Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

esmaspäev, 31. jaanuar 2011

pühapäev, 30. jaanuar 2011

viited

Märgin endale täiendavaks uurimiseks viite:

Uluots, JüriTäielik kogu Eestimaa õiguse ja selle ajaloo allikaid. Saaremaa vanemate ladinakeelsed lepingud ordumeistriga. [Ülevaade] // Postimees, 09.11.1935, nr. 306, lk. 5.

Kavandis esperanto keelekursus 1934

Kavandi algkoolis Saaremaal töötab esperanto-täienduskursus õpet. Olga Kalmu juhatusel. [Sõnum] // Postimees, 30.12.1934, nr. 355, lk. 5.

Rootsi laevastik Muhu väinas 1932?

Märgin üles viite: Postimees 1932
Rootsi sõjalaevastik Muhu väina õppesõidule. [Sõnum.] // Postimees, 14.08.1932, nr. 189, lk. 2.
Rootsi sõjalaevastik plaanib septembrikuu alul õppesõitu Muhu väina. Sooviavaldus on esitatud meie välisministeeriumile. Laevastiku koosseis. Laevastiku juhiks on fregati-kapten (kapten-leitnant) M. Friis.

uuring Väinatammi avade kohta

http://www.maves.ee/Projektid/2005/Laanesaarte_VMK_I_osa_05072005.pdf

(lk. 120) 6.2.14.2 Väikse väina tammi avade probleem
Väike väin
Loodelaht on umbes 11 km pikk ja 2,5 km lai, akvatooriumi pindalaga u. 28 km2 ja veemahu ruumalaga 42 miljonit m3, kui keskmiseks sügavuseks võtta 1,5 m. Põhjasetetena domineerivad loodelahes peened liivad ja aleuriidid.
Kagulaht aga koosneb tinglikult 2-st osast.
• Tammile lähemal olev osa mõõtmetega 8 x 3 km (akvatooriumiga u. 24 km2) on väga madal, veemassiga vaid u. 12 miljonit m3.
• Teise ava-merepoolse osa - mõõtmetega 6 x 5 km (akvatooriumiga u. 30 km2) ja kuni 4 m keskmise sügavusega – vee maht on kõige suurem, umbes 120 miljonit m3.
on umbes 25 km pikkune ja keskmiselt 2,5 km laiune mereala, mis sisuliselt pole enam väin. Väina jagab kaheks laheks üle 100 aasta tagasi rajatud (1984.-1896.a.) teetamm, ning seetõttu võib rääkida kahest lahest, see on kagulahest (Liivi lahe poolne) ja loodelahest (Kassari lahe poolne).

postimäärus 1638

http://www.post.ee/index.php?id=1095

Eesti riiklik postiteenistus on välja kasvanud 1636. aastal asutatud Rootsi riiklikust postisüsteemist. Eesti- ja Liivimaal viidi kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse postimäärus ellu 1638. aastal, millest võis lugeda:
"Meie Christina, Jumala armuga Rootslaste, Gootide, Vendide valitud valitsejanna ja Pärija – Vürstinna /-/ teeme teatavaks, et pärast seda, kui Meie armuliselt oleme heaks arvanud seada sisse kõikidesse provintsidesse üle kogu meie riigi kindla ja korrapärane post /-/ Antud meie lossis, Stockholmis, 20. veebruaril, aastal 1636".

Väinatammi kõrgendamine 1902 või 1907

Mul on Väinatammi ja selle pildi kohta erinevad arvud: V Rihvkil on märge, et 1902 tehti tammi kõrgemaks, kuna vesi ja jäätükid käisid üle. Siin pildil on komisjon tööd hindamas. Teine allikas väidab 1907, aga see ei saa olla õige kuna maamarssal Ekesparre oli ametis kuni 1906 (juhul kui arvata, et just tema on siin pildil). Kes oskaks täpsustada?

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

uus kaasautor

Tervitused huvilistele ja kaasautoritele!

Teatan, et meiega on liitunud uus kaasautor - Kairit Henno.

Oleme omavahel pidanud kirjavahetust väga põneval teemal - võimaliku keskaegse asula koha tuvastamine Orissaares ja arheoloogiliste kaevamiste plaani võtmist.

Palun, et Kairit ise selle info avaldaks. Oled teretulnud meie toimkonda.

Gustav

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

raudtee ehitati Orissaareni

/---/
1918. aastal asusid sakslased realiseerima kogu saart hõlmava raudteevõrgu plaani. Kõigepealt sai valmis 21,5 kilomeetri pikkune Kuressaare-Putla-Haeska teeharu, mis algas depoost. Sellel lõigul paiknes kuus vahejaama: Luuguse, Upa, Laadjala, Uduvere, Putla ja Haeska, keskmine jaamadevaheline kaugus oli vaid 3,6 km.

Tekib küsimus, et miks jäi algselt Soelani planeeritud tee ootamatult pooleli Haeska kõrtsi juures. Põhjus oli arvatavasti selles, et 1918.a. veebruaris-märtsis okupeerisid sakslased kogu Eesti ja tekkis kiire vajadus Kuressaare-Kuivastu peatee järele. 1918. a. mais läkski lahti Kuivastu poole suunduva tee ehitus. Raudteetammiga jõuti välja Orissaareni, välja arvatud mõnesajameetrised lõigud Pöide ja Rõõsa mõisa vahel. Rööpad suudeti maha panna Rõõsa mõisani, s.o. umbes 22-kilomeetrit. Jaamu oli sellel teeosal viis: Putla, Võrsna, Valjala, Kalli ja nn Waldbahnhof (asus Kalli küla ja Laimjala mõisa vahel). Mõntusse suunduval harul liini puutikkudega mahamärkimisest kaugemale ei jõutud.

/---/

Kõikidel valmisehitatud liinidel toimus liiklemine. Alates 18. maist 1918 lubas sõjaväe raudteedirektsioon raudteed kasutada ka tsiviilisikutel. Ühe kilomeetri hinnaks oli 2. klassis 12 ja 3. klassis 8 penni, kaubaveo taksid tuli kohaliku raudteekomandoga eraldi kokku leppida.

1918. a. sügisel sõjavangist koju jõudnud sõrulane Jüri Pärna kirjeldab sõitu okupatsiooniaegsel Saaremaa raudteel järgmiselt: "Haeska raudteejaama jõudsin kell üheksa. Seal oli juba seitse inimest ootamas. Väike laudputkas, ainult üks mees ruumib sisse. Neljakandiline auk, nagu vanaaekse akna ruut. Ja sealt müüakse sõidu pilletisi. Vagunid on lahtised nagu suured kauba kastid, milledele on rattad alla pandud. Vedur on justkui voorimehe hobune. Ja üks mees hõikab, istume nüüd sussi peale. Sõit algab! Istume ja sõidame, väikene vedur ähib ja puhib. Omal kuus-seitse väikest vagunkasti järel ja need kõrisevad. Nii kui oleks tühja raudvaati kruusa peal edasi keerutatud. Ja kell kolm pealelõuna olimegi Roomassaare väljal."

Kogu raudtee teema käsitlus: 
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=411%3Asaaremaa-raudtee&catid=39%3Asaaremaa-ajalugu&Itemid=416&lang=et

pühapäev, 23. jaanuar 2011

Orissaare piirivalve kordon

Orissaare piirivalve ülem

http://www.videvik.ee/499/pikk.html

1939. aastal läks Avdi Lulla aega teenima. Noormehel tuli varsti minna punaväkke. “Tallinnast viidi meid rongiga Staraja Russasse, kus olin raskekuulipilduja peal, sain seal kõvasti põrutada. Arvatavasti selle põrgukärgatuse pärast ma sakslaste kätte vangi sattusingi. Eesti Omakaitse päästis mehed vangistusest tingimusel, et lähevad Saksa armeesse. Orissaares seda autot ootasime, see jäi tulemata ja jalgsi me sõtta minema ka ei hakanud.” Nii sattuski noormees piirivalvesse.
Sealset piirivalve ülemat Max Plankensteini tunti rahva seas Koolera nime all, kes oma uhke musta hobusega, suure hundikoera ja ratsapiitsaga peredest mehi taga otsides naisi ja lapsi hirmutas. Saksa sõjaväkke sattumast aitas noor piirivalvur päästa neli koduküla noormeest, saates oma noorema venna lähenevatest haarangutest külasse teadet viima. Kui piirivalvurid peredesse jõudsid, ei teatud poistest enam midagi, nad olid õnnelikult peidupaikadesse jõudnud

laupäev, 22. jaanuar 2011

tuvastamata foto

Koht ja sündmus on tuvastamata: üks võimalus, et see on president Pätsi visiidiga seoses tehtud foto?

Presidendi visiit (filmikroonika 1939)

http://www.youtube.com/watch?v=8H-NQ4kBS9M

President Pätsi visiit 1939 (Muhu, Tumala)

Vabariigi President saabus pühapäeval Virtsu kell 9 hommikul. Sõit üle väina toimus aurikul “Meripoeg”. Ilm oli ilus ja meri peegelsile.
Samaks ajaks oli Kuivastu sadamasse kogunenud väga suurel arvul Muhu rahvast, naised valdavas enamuses nägusates muhu rahvariietes. Ametiisikutest olid kohal Saaremaa maavanem H. Otstavel, Kaitseliidu ülem kindral J. Orasmaa, Saaremaa kaitseülem kol. R. Teiman, Saaremaa maleva pealik kol. O. Särev ja teised.
Kaile oli rivistunud aukompanii koos lipu ja orkestriga.
Täpselt kell 9.40 teatasid fanfaarid Vabariigi Presidendi saabumisest. Veel mõni hetk, laev tasandas käiku, kõlasid kapteni energilised käsklused ja juba silduski “Meripoeg”, laevameeskonna rivistudes oma kõrge reisija maabumiseks.
Maavanem H. Otstavel ja Saaremaa kaitseülem kol. R. Teiman läksid laevale presidenti tervitama ja mõni minut hiljem astuski meie esimene Vabariigi President hümni helide saatel Muhu saare pinnale.
Saaremaa maleva pealik kol. O. Särev raporteeris Kaitseliidu aukompanii ülesrivistumisel, mispeale Vabariigi President tervitas aukompaniid. Väike kodutütar ulatas kodutütarde, noorte kotkaste ja värvirikastes rahvariietes Muhu noorte nimel kimbu Saare sõmerliival kasvavaid põllulilli.
Seepeale sammus Vabariigi President läbi kodutütarde ja noorte kotkaste spaleeride, jõudes sadamasilla lõppu püstitatud auvärava juure, mille ümbrus aina mustendas inimestest. Siin tervitas Vabariigi Presidenti Muhu rahva nimel vallavanem V. Tamm, kellele Vabariigi President vastas kõnega.
Presidendi sõnavõtu lõppedes ulatas naisorganisatsioonide esindajana Muhu Naiskodukaitse jaoskonna esinaine Presidendile lilli ning koor esitas laulu. Selle järele siirdusid Vabariigi President ja sotsiaalminister O. Kask koos saatjatega Kuivastu sadama kapteni majja, kus pakuti hommikukohvi.
Kell 10.30 algas matk Kuressaare. Saaremaa pinnal oli esimene peatus ette nähtud Tumala uue ja nägusa algkooli hoone juures. Jällegi laste spaleerid, lilled ja laul. Pöide rahva nimel tervitas riigi esimest kodanikku vallavanem ja Riigivolikogu liige A. Rei. Sõna võttis ka Vabariigi President.

Algallikas: Kaitse Kodu!, 31. august 1939, nr. 16, lk. 474-477,
http://et.wikisource.org/wiki/Vabariigi_Presidendi_K._P%C3%A4tsi_k%C3%BClask%C3%A4ik_Saaremaale

Meenutused (1939) president Tumalas

Endel Kurgpõllu meenutused:

Varasest lapsepõlvest oli Endlil veel meeles sõit Tallinna, kust osteti soome kelk, ja tagasisõit reisilaeval Ansi, mis sildus Orissaares. President Päts käis oma Saaremaa-visiidi ajal 1939. aasta augustis ka Tumala mõisahoones asunud koolis ja Endel nägi teda kooli õues isa kukil istudes. Ere mälestus jäi 1940. aasta 6. augusti äikesest, kui välk Pöide kiriku torni lõi ja see maha põles.

Täistekst: http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=3&artid=35550

President Orissaares (2008)

2001 presidendi visiidist

Kas kellelgi on pakkuda fotot 2001 a kui president Meri külastas Orissaaret?

President Tumalas (1939)

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Rudolf

Kartulipanek


Olustikupilt Orissaarest 40-ndatel aastatel. Kevadine kartulipanek. Vasakul olevat elumaja kutsuti Linnumajaks, kuna seal elas perekond Lind. Rätiga, kes vagu sisse ajab, Eleena Lind (majaperenaine), tagumine kartulipanija Jevgenija Tüür/Grigorjeva (Tõnu Geeni). Esimest kartulipanijat tuleks täpsustada. Foto Viivi Eisti kogust
Suur tänu Ilmar Põldemaale, kes jäädvustas ajalootoimkonna esimese koosoleku ja tegi intervjuu Bruno Paoga tema kodus. DVD on Orissaare raamatukogus. 

teisipäev, 18. jaanuar 2011

OG algusaastad

http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=115&Itemid=143&lang=et

Keskharidus ka maale1945. aastani oli võimalik keskharidust omandada vaid ühes ja ainsas linnas asuvas gümnaasiumis ehk keskkoolis, olenevalt sellest, kuidas kooli mingil perioodil just nimetati. Hariduse kättesaadavamaks muutumine sõjajärgsel perioodil tõi esialgu kaasa õpilaste arvu kiire kasvu, seda ka maapiirkondades. Samas oli maalastel nii majanduslikult kui ka kehvade transpordiolude tõttu raske kodust kaugemale õppima minna.

Muhu tuntud kodu-uurija ja kohaliku ühiskonnategelase Vassili Randmetsa algatusel avatigi 1946. a. sügisel Piiri Mittetäieliku Keskkooli juurde 8. klass, millega pandi alus Muhu Keskkoolile. Kooli esimeseks direktoriks sai Kersti Õispuu.

Õpilasi oli registreerunud 86, neist vanim 26- ja noorimad 14-aastased. Töötati kitsastes oludes, elati ümberkaudsete külade taluperedes, kuid kõiki ühendas suur õppimis- ja tegutsemistahe.

1953. aastani töötas Muhu Keskkool Piiril, kuid juba 1948. a. oli maakonna täitevkomitee määranud kooli uueks asukohaks Orissaare aleviku. Nii toodigi Muhu Keskkool, mida 1940. aastate lõpul - 1950. aastate algul juhtis direktorina Linda Murko, 1953. a. Piirilt üle Tumalasse, kus jätkati juba Orissaare Keskkooli nime all.

Kui 1955. a. valmis Orissaares uus ja uhke stalinistlikus stiilis keskkoolihoone, alustasid seal tööd seni Maasi küla kahes taluperes tegutsenud Orissaare algkool ja Tumalast üle toodud keskkooliklassid, mille tulemusena kujunes esialgu vaid alg- ja keskkooliklassidega töötav Orissaare Keskkool. Aastail 1953-60 oli kooli direktoriks Vanda Jõelaid, seejärel 1979. aastani Heino Tiidus. 1970. aastal lisati kooli nimetusele Aleksei Müürisepa nimi. 1970. aastate lõpust tänaseni on kooli juhtinud Lembit Söömer (1979-1987), Evi Männik (1988-1995) ja Peeter Hansberg (alates 1995). 1997/98. õppeaastast kannab kool nimetust Orissaare Gümnaasium.

teisipäev, 11. jaanuar 2011

vanad ajalehed (Meie Maa 1919)

„Meie Maa“ Maasist ja Orissaarest

Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.9   |   3. mai 1919   |   lk 4

Maasist
Järelsõna lahkujale. Viimast korda juhatas Jüripäeval  Maasi vallanõukogu vallatalitaja Aleksander Kärner. Oma pooleaastase viljarikka tegevuse läbi on Kärner valla elanikkude poolt üleüldist poolehoidmist ja lugupidamist ära teeninud. Oma poliitiliste vaadete ja ettevõtmiste pärast on Kärner ka väljaspool valda tuntud. Kärner esimesena kutsus elusse ja organiseeris meie vallas „Töörahva Liidu“. Peale poliitilise küpsuse ja rikkaliku elukogemuse, mis ta väljamaal elades (Ameerikas ja Inglismaal) on korjanud, on Kärneril osav organiseerimis and ja selleks on tal head iseloomuomadused: ettenägevus ja järelkaaluvus ja pikaldane rahulik meeleolu. Ausus ja õigus on tema ülemad püüded. Tervist ja edu tema uues ametis.

Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.11   |   10. mai 1919   |   lk 2,3

Maasist kirjutab meile sealne kirjasaatja ühest kooliõpetajast, kes nüüd mujale on läinud. Kirjasaatja ütleb, et imelik on, et miks teda nüüd uuest kohast  „Saarte Majast“ nii mitmel korral kiidetakse. Maasi mehed ütlevad, et „teises ilmas“ ka taga ühes ei tahaks olla. Tema tegevus koolis ja väljaspool kooli olevat olnud väljakannatamata. Muuseas seletab kirjasaatja, et tema, s.o. nimetatud kooliõpetaja korteris võõrast vara läbi otsimisel on leitud. Kiri, mis õige palju süüdistusi sisaldab, jääb avaldamata.

Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.13   |   17. mai 1919   |   lk 4

Maasist
Ei jätkunud jõudu. Üks M. küla maatamees võttis omale M. mõisast paar vakamaad põldu ülesharimiseks, tal oli vana hobune, muretses veel põllutöö juure tarvisminevad riistad ja läks oma jaoks määratud maalapi peale tööle. Ei saanud mehike esimest päevagi õhtuni künda, seal nõrkes loomakese jõud mõisa karetanud põllu sees. Rõhutud südamega pidi ta nägema, kuidas tema maalapike, mis tema perekonna – näljahädast oleks päästnud, teise jõukama kätte läks.

Meie Maa (Kuressaare: 1919-1944) nr. 19   |   7. juuni 1919   |   lk 3

Pettus rahadega. Läinud maikuu lõoupoole sai keegi Maasi valla liige Pahila küla vanake maradööride käest tüssata. Vanamees kauples 5 naela tubakat 30 margaga nael. Vanake ei tunnud uusi eesti rahasi ja sai markade asemel 50 pennistega kauba hinna. Pärast kurvastus muidugi suur.

Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.20   |   14. juuni 1919   |   lk 4

20.juunil s.a. pakutakse Orissaare Postijaama remont  sealsamas vähempakkumise teel välja. 3000 margast algades.
maakonnavalitsus

Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.22   |   21. juuni 1919   |   lk 3

Maasist, Öörikul. Pidu, mis nelipühi teisel pühal kohalikkude tegelaste poolt härra Vagase juhatusel toime pandi, oli ettekannete poolest rahuloldav. Inimesi oli vähepoole. Sissetulek 461 marka, mis Maasi valla rahvakoolide toetuseks läheb.
Iseloomulik oli väike vahejuhtumine, mis tunnistab üksikute kiusust ja jõnnist, pealegi nii väiklaselt ja inetult. Just pidu ajal tuli ja nõudis Ööriku kirikuvanem ja Maasi valla koolivalitsuse esimees, et pidukorraldaja härra Vagane tulgu ta last ristima, sest tema kui kirikuvanem tahtvat oma perekonnas lapseristimist „täielikult“ toimetada. Ainult publikumi kindla nõudmise peale jäi Vagane pidu edasi juhtima.
Piduline

Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.24   |   28. juuni 1919   |   lk 3

Maasist.
Kevadel, kui Maasi mõis ministeeriumi alla võeti ja maata inimestele harida anti, algas mõisa väljadel kibe töö: oldi kõige perega ametis; üks kündis, teine noppis rohujuuri, kolmas peksis uniaga kupraid jne.
Ka asus Maasi mõisa hoolekandja valitseja J. Ulgul oli see isand rahvale vastutulelik. Et aga ka endine rentnik Wernhof mõisas elas – siis kaldus J. süda W. Poole ja lubas tale 4 kärnas hobust vabalt mõisa põldudel ümber hulkuda, kus ka ühistu hobused käisid. Sarnase teguviisi ja korralduse vastu protesteeris jälle ühisus härra Teetsovi ees. Viimane aga ähvardas 13. juunil osaühistuse peale kaebada, kui mässajate peale, kes tema käskusi ei täida. Valitseja härra J. jälle sunnib osaühisuslasi  mõisa väljaskäigu kohte puhastama. Asi on ministeeriumi antud. Saab näha, mis otsus sealt hobuse kohta tuleb.


Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.56   |   18. oktoober 1919   |   lk 3

Orissaare turul 15.okt. oli toiduaineid kaunis hulgake. Rukki vakast makseti 90 kuni 100 marga, odra vakk – 90 marka. Sealiha nael maksis 3-5 marka, veiseliha nael – 2 marka. Saapa tallanahka oli müügil; viletsa võitu talla paaril 35 rbl. (vist 70 marka)peale kirjutatud. See peaks küll naha parkimise täienemisele õhutama. Muhulased müüsid laevast soola – 19 marka puud.


Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.64   |   15. november 1919   |   lk 3

Maasi vallavalitsus on ainuke saarte vallavalitsus, kus veel telefoniühendus sisse seatud ei ole. Huvitav oleks teada, mis põhjusel Orissaare keskjaama juhataja Posti  Peajuhataja käsku ei täida, mille järge kõiges vallavalitsustes juba esimesest juulist k.a. avatud pidid saama

Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.72   |   13. detsember 1919   |   lk 3

Maasist
Rohkesti haigeks jäänud lapsi tuleb ette, mis ka koolitööd takistab. Lapsed peavad viletsate jalanõudega külmast veest ja porist läbi käima, mis tõttu ka haigeks jäämisi tuleb ette. Nahka maakonnavalitsusest saadeti, kuid seda oli inimeste arvu kohta liiga vähe.
Hindade kõrguse üle kaevatakse. Suhkur olla liiga kallis. Isegi maakonna valitsusest saadetud nahk olnud kallis. Ei tea, missugune arusaamine mõnel inimesel on, kuid kindel on, et siiski ained odavamad on. Nii maksab suhkrunael Tallinnas 16-17 marka nael, meil 15: nahk-ühed tallad 25-30 marka,  Tallinnast alla 150 marga ära räägigi. Ja siiski hädaldatakse, et meil asjad nii kallid. Kallid nad on, aga mujal ilmas veel kallimad.

Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.74   |   20. detsember 1919   |   lk 3

Maasist
Imelik asi on siin nende kirjadega. Mis sõdurite poolt saavad saadetud koduküla neidudele, kõik enamisti on lahti  kistud. Asja lähemalt vaadates sain selgusele. Postimees selles loos on täiesti ilmsüüta, vaid seda teevad N. küla  viisakad neiud ning keegi U. toimetab need nende kätte. (mitte Ugi). Selle pärast teie neiud jätke see mood maha, muidu saab teisiti talitatud.
Keegi R.

Andmed Saksa okupatsiooni kohta (1917-1918)

Vikipeediast üldandmed Saksa okupatsiooni kohta ja ajutise Balti Hertsogiriigi kohta:


1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared.

29. septembril 1917 algas sakslaste dessandiga Tagalahes. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon.


Ühendatud Balti Hertsogiriik oli riik, mille Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad kavatsesid 1918 rajada praeguse Eesti ja Läti territooriumile.

Riigi õiguslikust aluseks oli kontseptsioon Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast (balti Läänemereprovintsidest) kui iseseisvatest hertsogiriikidest, mis olid Venemaa valitsejatega seotud personaaluniooni kaudu ja mille seaduslikeks esindajateks olid kohalikud rüütelkonnad.

Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma. 
30. novembril/13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17./30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga.

Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti Saksa välisministeeriumi kaudu üle Vene esindajale Stockholmis 28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade eestlastest esindajate otsusele sama aasta 28. novembrist, millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati.

5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.

Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade esindajad.

12. aprillil 1918 kuulutas Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Balti Hertsogiriigi välja.

Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed saksa väikeriigid; ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal saksa keelt kõnelevatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud nimed, toetuse saavutamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kuid Saksa väikeriikide vastuseisu tõttu jäi viimaseks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa)

27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.

Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee

Novembris 1918. alustas oma 13 500 mehelise maakaitseväe ehk Landeswehri loomist, mida asus juhtima veebruaris Liepajasse saabunud Landeswehri ja teiste saksa üksuste ( Rauddiviisi) ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz.

Balti Hertsogiriigi rajamise nurjas Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig. Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks. Lätis moodustati samal eesmärgil iseseisev Balti Maakaitsevägi (Landeswehr), mis kohalikel põhjustel (muu märkimisväärse Läti valitsusele alluva relvastatud jõu puudumine) säilitas sõjalise mõju veel järgmise aasta juunini.

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

erakordne: 1918 passid (Saksa okupatsiooni aegsed)

Sain aastavahetusel ühest perest erakordsed leiud enda kätte digitaliseerimiseks: need on 1918 a Saaremaal lühikest aega kehtinud Saksa okupatsiooni ajal välja antud (armee)passid - nb! lisaks üldandmetele ja pildile on sees ka sõrmejälg



pühapäev, 9. jaanuar 2011

Orissaare lasteaia algusaastad

36 aastat lasteaias töötanud kokk Uljana mälestused:

“Töö seal oli väga kena, eriti on meeles sünnipäevade tähistamine. Raske oli algul see, et veega olid probleemid ja esimeses lasteaiamajas tuli seda haiglast tuua. Aga vett kulus ju palju,” on Uljanal algus meeles. Soojalt meenutas ta oma mitmeid abikokki – Evi Pärnpuud, Õili Vasket, Elju Hiisi, kellega praegugi kohtudes ikka juttu puhutakse. Staažikal töötajal on meeles kõik juhatajad, kes tal on olnud, ning ühegi kohta polnud tal paha sõna öelda. “Esimene juhataja oli Silvi Kelt ja maja avati ühe sõimerühmaga, aga 1958. aasta jaanuaris sai sellest Orissaare lastepäevakodu. Uus lasteaed ehitati juhataja Neeme Metsa ajal. Rõõm uue maja valmimisest oli suur, sest laste arv kogu aeg kasvas ja nad mahtusid kuude rühma. Tore juhataja oli Juta Traumann. Mina läksin pensionile 1993. aastal, juhataja Leili Aau ajal. Lugupeetud kasvataja oli Elve Jäe, kes tegi minust abikasvataja kokatöö kõrval.

http://meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=10&artid=17574

EÜE ajalugu (1966)

EÜE (Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva) ajaloost Orissaarega seotud lõik:

Kui Orissaare kultuurimajast pillid saime, sündis rühma orkester, sellal EÜEs ainuke. Mängisid ka need, kel pill esimest korda käes. Salmes spartakiaadi lõpetamisel oli eriti popp tüdrukute mängitud tvist. Mulle on küll elevant kõrva peale astunud, aga selles orkestris olen minagi häbenemata mänginud.

Nädalalõppudel käisime külas teistel rühmadel, sõitsime Sõrve, laidudele ja Hiiumaale. Pidasime ühiselt sünnipäevi, kust ei puudunud omatehtud tordid.

Maleva isetegevusülevaatusel saime esimese koha. Selle kavaga esinesime ümberkaudsetes kolhoosides, EÜE ühendkontsertidel Orissaares ja Kingissepas. Tornimäel tervitasime I klassi astujaid, Kingissepas kohtusime abiturientidega.

Kogu tekst:

http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=9290

Orissaare mootor-kalapüügijaam (1953-1959)

http://www.kalale.ee/sisu/NCw3OTg5NjEsMSwwLDAs/

1948- Esimene kalurikolhoos asutati 1948. a mais Saaremaal, Tagamõisa poolsaarel, Vaigu rannas. See kandis M . J . Kalinini nime. See kolhoos jagunes 1948. a. kaheks .
1949. a .sügiseks oli Saare- ja Muhumaal 29 kalurikolhoosi (Ühes kolhoosis keskmiselt 77 peret).
1950.a. Ehitati 300–tonnise mahutavusega külmhoone Kõrkverre, Vättale ja Läätsale.

1953-1959 tegutsesid Kingissepa ja Orissaare mootori-kalapüügijaamad.

kolhoosid: Kodurand->Maasi-> Sangar->Sõprus->Orissaare

Jaani kihelkonna kahe küla peale asutati üks kolhoos nimega Kodurand. Selle esimeheks sai Rannaküla mees Aleksei Rauk Laadamäelt, kes lahkus manala teele alles hiljuti, brigadiriks tema naaber Sergei Lember Tammikult. Kuid juba mõne aasta pärast hakati väikekolhoose liitma – nii tekkis järgmisena Maasi kolhoos, siis kolhoos Sangar, seejärel Sõpruse kolhoos ja kõige viimaks Orissaare kolhoos

Terviktekst:
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=10441&sec=13

toode "Orissaare sai"

Mälestusest:

http://anuriin.wordpress.com/2008/09/27/leib-voi-sai/

Teine hea asi oli kunagi Orissaare sai, ainult Orissaarest sai seda osta ja kuna suved veetsime maal ja Orissaare lähedal, siis seda saia sai suvel söödud – mälestustes, selline suvesai.

laupäev, 8. jaanuar 2011

kuidas toona abielluti

/---/
Igatahes leidis Järvamaalt Roosna-Allikult pärit Senta mõni aeg pärast Orissaare rajooniliidu kaubabaasis töölehakkamist, et üks tegelane on kahtlaselt sageli mõtteis ja silmapiiril.
Neiuohtu Senta oli lõpetanud Paide kaubandustehnikumi, seisnud karmi suunamiskomisjoni ees ning kiiganud paadist kiikriga, milline see Saaremaa õieti välja näeb. Hirm oli suur, kujutlusis heljusid hirmupildid tõelisest kolkast. Ent suunamiskomisjoni otsus edasikaebamisele ei kuulunud. Kui nii, siis nii.
Saiklas asunud kaubabaasi külje all, vaevalt mõnekümne meetri kaugusel oli Helmeti kodu. Senta muigab, et paar-kolm korda päevas sai poisi majast mööda käidud küll. Mõnel käigul oli põhjus, mõni tehti niisama. Et möödaminnes piiluda, kas noormees on koolist koju jõudnud.
Helmet omakorda ei mallanud toas passida. “Toona olid kaubalaos nii ilusad tüdrukud tööl, et kuidagi ei saanud seal käimata jätta,” märgib Helmet. Ja teatab siis kavalalt, et ametlikult käis ta laos oma sõbral abis.
Ehtsaarlasliku muigega tunnistab Helmet, et oli siis täpselt niisuguses eas, kus naist kõige rohkem vaja. “Paras poisike, aga enda arust kõva tegija,” märgib ta.
Varsti pärast esimest kohtumist sai Helmetile selgeks: Sentast ilusamat naist pole. Armastus oli nii suur, et poisil polnud vaja aknast väljagi vaadata, ta tundis sammude järgi ära, kui Senta juhtus mööda astuma. Möödunud aegu meenutades muretseb Senta naiselikult, et on aastatega veidi juurde võtnud. Helmet, hea abikaasa, rahustab: “Täissaledad naised on mulle ikka meeldinud!”

Sõrmus ei hoia kinni

Aasta aega käidi koos kinos ja tantsupeol ning selle aja jooksul sai selgeks, et teineteiseta enam ei saa. Külanõukogusse viidi abiellumisavaldus, maksti poolteist rubla riigilõivu ning jäädi registreerimist ootama. “Tol ajal pandi abielluda soovijate nimed teadetetahvlile üles, kaks nädalat oli kõigil aega uudistada, et kes ja kellega. Kohalik elav ajaleht töötas täisvõimsusel: kui ma esimest korda öösel kodust ära olin, teadis mu ema juba enne minu kojujõudmist, kus ma olin,” pugistab Helmet naerda.
Sõrmuseid teineteisele sõrme ei torgatud. Kuigi raha oli olemas, polnud kuldseid rõngaid lihtsalt saada. “Sõrmus pole see, mis peab kinni meest,” kinnitab Helmet. Küll pidavat meest kena magus musi.
Suure armastuse sunnil jäi Helmetil keskkooli viimane klass pooleli. Ehk oli oma osa ka tohutul huvil autode vastu. Külmutusauto juhina on ta suurema osa kunagistest sotsialismimaadest läbi sõitnud, praegu teenib ta pensionilisa bussijuhina töötades. “Mul sai autobaasis 40 aastat täis. Oleks kauemgi vastu pidanud, aga autobaas sai enne otsa,” märgib mees.
Senta peab pärast kolme aastakümmet, mis ta kaubabaasis töötas, pensionipõlve.

terviktekst: http://www.naistemaailm.ee/index.php?module=article&id=8629

tsoonid ja soodustused 1991

Orissaare kuulus II tsooni:

1. Pidada vajalikuks rakendada  ettevõtte  tulumaksuga
maksustamisel  soodustusi   olenevalt   ettevõtte asukohast ja
tegevuspaigast vastavalt "Eesti  Vabariigi valdade   ja
külanõukogude   jaotusele    tsoonidesse 1991.aastaks". Anda
tulumaksusoodustusi  ka  mõningates linnades  ja  alevites
paiknevatele  ja  tegutsevatele ettevõtetele.
http://www.estlex.com/tasuta/?id=20&aktid=4575&fd=1&leht=4&toprint=1

lugu 1960 kuidas suvepäevad leeri asendasid

http://www.erm.ee/html/suvepaev/ajakirjandus/24_6_60.html

puhkaja sisse- ja väljakirjutamine (rajooni ajal)

http://www.kallaste.info/ajalugu.html


Meenub, et igal suvel, kui täditütar Tartust Muhusse puhkusele (tegelikult lehmaheina tegema) tuli, pidin jalgarattaga kaks reisi Tamse kaudu Orissaares käima - esimene kord täditütart Kallastele sisse kirjutamas ja kuu aja pärast jälle välja kirjutamas. Seda tähtsat toimingut ainult külanõukogule ei usaldatud; rajooni passilauas Orissaares oli selleks hoopis tähtsam tegelane ametis!

TPL (töö- ja puhkelaager) 1968?

 http://www.opleht.ee/Arhiiv/2003/20.06.03/elu/6.shtml

Saarlastest komandöre kiidab 1983. aasta suve Nõukogude Õpetajas ka Saaremaa ajakirjanik Aili Kokk. “Päris malevaentusiastiks võib pidada saarlasest VÕT-i metoodikut Urve Läänemetsa, kes hakkas töö- ja puhkelaagris tööle juba 1968. aastal, olles tookord Orissaare Keskkooli õpetaja. Tema TPL on alati tublimate hulgas olnud ja esinenud vabariiklikul kokkutulekul. Neist on filmgi vändatud. Ka nüüd, mil TPL-i lapsed on põhirühmaealised, töötatakse taas Orissaare kolhoosis.”
Urve Läänemets: “Õpilasmaleva sotsiaalset tähendust ja olulisust polnud kirutud nõukogude ajal vaja kellelegi tõestada, sest Saaremaal ja mujalgi püüti suviti lastele tööd ja tegemisi leida. Tollase Orissaare kolhoosi, Orissaare keskkooli ning Pöide külanõukogu koostööst eriti ei räägitud, kuid kõik teadsid, et töö- ja puhkelaagri 60 ametlikult lubatud ja rahastatud õpilaskoha eelarvest sai kogu ümbruskonna lapsed tööle panna. Tavaliselt tuli neid hommikuti kokku 90 ja 100 vahel. Kella üheksast lõunani rohiti põllul. Kui lõuna söödud, käidi kinos, tehti sporti või valmistuti maleva kokkutuleku konkurssideks (välklehed, isetegevus, viktoriinid jm konkursid). Muidugi olid oma lõkkeõhtud ja kohtumised huvitavate inimestega. Lapsed olid kõik hoitud ja väike taskuraha teeniti ka, vastavalt sellele, kui mitu meetrit igaüks rohis ja kui korralikult töö tehtud sai. Töölehtede vormistamine võttis muidugi oma aja, aga lapsed olid väga rahul sellega, et kõik said tasu vastavalt tegelikult tehtud tööle – suured jõudsid rohkem ja pisikesed vähem. Arvan, et TPL-ide parim kasvatuslik tulemus oligi töö vajalikkusest arusaamine ja oskus tööd teha.”

Orissaare külanõukogu 1990

EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU PRESIIDIUMI SEADLUS

Saare maakonna Orissaare külanõukogu moodustamise kohta

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium otsustab:

1. Moodustada Saare maakonnas uue haldusüksusena Orissaare külanõukogu keskusega Orissaare alevikus ja Orissaare Küla Rahvasaadikute Nõukogu.

2. Arvata Orissaare külanõukogu territooriumi koosseisu 15780 ha suurune osa Pöide külanõukogu territooriumist, millel asuvad Orissaare kolhoosi ja Saaremaa Metsamajandi maakasutused ning Orissaare alevik, Ariste, Kavandi, Maasi, Orinõmme, Pahila, Rahula, Randküla, Saikla, Taaliku, Tagavere ja Tumala küla.

3. Viia Pöide külanõukogu halduskeskus Orissaare alevikust Tornimäe külla.

4. Teha vastavad muudatused Eesti NSV alevike ja külade nimekirjas (Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja 1977, nr.11, art.127).




Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. Rüütel




Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär A. Almann




Tallinn, 19.veebruaril 1990.

1948 a ühishaua monument pildil

ühishaua monumendid 1948; 1979

Esimene monument püstitati Orissaarde 1948.a.

1979.a. avati ühishaual skulptor E. Viiese loodud monument.

Allikas http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=4142

ühishaud Orissaares

Saadumäe Arturi mälestused:

http://www.scribd.com/doc/29446446/Kulaleht-nr-12

/---/
 Martal oli ka vend Herman, kes sai surma Saaremaa kaitselahingutes Nenu küla all, kuhu sai tema mälestuseks hauaküngas kiviplaadiga. Tegelikult on Herman maetud Orissaare ühishauda. 

Orissaare politseiniku (1927) eluloolised andmed

Toomas Adu p. Kaasik sündis 23. juulil 1873. a. Mustjala vallas, hariduse omandas Kaarma õpetajate seminaris, mille lõpetamise järele teenis kauemat aega kooliõpetajana Keinas ja Kassaris. Hiljem teenis raudteede miilitsas kriminaalametnikuna ja vanem-kordnikuna.
Kuressaare politseijaoskonna teenistusse astus maikuus 1925. a. vanem-kordnikuna. 1927. a. paigutati ümber Orissaare politseijaoskonda, kus täitis konstaabli kohuseid.
9. jaan. 1929. a. sai Kaasik haavata põrandaaluse kommunistide organisaatori ja terroristi A. Ellami jälitamisel viimase poolt lastud püstolikuulidest. Pärast pikka ja kannatusrikast põdemist suri Kaasik 8. apr. 1929. a., jättes leinama abikaasa väikeste lastega.

Allikas: http://et.wikisource.org/wiki/M%C3%A4lestame_lahkunuid...

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Esimene televiisor Saaremaal!

19. juulil 1955 alustas Tallinnas tööd Eesti Televisioon. Juba samal aastal seati Orissaare Rajooni Täitevkomitees üles ka Saaremaa esimene televiisor. Selle Temp-2-tüüpi aparaadi sai Orissaare rajooni delegatsioon kingiks üleliidulisel põllumajandusnäitusel Moskvas. Järgmine televiisor muretseti 1957. aastal Saaremaa Metsamajandi kontorisse.

Koguteos "Saaremaa" 2. osa lk. 750.

Kõnealune teler pidi olema arvatavasti midagi sarnast pildil olevaga.

Orissaare ja side

Täienduseks ühele varasemale postitusele. (http://orissaareajalugu.blogspot.com/2010/11/orissaares-laat.html)
Fotol vasakul asuva hoone vasakus nurgas paiknev toega post on arvatavasti telegraaf-side post. 1875 ehitati valmis esimene sideliin Saaremaa ja mandri vahel (Pärnu-Kuressaare). Juuni lõpuks oli Vahtna ning Illiku vahele paigaldatud ühesoonelised broneeritud vaskkaablid. Ühtlasi leidis Orissaares koha üks neljast sideliini vahejaamast. Maismaale ehitati õhuliinid ning 7. septembril 1875 alustas Pärnu-Kuressaare sideliin tööd. Enne I maailmasõda ehitati Orissaarest täiendav sideliin Laidunina tuletornini (Laimjala vallas).

Info koguteosest "Saaremaa" 2. osa

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Dessant üle Taaliku 1944

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?p=1433&sid=aa24779e4b0fa660ce6531136ac4399f

5. oktoobri 1944 hommikul kell 6.00 alustas 8. Punaarmee Eesti Laskurkorpus, suurtükitule katte all, Väikese Väina dessanti. Dessant toimus Saaremaa rannikule umbes 20 km. laiusel alal Jaani külast põhjas kuni Kõrkvere külani lõunas. Dessandil oli kasutada umbes 70 land-lease korras ameeriklastelt saadud amfiibautot ja dessandipraami. Peale selle veel rekvireeritud- ja soomlaste käest saadud paadid. Dessant toimus paksu hommikuudu katte all. Seepärast suutis dessant paljuski sakslasi üllatada ja märkimisväärset vastupanu osutada ei suudetud. Ainult mõned üksikud väiksemad grupid suutsid jääda kaitsele ja osutasid visa vastupanu. Olukorda püüdis päästa 23. Jalaväediviisi 67. Grenaderirügemendi komandör Oberst Jonas Graf zu Eulenburg, kes organiseeris kiiresti vastupealetungi. Selleks oli tal kasutada oma 67. Grenaderirügement, 2. pataljon 323.-ndast Grenaderirügemendist ja 532. Mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Vastupealetung suutis tagasi võtta teatud osa juba suureks kasvanud sillapeast, kuid takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punavägi oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109. Laskurkorpus ja siis ei jäänud Schirmeril üle muud kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve

dolopaasi väljavedu Taaliku sadama kaudu

http://www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/2000/1_2000/ehitus.htm

20. sajandi alguses veeti Tagavere dolopaasi Saaremaalt Taaliku sadama kaudu Tallinnasse ja Peterburi. Selle mustrilise pae ilu võime imetleda Estonia ja Tallinna Draamateatri sisetreppidel

Taaliku sadama kapten

Kumpas Timofei Ivani p. sündisin 12.sept.1888 a. Muhu vallas Võlla külas talupidaja pojana

1919 a. Saaremaa ülestõusu ajal mobiliseeriti rahvaarmeesse kus seisin ranna ääres valves vahtide kaupa. Klaari karistussalk mõõdus meie postide tagalast, vangi ei sattunud. 1919 a. mais mobiliseeriti Eesti kodanluse sõjaväkke. Teenisin Taaliku piirivalvepunktis kus registreerisin Taaliku ja Orissaare sissesõitvaid kalapaate ja laevu. 1920 a. demobiliseeriti jaanuaris sõjaväest. Suvel sain koha Kuressaare Sadama kontori kus teenisin raamatupidajana.

Rohkem andmeid:
ylo.rehepapp.com/Muhu/Külad/Võlla/.../Timofei%20Kumpase%20elulugu.doc

tähelepanu Veski kõrvalhoonele

See veskiga maja asus praeguse lasteaia kohal - pöörake tähelepanu palkidest kõrvalhoonele - minu meelest see hoone on veel alles või ma eksin?

piiritus Taaliku sadama lähedal

Piirituseveost pikem lugu:

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=28&artid=28002


30. aprillil 1925 leidis tollivalitsuse esindaja hr Förster Taaliku sadama lähedalt meres üle 150 nõu piiritust. Nõud olid osalt kottides, osa nööri külge seotud.