1923. aasta suvel korjas M. Kuiv Pöide ja Muhu piirkonnas ajaloolisi traditsioone ning koostas kogutud info põhjal aruande, mis sisaldab väga huvitavat infot piirkonna elu ja inimeste mälestuste kohta. Info on tervikuna leitav siit (EKLA F 200, EKS. stip. ar. M 2:1). Näitena materjalidest toon siinkohal ära muutmata kujul kirjelduse Tumala mõisast ja mõisnikest ning saarlaste raskest elust mõisa all..
Kõikidest pärismõisadest oli oma valjuse poolest kuulsam Tumala mõis. Temale pühendan lähema kirjelduse. Olen kuulnud tema üle: endise toatüdruku liignimega Kloostri käest (vana a. 70), endise kooliõpetaja käest nimega Paulmeister Levalas 72 a., Saikla preester Mägi käest, kes jutustas rahvalt kuuldud teateid, veel Rahula ja Reina inimestelt. Muidugi üht kui teist kuulsin Tumalast juba Muhus, Orisaarest läbi tulles ja ka pärast Laimjalal olles.
Muist neist juttudest sarnanevad küll hirmu ja õuduse juttele, aga sellepeale vaatamata suudavad nad olukorda siiski iseloomustada.
Tumala mõis on püsinud rahva mälestusis kui piinade ja viirastuste koletis. Rahvas pajatab tema minevikust vastu tahtmist, lausub: „Ah Tumalas, kes'nd seda teab, aga eks ikka nii palju ole teada, et hullemat kusagil põle olnud.”
Terve härraste maja on ümbritsetud muinasloolisest õndsusest. Küll teatatakse endiste toa ja tallipoiste poolt nähtud viirastusist kõneleda.
Praegu veel näidatakse tube, kus proua on olnud hädas kord halli kord musta vaimude käes. Nn. „kirjus toas” näidati mulle kappi kus sees proual „must piibel” nõidumis otstarbel asunud.
Endiste härrade vaimud pole ilmaski mõisa elu suhtes rahulikud ega armulised olnud, vaid alatasa kodus käinud küll ratsutajate (p. Stackelbergid olid üldse suured ratsutamis harrastajad) küll suure tantsu ja müra näol.
Eelpool nimetatud endine toatüdruk kõneles enda üleelatud nägemusest. Ühel talve kuuvalgel ööl mänginud mõisa teenijad all peretoas kaarte. Korraga kuulnud nad et keegi suure helinaga kiires korras suurde treppi sõidab, vaatnud aknast ja näinud suurt halli täkku.
Välja minnes trepi ette pole kedagi näinud. Ükskord jällegi, jõuluõhtul kustunud kõik küünlad kuusel, muist kukkunud kuuselt põrandale.
Härraste ebauslikkust on teenijad ka mõnel puhul ära kasutanud. Hans v. Stackelbergi ajal nimelt. Kasu poolest oli ta väike mees rahva poolt „pulk Hansuks” kutsutud, kartnud üle kõige kõue ilma. Kui rahvas härrast lahti tahtnud saada, siis käskind aga kutsarit härrale öelda: „Ega me vist pikka teed või ette võtta, näikse kõue ilmakest tulema.” Sedamaid jätnud härra põldude ülevaatamise ja käsutand: „Lase treppi!” Rahvaga ümberkäimine olnud äärmiselt hoolimatu ja vali.
Härraste maja all keldrites (neid on palju ja väga keeruliste käikudega, võlvitud) näidati mulle üht kambrit, kuhu inimesi pimedasse rõngaste abil seina külge kinnitatud ja seal vahest ilma söömata mitu päeva kinni peetud. Levalas hra Paulmeister teadis isiklikult üht juhtumist, kus väikese tühise varguse pärast mees üle 24 tunni juba seal kongis istunud, siis seganud tolleaegne kirikuõpetaja end asjasse ja soovitas mehe lahti lasta, mis ka siis sündis.
Mõisa õue ligidalt ega üldse metsast ja pargist ei juletud kunagi läbikäia. Põllale mindi alati ringteid mööda vahest mõne versta võrra ringi tehes. Ja seda kuni viimaste aegadeni. Härrased omal ratsasõidul tihti lasknud koerad inimeste peale healmeelel nähes kuidas „mats põgeneb”. Vahete vahel saanud mööda minejad või vastutulijad mõne napsu piitsaga teretamise asemel mööda selga.
Kord tulnud üks peremees härra käest üht suuremat lepapuu võlvi küsima veski tarvis. Härra nähvatand piitsaga mehele ja öelnud: „Siin on su lepavõlv.”
Kui rahvas näind „saksa” teel sõitmas (vahel ka 10-ne hobusega, ees punases ülikonnas väike hoorüütel see pidanud alati ühes väikeses nelja nurgelises kastikeses magama, et mitte suuremaks kasvada) hoidnud rahvas end kohe varjule hüüdes: „Nüüd kurat tuleb.”
Teatakse juhuseid, kus härra kohates mõnda viha all olevat talumeest, otsekohe isiklikult „omal käel” temaga arveid õiendas, ise seal juures lausudes: „Nüüd ma saan sind kuradit veel kord kätte!”
Ehk jälle juhusest kus peks mitte mõisa õues pole sündind, nagu tavaliste, vaid otsekohe tee peal. Orisaare juurest saanud mehe kätte, lasknud selle kraavi maha tõmmata, käskinud ühe mehe pea peale teise jalge peale astuda ja kolmandale kepiga anda.
Härra ratsutand rahulolles metsa lausunud: „paras koerale”.
Tumalas on ka tarvitusel olnud nn. äketa peal peksmine, mida teisal pool kusagil pole ette juhtunud. Selle asemel et inimesi kas püsti või pingil peksa, lastud Tumalas inimestel äkete pulkade peale heita. Vitsade soolvee sisse kastmisest oli ka kuulda.
Ka „esimese öö” õigus on täiel määral maksnud. Tumala lepikus on kurikuulus lehtmaja, mis naiste püügi kohaks olnud. Hans v. Stackelbergi samuti ka Otto v. Stackelbergi ajal on seda tarvitatud. Teatakse kõnelda perekondadest kus just mees naist kui Saksa värdjat vihkab.
Ehk koguni nimeliselt, nagu Uustalus, kus praeguse peremehe isa esimene naine on pidanud „esimese öö” mõisas mööda saatma.
Kord käinud vana Otto v. Stackelberg (rahva keeles vana Ott) Maasil võõrusel. Püüdnud seal ühe tüdruku heinamaal kinni. See aga rabeledes saanud härra püksid kätte ja viinud nad härraste tuppa ettekotta rippuma. Sestpeale olla saanud Maasi rahvas kauaks ajaks vana Otti võõrus käikest vabaks. See tüdruk saanud pärast Mui külasse mehele, Lootuse talusse.
Ilma pikema jututa võtnud härra pillumise ette.
Näiteks, võtnud kutsari lese Annalt ning samuti sepa leselt maad ära. Asi läind kohtusse. „Aga mine nüüd hakka saksaga kohut käima. Ise nad kohtualused ja kohtunikud. Ei seal midagi – õigus jääb ikka neile. Näe härra öelnud neile kohe: „Teid kahte kuradit ei salli ma oma maa peal, pillun ära teid.” ja nõnda teinudki.” (Koguja märkus: Marie Kloostri jutustatud.)
Pealegi olid p. Stackelbergid kohtunikud. Ja omal ajal oli Tumalas silla kohus. Sel ajal tegutses kuulus peksja Lipp. Üle maa tuntud. Kohtus mõni kord otsustatud: „mine lepi härraga ära” (härra oli kahekordist renti nõudnud). Koju tulles nõudnud härra seda uuesti öeldes: „Sa oled mu käes, teen sinuga mis tahan.”
Teoanded olnud Tumalas ka suuremad, näiteks „vaku oinale” nõutud ikka ani ka juure.
Kui kedrused halvasti olid tehtud, siis põletatud nad ketraja sõrme ümber ära.
Lisa tööl olla palju nõudnud härraste rohtaid. Tõepoolest, praeguski võis seal märgata kui kunstliselt oli püütud seda mitmekesiseks teha. Maapinda oli mitmel puhul tõstetud, midagi terassi taoliseks, mitmed tiigid ja kõiksugu alleed olid asutatud. Rohtaida tarvitati öösiste pidude jaoks. Rahvalt oli selle rohitsemine ja hoolitsemine palju aega ja jõudu nõudnud, pealegi tuli see kõik nn „lisa tööna” abivaimude abil ära teha.
Huvitav on teada „kubjasaladusest”. See on viis kuidas kubjad ja aidamehed vilja omale nõutasid. Kottpimedal ööl kui vahel härra juhtunud teel olema ehk teelt koju jõudmas tehtud härrale vilja aida kohal „tonti” - et p. Stackelbergid enam vähem ebausklikud – löönud nad kartma ja sõidutand otsekohe koju. Teisel päeval aga teatatud härrale et nii ja nii palju vilja aidast ära varastatud. (Muidugi kurjavaimude poolt.) Mindud seda lugu siis härra poolt teine öö järel uurima – siis kordunud vana lugu uuesti, ja vilja olnud veel rohkem aidast vajaka.
Samuti on huvitav üks põgenemiskatse, mis tehtud Tumala koka, möldri ja kutsari poolt. Need kolm otsustanud orjapõlvest peaseda ja Rootsi karata. Astunud rannas paati ja purjetand merele. Reis aga oli neil ääretult õnnetu. Juba Soela kordonist nähtud kahtlast purje. Hiiumaa Kõpu otsas olnud neil aga väike laevaõnnetus (arvatavasti polnd siis neist keegi hea merimees, pealegi tõusnud kohe torm). Tuul viinud paadi Soome randa. Seal võtnud meremõõtjad mehed kinni ja viinud Turusse. Sealt edasi sõidutatud neid Peterburi ja Riiga, kust tapiga koju külla tagasi toodud.
Peksa pole nad saand, küll aga vana orja põlve on pidanud jällegi „kalliks” pidama hakkama.
See juhus on laialt üle maa tuntud. Ta on olemas ka laulu kujul, kuid kuulma ma seda ei juhtund. Üks eit, kes mulle teisi laule ka laulis ja üldse palju kõiki laulusid mõistis (Riste Kolk 90 a. Külasemast) keeldus seda laulmast, ütles olevat ära unustanud. ...