Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Laupäev, 6. august 2011

Mälestuskilde keskkoolipäevilt Muhus ja Tumalas

Kopeerin Meie Maast, kui autoriõiguse pärast ei sobi siia panna, siis peatoimetaja vast kustutab.

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=28&artid=43525
Mälestuskilde keskkoolipäevilt Muhus ja TumalasAutor: Endel Püüa, Saaremaa Muuseum
Reede, 22. juuli 2011.

Päris nõnda traditsiooniliselt ei saa ma alustada, et kui ma 1. septembril 1951 Muhu keskkooli jõudsin... Sest seda momenti ma lihtsalt ei mäleta. Aga meenub, et meid oli kaheksandas klassis üsna palju, küllap kolm pingirida. Ent õpilasi hakkas välja pudenema, kes koduste olude sunnil tööle, kes tehnikumi. Lõpuni pidas meid vastu pelgalt üheksa. Õpilasi oli nii Muhust kui Saaremaalt.

Muhu saare suurim kool, Muhu keskkool tegutses seal aastail 1946–53. Siis viidi kool üle Tumalasse ja edasi Orissaarde, kui seal koolimaja valmis sai. Muhus lõpetas keskkooli neli ja Tumalas kaks lendu. Meie kuues lend 1955. aastal oli Tumalas viimane. Juba Tumalas oli kooli nimeks Orissaare keskkool, ehkki Orissaarega oli meil ainult niipalju pistmist, et käisime koolimaja ehitusel abitöödel.
Muhus paiknes kool kahes puumajas ja koolil oli ka internaat. Osa Saaremaalt pärit õpilasi leidis endale korteri ümberkaudsetes külades. Koos klassiõe Astrid Õunaga (läks pärast 9. klassi Õisu piimandustehnikumi) saime toa Vanamõisa Simmul. Sattusime suurepäraste inimeste juurde, kellega jätkusid suhted veel aastakümneid. Simmu naised tegid imehead magustoitu – hapurokka, mida külma piimaga võis helpima jäädagi.
Õppimist tuli võtta tõsiselt, hinnaalandust ei tehtud. Praegused õpilased ei oska tolleaegset õpetamist ja õppimist mitte ettegi kujutada. Võõrkeelsed tekstid tuli õige hääldusega lugeda, tõlkida ja uued sõnad pidid koos tähendusega olema selged. Tihti tehti sõnade peale tunnikontrolli.
Ka eesti õigekirja reeglid tuli pähe õppida. Matemaatikas, füüsikas, keemias olid teoreemid ja valemid, mille jaoks hallides ajurakkudes pidi ka ruumi olema.
Minule olid reaalained täielik nuhtlus, keemia- ja füüsikaülesanded olid kõige hullemad. Ma ei saanud aru, millises olukorras mu tulevases elus võiks nende lahendamisest kasu olla. Siiani pole sellist vajadust ette tulnud.
Teised õppeained mulle raskusi ei valmistanud ja keeled, eriti eesti keel ning kirjandus, olid mu meelisained. Meie eesti keele õpetaja oli Aarne Vinkel, hilisem kirjandusteadlane ja filoloogiadoktor, kes värbas mind Emakeele Seltsi murdekorrespondendiks. Sedeldasin koos lausenäidetega suveti Pöide murrakut ja sain selle töö eest 1953. aastal tänutäheks vastilmunud “Väikese õigekeelsuse sõnaraamatu”.
Meie direktoriks Muhus oli Linda Murko, Venemaalt tulnud eestlane. Ta õpetas ka vene keelt ja tutvustas meid vene bõliinade ja tšastuškadega. Tumalas õpetas vene keelt Leontine Kivihall, kes 10. klassis oli meie klassijuhataja. Ta koostas meile esinemiseks võimlemiskava, õppisime esitama massdeklamatsiooni. Tegime sporti ja isetegevust, oli huvi ja tahtmine kõike teha.
Ka kirjandusring loodi, ikka õpetaja Vinkeli eestvedamisel. Korraldati kirjandusvõistlusi ja minagi osalesin. Tavaliselt pidid need tööd ikka olema tolleaegse poliitilise suunitlusega. 8. klassis sain kolmanda koha. Luuletuse nimi oli “Kommunistlikuks nooreks” ja auhinnaraamatuks Manivald Kesamaa luulekogu “Kuuma südamega”. 9. klassis tuli isegi esikoht, luuletuse “Rahva jõud” eest anti Lev Tolstoi “Lapsepõlv. Poisiiga ja noorus.” Kahjuks pole luuletused säilinud, alles on aga raamatud.
Meie klassijuhata Muhus oli Inge Laigo, kes õpetas ka matemaatikat. Linda Puks (Andra) oli füüsikaõpetaja, keemiat, geograafiat ja vist la loodusõpetust õpetas Reet Aarma. Tema rajas õpilastega Muhus ja Tumalas kaunid kooliaiad. Vanda Jõelaidiga hakkasime õppima inglise keelt ja samas aines ülikooli sisseastumiseksamit sooritades sain õppejõult teada, et Vanda Jõelaid olnud nende parim tudeng. Meie muusikaõpetaja oli Viivi Tomp ja kehalise kasvatuse tunnid viis läbi Vaike Lehtpuu (Palumets). Ajalugu õpetas Emilie Kipper.
Tumalas saime matemaatikaõpetajaks Olev Kärneri, kelle hüüdnimeks oli Alfa, füüsikaõpetajaks mõnusa mehe Jaan Ratassepa. Direktor oli Vanda Jõelaid ja õppealajuhataja Medea Kõrv. Viimane oli väga range korda nõudma ja poisid otse pelgasid teda. Saaremaalt lahkudes olevat ta öelnud, et kui poisid seda teaksid, kuulutaksid nad tema lahkumispäeva riigipühaks.
11. klassis saime ka uue eesti keele õpetaja ja ühtlasi ka klassijuhataja – ülikoolist tuli noor õpetaja Helene Kuum (Teär). Õpetaja Vinkel lahkus. Olime temaga harjunud, tema pisut nasaalse hääldusega, tema mahuka päevinäinud portfelliga, mis tal alati kaasas oli, aga meie vihikupakk ja paar raamatut sellegipoolest teise kaenla all üsna kipakalt. Tark, nõudlik ja õiglane õpetaja oli. Muhus sai temaga ka ladina keelega tutvust tehtud. Ent õpetaja Kuum võlus meid varsti ära, käisime tal aastaid hiljem ka Orissaares külas.
Ei mäleta, et suuremaid korrarikkumisi oleks ette tulnud, popipäevi ikka juhtus ja suitsetamisega vahelejäämisi. Ühe käskkirja “teenisin” minagi välja, kui käisime kolmekesi õpilastele keelatud filmi “Tulp Fanfaan” vaatamas. Algul oli teadetetahvlil kirjas, et õpilastele lubatud, kuid õppealajuhataja Kõrv oli päeval Orissaares seda vaatamas käinud ja üles pandi keelav teade. Põhjuseks oli stseen kahest noorest heinakuhja juures kallistamas, ei midagi inetut.
Popipäevi meenutades, siis olin patune minagi. Kuna keemia oli minu meelest mõistusetagune asi, kartsin ma õpetaja Aarmat ja keemiatundi ikka kõvasti. Tollal oli ka laupäev koolipäev ja keemiatund samuti laupäeval, seetõttu puudusin ma vist kolm laupäeva järjest. Kui õpetaja oli klassikaaslastelt küsinud, kas Peegel on lahkusuline, et laupäeviti puudub, hakkasin jälle tunnis käima.
Üks lollus on veel mu hingel. Istusin ühe ajaloo tunni ajal klassi suure ahju taga ja tuupisin eesti keele õigekirjareegleid järgmise tunni kontrolltööks pähe. Kuna õpetaja Kipper ei liikunud kunagi pingiridade vahel, siis jäi mu peidupaik avastamata.
Meie klass oli õpiedukuselt päris tubli. Klassi priimus oli Virginia Kask (Arro), kes õppis edasi keemiat ja vist professori õppetoolini välja. Enamik meist valis õpetaja elukutse. Helmund Veski oli tubli spordipoiss, meistritasemel võrkpallis ja töötas Haapsalu linnavalitsuses. Minu korterikaaslane Tumalas Maie Kolk (Salon) oli õpetaja, aga töötas aastaid ka Tallinna loomaaias.
Heino Küla tuli meile lõpuklassi, oli oma lennust tervislikel põhjustel maha jäänud. Viimase klassi lõpetas Tartus Hilja Vesiaid (Niit) ja 11. klassi kevadsemestril haigestus Urve Aimik (Vilsaar), kes lõpetas järgmisel aastal. Valdur Kirst, kellele vene keel kuidagi külge ei jäänud, võttis pärast 10. klassi n-ö akadeemilise puhkuse ja läks Leningradi ehitustööle, et vene keel suhu saada.
Enamik klassikaaslasi elabki mandril, kohtumised nendega on peaaegu olematud. Siiapoole Suurt väina oleme jäänud põhikoosseisust Maimu Leesmaa ja mina Saaremaal ning Juta Ling (Naaber) Muhus.
Ehkki ajavoog on meie sõprusringi laiali kandnud, on hinges ikka mälestusi neist koolipäevist.
Need mälestuskillud on kirja pandud endiste klassikaaslaste abiga.

Elvi Peegel



Fotol: Orissaare keskkooli 6. lend 1953. aastal. Esireas vasakult Juta Ling, siis õpetajad Medea Kõrv, Vanda Jõelaid (direktor), Hilda Rand, Helene Kuum ja Reet Aarma. Tema kõrval meie klassi parim Virginia Kask. Seisavad Maie Kolk, Heino Küla, Elvi Peegel, Enno Kuul, Hilja Kasesalu, Ülo Vainomäe ja Maimu Leesmaa. Pildilt puudub Helmund Veski. Foto: Erakogu.

1 kommentaar:

  1. Uskumatult armas näha Helene Marie Teärt nii noorena...

    VastaKustuta