 1550. aastast Maasilinnas. Heinrichi vend Rutger Wulff oli Pärnu viimaseks komtuuriks kuni 1561. aastani ja onupojad Curdt ning Goswin järjestikku läänimeesteks Maasilinna foogtkonnas, õepoeg Heinrich Werde oli Suur-Kihelkonna ehk Pajumõisa valtsejaks (Amtmann) kuni onu 1562. aastal andis temale lääniks poolteist vakust (Undva ja Köruse), millest kujunes välja Tagamõis (varemini Nemmal). Ka õepoeg Caspar Erede oli tegev Saaremaa.
Heinrich Wulff oli tulnud Liivimaale umbes 1510. aastal ja 1550. aastal saanud Maasilinna foogtiks, kus olukord läks keerukaks alles Vene – Liivi sõja puhkemisega.
Tema naabruses olnud maavaldused kuulusid Saare-Lääne piiskopile Johann von Münchhausenile, kes paistis silma ka suure ärimehena ning suutis ette aimata sõja võimalikke tulemusi. Juba 26.09.1559 müüs ta kõik oma valdused (Saare-Lääne piiskopkond ja Pilteni piiskopkond Kuramaal) Taani kuningale Frederik II-le 30 000 taalri eest ja lahkus oma vallasvaraga peatselt Saaremaalt Läände. Frederik II andis ostetud valdused oma vennale hertsog Magnusele, kes 1560. aasta aprillis Saaremaale tuli, kuid seal majanduslikult pillajaks ning poliitiliselt saamatuks osutus, tagasi venna juurde purjetas ja sealt 1561. aasta mais venna poolt määratud ametnikega uuesti Kuressaarde tuli. Frederik II oli ilmselt huvitatud Maasilinna foogtkonna omandamisest ja kui sealne foogt ennast enam kindlana ei tundnud ega suutnud mitme võimaliku ostja hulgast kõige soodsamat valida, siis nõustus kuningas foogti ja tema foogtkonna oma kaitse alla võtma. Juba 1562. aasta detsembris on Heinrich Wulff oma kirja allkirjas kasutanud tiitlit – Taani kuninglik asehaldur Maasilinnas ja juuni 1563 sai ta teate, et on kuninga poolt nimetatud asehalduriks Liivimaal, kellele allusid seega kõik ostetud alad Läänemaal, Saaremaal ja Kuramaal. Vahepeal oli kuninga sekrerär Fridrich Gross 1562. aasta detsembris uurinud Saaremaa piiskopiliku poole majandusolusid ja tulude süsteemi ning 1. märtsil 1563 alustas läbirääkimisi Maasilinnas, mille põhjal koostas ülevaate ka selle foogtkonna tuludest, mis ilmselt pidi olema eeltööks foogtkonna ostuhinna määramisel.
23. aprillil 1563 dateeritud ülevaadetest nähtub, et foogtkonna alad jagunesid kuueks ametimõisa piirkonnaks:
1. der Hoff form Schloss (Maasi mõis)
2. der neue Hoff (Uuemõis)
3. Holm Hoff (Saaremõis)
4. Hoff vf Mohn (Muhu Mõis)
5. der Hoff vf Tageden (Pühalepa mõis Hiiumaal)
6. der Hoff vf Kilkunden (Pajumõis)

Adratalusid koos vabatalude ja rootslaste omadega kokku oli 689 ja rootslaste maid arvestamata oli talude kasutuses 718 ½ adramaad, lisaks sellele oli tühje adramaid kõigis ametkondades. Pundenikke oli 22, üksjalgu 332 ning vabadikke umbes 420. Mõisapõldu oli kõige rohkem Muhus ning kõige vähem Paljumõisal, ülejäänud neljal enam-vähem võrdselt, umbes kaks-kolmandikku Muhu mõisa põldude suurust. Foogtkonna tulude summa on hinnatud 6096 taalrile aastas.
Aga juba 31.07.1563 kuulutas Taani kuningas koos Lüübeki linnaga Rootsile sõja, mis sidus Heinrich Wulffi kui asehalduri Kuressaarega kui residentsiga, kus tuli lahendada sõjaga seotud küsimusi, palgata ja varustada sõjaväge ning organiseerida eeskätt saareliste valduste kaitsmist. Taanist suurt abi ei saadud ja seetõttu püüdis asehaldur kulusid katta kohalikest tuludest, oma varandusest ja lõpuks ka päris suurtest laenudest kuni võlausaldajad ärevile läksid ja asehalduri maksevõime ammendunud oli. Mais 1568. aastal on ta ainult endine asehaldur, 1569. aasta aprillis on ta Suur-Kihelkonna mõisas ja aasta hiljem Riia lähedal Tukkumis.
Korduvalt taotleb ta Frederik II-lt raha, kuid see jääb saamata. Lõpuks jõuab ta oma sugulaste juurde, elab seal ülalpeetavana kuni sureb 29. mail 1574 Füchteinis, Ruhri jõe ääres. Seejärel pöörduvad sugulased Taani kuninga poole, kuid saavad vastuseks, et Maasi foogtkond kuulus ordule, mitte sealsele foogtile, kes oli ainult ordu teenistuja; asehaldurina tehtud kulutused võivad tulla tasumisele kui need on kirjalikult tõestatud. Edasise kohta puuduvad teated, kuid nii palju on selge, et Maasilinna ostu-müügilepingute projekte Frederik II ei kinnitanud ja meie ajaloo kirjanduses korduvalt mainitud 1564. aasta müügiakt jäi ainult projektiks ning Heinrich Wulff ei saanud kuningalt ei 15 000 taalrit, ei lääni ega ka mitte 500-taalri suurust iga-aastast pensioni. Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563-1570) oli riiki rängasti koormanud ja riigikassa tühjaks teinud, mis sundis ka kuningat kulutusi säästma. 31. juulil 1563 väljakuulutatud sõda puudutas ka meie saari üsna rängalt. Juba 1563 aasta septembris vallutasid rootslased terve Hiiumaa, nii endise piiskopiliku lääneosa (Käina kihelkond), mis kuulus hertsog Magnusele ostetud alade kooseisu ja järelikult Taanile, kui ka Maasilinna foogtkonda kuulunud idaosa ehk Pühalepa kihelkonna.
Järgmisena tegid taanlased 1566. aasta suvel Saaremaalt Christoffer Valkendorfi juhtimisel laastamisretke Hiiumaale mis ulatus välja kuni Ristnaotsa kaluriteni, kuid tõmbus peatselt tagasi ja vasturetke kartes purustas Maasilinna, et seda mitte vaenlasele kannakinnitamiseks jätta. Ometi alustati peatselt selle taastamist ja kaitsekorda seadmist usutatavast vana foogti õhutusel, kes ametlikult oli veel asehalduriks Kuid seda polnud kauaks. Klaus Kursell tuli Tallinnast rootsi laevastikuga Maasilinna alla ning paari päeva pärast, 14.08.1568 see kindlus kapituleerus. Kohapeal sõlmiti relvarahu kuni järgmise jaagupipäevani (25.07.1569), millega rootslastele langes Maasilinna foogtkonnast Saaremaa idaosa ehk Põide kihelkond ja Muhu saar ning nende valdusteks kuulutati ka juba 1563 aastal vallutatud Hiiumaa tingimusel, et selle lääneosa kui hertsog Magnusele ostetud ja seega Taani valduse vastutasuks võisid taanlased omaks tunnistada Maasi foogtkonda kuulunud Pajumõisa ametkonna Loode-Saaremaal. Seda relvarahu ei murdnud kumbki pool kuni Stettini rahulepinguga (1570) kohustus Rootsi neid vallutusi Taanile tagasi andma, mis toimus järkjärgult ning jõudis lõpule alles 1574. aastal Maasilinna loovutamisega. Mandrilt oli aga üks suurem sõjaretk ulatanud ka Saaremaale ning 11.08.1576 andis Frederik II oma Saaremaa asehaldurile Claus Ungernile käsu Maasi linnus püssirohuga õhku lasta, mille tulemuseks on tänapäevani säilinud varemed.
...

Saaremaa Maasilinna foogtkonna
maaraamatud 1569-1571
allikpublikatsioon

koostaja: Leo Tiik

1800 kaart kus Illiku laid eraldi

http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.2072.3.390:1

A. 1800 kaart:
Stiliseeritud maja sümboliga mõisad, talud tähistatud punktidega stiliseeritud leppemärgiga "Sonnenburg"; mõisa, küla ja kihelkonna piir; teedevõrk, maanteed, külateed; kõlvikute jaotus; vetevõrk, rannajoon u Rannakülast Orissaareni; kaunistatud kompassroos


Fond2072
Nimistu3
Säilik390
Leht

Laupäev, 16. oktoober 2010

Küsimus: kus oli mälestuskivi Aleksander I-le

Leidsin vihje, et Saaremaal oli kunagi mälestuskivi Aleksander I-le, püstitatud kohaliku rüütelkonna tahtel sellesse kohta, kuhu keiser oma jala laevalt maha astudes pani. Rüütelkonna lahkumisega 1939. aastal kadus kusagile ka see mälestuskivi.

Kas keegi teab midagi täpsemalt sellest mälestuskivist: Bruno Pao sõnul käis Vene keiser Saaremaal 1804 ja peale uisuga Väikesest väinast ületulekut istus Orissaare süllas kivi peal - teda oli vastu võtmas Pöide õpetaja.

Maasilinna sadam

http://www.saaremaamuuseum.ee/index.php?action=show&type=story&id=1057

Maasilinna sadama piirjooni        
Pühendatud Leo Tiigi mälestusele

Saaremaal, Väikese väina ääres, Orissaare alevikust 2 meremiili (3,7 km) loode poole asuvad kinnikasvanud abaja nurgal keskaegse Maasi ordulinnuse varemed.

Kahjuks on aastatel 1345-1576 Ida-Saaremaad valitsenud ordulinnust siiani suhteliselt vähe uuritud. Meresõidu ajaloo seisukohalt oli linnusel ka huvitav sadam, mille kohta on veelgi vähem teateid. Maasi foogtkonna majandustegevust hinnates tundub, et soodsa asupaigaga sadamal oli selles täita üsna oluline osa. Peamiselt Ida-Saaremaa mõisate arengus ja Muhu ning Hiiumaaga ühenduse pidamisel. Nappidest teadetest ürikutes ja põgusast käsitlusest ajalookirjanduses hoolimata püüaksime siiski leida Maasilinna sadamale kindlamaid piirjooni, mis aitaksid meid sammukese edasi ka Ida-Saaremaa keskajaloo uurimisel.

Mitmetes erinevates seostes on allikmaterjali publitseerinud tuntud ajaloouurijad A. Tuulse, E. Blumfeldt, V. Helk, M. Körber, L. Tiik, K. Aluve ja mõned teised Balti sakslaste hulgast. Neile ei olnud põhiprobleemiks sadam, vaid Maasi ordulinnus kui üks oluline võimukeskus Saaremaal.
Meresadama vaatlemisel peab silmas pidama ka vähemalt kahte mõjusat tegurit - veeteede laevatatavust ja tagamaad sadama tegevuspiirkonnas.

Väike väin kui veetee
Esiaja lõpul meresõidu arenedes oli Saaremaa ja Muhu vaheline Väike väin laevatatav (sügavus 4-5 meetrit) ja meelsasti kasutatav veetee. Siit pääses hõlpsasti Pärnusse ja Riiga. Väina (Daugava) ja Pärnu (Embecke) jõelt Skandinaaviasse siirduvad alused navigeeriti terristilise (maamärkide järgi) kohamääramisega nii sagedasti kui võimalik rannajoont jälgides.

Lahtised, puuduliku varustusega laevad vältisid torme, udu ja pimedat aega avamerel ning tugevaid hoovusi avatud rannikumeres, nagu need esinevad Kura kurgus ja Saaremaa läänerannikul. Võib arvata, et Väikese väina ja Soela väina läbimise järel suudeti Hiiumaa Ristna neeme järgi orienteerudes jõuda kindlamini niinimetatud Idatee (Austrvegr) sõiduvetele Soome saarestiku lähistel.

Tollaegsetel laevadel oli üksainus suur raapuri ja selle veonurk pidi valitseva tuulesuuna suhtes sobima laeva kursiga. Seepärast valiti kurss kas läbi Väikese väina või otse läbi Hari kurgu. Väikese väina ääres aga asusid Tornimäe linnus ja sadam, Muhu linnus ja Maapensaare linnus sadamaga. Peale selle paiknesid siin ohverdamiskohad Orineemel (Orinõmme) ja Sorul (siia rajati keskajal ka kabel) ning puhta heakvaliteedilise joogivee allikas Pulli panga lähedal meres, mida laevad kasutasid veevõtmiseks veel 1920. aastatel.

Võimalik, et Väikese väina sadamates pakuti ka laevaparandamise võimalusi ja veetee kasutamine oli mõistlikult maksustatud. See aga tagas merereisi turvalisuse.

Sadama tagamaa. Pöide kui Saaremaa viljaait
Maasilinna sadama peamiseks tagamaaks on kahtlemata olnud Pöide (Horele) kihelkonna saagirikkad viljapõllud, sellest sõltuv tihe asustus ja Saaremaa suhtes varakult sisseviidud läänistussuhted, mis andsid tõuke mõisate arenguks. Leivavili oli ordule eksistentsi küsimus.

Mitmed tunnused lubavad oletada, et Pöide muinaskeskuse Horele (praeguse Ardla küla piirkonnas) sadamaks oli Tornimäe vana kalmistu taga praegu veel maapinnal jälgitav sadamasild. Maakerke tagajärjel on nüüd sadamast mereni 2,2 km ja 116 m pikkune ning kohati 4 meetrit lai sadamasild lebab karjamaal. Usutavasti on see sild esialgu rahuldanud vallutajate vajadusi 13. sajandil ja 14. sajandi esimesel poolel. Sellel ajal ehitati ka Pöide kirik ja selle juurde ordu keskuseks tornlinnus. Tornimäe linnus oli selleks ajaks hävitatud, Kahutsi linnus lõpuni ehitamata ja kohaliku rahva jaoks võis mingi lepingu alusel olla jäetud kasutamiseks Maapensaare linnus süvasadamaga Väikese väina ääres. See sadam oli tol ajal ligi 6 meetrit sügav ja kaitstud lõuna, lääne ja loode suunast valitsevate tuulte eest.

1345. aasta kohta, see on kaks aastat pärast saarlaste jaagupipäeva (24. VII) suurt ülestõusu, mis julmalt verre uputati, on Renneri kroonikas kujutatud, et saarlased sunniti rasketel tingimustel alistuma. Neilt võeti pantvange, sõjariistad (mida enne ülestõusu oli saarlastel veel õigus kanda) kästi ära viia Lihulasse. Maapensaare (Mapenzar) linnus tuli saarlastel karistuseks endil maha lõhkuda ("de scholden se stracks averants worden dartho de vesten Mapenzar dal breken").

Wariberge kroonikas on lisatud, et sama ordumeister Burchard von Dreileben, kes Saaremaal ülestõusu maha surus, "ehitas Saaremaal hea ja tugeva linnuse, mida vend Goswin hiljem suuremaks tegi."

Kroonikatest teame, et saarlased lõhkusid Pöide (algvorm Paida - paene küngas) tornlinnuse ja sinna enam uut ei ehitatud. Seetõttu saab uus, ordualal ehitatud linnus (castrum) olla ainult Maasilinn.
Paratamatult kerkib küsimus: miks ehitati uus ordulinnus Maasi?

Kõigepealt on selge, et Maasis oli ordu jaoks soodsam sadama koht. Siin oli meri sügavam kui Tornimäel ja koged, mis kujunesid pikematel meresõitudel valitsevaks laevatüübiks, said vahetult linnuse alla tulla. Kogedega veeti aga Saaremaalt ära kümnisevilja, peamiselt rehes kuivatatud kõrgekvaliteedilist ja pika säilivusajaga rukist. Pöide kihelkond oli Saaremaal juba tol ajal peamine viljaait.

Maasist oli foogtkonna ametnikel ka hõlpsam sidet pidada Muhu (Koguva) ja Hiiumaa sadamatega Muidugi oli ordul ka võimalus kasutada Kihelkonna Rootsiküla sadamat, eriti Pajumõisa majanduslikuks tegevuseks. 15. sajandi esimesel poolel Kihelkonna sadama tähtsus langes põhiliselt Maasi ja Kuressaare sadamate esiletõusu tagajärjel.

Mõistatusi nimedega
Maasilinnast lääne pool asuvasse kinnikasvanud abajasse voolab praegu süvendatud magistraalkraav. Kunagi oli see Maasi jõgi. Jõe suudmes, paremal kaldal tõuseb kõrgendik, mida kaudseil andmeil kutsuti Maapea saar või sarv. Viimane võib õigem olla seetõttu, et hiljem võõramaalaste poolt kirjapanduna on paikkonna üldisem nimi Masik ja kõrgendiku nimi Mapenzar.

Masik ehk vanas, kohalikus keelepruugis "maasikk" tähendab maanukka ehk sarve. Liivi keeles on sikk sarve tähenduses kasutusel Kura kurgu rannikul tänapäevani. Kroonikates esinev nimekuju Mapenzar võiks tähendada "maapea sarv". Võrdluseks võiks tuua, et 1254. aastal on merenduse jaoks olulise Hiiumaa lõunanuka nimetuseks märgitud Sarwo, mis hiljem mugandub Sõruks. Sama lugu on Sõrve nimekuju etümoloogilise muutumisega. Nende arutluste paikapidavust peaks kontrollima keeleteadlased. Antud ekskurss oli siinkohal vajalik selleks, et siduda Maasilinna samale sarvenukale, mille nimi on Mapenzar. Linnuse ringmüüri alt eendub kirdenurgal tasandatud muinaslinnuse jäänuseid. Seda arvamust peaksid tõestama arheoloogilised kaevamised.

Aga see, et jõesuudme paremal kaldal paiknes keskaegne sadamasild, ulatudes merre, on tõestatud. 1973. aastal uuris ehitusajaloolane Kalvi Aluve seal säilinud sillajäänuseid ja sai puidu dendrokronoloogiliste proovide kaudu puude langetamise ajaks 1545. aasta.

Sadama lähedal seisnud kolmekordse peahoonega ja ringmüüriga Maasilinna ametlik nimetus Soneburg esineb algkujul Szoneborch (1458). Mõnes allikas on kirjutatud Sonneburg - Päikeselinnus. Kust võeti Sühneburg - Patukahetsuse linnus - pole teada. Nime algkujust assotsieerub midagi sarnast Soontagana või Muhu Soonda (Sonetacke) nimega. Kui veel edasi mõelda, et Maasi jõgi pole kunagi suur jõgi olnud, rohkem oli see soone-sugune... Lihtsustatud nimekuju Maansaare on samast tüvest, mis praegu on säilinud Maasi küla ja mõisa nimes.

Kas sadam on märgitud vanadel kaartidel?
Sadamakohti hakkasid merekaartidel ankrumärgiga tähistama hollandlased 1570. aastate paiku. Liivimaad puudutavatel kaartidel on esialgu tähistatud ainult varjusadamakohad. Linnused on mõnikord torniderühmana kaardile kantud. Huvitaval kombel esineb Soneburg sellisena ka pärast tema hävitamist. Sellest aga hiljem.

Kõige vanem Maasilinna ala puudutav detailkaart pärineb 1780. aastast. Seda hoitakse Tartus Eesti Ajalooarhiivis. Sellel kaardil on näha, et linnusest läänes asuv abajas on veeala ja kannab nime Silma laht. Suudmest piiravad lahte Silma kare ja kaks nasva, mis kannavad nime Bokare (Pukid), üle nende on vaiadele ehitatud sild. See võib olla osa kunagisest sadamarajatisest või lihtsalt otsetee Orikülla.

Kunstiajaloolase R. Guleke koostatud plaanil 1880. aastatest on näha, et Silma kare ja Bokare on kokku kasvanud ja maakerge on muutnud lahe poole väiksemaks. Lahte ühendab merega veel vaid väike silm. Linnuse ees reidil kõrgub väike kare - Linna nasv, mis tänapäeval on muutunud sellel pesitsevate veelindude rohkuse tõttu rahvasuus Linnunasvaks.

1970. aastate alguses valmistasid Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse spetsialistid Maasilinna täpse geograafilise plaani. Sellel on ka maapinna punktide kõrgused. Selgub, et Silma laht on täiesti kinni kasvanud ja maapind seal ulatub kohati 30-40 sentimeetrit üle merepinna. Jäänud on vaid Maasi jõekese suue, mis voolab merre Silma kare ja linnuse kõrgendiku kalda vahelt. Jõesuudmest kümmekond meetrit ida poole on märgitud koht, kust võeti uurimiseks endise sadamasilla puitjäänuste proove.

Linnuse lääneküljele on rajatud Eegi asendustalu (1924) ja lõuna pool asunud kalatiigid on kinni kasvanud. Aastal 1875 hakkas Taaliku mõisa rentnik Förster rajama Maasilinnast kolm kilomeetrit loode suunas uut sadamat, mis kuni 1932. aastani oli Pöide majanduspiirkonna peamiseks sadamaks.

1985. aasta talvel arutati Maasilinna sadama probleeme Eesti Meremuuseumis. Käesolevate ridade autor osutas tookord võimalusele, et Maasilinna reidi põhjasavis võib leiduda keskaegsete laevade jäänuseid, kuna linnuse juures pole selle hävitamisest saadik tehtud olulisi kaevamis- ega ehitustöid ja arheoloogiline aines on säilinud suhteliselt puutumatult. Sama aasta suvel korraldati lühiajaline ekspeditsioon olukorraga tutvumiseks. Allveesukeldujad avastasid pärast mõnetunnilist otsingut vee all ühe huvitava laeva säilmed.

Osa ajaloost avaneb laeva kaudu

Väiksemate paatide randumiseks ja hoiupaigaks sobis lihtne valgma või suurematele paatidele kalidega varustatud lauter. Ühemastilisi laevu veeti maale vintside, talide ja suuremate veerpakkude abil. Suuremad laevad vajasid aga sadamat. Lihtsamad laevasillad ehitati keskajal vaiadele või kividega täidetud kärjekastidele. Kaubalinnade suursadamad rajati tahutud kiviplokkidest ja varjati lainemurdjate muulidega. Neis paigus, kus laevad ei saanud madala vee tõttu randuda, toimetati laadimist-lossimist lamedapõhjaliste mahukate paatidega.

Põgusate vaatlustulemuste põhjal võib esialgu väita, et Massilinnal oli sadam, mis algul oli ehitatud jämedatele vaiadele ja hiljem täiendatud kärjekastidega. Viimaste kivihunnikud on jää merepõhjale laiali lükanud. Muuli otstarvet täitis siin kivikare, millele hiljem on moodustunud Linnakare.

Peamine laevatüüp, mis 15.-16. sajandil mereäärseid linnuseid külastas, oli rannasõidulaev "schute", mida meil on eestindatud kuudiks, kuid sisuliselt oli see uisk. Käesolevas loos pole laeva nimetus väga oluline ja meeleldi kasutaks sõna "schute", sest selle nime all oli ta Läänemere sadamais tuntud ja esineb tihti algallikais.

Maasilinna sadama reidi põhjasavist, ligi kolme meetri sügavusest 1986. aastal lahtikaevatud ja järgmisel aastal ülestõstetud laevavrakk osutus samuti schuteks. Säilinud põhjaosa kaarte vahelt leiti veel kivistunud lubjakänkraid, mis lubavad arvata, et laev vedas linnuse laiendamise ja kindlustamise ehitustööde jaoks tavalist, paekivist põletatud lupja, mis tookord, 16. sajandil, oli sama väärtuslik ja asendamatu nagu praegu tsement. On teada, et Maasilinnust ehitati mitmes järgus. Isegi piklik, laiendatud elutorni tüüpi peahoone on ehitatud kahes järgus.

Läänepoolne 20,8 meetri pikkune, kahe piilariga osa on vanem ja sellele on hiljem lisatud 26,1 meetri pikkune vanema järguga ühelaiune (12,2 m) juurdeehitis. Hoone oli vähemalt kolmekorruseline, millest ahervaremete all on veel säilinud ainult esimene korrus. Peahoonet piiras erineva kujuga nurgatornidega ringmüür, mis annab tunnistust mitmel ajajärgul toimunud ehitustöödest.

Enne Liivi sõda ja veel sõja ajal ehitati müüri kõrgemaks ja tugevdati. Kohalikud lubjaahjud ei suutnud nähtavasti lubjatarvet rahuldada ja seepärast veeti laevadega lupja mujalt (põhiliselt Hiiumaalt) juurde.

Tavaline schute kandis kuni 30 lasti (62 tonni) lupja. Ülestõstetud, lupja vedanud laeva mahtuvus võis olla 23 lasti. Selle ehitamiseks olid puud maha võetud 1543. ja 1546. aastal. Nii näitas prooviketaste dendrokronoloogiline uurimine. (1991. aastal korraldati radiosüsinikumeetodil täiendavad uuringud, mis näitavad laeva varasemat ehitusaega 15. sajandi lõpus. Kahe proovi suur lahknevus teeb need aga esialgu väheusaldatavaiks.)

Millal laev hukkus, pole teada. Üheks uurimistöö pidepunktiks võiks olla asjaolu, et laeva ülemistel puuosadel leidub põlemise jälgi. Laeva hukkumise fakti juurde võiks tuua näiteks katkendi ühest kirjast Kuramaalt, mis on dateeritud 13. novembril 1549 ja saadetud Saaremaale foogt Herman von Dünsstorffile: "Täna saime Teie kirja teatega, et meie DAGEDISCHE KALKSCHUTE on Saaremaa rannas karile jooksnud. Peame nüüd laskma uue ehitada. Palun teatada, kas on midagi päästetud purjest, taglasest ja tõuvärgist ning kas oleks otstarbekam uus ehitada siin Kuramaal või Saaremaal."


Võimalik et sellele kirjale järgnes Maasilinna laeva ehitamine.
Maasilinn kui ordufoogti võimukeskus toimis enne Liivi sõda ka üsna tugeva majandusüksusena. Talle allusid Maasi mõis, Uuemõis, Saaremõis (võttis enda alla kogu praeguse Laimjala valla territooriumi), Muhu Suurmõis, Pühalepa mõis Hiiumaal ja Pajumõis Kihelkonnal, kokku 690 talu, 420 vabadikukohta ja 332 üksjalakohta. Neilt saadud tulud moodustasid 6100 taalrit aastas.

Selle summa võrdluseks võiks tuua samaaegse müügitehingu - Saaremaa piiskop Johann Münchhausen müüs oma piiskopkonna ja Pilteni piiskopkonna Kuramaal enne mihklipäeva 1559 Taani kuningas Frederik II-le 30 000 taalri eest. Maasilinna valdusi tookord ei müüdud. Need läksid vaikselt Taani riigi kaitse alla 1562. aastal ja kui järgmisel aastal Taani kuulutas Rootsile sõja, resideeris foogt Heinrich Wulff juba Kuressaare lossis kui Taani riigiametnik.

Foogti kerge ümberasumine on seletatav ehk ka sellega, et foogtkond kuulus ordule, mitte foogtile. Tegelikult aga ordu lagunes ja Seitsmeaastase sõja jooksul 1563-1570 nägi Maasi hulga näguripäevi.

On täiesti võimalik, et selle sõja käigus hukkus ka 1987. aastal ülestõstetud Maasilinna laev. Selle säilmed pakuvad merendusajaloolastele ehituslike iseärasuste tõttu suurt huvi. Selle laevaleiuga tõusetusid aga ka Maasilinna ja sadama ajaloo valged laigud.

Oli näiteks vaja teada, kuipalju inimesi elas Maasilinnas ja kas nende hulgas oli ka laevnikke. Selgus, et 1563. aastal, kui sõda algas, elas Soneburgis 80 inimest (kõrgemaid ametimehi 9, nende teenreid 8, sõjasulaseid 25, relvureid 3, majanduspersonali 24 ja asehalduri teenreid 8). Midagi pole öeldud laevameeste kohta. Väga võimalik, et need kuulusid rannatalupoegade hulka.

Maasilinna laeva hukkumise võimalusi vaagides peab silmas pidama, et septembris 1563 vallutasid rootslased Hiiumaa. Järgmisel aastal vallutasid nad Koluvere linnuse ja tahtsid tulla sõjaga Saaremaale, kuid jääolud ei lubanud. 1565. aastal vangistasid rootslased Hiiumaal Saaremaa mõisamehi ja saatsid need Tallinna. Järgmisel aastal tegid taanlased Saaremaalt Hiiumaale rüüsteretki. Tõmbusid seejärel tagasi, kuid kartes kättemaksu, tühjendasid Maasilinna ja purustasid selle osaliselt, et mitte võimaldada vaenlasele kannakinnitamist. Selles melus võidi ka põletada oma laev, mis seisis linnuse ees reidil talvekorteris; Õnneks vaenlast aga ei tulnud ja peatselt algasid linnuses jälle taastamistööd.

Augustis 1568 tuli aga Tallinnast Rootsi laevastikuga Maasilinna alla ajaloost tuntud mõisameeste pealik Klaus Kursell. Linnus alistus talle. Pärast vaherahu anti linnus 1574. aastal taanlastele tagasi.

1575. aastal vallutas Soneburgi hertsog Magnus ja linnuse tagasivõtmisel tekkis selles suur tulekahju. Taani asevalitseja Claus Ungern teatas kuningale, et linnus on nüüdsest võitlusvõimetus seisukorras. Taastamistöid polnud võimalik teha, sest mandrilt ähvardas Saaremaale tungida Ivan Julma sõjaväge.

1576. aastal tuligi mandrilt suurem sõjaretk Saaremaale ja 11. augustil andis Taani kuningas Frederik II Sophieholmi lossist oma asehaldurile Saaremaal Claus Ungernile käsu Schloss Sonneburg püssirohuga õhku lasta. Käsk täideti.

Sellest saadik seisab linnus varemeis ja endine sadam looduse poolt tasandatuna.

Purustamata jäi aga ringmüüri kirdepoolne nurgatorn. See jõudis veel paarisaja aasta jooksul meremärgina merekaartidele.
1804. aastal on punase katusega kivitorn viimast korda Muhu väina kaardil välja joonistatud. Saaremaa ajaloouurija Martin Körber on kirja pannud legendi, mille järgi muhulased on ühel pimedal ööl selle torni härgadega maha kiskunud. Jutul võib tõepõhi all olla, sest 18. sajandi lõpukümnenditel, kui Saaremaal seati sisse tugev piirivalve, asus kordon ka Orissaares ja võimalik, et tornist käidi jälgimas muhulaste salakaubavedu.
Maasilinna ringmüürist ja tornide varemeist veeti aastatel 1894-1896 suur hulk kive Väikese väina tammi kehandisse. Sama tamm sulges ka Väikese väina kui laevatee. Purjejahtide ja kaatritega pääseb veel vaid väiksesse Orissaare külalissadamasse. Maasilinna tulevik aga on veel hoopiski piiritlemata.
BRUNO PAO,    Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 - 1996

Reede, 15. oktoober 2010

Tammi ehitamise rahastamine ja probleemid

http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=2690/new_eri_artiklid_269003

1865. aastal valmivad esimesed tammitee kavandid. Ühe kava järgi tuleb tamm pealt 13 jalga lai, 7 jalga kõrge. Koos 15 versta postmaantee rajamisega üle Pädaste, Suuremõisa, Orissaare ja kahe 250 rubla maksva võõrastemaja ehitamisega on eelarve 65 000 rubla. Teise, Pädaste paruni von Stackelbergi kava ja eelarve järgi läheks tamm maksma 78 000 rubla, veel ühe teise plaani järgi 60 000 rubla. 19. septembril 1866 otsustab väina komisjon, et tamm tuleb ehitada Saare ninast üle Tõnno laiu, tammi alus peab olema kividest ja 7 jalga kõrge, vaiadega kinnitatud ja 27 jalga lai. Iga 300 sülla peale tulevad möödapääsukohad loomadele ja vankritele, nii et tamm 6 sülla pikkuselt on 9 sülda lai. Paralleelselt tammiga tuleb teha pistanditest ja hagudest aed ja kivi äärde kadakad, mille vastu jääb peatuma liiv. Mõlema silla otsa tulevad vahimajad. Selle plaani järgi läheb ehitus maksma 28 000 rubla.
Kehtestatakse tammimaks: 5 kopikat iga jalakäija ning 15 kopikat hobuse eest.
Tammiehituse rahaasjad on segased. Pole päris selge, palju tammiehitus ikkagi maksma läheb ja millise projekti järgi tammi ehitatakse. 1868. aastal saadakse riigilt Väinatammi ehitustööde jaoks 14 250 rubla, tammi ehitamise fondi maksavad raha ka kõik Muhu ja Saaremaa mõisad. Tööde ettevõtja, Kuivastu parun Arthur von Buxhoeveden võtab lisaks veel ka laenu, 1960 rubla. Ehitusjärg on aga 1870. aastaks vaid nii kaugel, et plaanis alles tammi täitematerjali varumiseks vajaminevate laoplatside ehituse ettevalmistamine. Nagu hiljem selgub, raiskas von Buxhoeveden tema kätte usaldatud riigi raha ära.

1876 saab Saaremaa maamarssaliks Oskar von Ekesparrel, kes tammi ehituse ohjad enda kätte haarab ja riigilt uut raha välja kaupleb. Lõpuks kirjutab tsaar Aleksander III ehituse alustamise otsustele peale "Saagu tehtud!" ja 1892 algavad jää pealt Väikese väina tammi ehitamise geoloogilised uuringud. Lõplik projekt saab valmis alles 1895. aasta juulikuus, kui pool tammi juba valmis.

Tammi ehitamise ametlikuks alguseks loetakse 2. juulit 1894, kui Liivimaa kuberner ja tammiehituse komitee esimees kindralleitnant Mihhail Zinovjev asetab Orissaare lähedal Kinda laiu rannas nurgakivi. Kihelkonna laulukoor laulab keisrilaulu, suurtükkidest lastakse aupauku.

25. oktoobriks on tammist valmis 60 meetrit, asjaajamist esindaval mõisnikul on järjekordselt rahaprobleemid, talupoegade nõudmisel võtavad töö korralduse üle Kuivastu postijaama rentnik Pontus Wernhoff ja Roomassaare sadamat ehitanud insener Nazarov.
Talvel raiutakse tammi trassil jäässe kanal, uputatakse sinna oksi ning veetakse peale kive. Kive toodi põldudelt, kivivaredest ja Muhu linnusest ning Maasi ordulinnuse ringmüürist. Kevadel tulid lamedapõhjalistel kiviveopaatidel appi ka teiste Saaremaa randade mehed.
Kolme sülla (ehk siis umbes kuue ja poole meetri) laiuse tammi kahe meetri eest maksti meestele tolle aja kohta väga head raha, 50-60 rubla kullas. Selle raha eest võis osta neli head lüpsilehma või maksta renditalu aasta rendi. Kokku oli vaja tammi ehitada 1625 sülda ehk 3470 meetrit.
Aasta lõpuks oli kõvasti üle poole tammi valmis. Projekti järgi oli ehituse kestuseks ette nähtud kolm aastat. Saarlaste ja muhulaste rahateenimise isu andis aga lootust, et tamm valmib kahe aastaga.

Tammile nurgakivi pannud Liivimaa kuberner Zinovjev sureb 2. detsembril 1895 teel Peterburist Riiga Gatshina jaama perroonil südamerabandusse.
Väinatammi tulevad 1896. aasta 15. juulil avama Zinovjevi lesk ja Liivimaa uus kuberner Vladimir Surovtsev. Kuberner ja kuberneri lesk sõidavad üle silla. Parun Buxhoevedeni juures on õhtusöök. Muhu rannas peetakse suur rahvapidu.

Esimese kuu saab üle tammi sõita tasuta. Siis kehtestatakse tammimaks: iga jalakäija pealt 5 kopikat, hobuse pealt 15 kopikat. Esimene auto sõidab üle tammi kümme aastat pärast selle avamist.
Kohe alguses oli selge, et vastvalminud tamm sai liiga kitsas - viie meetri laiuse (äärepostid võtsid poolteist meetrit tammi laiusest maha) silla peal oli juba laia hobuvankrikoormaga tegu, et üksteisest mööda saada. Samuti hakkas tamm kohe ka vajuma.
Talvel oli tamm pea läbitamatu - kõrgvesi käis tugeva tuulega üle ja tammi kattev vedel savi muutis mülkaks. Nii tuli kohe alustada ka tammi remondi- ja laiendustöödega.

1938. aasta kevadel hakkab üle tammi sõitma autobuss, tamm tuleb ehitada veelgi laiemaks. 1949 ehitatakse kalade läbipääsuavad. 1960 saab tamm asfaltkatte. Hiljem on tammi aeg-ajalt üha enam laiendatud ja täiustatud, tänaseks on kunagine kitsuke tammitee 24 meetrit lai, korraliku teekatte, möödapääsutaskute ja kindlustusega.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Muhu muuseumi materjale, Ago Rullingo tekste kogumikes Väinatamm 100 (Muhu muuseum 1996) ja Muhumaa. Loodus. Aeg. Inimene (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2001)

Väinatammi õnnistamine 27 ...

Väinatammi ehitustööd. R ...

Väinatammi ehitamine

http://www.mkm.ee/8686/

Väikese väina tamm


Väikese väina tammi ehitamine on seotud 17. sajandil Rootsis kehtestatud postikorraldusnõudega. Nimelt viidi Eesti- ja Liivimaal 1638. aastal ellu kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse postimäärus. Selles öeldi: "Meie Christina, Jumala armuga Rootslaste, Gootide, Vendide valitud valitsejanna ja Pärija - Vürstinna /-/ teeme teatavaks, et pärast seda, kui Meie armuliselt oleme heaks arvanud seada sisse kõikidesse provintsidesse üle kogu meie riigi kindla ja korrapärane post /-/ Antud meie lossis, Stockholmis, 20. veebruaril, aastal 1636".
jkjlhjhjkghjklhjkhjk
Kuninganna Kristiina. Sébastien Bourdoni maal aastast 1653.
Kindralkuberner Gustav Kurcki 1669. aasta kirjas seisis, et post peab käima "iga nädal üle Suure väina Pärnu ja tagasi". Posti vedamiseks kujunes ajapikku välja kaks liini: saarte vahel Orissaare-Vahtna ning Muhu ja mandri vahel Kuivastu-Virtsu.

Suure ja Väikese väina ületamiseks kasutasid posti viivad mehed erinevaid aluseid. Lisaks postile veeti üle ka inimesi ja hobuvankreid.
1845. aasta Saaremaa maapäeval tõsteti väinadest ülesõidu küsimused siiski päevakorda. Peterburi postidepartemangu I ringkonna inspektor von Dreilingi aruandes seisis muuhulgas, et Väike väin takistab postiühendust suuremal määral kui Suur väin. Madal veetase ei võimaldanud siin suure paadi kasutamist. Seitse aastat hiljem jõudis maapäeval moodustatud komisjon seisukohale, et kõige õigem oleks Muhu ja Saaremaa vahele ehitada tamm. Kindla otsuseni jõuti alles 1865. aastaks. Vaidlusi oli tekitanud projekti soolane hind. Samuti käis maapäeval peetud arutlustest läbi argument, et Saaremaal ei toodeta piisavalt palju kaupa. Järelikult ei saaks tammi ehitamist riigivõimudele põhjendada kaubavedudega.

1866. aasta sügisel määras väina komisjon kindlaks tammi rajamise asukoha ja ehitamise lähteandmed. Töödega otsustati alustada Saaremaa-poolselt kaldalt. Põhjuseks toodi asjaolu, et tammi täitematerjal olevat seal paremini kättesaadav. Tamm kavatseti valmis ehitada kolme aastaga. Ehitustööde maksumuseks arvati minevat umbes 28 000 rubla.

Tööd alguses libedalt ei läinud. 1868. aastal saadi riigilt väinatammi ehitamiseks 14 250 rubla ning samal ajal tehti algust tammi täitematerjaliks vajalike kivide varumisega. Ehitamise kavatsustest palju kaugemale ei jõutud. Tööde algjärgus soikumise olevat põhjustanud Kuivastu parun Buxhoeveden, kes kuulu järgi raiskas ära riigi poolt tammi ehitamiseks määratud raha.

1876. aastal Saaremaa maamarssaliks saanud Oskar von Ekesparrel võttis väinatammi teema riigivõimude ees uuesti üles. Kaheksateist aastat hiljem alustati lõpuks ehitustöödega. Tammi ehitasid Muhu ja Saaremaa talupojad, kellele selle eest palka maksti. 20. veebruaril 1896 kirjutas ajaleht Saarlane, et tammitööl olevat üle 200 inimese. Muhu Linnuse küla mehed olid väljas kogu külaga. Ühe sülla tammi eest maksti kuni 50-60 rubla kullas. Selle raha eest võis osta neli head lüpsilehma. Kokku oli tammi pikkus veidi üle 1600 sülla.

Umbes 3,5 km pikkune tamm ehitati Väikese väina ühte kõige madalamasse kohta. Tammi vajumise vältimiseks ja põhjas voolava liivsavi sidumiseks rajati selle kividest alus haokubudele. Hõlpsalt kättesaadava täitematerjali hankimisel hävitati suures osas Muhu maalinna vallid. Kive võeti ka Maasi ordulinnuse ringmüürist. Kokku läks tamm maksma 106 000 rubla.

1896. aasta aprillis jõuti ehitusega nii kaugele, et tammist võis juba jalgsi üle käia. Väinatammi avamine toimus 27. juulil 1896. Pärast tammi sisseõnnistamist oli sõit üle selle üks kuu prii. Seejärel hakati igalt jalakäijalt ületuse eest võtma 5 kopikat ja hobuse pealt 30 kopikat.


Kasutatud allikate loetelu:
Eesti Post. Ajalugu.
http://www.post.ee/index.php?id=1095, 20.03.2005
Piidel, E. (2001) Koguva ajalugu. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Rullingo, A. (2001) Muhumaa. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Neljapäev, 14. oktoober 2010

I Maailmasõja merelahingud Suures Väinas, paar episoodi seotud Orissaarega

http://www.virtsu.ee/ajalugu/1ms_albion.html

1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas.

Operatsiooni toetamiseks loodi spetsiaalne Saksa avamerelaevastiku üksus, mida juhtis viitseadmiral Ehrhard Schmidt (tema juhtimisel oli toimunud saksa laevastiku läbimurre Liivi lahte augustis 1915). Dessandi maabumiskohaks valiti Tagalaht Saaremaa looderannikul, sest see oli piisavalt suur ja kaitstud läänetuulte eest. Dessandiohtu Tagalahes olid ette näinud ka venelased - lahe sulgemiseks oli ehitatud patareid Undva ja Ninase poolsaarele. Operatsiooni algus viibis tormiste ilmade tõttu Läänemerel, nii et laevastik ei saanud merele enne 10. oktoobrit.

Vene sõjalaevastiku Liivi lahe merejõududes oli 116 laeva. Saaremaa kaitsel oli 3 rügementi, milles pidi kirjade järgi olema 24 000 meest, kuid tegelik arv oli väiksem (vene allikad märgivad 12-15 000 meest). Tagalahte kaitsesid patarei nr. 45 Undva ninal (Hundsort, neli 152 mm Canet suurtükkki) ja patarei nr. 46 Ninase polsaarel (Ninnas, samuti neli 152 mm Canet suurtükki). Suure väina lõunapoolne sissepääs oli kaitstud tugeva patareiga nr. 36 Võikülas (Voi) Muhu saarel (viis 250 mm Durlacheri suurtükki) ja patareiga nr. 33 Virtsus (Werder) (neli 152 mm Canet suurtükki). Patarei nr. 43 Sõrve säärel (Zerel) suutis tule all hoida tervet Irbeni väina (neli 305 mm suurtükki). Kokku 16 patareid saartel ja Lääne-Eestis.

Sõja algusest saadik olid venelased paigutanud Liivi lahte ligi 10 000 miini, lisaks sakslaste miiniväljad Suurest väinast lõuna pool umbes 1300 miiniga. Vene lennuväljadel (Lebara, Kielkond, Arensburg) oli umbes 50 vesilennukit ja 10 tavalist Nieuport lennukit. (Teistel andmetel kokku 30 lennukit).

Halvad ilmastikuolud takistasid saksa lennukite pommituslende, kuid siiski õnnestus 1., 5., 9. ja 10. oktoobri öösel visata kokku 5 900 kg pomme Sõrve säärele, Heinastele? (Hainasch) ja Pärnule. Ööl vastu 1. oktoobrit rünnati Sõrve sääre 305 mm patareid. Seal sai kahjustada üks pommihoidla ja kui kogu patarei meeskond mürske ümber laadis teise hoidlasse, lahvatasid hoidlas seletamatutel põhjustel leegid ja toimus plahvatus. Surma sai 110 soldatit ja 7 ohvitseri, vigastatuid oli 60. See kaotus kahjustas oluliselt patarei võitlusvõimet. Ööl vastu 9. oktoobrit tekitas pommitamine patareis väiksemaid purustusi, kuid oluliselt vigastati Mõntu sadamas seisvat aurikut General Zimmermann, mis hiljem uputati Suure väina laevateele.

Saksa lennukitelt üritati ka torpeedorünnakuid vene laevadele, kuid selle takistuseks sai madal vesi - lennukilt heidetud torpeedod põrkasid vastu põhja ja purunesid või eksisid kursilt. Vajalik olnuks vähemalt 10-11 m sügavus.
Saksa avamerelaevastik (Hochseeflotte)

10. oktoobriks oli laevastik koos ja varustus laaditud: transpordilaevad Liibavis, sõjalaevad Danzigis. 11. oktoobril sõideti merele, läbikäigud miiniväljadest olid tähistatud tulelaevadega. Tormine ilm oli seganud ka miinitraalerite tööd, seetõttu töötasid need vahetult konvoi ees. Ja poolel teel jõudiski põhilaevastik neile ohtlikult lähedale. Traalide järgi ootamine oleks mitme tunni võrra edasi lükanud maabumist ja sellega vähendanud üllatusrünnaku efekti. Admiral Scmidt otsustas riskida ja jätkata teed ilma miinitraalideta. Risk õigustas ennast, merel ükski laev miinidele ei sattunud. Alles positsioonidele asumisel Tagalehe piirkonnas sõitsid Bayern ja Grosser Kurfurst miinile, kuid jäid rivvi.

12. oktoobri hommikul kell 5 (5.30 - Scheer) olid laevad Tagalahes. Lahingulaev Bayern (kaheksa 380 mm suurtükki) ja ristleja Emden sundisid vaikima Tohvri patarei Hiiumaal. Pärast kolmandat kogupauku laevadelt laskis patarei meeskond suurtükid õhku ja põgenes. Ka Undva ja Ninase patareid vaikisid kiiresti. Torpeedopaadid sõitsid läbi Soela väina.

14. oktoobril uputati hävitaja Grom, millelt saadi miiniväljade kaardid. (V. Beekmani mälestustest 17. oktoobri lahingu kohta: "Saksa minitraalerid näisid teadvat täpseid miiniväljade piire. Selge, et siin on reeturid mängus!").

Friedrich der grosse, König Albert ja Kaiserin läksid pommitama Sõrve patareid. Tulevahetus kestis pimeduse saabumiseni. 15. oktoobri varahommikuks lõpetati miiniväljade puhastamine Soela väinas. Sõrve patarei kapituleerus.

"Moonsundi lahing. September. 1917"V. Tšekalovi maal, 1955

17. oktoober - Moonsundi lahing
7.00 - saksa 3. eskaader võttis kursi Suure väina poole
7.22 - Vene laevastik avas tule, sellega ühines Võiküla rannapatarei.
8.12 - Slava on vaikselt nihkunud lõuna poole Viirelaiu ja Virtsu vahele ja avas tule. Sakslased on teinud väikese valearvestuse - Slava suurtükituli ulatub 24 km kaugusele (?), saksa laevade oma ainult 22,4 km. Mõned Slava mürsud langesid ainult 50 m kaugusele Königist. Viitseadmiral Behnke annab käsu tagasi tõmbuda.
10.13 - König avab tule Slavale. Kaptenleitnant E. Meuseli juhitud tuli on täpne ja kolmandast kogupaugust tabas 3 mürsku Slava veealust osa. Umbes 1130 tonni vett tungib laeva, Slava vajub 8-kraadisesse kreeni.
10.17 - Kronprinz avab tule Grazdaninile.
10.24 - Slava saab järgmised kaks tabamust, sellest süttinud tulekahjud kustutatakse veerand tunniga.
10.30 - admiral Bahhirevi korraldus: "Kõigile laevadel lahkuda põhja poole".
10.36 - König tabab Bajani, plahvatus laeva sisemuses tekitab tulekahju, millele suudetakse piir panna alles 24 tunni (!) pärast.
10.39 - Slava saab veel kaks tabamust veealusesse ossa. Graždanin saab kaks tabamust. Ühest tabamusest tekkinud tulekahju kustutatakse kiiresti.
10.40 - saksa laevad lõpetavad suurtükitule. Lähim distants lahingus vastase laevadega oli 16,5 km.
10.46 - Virtsu rannapatarei avab tule saksa laevadele. König vastab sellele. Veidi hiljem patarei hoonetest tõusvad leegid ja plahvatused tunnistasid, et venelased hävitasid patarei ja põgenesid.
11.09 - saksa laevad jäävad ankrusse Selglaiu juures. Nüüd võtab nad tule alla Võilaiu 150 mm patarei, kuid võrreldes lahingulaevade ja Võilaiu 254 mm suurtükkide tulega on see väheefektiivne ja vaibub peagi.
11.28 - saksa laevadele antakse vale allvelaevahäire. Pärast inglaste C27 jultunud rünnakut on sakslased väga tundlikud allvelaevade suhtes.
11.20 - Slava masinad pannakse seisma.
11.55 - Slava laskemoonalaod õhitakse. Plahvatust on näha 25 km eemal Kassari lahes. Lisaks torpedeerib Slavat veel hävitaja Turkmenets Stavropolski. Kuna laev on madalikul, siis ta ei upu, kõik tekiehitised jäävad üle veepinna. Laev põleb kaks päeva.
12.08 - taas allveeaevahäire. Seekord on tõesti tegu inglise C26-ga (komandör leitnant Downie).
14.25 - Kolberg ja Stassburg jäävad ankrusse Väikse väina lõunapoolse sissepääsu juures. Otsustatakse Võiküla patarei hävitamiseks saata maale dessant.
15.45 - 40 meest kahe kuulipildujaga saadetakse maale.
17.30 - valge signaalrakett annab märku, et Võiküla patarei on vallutatud ja võitlusvõimetuks tehtud. See dessantgrupp oli esimene saksa väeosa Muhus.
Inglise C-seeria allveelaev.
Pikkus 43 m, meeskonnas 16 meest. C-26, C-27 ja C-35 saadeti laevaga Arhangelskisse, sealt pargastel ja raudteel Läänemerele.
Kõik kolm uputati 1918. a. aprillis (Helsingi sadamas?), et vältida sakslaste kätte sattumist.
Foto Royal Navy Submarines veebilehelt


17. oktoobril kell 16 lahkusid 4 lennukit Hiiumaalt Kõrgessaare lennuväebaasist ja asusid teele Haapsalu suunas. Lennubaas põletati maha. Neljast lennukist 2 lasti mere kohal alla vene oma sõjalaevade poolt. Üks lendur korjati soomuslaeva Graždanin pardale, teine jõudis maanduda Virtsus, kus ta vigastatud lennuki ise põlema süütas. Kolmas lennuk kukkus mootoririkke tõttu Haapsalu ja Virtsu vahel merre ja purunes, lendur pääses eluga.

18. oktoobriks
olid Saaremaa ja Muhu sakslaste poolt sisse piiratud, venelaste pääs mandrile oli läbi lõigatud. Et operatsioon oli kulgenud edukalt, otsustati vallutada ka Hiiumaa, mida esialgses plaanis ei olnud.
* * * * *
"Slava uputati kanalisse, tema kõrvale veel kindluse mõttes kaks transpordilaeva. Läbipääs Petrogradi on suletud! See teade rõõmustas Leninit. 16. oktoobril otsustas VSDTP keskkomitee laiendatud istung toetada tema resolutsiooni relvastatud ülestõusust, nii et saksa königite puudumine Petrogradi külje alt kulus ära. Uue Venemaa esimene lahing oli võidetud! Pärast võitlusi Moonsundi arhipelaagi pärast oli saksa laevastik kaotanud oma võitlusvõime ja väejuhatus loobus operatsiooni Albion jätkamisest."
[A. Tsõgankovi artikkel ajalehes Komsomolets 17. okt. 1986.]
* * * * *
Saksa kaotused: laevastikus 156 surmasaanut ja 60 haavatut, maavägedes 54 surnut ja 141 haavatut. Kaotati 7 miinitraalerit, 9 väiksemat alust ja 1 torpeedopaat (kokku 17? 16?). Vigastusi sai 16 laeva.

1940. a. suvel kaevati nõukogude valitsuse loal üles Eestis Esimese maailmasõja ajal langenud saksa sõjaväelaste põrmud ja viidi Saksamaale. Saaremaal kaevati üles 101 langenud sõjamehe kondid ja neid ümbritsenud muld. Töid juhatas linna surnuaiahoidja Bruno Steinberg. Äraviimisel toimus sõjaväelise auandmise tseremoonia ühe Nõukogude sõjaväeosa poolt.
[Boris Müürsoo, Saaremaa (posti)ajaloost]
Vene kaotused: 20 130 vangilangenut (seda arvu on peetud liialdatuks. Vägede kogusuuruseks saartel on nimetatud 12 000 kuni 15 000 meest), 147 suurtükki, neist 47 suurekaliibrilised, 130 kuulipildujat.

25. oktoobril 1917 sõitis Kassari lahte tunginud torpeedopaat A-32 (ehitatud 1916 Saksamaal, veeväljasurve 250 t, pikkus 50 m, meeskonnas 34 meest) madalikule ja uppus. 1923. aastal tõsteti üles ja võeti pärast remonti 1924. aastal Eesti sõjalaevastikku Sulevi nime all. Oli 1933-39 laevastiku lipulaev. 1940. a. läks Balti laevastiku koosseisu Ametüsti nime all, sõja ajal pidas valveteenistust Soome lahes, lammutati Leningradis 1950-ndail aastail.

* * * * *
Saaremaa sõjatules. Oktoober 1917Hanno Ojalo

Neljas sõjasügis
Esimene maailmasõda oli kestnud juba üle 3 aasta. Maailma ajaloos enneolematu tapatalgu neelas hiigelmoolokina inimesi, raha, materjale. Miljonid mehed olid langenud, haavatud või vangi langenud, kuid sõja lõppu ei paistnud veel kusagilt. Sügisel 1917 peale Riia vallutamist sakslaste poolt oli sõja otsest hingust tunda ka Eestis. Milline oli olukord sõjatandritel?

Läänerinne
Kevadel tõrjusid saksa väed edukalt Inglise-Prantsuse pealetungi Hindenburgi liinile. Sellest tulenevalt Prantsuse sõjaväes mais-juunis toimunud rahutustest ja mässukatsetest tingitud ajutise võitlusvõime langusega langes 1917.a. võitluse põhiraskus Briti vägedele. Juulis alustasid Briti, Kanada ja Austraalia väed Flandrias suurpealetungi, mille üheks eesmärgiks oli peale Saksa rinde läbimurdmise ka sakslaste käes olevate Belgia sadamate vallutamine. Seal baseerusid Saksa allveelaevad, kes veebruaris väljakuulutatud piiramatu allveesõja raames liitlaste kaubalaevu terroriseerisid.

Kuni novembrini kestnud ränkade lahingute, mida peeti kohutavates tingimustes-paduvihmas ja soostunud maal-tulemusena tõrjusid sakslased brittide pealetungi. Viimased suutsid strateegiliselt tähtsusetul maa-alal edasi liikuda vaid 8 kilomeetrit. Siiski sidusid lahingud Saksa armeed, neelasid reserve ja varustust ning põhjustasid suuri materiaalseid kaotusi: sakslased kaotasid kokku 260 000 meest inglaste 300 000-310 000 vastu.

Idarinne
Vene Veebruarirevolutsioon ja sellest tingitud hiigelsuure Vene sõjaväe (8 miljonit meest) kiire lagunemine koos iseloomulike negatiivsete nähtuste nagu vennastumine, miitingud, komiteede tegutsemine, allumatus ja distsipliini olematuksmuutumine, ohvitseride osa nullilähedaseks muutumine, rüüstamine ja deserteerimine päästis Saksamaa äärmisest kitsikusest ja võimaldas tal edukalt strateegilist kaitset hoida. Vene "revolutsioonilise" sõjaväe abitud suvised pealetungikatsed ja sakslaste-austerlaste edukad vastulöögid näitasid Saksa kindralstaabile Vene armee süvenevat nõrkust ja võimaldasid alustada osa suurtükiväe ja võitlusvõimelisemate väeosade ümberpaigutamist Läänerindele.

Muhu väina kindlustatud positsioonAlates1915.aastast olid Vene väed Saaremaad, Hiiumaad, Muhumaad ja Vormsit, samuti Läänemaa rannikut pidevalt kindlustanud. Oli loodud Muhu Väina Kindlustatud Positsioon (MVKP, v.k. Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis kujutas endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust. Saartel oli üles seatud 57 rannakaitsesuurtükki ( 8 - 305mm, 5- 254mm, 32 - 152mm, 4 - 130mm, ja 8 120mm), lisaks veel 48 47-77mm õhutõrjekahurit. Lisame siia veel 4 152mm suurtükki Põõsaspea neemel ja 4 152mm suurtükki Virtsus. Kokku oli MVKP-l 65 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki (kaliibriga 47-77 mm).

Saartel dislotseerus tugevdatud 107.jalaväediviis kindral Ivanovi juhtimisel, Läänemaa rannikul paiknes 118. jalaväediviis - kokku oli MVKP maavägedes 5 jalaväepolku ja rida väiksemaid üksusi: kokku 15-20 tuhat meest koos madrustest suurtükiväelastega.

MVKP juhtis kontradmiral Sveshnikov, kelle staap asus Kuressaares. Tema staabiülemaks oli kapten Nikolai Reek, hilisem Eesti kindral.
Mere poolt kaitsesid Muhu väina positsiooni Riia lahe merejõud, keda võrreldes möödunud aastatega oli tugevdatud:
2 vana soomuslaeva (Slava ja Tsesarevitsh uue nimega Grazhdanin)
3 ristlejat (Bajan, Diana, Admiral Makarov)
33 hävitajat
3 suurtükipaati
3 briti allveelaeva ( C-26, C-27, C-32)
miinitraalerid, miiniveeskajad, abilaevad. Kokku 125 laeva.
Vene laevastikku juhatas viitseadmiral Mihhail Bahhirev (mõrvati pantvangina bolševike poolt Petrogradis 1919.a.).

Vene laevastiku põhiülesandeks oli Irbe väina kaitse ja koostöö maavägedega. Laevastiku peajõud paiknesid Muhu väinas ja Rohukülas, manööverdamiseks kasutasid suuremad laevad aastatel 1915-16 kaheksa meetrini süvendatud 38 km pikkust Kumari kanalit (Muhust kuni Vormsini), mis rajati otseühenduseks Soome lahe ja Riia lahe vahel.

Kuid vaatamata MVKP kaitseks eraldatud suurtele jõududele oli katses ka terve rida puudujääke. Kuigi Tagalaht oli üks kõige tõenäolisemaid maabumiskohti, oli sealne kaitse nõrk. Laht on küllaldaselt avar ja sügav (kuni 21 meetrit), terve rida teisi soodsaid maabumiskohti Saaremaa lõunarannikul olid aga sakslastele kättesaamatud Irbe väina miinitõkete tõttu. Just Tagalahe juures oleks Vene väejuhatus pidanud koondama tugeva kaitserusika. Tegelikkuses kaitsesid Tagalahte vaid Ninase ja Undva poolsaartel paiknevad rannakaitsesuurtükid - kokku 8 152mm kahurit ja väike miinitõke. Näib, et suurema tõenäosusega ootasid venelased dessanti pigem Sõrve poolsaarele.

Tõsi, venelased lootsid lahe kaitset tugevdada allveelaevade ja hävitajate abil, mis pidid Väinamerest läbi Soela väina sissetungijaid ründama. Teiseks oluliseks puuduseks oli nõrk kaitsepositsioon Sõrve poolsaare kaelal maismaa poolse rünnaku vastu, mis muutis seljataguse rünnaku eest kaitsetuks 3 rannakaitsepatareid Sõrve säärel.

Sakslased valmistuvad operatsiooniks "Albion"Hästi ettevalmistatud operatsiooniga vallutas Saksa 8. armee 2. septembril Riia, kusjuures sakslased veendusid veelkord revolutsioonilise Vene sõjaväe nõrgas võitlusvõimes. Vangilangenud 10 000 venelase hulgas oli ka hilisem kuperjanovlane lipnik Eduard Grosschmidt, kes on kirjutanud mitu huvitavat mälestusteraamatut. Muuhulgas kohtus ta hiljem Saksamaal sõjavangilaagris Muhus vangilangenud Tallinna Surmapataljoni komandöri ja 1. Eesti polgu ohvitseridega.

Saksa vägede poolt kergesti õnnestunud Riia vallutamine tõukas neid Saaremaa ja Hiiumaa hõivamisele. Selle operatsiooni üheks eesmärgiks oli kindlustada oma Riia-platsdarmi vasakut tiiba ja saada enda kätte tugipunktid edasiseks tegevuseks Soome lahe suunal.

Teiseks eesmärgiks oli Saksamaa lootus sundida survega Petrogradi suunas Venemaad separaatrahu sõlmima, et vabastada endale käsi otsustavaks võitluseks Läänerindel.

Kolmas eesmärk oli eduka sõjalise operatsiooniga Venemaa pealinna lähedal veelgi nõrgendada Ajutise Valitsuse vähest autoriteeti, mis langes tunduvalt peale Riia loovutamist, ja kergendada oma bolševikest käsilastel võimuhaaramist.

18.septembril andis Saksa Kindralstaap käsu Lääne-Eesti saared vallutada. Operatsioon sai nimeks "Albion". Dessandi pidi läbi viima eriline ekspeditsiooni-korpus, mis allus Riia platsdarmil rinnet hoidvale Saksa 8.armeele. Korpuse koosseisus oli jalgratturibrigaadiga tugevdatud 42.jalaväediviis: kokku 23-25 tuhat sõdurit, 5000 hobust, 54 suurtükki, 150 kuulipildujat ja 12 rasket miinipildujat. Korpust juhatas kindral von Kathen.

Vägede maabumist planeeriti Saaremaa loodeosas Tagalahes. Sõjalaevade suurtükitule katte all kavatseti maale saata 4500-meheline dessant, sellele pidid järgnema ülejäänud invasioonijõud.

Venelaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Tagalahe dessandilt planeerisid sakslased petteoperatsiooni Sõrve poolsaare juures. Edasi nägi sõjaplaan ette Sõrve poolsaare vallutamist maismaa poolt Tagalahes maabunud jõudude poolt ja venelaste kogu Irbe väina valitseva Sääre 305mm rannakaitsesuurtükkide patarei likvideerimist.
Seejärel pidid Saksa lahingulaevad läbi vene miiniväljade traalitud laevatee Irbe väina sisenema ja Riia lahte tungima. Seal saaksid nad oma kahuritulega toetada dessantjõudude pealetungi Kuressaarele ja tõkestaksid ka lõuna poolt Muhu väina.
Vene hävitajate kallaletungi ärahoidmiseks Väinamere poolt läbi Soela väina pidi sakslaste abidessant maabuma Pammana poolsaarel ja hõivama venelaste sealasuva rannakaitsekahurite patarei, et hoida väin oma kontrolli all. Tegelikult andis Saksa luure valeandmeid, mingeid suurtükke Pammana poolsaarel ei olnud.

Oma plaani elluviimiseks moodustas Saksa merevägi erilise laevastikuüksuse viitseadmiral Erhard Schmidti lipu all. Selle koosseisu kuulusid suured Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) jõud, kes toodi kohale Põhjamerelt inglaste vastast.
Läänemerre toodi järgmised sõjalaevad:
1 lahinguristleja "MOLTKE" (E.Schmidti lipulaev)
10 lahingulaeva (Bayern, König, Grosser Kurfürst, Königin, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, König Albert, Kaiser, Friedrich Der Grosse, Markgraf)
9 ristlejat
58 hävitajat
6 allveelaeva.
Seda armaadat saatsid üle 80 miinitraaleri ja ligi 100 abilaeva (allveelaevaotsijad, miiniotsijad, võrgupanijad jms). Suuri transportlaevu sõdurite veoks oli 19 (kandevõime kokku 153 564 tonni). Õhust toetas laevastikku 101 vesilennukit ja 6 dirižaablit.
Sellist sõjalaevastikku (kokku 351 laeva - ligi 2/3 Avamerelaevastikust) polnud Läänemerel ei enne ega ka pärast 1917.aastat. Tuletame meelde, et aasta eest sõitis Saksa Avamerelaevastik kuulsasse Jüütlandi merelahingusse järgmises koosseisus:
16 lahingulaeva
9 lahinguristlejat
6 soomuslaeva
11 ristlejat
61 hävitajat.
Tõsi, 1915.a. suvel koondasid sakslased Läänemerele samuti suured jõud, kuid enamik neist lahingutegevuses ei osalenud. Von Schmidti armaada oli kõigi aegade suurim laevastikuüksus Läänemerel!
23. septembril koondusid Saksa transportlaevad Läti sadamasse Liepajasse ja algasid intensiivsed õppused vägede ettevalmistamiseks dessandiks. Järgmisel päeval saabusid Danzigi lahte operatsiooniks eraldatud Avamerelaevastiku laevad. Seal valmistusid nad kahekordsete võrktõketega ümbritsetult samuti dessandiks. Ettevalmistused pidid lõppema 6. oktoobriks.

Saksa dessant Tagalahes
Operatsioon "Albion" algas peale mitmeid sügistormidest tingitud edasilükkamisi 10. oktoobril, kui Liepajast väljus Saksa laevastiku esimene grupp (miinitraalerid, hävitajad, abilaevad). See grupp pidi rajama tee läbi Vene miiniväljade lahingu- ja transportlaevadele.
Järgmisel päeval kell 9.30 hommikul lahkus Liepajast teine laevade grupp, kuhu kuulusid peajõud koos dessantvägedega laaditud transportlaevadega.
Mõlemad laevade grupid ühinesid merel, moodustasid vastava lahingukorra ja suundusid 11. oktoobri hommikul Saaremaa poole. Venelased olid küll sakslaste plaanidest teadlikud, kuid siiski tabas dessant Tagalahes neid ootamatult.

12. oktoobri varahommikul kell 4.00 asusid Saksa lahingulaevad koos hävitajatega Tagalahe suu juures positsioonidele. (Tasub märkida, et samal päeval 27 aastat hiljem toimus kurikuulus Vintri dessant, mis lõppes täieliku läbikukkumisega: Eesti laskurkorpus kandis mõne tunniga suuremaid kaotusi kui sakslased kogu operatsiooni Albion kestel). 1 200 Saksa sõdurit istusid maabumiseks mootorpaatidesse. Kohe nende järel, riskides sattuda miinidele, sõitsid lahte sisse 3 transportlaeva Corsika, Equity ja Blitz, mille pardal oli veel 2 150 sõdurit.

Sakslastel vedas: miinile sattus ainult Corsika, kuid ohvreid ei olnud. Lähedalolevad hävitajad võtsid laevalolnud sõdurid oma pardale. Kell 5.30 esimesed sõdurid juba randusid. Kolm minutit enne seda hetke avasid lahingulaevad "Kaiser", "Prinzregent Luitpold" ja "Kaiserin" oma suurekaliibrilistest suurtükkidest tule Ninase rannakaitsepatarei pihta, teised "Moltke", "König", "Kronprinz" ja "Markgraf" aga Undva patarei pihta. Sakslaste suurtükituli oli nii võimas, et Vene rannakaitsesuurtükid vaikisid peale mõnd üksikut lasku. Poole tunniga suruti venelaste rannakaitse täiesti maha.
Tulelöögi ajal sai "Grosser Kurfürst" miiniplahvatusest viga, kuid ei katkestanud lahingut. Alles peale keskpäeva lahkus vigastatud lahingulaev Danzigi lahte, sealt edasi Wilhelmshafenisse. Kuu aja pärast oli laev jälle rivis
Kell 6.45 sisenesid Tagalahte transportlaevad teise dessantgrupiga. Selle maabumist püüdis takistada üksik vene välisuurtükipatarei, kes võitles vapralt seni, kuni saksa jalaväelased selle rünnakuga vallutasid. Alates sellest hetkest toimus sakslaste maabumine takistusteta.
Samaaegselt, kell 6.30 alustasid lahingulaevad "Friedrich der Grosse" ja "König Albert" koos traalerite ja hävitajatega vastavalt plaanile petteoperatsiooni, tulistades Sõrve poolsaart. Lisaks sellele avasid 3 Saksa hävitajat suurtükitule vene vesilennukite lennuväljadele Papisaares ja Kihelkonnas. Huvitav on märkida, et Kihelkonna postkontori lähedal jäi suurtükitule alla tulevane kirjanik (tollal 17-aastane nooruk) August Mälk, kelle plaanidele Ameerikasse sõita Saksa dessant risti peale tõmbas.
12.oktoobri õhtuks oli maha laaditud xxx saksa sõdurit ja xxx tonni relvi ja varustust. Sapöörid ehitasid Tagalahte väikese sadama.

Lahingud Saaremaal ja VäinameresDessandi algushetkest omandas ülemvõim Soela väinas ja Väinameres esmase tähtsuse nii sakslastele kui ka venelastele. Kui Soela väin oli sakslaste käes, ei saanud venelased saata oma hävitajaid rünnakule vaenlase dessandi vastu, nagu seda nägi ette Vene kaitseplaan. Tegelikult oli väina kaitse venelastel nõrgalt korraldatud: ainuke 4-kahuriga 120mm rannakaitsepatarei asus Hiiumaal Tohvri neemel. Ei ole imestada, et sakslased võtsid Soela väina nii kergelt oma kontrolli alla.

12.oktoobri hommikul suundusid väina juurde Saksa lahingulaev "Bayern" (suurim operatsioonis osalev lahingulaev veeväljasurvega 28 000 tonni ja ühtlasi suurim Eesti vetes liikunud sõjalaev!) ja ristleja "Emden". Kell 5.07 sõitis "Bayern" miinile ja sai viga, kuid meeskond tuli avariiolukorraga toime ja laev jäi rivisse. Kell 6.02 avasid mõlemad laevad oma suurtükkidest tule Tohvri rannakaitsepatarei pihta. Venelased tulistasid vastu ja neil õnnestus tabada liiga lähedale tulnud hävitajat "A 28". Kuid kahurväeduell oli lühike: 24 suurekaliibrilist ja 70 keskmisekaliibrilist mürsku sundisid vene suurtükimehed 10 minuti pärast oma positsioonilt põgenema. Kell 7.00 alustasid sakslased 1500-mehelise abidessandi maandamist Pammana poolsaarel. Vastupanu kohtamata liikus sakslaste löögigrupp hauptmann von Winterfeldi juhtimisel (rünnakkompanii ja jalgratturite üksused) mööda põhjarannikut edasi Orissaare poole, et ära lõigata Vene vägede taandumistee üle Saaremaa ja Muhu vahelise Väinatammi Muhumaale.

Niipea kui Tohvri patarei vaikima sunniti sisenesid saksa miinitraalerid Soela väina ja Väinamerre ning alustasid traalimist. Äkitselt avasid venelased uuesti tule - meeskond oli positsioonidele tagasi pöördunud. Teistkordselt surus Bayern oma kahuritulega vene suurtükitule maha. Saksa hävitajad "S-61" ja "S-63" lähenesid Hiiumaa rannikule ja saatsid kaldale dessantgrupi, kes lasi kõik neli kahurit õhku.

Admiral Bahhirev sai teate saksa dessandist 12.oktoobri hommikul ja saatis olukorra selgitamiseks Soela väina ruumi kaks hävitajat "Kindral Kondratenko" ja "Pogranitshnik". Keskpäeval kohtasid nad Väinameres saksa miinitraalereid ja hävitajat "T-130". Pärast põgusat tulevahetust venelased taandusid, märgates silmapiiril Emdenit.

Kell 15.30 sisenesid Väinamerre 5 saksa hävitajat. Selleks ajaks olid venelased suurendanud oma jõude kahurpaadi "Grozjashtshi" ja hävitajaga "Desna". Varsti ilmusid kohale ka hävitajad "Izjaslav", "Grom", "Zabijaka", "Samson" ja "Novik". Algas tulevahetus. Sakslasi ära ajada ei õnnestunud ja ööseks lahkusid vene laevad Muhu väina. Ka sakslased taganesid Soela väina ristleja "Emdeni" lähedusse.

12/13.oktoobri öösel kavatses admiral Bahhirev Soela väina sakslastele sulgeda. Selleks kavatseti uputada faarvaatri idapoolsesse otsa transportlaev "Latvija". Lisaks pidi miiniveeskaja "Pripjat" sinnasamasse miinitõkke panema. Paraku jäi ainuõige plaan teostamata, kuna "Latvija" jooksis Rukkirahu juures karile, "Pripjati" madruste nõukogu aga keeldus öösel miine veeskamast.
Seega jäi Soela väin tõkestamata ja 13.oktoobril kell 7.50 avas "Emden" tule Soela väina lähedal luuret teostavate vene hävitajate pihta ("Novik", "Zabijaka", "Grom", "Konstantin", "Izjaslav", "Pobeditel") ja sundis nad taganema. Kogu päeva teostasid sakslased luuret ja traalimist Soela väinas ja Väinamere lääneosas.
14.oktoobri hommikul tungis Väinamerre 17 saksa hävitajat, et see lõplikult oma kontrolli alla võtta. Hävitajate tegevust toetasid kahuritulega lahingulaev "Kaiser" (asendas vigastatud "Bayerni") ja ristleja "Emden". Mõlemad suured laevad ei saanud madalasse Soela väina (3,5 meetrit, kitsas faarvaater 5 meetrit) suure süvise tõttu siseneda. "Bayerni" süvis oli 8,3 m, "Emdenil" 6,3 m.
Sel ajal patrullisid Väinameres "Pobeditel", "Zabijaka", "Grom" ja "Konstantin". Kell 11.45 avas "Kaiser" nende pihta umbes 20 km kauguselt tule ja tabas ühe 305mm mürsuga "Gromi". Lõhkedes oleks see väikese hävitaja pooleks murdnud, kuid mürsk ei lõhkenud, vaid tungis läbi laevakere tekist põhjani, purustades seejuures masinaruumi. Hävitaja jäi abitult paigale.
Seda ära kasutades avasid saksa hävitajad tule ja süütasid "Gromi" põlema. Suurtükipaat "Hrabrõi" ruttas vigastatud laevale appi ja tal õnnestus suurtükitule all "Grom" puksiiri võtta. Kuid venelasi tabas jälle ebaõnn. Täiskäiguga Muhu väina poole taganevad vene hävitajad tõstsid mööda sõites suure laine ja kõikumisega katkes puksiirtross. Uued katsed ebaõnnestusid ja "Gromi" meeskond jättis oma vajuva laeva maha, asudes "Hrabrõi" pardale.
Saksa hävitaja "B 98" lähenes hukkuvale laevale ja saatis sellele mõned mehed. Saksa meremehed heiskasid "Gromil" oma sõjalipu ja püüdsid hävitajat kaldale pukseerida. See üritus aga ebaõnnestus ja varsti peale sakslaste lahkumist "Grom" uppus. Selle episoodiga on seotud kommunistlike ajaloovõltsijate väljamõeldud valelik legend madrus Samontshuki "kangelasteost"(saksa hävitaja uputamine torpeedoga ja "Gromi" õhkulaskmine), mida ülistati pseudoajaloolaste "uurimustöödes", V. Pikuli "dokumentaalses" romaanis "Moonsund" ja filmides.
Peale "Gromi" kaotamist taganesid vene sõjalaevad Väinamerest ja varjusid Muhu väinas. Saksa vägede vasak tiib oli nüüd kindlalt kaetud.
Side katkemise tõttu sai Kuressaares asuv MVKP staap Tagalahe dessandist ülevaate suure hilinemisega ja kaotas vägede tegevuse üle kontrolli. Vene 426.jalaväepolgu nõrgad vastupanukatsed 13.oktoobril Kärlas ja Kõljalas ei suutnud sakslaste edasitungi peatada.
Juba 12.oktoobri õhtul andis 107.diviisi ülem kindral Ivanov täiesti loogilise käsu taganeda Orissaare kaitsepositsioonidele ja moodustada seal tugev vastupanusõlm. Paraku jõudis juba käsu andmise ajal Orissaarde Pammanas maabunud Winterfeldi üksus ja mehitas ise venelaste poolt ettevalmistatud kaitsepositsioonid, lõigates sellega ära venelaste taganemistee üle Väinatammi Muhumaale. Sakslaste luuresalk tungis üle tammi isegi Muhusse, kuid tõrjuti venelaste poolt tagasi.
12/13.oktoobri öösel lahkus MVKP staap suurtükipaadil "Hrabrõi" koos Sveshnikovi ja Reegiga vangilangemise vältimiseks Kuressaarest Haapsalusse, et kiirendada abivägede saabumist mandrilt. 13.oktoobril lahkusid vene väed Kuressaarest, purustades eelnevalt sõjalised objektid ja laod. Suurem osa taganes Väinatammi poole, väiksem osa Sõrve poole. 14.oktoobri hommikul sisenesid sakslased linna, lõigates ülejäänud Saaremaast ära Sõrve poolsaarel asuva 425.Kargopoli jalaväepolgu ja kolm rannakaitsepatareid.
Väinatammi suunas korratult taganevad vene väed põrkusid ootamatult Orissaare positsioonidel Winterfeldi üksusele, kes osutas kergerelvadega arvuliselt suures ülekaalus olevatele ja suurtükkidega varustatud venelastele mitu päeva visa vastupanu. Vene 107.diviisi hajusad läbimurdekatsed sundisid sakslasi küll veidi tagasi tõmbuma, kuid ei avanud venelastele siiski taganemisteed üle Väinatammi Muhumaale.
15.oktoobril asusid saksa hävitajad juba positsioonidele Väinameres. Samal ajal sisenes rühm madala süvisega A-tüüpi väikseid hävitajaid Väiksesse väina, et toetada Winterfeldi üksust Orissaare sillapeal. Laevad tulistasid Väinatammi, et segada venelaste abivägede liikumist Muhust Saaremaale. Vastuseks avasid saksa laevade pihta suure vahemaa tagant tule Väinamere idaosas asuvad Vene hävitajad, ristleja "Admiral Makarov" ja Võikülas asuv rannakaitsepatarei. Sellele vaatamata jäid saksa sõjalaevad Väikesesse väina ja jätkasid vene maavägede positsioonide pommitamist.
Admiral Sveshnikovi asemel MVKP Vene maavägede tegevust juhtima asunud kindral Henrichson organiseeris Muhumaale abivägesid, kuid osade kaupa saarele jõudnud abiväed ei suutnud Saaremaal oleva 107.diviisiga ühineda. 470.Dankovi ja 471.Kozelski polk olid täiesti võitlusvõimetud, 1. Eesti polk jõudis Muhusse alles viimasel hetkel (Eesti väeosa tegevusest on juttu allpool), meremeestest koosnev Tallinna Surmapataljon (keda juhtis hilisem legendaarne valgekaartlane II järgu kapten Shishko) oli ainuke lahingusse astunud väeosa, kes kaitses mitu päeva Väinatammi Muhu-poolset otsa.
Paraku ei saanud saksa suured sõjalaevad Soela väina madala vee tõttu Kumari kanalis vabalt manööverdavaid Vene suuri sõjalaevu rünnata. Saksa hävitajad kandsid sel päeval kaotusi vene miinide tõttu. "Gromi" hõivanud "B 98"-l rebis miiniplahvatus ära vööriosa, "B 100" ja "B 112" said kergemalt viga.
Taganevaid Vene vägesid jälitavad sakslaste korpuse peajõud piirasid nad 15.oktoobril Pöide lähedal sisse ja võtsid vangi koos kindral Ivanovi ja tema staabiga (kokku langes vangi 5600 venelast). Selles lahingus langes tuntud Saksa luuletaja leitnant Walter Flex.
16.oktoobril jätkas saksa hävitajate flotill oma vägede suurtükitulega toetamist Väinatammil. Ootamatult sekkus lahingusse soomuslaev "Slava", kes tulistas sakslasi üle Muhumaa oma 305mm suurtükkidest. Samaaegsest ilmusid Väinamere idaossa jälle vene hävitajad ja suurtükipaadid. Tõsi küll, pärast lühikest tulevahetust taandusid nad jälle Muhu väina.
Üheaegselt lahingutega Väinameres ja Orissaare sillapeal püüdsid sakslased vallutada ka venelaste positsioone Sõrves. Seoses sündmuste arenguga sai Saksa laevastik käsu tulistada Sõrve rannakaitsepatareisid. Selle ülesande täitis 14.oktoobril sõjategevusega Mustal merel kuulsakssaanud admiral Souchon kolme lahingulaevaga ("Kaiserin", "König Albert", "Friedrich der Grosse") hävitajate julgestusel. Samaaegselt laevade tulelöögiga tungis Sõrve poolsaarel edasi ka Saksa jalavägi.
Järgmisel päeval evakueeris Vene laevastik (soomuslaev "Tsesarevitsh", hävitajad "Steregushtshi", "Amurets" ja "Turkmenets-Stavropolski") poolsaarelt Mõntu sadama kaudu rannakaitsepatareide demoraliseerunud meeskonnad ja 16.oktoobril alistus mahajäetud Vene 425. Kargopoli polk sakslastele Polli küla lähedal (vangi langes 120 ohvitseri ja 4000 sõdurit). Kõige olulisema Sääre 305mm suurtükkide patarei suutsid venelased osaliselt lahingukõlbmatuks muuta.
Huvitav on märkida, et 15.oktoobril Muhu väinast Sõrve poole suunduvaid vene sõjalaevu jälgivad sakslased kartsid täiesti tõsiselt, et venelased maandavad Kuressaarde dessandi. Saksa allveelaev UC-78 ründas Riia lahes soomuslaeva Tsesarevitsh, kuid edutult: torpeedod läksid mööda. Saksa vesilennukite pommirünnakud olid sama väheedukad.
Saksa lahingulaevad Riia lahes ja Muhu väinas
Peale Sõrve poolsaare ja sealasuvate rannakaitsesuurtükkide vallutamist oli tee Riia lahte Saksa lahingulaevadele vaba. Ainsaks takistuseks olid rohkearvulised vene miiniväljad. Miinitraalerid asusid tööle ja 16. oktoobri hommikuks oli läbipääs vabaks tehtud ja Irbe väina sisenes viitseadmiral P.Behncke laevade grupp, mis koosnes lahingulaevadest "König" ja "Kronprinz", ristlejatest "Kolberg", "Augsburg" ja "Strassburg", mitmest hävitajast ja mitmetest traaleritest, transport- ja abilaevadest. Saksa eskaadri ees liikus rohkearvuliselt miinitraalereid. Miiniohu tõttu liikusid sakslased väga aeglaselt ja suundusid esialgu Kuressaare poole.
Kell 11.30 sai Behncke Schmidtilt käsu kõigi jõududega rünnata Vene sõjalaevu Muhu väinas, mis pidi kergendama maavägedel Muhu ja Hiiumaa vallutamist. Behncke saatis Kuressaare reidile ristleja "Augsburg" koos transportlaevade ja mõnede traaleritega ning suundus ise peajõududega Muhu väina lõunapoolse otsa juurde. Admiralil oli kavas seal ööbida ning hommikul alustada võitlust Vene laevastiku ja rannakaitsepatareidega.

Teel ründas Briti allveelaev "C-27" kahe torpeedoga ebaõnnestunult "Königit". Kolmanda torpeedoga õnnestus inglastel tabada transportlaeva "Indianola", mis pukseeriti remondiks Kuressaare reidile. Saksa hävitajad ründasid Briti allveelaeva süvaveepommidega, kuid inglastel õnnestus vigastusteta pääseda. Siiski otsustas "C-27" komandör leitnant Sealy Riia lahest lahkuda ja peagi jõudis allveelaev õnnelikult Hankosse, mis oli tol ajal Vene laevastiku üks baase.

17. oktoobri hommikul kell 6.00 alustas Saksa laevastik operatsiooni Vene laevastiku peajõudude hävitamiseks. Ülesannet kergendas tunduvalt asjaolu, et sakslaste kätte sattus "Gromil" vene miiniväljade kaart (nõukogude ajaloolased süüdistasid kaardi teadlikus sakslastele jätmises Kuressaares admiral Sveshnikovi). Behncke lahingulaevad, mille ees sõitis rohkearvuline miinitraalerite grupp ja mida külgedelt kaitsesid allveelaevarünnakute eest hävitajad, pidid tungima Muhu väina lõuna poolt. Saksa laevastik plaanis hävitada kõigepealt vene rannakaitsesuurtükid Virtsus ja Muhumaa lõunatipus Võikülas, seejärel uputada vene suuremad sõjalaevad Kuivastu reidil.
Admiral Bahhirev sai esimese teate Saksa laevastiku ilmumisest hävitajalt "Desna", kes patrullis Muhu väina lõunapoolses otsas. Sattudes "Königi" raskesuurtükkide tule alla taganes hävitaja täiskäigul Kuivastu poole. Bahhirevi käsul suundusid Kuivastu reidil asuvad väiksemad sõjalaevad Rohuküla sadamasse. Lahingu otsustasid venelased vastu võtta 3 suurema sõjalaevaga: soomuslaevad "Slava" ja "Tsesarevitsh" ning ristleja "Bajan" admirali enda lipu all.
Kell 7.22 avasid vene soomuslaevad tule saksa miinitraalerite pihta, nendega ühines ka Võiküla rannakaitsepatarei. Kell 10.00 saabus lahingu haripunkt. Siiani oli tulevahetus toimunud suure vahemaa tagant. Vene laevad liikusid lõuna poole ja jäid positsioonidele Kessulaid - Virtsu joonele. Neile sõitsid kohe vastu Saksa lahingulaevad. Kell 10.13 avas "König" tule "Slava" pihta, nelja minuti pärast "Kronprinz" "Tsesarevitsh" pihta. "Bajani" esialgu ei tulistatud, kuid kümne minuti pärast sattus tule alla ka ristleja.
Samal ajal sai "Tsesarevitsh" pooletunnise lahingu jooksul kaks tabamust, "Bajan" kolm. Mõlematel laevadel puhkesid tulekahjud, mis õnnestus kustutada alles 24 tunni pärast. Kuid kõige raskemini sai pihta "Slava" (7 tabamust). "Königi" 305mm ligi pool tonni kaaluvad mürsud purustasid laeva mitmest kohast. Kahest suurest august vööriosas voolas soomuslaeva üle 1000 tonni vett. "Slava" kaldus 8 kraadisesse kreeni, tema süvis suurenes 1,5 meetri võrra (8m pealt 9,5 m-ni). Lisaks ründas laeva 6 Saksa vesilennukit, kes heitsid "Slava" pihta 40 pommi, paraku kõik mööda.
Peale lühikest tulevahetust kell 10.30 andis Bahhirev taganemiskäsu. "Slava" pidi mööda Kumari kanalit taganema viimasena ohu tõttu, et laev upub ja tõkestab teistel taganemistee. Kui "Tsesarevitsh" ja "Bajan" olid kanalisse sisenenud, selgus et "Slava" süvis ei võimalda tal enam 8-8,5m sügavust kanalit kasutada. Vene admiral andis käsu uputada sakslaste edasitungi tõkestamiseks soomuslaev põiki kanali suudmesse.
Peale meeskonna mahavõtmist lasid kolm hävitajat "Slava" pihta 6 torpeedot, millest ainult 1 lõhkes! Lisaks õhiti laeva laskemoonakeldrid. Soomuslaev vajus Papisaarest lääne pool merepõhja, kusjuures ta ülemine tekk jäi madala vee tõttu pinnale ja põles tohutut suitsupilve tõstes veel terve ööpäeva. Samas jäi kanal ikkagi tõkestamata.
Pärast Vene laevastiku taganemist jäid "König" ja "Kronprinz" seisma Muhu väina lõunaosas. Nad ei saanud venelasi jälitada mitte põhjalastud "Slava", vaid madalaveelise väina jaoks liiga suure süvise (9,2 m), samuti venelaste boontõkke tõttu.
Saksa ristlejad "Kolberg" ja "Strassburg" koos traaleritega pöördusid loodesse ja suundusid Väikese väina poole, et maandada Muhu lõunaosas dessant Võiküla patarei suurtükkide hävitamiseks. Kell 11.25 asuti teele ja tulistati üle 2 tunni Võiküla patareid, mis vastutuld ei avanudki. Kell 15.45 maabus väike dessantüksus ja kell 17.30 oli venelaste poolt mahajäetud patarei sakslaste valduses.
17.oktoobri õhtul püüdsid 3 saksa hävitajat rünnata taganevat Vene laevastikku Väinamere poolt. Kell 23.30 sattus "S 64" Kesselaiu juures miinile ja sai nii raskelt viga, et sakslased lasid ta ise samal öösel kell 2.00 õhku. Meeskonna võttis peale "S 61". Sakslased loobusid rünnakust ja pöördusid tagasi, kaotades selle aktsiooni käigus 5 meest surnute ja 6 haavatutena.
17.oktoobri keskpäeval, kohe peale Vene laevastiku kaotust Muhu väina merelahingus, andis kindral Henrichson käsu Muhul ja Hiiumaal paiknevate Vene vägede mandrile toomiseks. Paraku õnnestus see osaliselt vaid Hiiumaalt.
Muhu looderannikul Koguva küla juures maabus kell 17.00 sakslaste dessant, kes suundus Väinatammi poole, et Tallinna Surmapataljoni võitlejaid tammi juurest eemale tõrjuda. Võitlus kestis öötundideni, siis venelased taganesid. Ülejäänud Vene väed koondusid sama päeva teisel poolel saare põhjarannikule Raugi piirkonda.
Sakslased ületasid 18.oktoobri hommikul ka kaitseta jäänud Väinatammi ja alustasid Muhumaa hõivamist. Vene traalerid ja hävitajad võtsid sama päeva hommikul peale kõigest paarsada meest, peamiselt Surmapataljoni võitlejat. Siis jõudsid Muhu väina poolt kohale saksa hävitajad ja peale lühikest tulevahetust lahkusid vene laevad põhja poole. Paarisajal eesti ja vene sõduril-ohvitseril õnnestus Muhu väin ületada paatide või muude ujuvvahenditega iseseisvalt. Ülejäänud 5600 meest alistusid sakslastele ilma võituseta (vastupanu osutas ainult Surmapataljon) 18.oktoobri pärastlõunal.
Eesti rahvusväeosa Saaremaa operatsioonis
1917.aasta kevadel moodustatud 1.Eesti polgu (komandör polkovnik A.Tõnisson) osalemine Saaremaa kaitsmisel jäi üürikeseks. Põhjarinde reservis Valmieras paiknenud väeosa saadeti abiväena 13.oktoobril saarte poole teele läbi Tallinna. Rohukülla jõuti alles 15.oktoobril (just siis, kui 107.diviis end Pöide juures vangi andis) ja järgmise päeva pärastlõunal saabus polgu 2 pataljoni Kuivastusse.
Muhumaal valitses juba täielik segadus ja sakslasi ei näinud meie sõjamehed enne võitluseta alistumist 18.oktoobril.
Paarisaja mehe hulgas, kes sel päeval kas vene laevadele pääsesid või suutsid hankida paadi Muhu väina ületamiseks, olid ka hilisemad Vabadussõja kangelased ja Vabadusristi kavalerid, tollal Eesti polgu ohvitserid kapten P.Kann, staabikapten F.Vreeman, leitnandid K.Parts ja Kuslap.
Koos vene väeosadega langes vangi ka 1.Eesti polgu 1600 sõjameest, kelle hulgas olid ka staabikaptenid P. Kraav, O. Pajusson (VR) ja R. Sabbe (VR).
Vangid viidi algul Kuressaarde, seejärel laevadega edasi Saksamaa sõjavangi-laagritesse. Kuressaare lähedal õnnestus öösel põgeneda kolmel eesti polgu ohvitseril, kes pärast 11-päevast seiklemist õnnelikult mandrile jõudsid. Need olid leitnant H.Rebane(VR) ja alamleitnandid J.Jaik ja E.Jõesaar.
Mainime veel üht huvitavat seika selles operatsioonis. Mitmed eestlastest sõjavangid on oma mälestustes meenutanud saksa kroonprintsi, kes nii Muhus kui ka Kuressaares vangid üle vaatas. See ei olnud siiski kroonprints Wilhelm, kes tol ajal Läänerindel armeegruppi juhatas, vaid tema vend Preisi prints Joachim, üks keisri seitsmest lapsest. Prints oli sel ajal 27-aastane, kolme aasta pärast lõpetas ta oma elu enesetapuga.
Kuna peale 17.oktoobri merelahingut otsustas MVKP juhataja saared evakueerida ja Riia lahe merejõud Peapositsioonile tõmmata, jäi suurem osa parajasti laevadele laaditavast Eesti polgust siiski Rohukülla. Kohe peale taganemiskäsu saamist asusid venelased seal hävitama sadamaehitisi ja ladusid. Paanikas taganevad vene väed riisusid ja rüüstasid ka Haapsalu linna ja selle ümbrust.
18.oktoobril jõudis Eesti polk Haapsallu ja polkovnik A.Tõnisson seadis linnas jalule kindla korra, päästes selle peaaegu võimalikust mahapõletamisest, "et see vaenlase kätte ei satuks".
Operatsiooni lõppfaas
18.oktoobri keskpäeval jõudis saksa ristleja "Strassburg" koos kahe hävitajaga traalerite kannul liikudes Kuivastu reidile, peletades peale lühikest tulevahetust Muhumaa põhjarannikult minema kaks vene hävitajat ja miinitraalerid, kes evakueerisid sealt Tallinna Surmapataljoni võitlejaid. Strassburgi järel liikusid ettevaatlikult edasi lahingulaevad,
Et tõkestada Vene laevade taganemistee Muhu väinast Soome lahte saatis admiral Schmidt Hiiumaast põhja poole osa lahingulaevu koos hävitajate ja miinitraaleritega. Allveelaevad "UC-58" ja "UC-60" said käsu mineerida Kumari kanali põhjapoolne ots Hiiumaa ja Vormsi vahel. Peale seda jäid allveelaevad sinna Vene laevu varitsema.
Kuid 19.oktoobril muutis merestaap operatsiooni ära, sest tugeva tormi tõttu ei suutnud traalerid lahingulaevadele ohutut laevateed garanteerida. See otsus päästis Bahhirevi eskaadri, mis alates 17.oktoobri õhtust asus ilma paranemist oodates Vormsi lähistel. Sakslaste plaanidest kuulda saades alustasid vene traalerid kohe läbipääsu puhastamist pööramata tähelepanu ilmastikuoludele. Sakslaste miiniväli tehti kahjutuks ja 20.oktoobri hommikul jõudsid vene laevad kaotusteta Soome Hankosse.
Riia lahes paiknenud kolmest Briti allveelaevast jõudsid oma Soomes asuvasse baasi õnnelikult tagasi kaks. "C-27"-st oli juba juttu. "C-26" pidi avarii tõttu lahkuma ilma sõjategevuses osalemata. Kolmas laev "C-32" (komandör leitnant Satow) ründas 20.oktoobril saksa traalerit-võrgupanijat "Eskimo" (torpeedod läksid mööda), sai aga saksa hävitajate "S 176" ja "V 186" süvaveepommidest raskelt vigastada. Suutmata võitlust jätkata, ajas meeskond oma allveelaeva Pärnu lahes karidele, lasi selle õhku ja suundus jalgsi Tallinna poole.
19. oktoobril maabus saksa dessant Hiiumaa lõunatipus Emmaste lähedal. Suurem osa venelastest põgenes saarelt ilma vastupanuta, 750 meest langes peale paari suuremat kokkupõrget vangi. 20.oktoobril jõudsid sakslased Kärdlasse ja 21.oktoobril hõivati venelaste poolt mahajäetud-purustatud Lehtma ja Tahkuna rannakaitsepatareid Hiiumaa põhjarannikul.

TulemusedI Maailmasõja viimane suurem sõjaline operatsioon ( ja kõigi aegade suurim üldse) Läänemerel kestis 10 ööpäeva ja lõppes tugeva MVKP vallutamisega. Vene laevastik tõrjuti Soome lahte.

Tühiste kaotustega (Saksa armee kaotas surnutena 54 ja haavatutena 141 meest, Saksa laevastik vastavalt 130 ja 61 meest - kokku 386) vallutasid sakslased soodsa lähtepositsiooni Venemaa pealinna Petrogradi ähvardamiseks. Kuid edasine sõjategevus polnud enam vajalik. Täielikult oma võimu kaotanud Ajutine Valitsus kukutati Saksa rahadega tegutsevate bolševike poolt juba kaks nädalat peale operatsioon "Albioni" lõppu ja alates 7. detsembrist kehtis Idarindel vaherahu.

Vene maavägi kaotas operatsiooni käigus 20 130 meest vangidena, surnute ja haavatutena ligikaudu 300-400 meest. Laevastiku kaotused olid 38 meest surnute ja 27 haavatutena. Koos Slava ohvritega, keda ei suudetud kindlalt tuvastada, ja Väinatammil võidelnud madruste salgaga võisid kaotused ulatuda 100 meheni.

Mis puutub laevade kaotustesse, siis siin on punased ajaloovõltsijad eriliselt vaeva näinud. Oma "teostes" on nad Saksa laevu uputanud 16-26 tükki, vigastanud aga veelgi rohkem. Tegelikult kaotasid sakslased operatsiooni käigus uppunutena 9 väikest laeva: 4 hävitajat,1 traaleri ja 4 eriti pisikest saatelaeva. Kõik laevad hukkusid miiniplahvatustest. Tõsisemalt viga said samuti miinidest 2 lahingulaeva ja mitu hävitajat.

Vene laevastik kaotas lahingulaeva "Slava", hävitaja "Grom" ja sõbraliku Inglismaa allveelaeva "C-32". Lisaks uputati Kumari kanali sulgemiseks 4 transportlaeva. Vigastada said mitmed laevad.

Tasub mainida, et kogu 20. sajandi jooksul on "Slava" ainuke suurtükitulega uputatud soomuslaev (lahingulaev) Läänemerel. II maailmasõjas hukkunud vastava kategooria laevad uputati peamiselt õhurünnakutega:
"Marat" (endine "Petropavlovsk") 1941 Leningradis
"Schlesien" 1945 Swinemündes
"Schleswig-Holstein" 1944 Gotenhafenis
Laevastike väikesed kaotused meeste ja laevade osas viitavad venelaste nõrgale vastupanule. Võrdluseks: I maailmasõja merelahingute kaotused:
Jüütimaa merelahing 1916 - 8500 meest
Falklandi merelahing 1914 - 2100 meest.

Punaajaloolaste katsed kujutada nn Moonsundi operatsiooni oma suure võiduna on naeruväärsed. Edukaks võib pidada vaid Riia lahe merejõudude õnnelikku pääsemist Muhu väinast Soome, vältides lõksujäämist Väinameres.

Seega võib öelda, et viimane sõjaline operatsioon Idarindel kiirendas sõjast ja blokaadist kurnatud Saksamaale nii olulise eraldi rahu sõlmimist Venemaaga, saamaks endale vabu käsi otsustavaks võitluseks Läänerindel. Nagu teame, osutusid Prantsuse-Briti-USA ülekaalukad sõjajõud 1918.aastal sakslaste jaoks liiga kõvaks pähkliks.
Hiiumaa ja Saaremaa elanikele tõi aga operatsioon "Albion" kaasa hävingut ja purustusi (õnneks tunduvalt väiksemaid kui II maailmasõda) ja karmi okupatsiooni, mis kestis veidi üle aasta.



80 aastat Tagalahe dessandist: Saksa keiser võttis sihikule SaaremaaEndel Kaseväli artikkel ajalehes Meie Maa 1997

12. oktoobril 1917 (vkj 29. septembril) hakkasid Vene tsaaririigi Liivi kubermangu provintsilinnas Kuressaares (sel ajal ametlikult Arensburg) levima ärevad teated, et Saksa väed on maale tulnud. Keegi midagi täpsemalt ei teadnud, sest niigi vilets side rannakaitsepatareidega oli nüüd täielikult katkenud. Lõuna paiku sai siiski selgeks, et Tagalahe suudmes asuvad Saksa sõjalaevad ja maale saadetud Saksa dessantüksused tungivad kiiresti mitmes suunas edasi.

Mais 1917 oli Saksa Kindralstaap arutanud Riia ja Lääne Eesti Saarestiku vallutamise küsimust ja otsustas, et kõigepealt tuleb vallutada Riia ja seejärel Saaremaa. Peale Riia vallutamist asutigi konkreetselt asja juurde ja 19. septembril 1917 andis keiser Wilhelm II välja korralduse, milles on öeldud: "Liivi lahe hõivamise eesmärgil ja idarindel tegutsevate vägede põhjatiiva toetuseks tuleb maa- ja mereväe ühisrünnakuga vallutada Saaremaa ja Muhu saar ning tõkestada Suur väin." Poliitikud toonitasid veel vajadust avaldada survet Vene Ajutisele Valitsusele separaatrahu sõlmimiseks ja ka vajadust vallutada tagasi nn. põline Saksa kultuuripiirkond.

Hiiumaa vallutamist ei olnud Saksa sõjaplaanis ette nähtud. Kuna aga sõjaretk osutus oodatust edukamaks, otsustas Saksa väejuhatus vallutada ka Hiiumaa.

Saarte vallutamise plaan sai koodnimetuse "Albion", selle täideviimiseks koondati Liepajasse ligi 300 laeva, sh. 10 lahingulaeva ja 1 lahinguristleja. Laevadele asus 24 600-meheline dessantkorpus. See oli kõigi aegade suurim mereväe tulejõu koondamine ühes suunas.

Ööl vastu 12. oktoobrit tungiti Tagalahte, Saksa laevad sundisid vaikima Undva ja Ninase rannakaitsepatareid ning maandasid dessandi. Side katkemise tõttu sai Kuressaares asunud Muhu Väina Kindlustatud positsiooni Staap sündmustest ülevaate suure hilinemisega ja kaotas väeosade tegevuse üle kontrolli. Vene vägede vastupanukatsed ei suutnud sakslaste edasitungi peatada ja juba samal päeval hõivasid sakslased Papisaare merelennuväebaasi ning tungisid edasi Sõrve suunas. Pammana poolsaarel maandunud abidessandi mootorratturid jõudsid õhtul Orissaarde ning luuregrupp ületas Väikese väina tammi.

Ööl vastu 13. oktoobrit lahkusid Kuressaarest Roomassaare sadama kaudu Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni ülem kontradmiral D. Svešnikov ja staabiülem N. Reek, et kiirendada Haapsalust abivägede teelesaatmist. Abivägede formeerimine aga ebaõnnestus, sest sõdurid ja madrused keeldusid täitmast Ajutise Valitsuse korraldusi. Ainult Tallinna sadamas seisvate laevade madrustest moodustati nn. Tallinna Surmapataljon, mis saadeti Muhu saarele. Haapsallu koondusid ka 1. Eesti polgu üksused, et sealt edasi Muhu saarele sõita. Mõni päev hiljem, kui Saksa laevastik oli vallutanud Suure väina, sattusid nii Tallinna Surmapataljoni kui ka 1. Eesti polgu mehed (ligi 2 000 meest) sakslaste kätte vangi.

14. oktoobril tungisid sakslased Kuressaarde. Saksa vägede tagalasse jäänud Sääre rannakaitsepatarei (Tsereli patarei) meeskond loobus 15. oktoobril vastupanust ja evakueerus Mõntu sadama kaudu. Sellega avanes Saksa laevadel sissepääs Liivi lahte.

Maavägedest tugevamat vastupanu osutasid Liivi lahe merejõud. Saksa laevastiku katsed tungida läbi Soela väina Kassari lahte löödi mitu korda tagasi. 14. oktoobril hukkus seal suurtükitulest Vene hävitaja "Grom", 16. oktoobril sõitis miini otsa ja hukkus torpeedopaat T-56 ja 17. oktoobril Saksa torpeedopaat S-64.

Läbi Liivi lahe 17.okt. Suurde väina tunginud Saksa laevastik kohtas seal Vene soomuslaevade Slava ja Graždanin vastupanu. Lahingus sai vigastada ja sõitis põhja kinni Vene ristleja Slava. Vene laevastik taandus 19. oktoobril Väinamerest. Kartes Saksa vägede edasitungi, uputati Suure Väina laevateele 6 transpordi- ja 2 abilaeva. Hävitati ka Rohuküla mereväebaas. Saaremaa vallutati täielikult 16. oktoobril, Muhu saar 18. okt. ja Hiiumaa 20. okt. Vangi langes 20 130 saarestiku kaitsjat, sh. 1 598 meest 1. Eesti polgust, kes 15. oktoobril olid toodud Muhusse.

Sakslased kaotasid lahingutes 386 meest. Saksa laevastik kaotas dessandieelsel miinitõkete traalimisel, lahinguta ajal ning miinidel ja kaldassesõitnuina 11 torpeedopaati ja 5 traalerit. Raskelt sai vigastada 13 laeva.

Saksa vägede võit oli kiire ja suhteliselt väikeste kaotustega. Vallutatud aladel kehtestati okupatsioonirežiim, mida Saksa kindralstaabi operatiivjuhatuse ülema nime järgi kutsuti Ludendorffi diktatuuriks.

Vallutuse mõju saarteleEnne saarte okupeerimist sakslaste poolt I Maailmasõja ajal olid Lääne-Eesti saared Vene Impeeriumi koosseisus, kusjuures Hiiumaa ja Vormsi saar kuulusid Eestimaa kubermangu, Saaremaa ja Muhu saar aga Liivimaa kubermangu. Nii territoriaalne kui ka administratiivne eraldatus mandri-Eestist tingisid Saaremaal ja Muhus, eriti aga Kuressaare linnas mõneti omapärase sotsiaal-poliitilise olukorra ja demograafilise struktuuri.

Enne I Maailmasõda elas Saaremaal 61 000 inimest, kellest 60-65% oli kehvtalurahvas. Kapitalistlikud suhted arenesid aeglaselt. Talude päriseksostmine jäi teiste Eesti- ja Liivimaa kubermangudega võrreldes kaugele maha. Sajandi algul oli Saaremaal päriseks müüdud vaid 4,2% talupoegade kasutuses olevast maast, Lõuna-Eestis aga 80%. Töö mõisates oli vähetasuv ja paljud saarlased lahkusid suviti kodusaarelt, et mandril paremaid teenimisvõimalusi leida. Mandri mõisates ja taludes said saarlased tööd kraavikaevajatena ja kivilõhkujatena ning linnades ( põhiliselt Riias ja Tallinnas) ehitustöölistena.

Kuressaare linn kujutas endast I Maailmasõja eelsel perioodil väikest ja suhteliselt hästi heakorrastatud kuurortlinna, mille 5 600le elanikule lisandus igal suvel 3 500 suvitajat ja ravialust. Kuressaare tervisemuda raviomadusi sõitis kasutama "patisaksu" kõigist Euroopa riikidest ja isegi Ameerikast. Põhiliselt suvitajate vajadusteks oli sisse seatud regulaarne laevaliiklus Riiaga. Suuri tööstusettevõtteid oli linnas ainult üks: Wildenbergi nahavabrik, kus sõja algul oli üle 300 töölise. Nagu mitmed väiksemadki ettevõtted, töötas ka see põhiliselt Riia turu tarbeks. Kui Saksa laevastik 1915. a. augustis Liivi lahte tungis, hakkas vene väejuhatus kartma sakslaste pealetungi ja võimalikust sõjapiirkonnast evakueeriti suuremad tehased ja asutused. Ka Wildenbergi nahavabrik evakueeriti koos oskustöölistega Moskvasse. Venemaale evakueeriti ka Kuressaare Merekool ja gümnaasium.

Linnavalitsuse ja linna seltskondlikus elus domineerisid sakslased. 1913. a. oli Kuressaares sakslasi 1449, s.o. 26% linnaelanike üldarvust. Teistes Eesti linnades oli sakslasi samal ajal keskmiselt 11,2%. Kuressaare sakslaste seltskondlikes klubides - "Bürgermusses" ja "Salong-klubis" - oli eesti keeles rääkimine keelatud. Neile vastukaaluks tegutses 1886 aastal loodud Kuressaare Eesti Selts, mis võitles eesti keele ja kultuuri eluõiguse eest Saaremaal.

Poliitilisi organisatsioone enne 1917. a. veebruarirevolutsiooni Kuressaares ei olnud. Peale veebruarirevolutsiooni, 19. märtsil, moodustati Saaremaal asuvates sõjaväeosades soldatite ja madruste kohalikud komiteed. Veebruarirevolutsioon ärgitas poliitilisele tegevusele ka Kuressaare linna seltskondliku ladviku. 21. märtsil 1917 toimus Kuressaare Eesti Seltsi organiseerimisel linnas tegutsevate ühiskondlike organisatsioonide üldkoosolek. Koosolek otsustas end tunnistada Saaremaa Eesti Ajutiseks Täidesaatvaks Komiteeks ja selle esimeheks valiti Kaarma kirikuõpetaja H. Rahamägi. Laiemad rahvakihid poliitilisse võitlusesse ei lülitunud. Kuressaare Eesti Seltsi juhatuse liige B. Mürson kurdab oma mälestustes, et "maksuta kõnele Eesti autonoomiast j.t. päevaküsimustest tuli 7-8 kuulajat, maksuline tantsuõhtu aga andis seltsi kassale paarsada rubla puhast." Ilmselt tundus Eesti omariikluse idee saarlastele sel ajal veel liiga utoopilisena.

Tolle aja Saaremaast ja saarlastest annab värvika pildi koos Saksa okupatsioonivägedega Kuressaarde asunud Saksa sõjaväe jurist Lothar Schücking oma mälestusteraamatus "Ein Jahr auf Ösel". Eestlastest räägib Schücking sümpaatiaga, toonitades korduvalt nende tervet mõistust ja praktilist meelt. Eestlaste põhilisteks iseloomujoonteks peab ta paiksust, maa-armastust, lahket loomust ja põlgust saksluse vastu, mida ta väljendavat sõnaga "kadakasaksa". Imestunult hüüatab Schücking, et ta ei ole kusagil veel näinud mõnetuhandese elanikkonnaga linna, kus vana saksa pärusmõisnik nii domineerib. Eriti üllatas teda parun, kes tuli kohaliku sõjaväe maakonnaülema käest nõudma sõdureid, et oma mõisahoovil talupoegi läbi peksta lasta. Sõdureid ta muidugi ei saanud. Saksamaalt tulnud sõdurid, kes enam-vähem demokraatlikud olid, ei suutnud harjuda sügava rahvusliku, rassi- ja klassivaenuga saksa aadlike ja eestlaste vahel, mainib Saksamaalt pärit jurist.

Saaremaa kaubamärkideks nimetab Schücking juustu, mida ta hindab paremaks Šveitsi juustust, silku ja Saare hobust. "Saaremaa setukas on väsimatu ja vähenõudlik", ütleb Schücking ja hobuse rakendamise viisi leiab ta erakordselt otstarbeka olevat.

Kuna sõdival Saksamaal oli suur puudus toiduainetest, kehtestati ka saartel range okupatsioonirežiim. Sundimaks saarlasi oma toiduvarusid loovutama, võeti soola sissevedu range kontrolli alla. Arvestus oli lihtne: ilma soolata ei saa saarlased liha ja kala säilitada ja on sunnitud need poolmuidu okupatsioonivõimudele loovutama. Vaatamata rangele kontrollile organiseerisid saarlased soola salaveo Haapsalust. On teada fakte, et selles osas tehti koostööd ka kohalike mõisnikega, kellel samuti oli suur soolapuudus.

Saksa okupatsioonile tegi lõpu 1918. a. novembris Saksamaal puhkenud revolutsioon. Tekkinud võimuvaakuumis hakkas end sirgu ajama Eesti Vabariik.

Okupatsiooni tõttu tundsid saksa aadlikud ennast saartel kindlalt ja selle tõttu püsis saartel mõisnike ja talupoegade vastasseis teravamalt kui mujal Eestis. Mandri-Eesti tegi vahepeal koos Venemaaga läbi Oktoobrirevolutsiooni ja selle tagajärjel olid saksa mõisnike positsioonid nõrgenenud. Suur osa mõisnikest oli bolševike eest põgenenud Saksamaale. Saared aga elasid sel ajal kapseldatutena Saksa okupatsiooni alla ja saartel oli mõisnik ikka seesama, mis varemgi. Kiireid muudatusi ei suutnud ka äsjaloodud Eesti Vabariik tagada. Siit said alguse ka põhjused, mis 1919. a. veebruaris viisid traagilise mässuni Saaremaal.