Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Teisipäev, 10. veebruar 2015

Oli kord Orissaare rajoon

/ Suur tänu Bruno Paole järgneva teksti koostamise eest ja suur tänu Olavi Pestile  teksti saatmise eest /

Ilmunud: Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2011–2012. Kuressaare, 2013, lk. 242–270.

Eesti oli 20. sajandi keskel jäetud suurvõimude meelevalda. Stalinismi raskematel aastatel võeti meie okupeeritud territooriumil ette Nõukogude Liidus juba varem kehtestatud haldusüksuste – maarajoonide – moodustamine alates 1. oktoobrist 1950. See oli ajamärk: ootamatu halduskorraldusega lõhuti järsult ja otsustavalt ajalooliselt kujunenud elupaikade ja omavalitsuste struktuure. Kommunistliku ideoloogia ellurakendajad sildistasid hõivatud maal oma jalajäljed. Tööstustöötajate ehk proletariaadi kõrval oli vaja saada ka leibatootev maarahvas tiheda tšekistliku kontrolli alla, et inimene ei mõtleks keelatud mõtteid ning ükski viljatera ega muu tähtsam toiduaine ei pudeneks linna suunduvate punavooride vankrilt.
Eestit tabanud totalitaarsuse pealetungi ilmekaks sõnumiks meie elanikele oli seegi, et juba 1940. aastal, ööl vastu 6. augustit kehtestati meie maal Moskva aeg, ehkki Eesti Vabariik liideti Nõukogude Liiduga juriidiliselt alles samal päeval, 16 tundi hiljem. Rajooniline haldusjaotus, mida kehtestati Venemaal kahekümnendatel aastatel eesmärgil panna kõik Nõukogude riigis elavad rahvad ühte sammu astuma ning loobuma tasalülitatud regioonides oma ajalooliselt kujunenud identiteedist, teostus 1930. aastaks. See oli tol ajal kollektiviseerimise läbiviimiseks ja põllumajandussaaduste tööstuslinnadesse jaotamiseks sobivaks arvatud administratiivsüsteem, mida kehtestati kui edumeelset haldusreformi. See kuulutati isegi ajalooõpikus „sotsialistlikuks ümberkorralduseks, mida põhjustas vajadus viia partei-, nõukogude ja majandusorganite aparaat ligemale maaelanikkonnale, et kindlustada kolhooside ja sovhooside, samuti küla kultuurilise ülesehitustöö konkreetne juhtimine”. Tegelikult algas selle tegevussuuna juurutamisega talude ja külade hääbumise pikaldane protsess. Kollektiivseid suurmajandeid sai programmiliselt juhtida ja kontrollida ning need arenesid linnastumismudeli loogika kohaselt.

Maakondadest said rajoonid

Eestis sõjajärgsel perioodil 13 maakonna ja 233 valla[1] asemele rajoonide kehtestamine toimus esialgu varjatult. Veel pingestati valdade täitevkomiteede kohustusi põllumajandussaaduste riiginormide täitmisel, nõuti “kulakute” ja “sakslaste käsilaste” salajaste nimekirjade koostamist, laiendati kolhoositootmise eeliste propagandat, järjest sagedamini tegid julgeolekuorganite töötajad vallamajadesse kontrollkäike. Kõik see tipnes 1949. aasta 25. märtsi öösel Eestis alanud massiküüditamisega. Seejärel alustati külades hirmu ja segaduse õhkkonnas laiaulatuslikku kolhooside moodustamist, mis pani aluse maaperede elujõule rajatud talundite kadumisele. Edaspidi sai koos elaval taluperel olla isiklikuks kasutamiseks ainult 0,6 hektari suurune kolhoosniku majapidamine (endine peremees muudeti tsaariaegses mõistes kahe riia vakamaa pealseks elurentnikuks-popsiks) või üürikorter. Üldistavalt võib sedastada, et kollektiviseerimine polnud eesti rahva teadvuses mitte lihtsalt sovetiseerimise sünonüüm, vaid selle tagajärjel lõhuti harjunud tootmisprotsessi, talupoegade igapäevaelu ja eluruumi korraldamise traditsioonid. Meil oli ju looduslik-geograafiliste olude tõttu kujunenud inimeste paiknemise ja majandusliku tegevuse eripära. Näiteks Saaremaal olid ida- ja lääneosa maaviljeluse erisused juba looduslikult tingitud.
EK(b)P Keskkomitee büroo otsustas  31. mail 1949 asutada komisjoni rajoonilise halduskorralduse sisseviimiseks. Just sel ajal selle sammu astumise ning rajoonikeskuste valiku tingis nähtavasti vastloodud kolhooside ohjamise ja maaelu ümberkujundamise ning vastava kaadripoliitika, nomenklatuuri valitud inimeste edutamise ja kursustel koolitamise süsteemi sisseseadmise vajadus. Maarajoone pidi saama ligi 40.
Saare maakond otsustati jagada kaheks rajooniks. !949. aastal oli maakonnas kujunenud olukord, kus parteikomitee esimene sekretär Aleksei Šiškin (1922–1998) viidi ilmsiks tulnud kompromiteerivate asjaolude tõttu üle administratiivsele tööle Tallinnasse. Tema asemele paigutatud Otto Merimaa (1920–2001) oli Saaremaaga põgusalt tuttav ainult sellest ajast, kui ta oli enne sõda Pärnu Kalanduskooli õpilasena olnud praktikal Pidula kalakasvatuses. Kogu haldusreformi organiseerimine maakonnas jäi gümnaasiumihariduse ja Eesti Korpuse sõjatee karastusega Saare maakonna täitevkomitee esimehe, tollal 29-aastase Jüri Suurhansu (1921–1984) õlgadele. Pealegi anti talle mõista, et teda ootab ees edutamine idapoolse Saaremaa uue rajooni parteikomitee esimese sekretäri ametikohale. Hiljem on Jüri Suurhans oma lähedaste ringkonnas rääkinud kavatsustest rajoonikeskuse valiku suhtes. Algselt olnud kõne all Leisi kui sõja eel jõudsalt arenenud alevik. Teedevõrgu sobimatuse tõttu jäetud see plaan aga kõrvale. Augustikuus sõitis uute rajoonide võimalikke keskusi uurima Eesti NSV plaanikomitee asjatundjate komisjon. Kujunes arvamus, et luuakse Kuressaare rajoon ja Pöide rajoon.[2]
Ida-Saaremaa vastmoodustatud kolhooside tehniliseks abistamiseks oli Pöide kiriku (mis oli muudetud heinalaoks) lähedale, Oti mõisa juba asutatud masina-traktorijaam. Ühes Saaremaa vanimas mõisaasumis polnud aga peale masina-traktorijaama enda vajaduste rahuldamise ruumi rajoonikeskuse asutuste ja personali majutamiseks. Sobiv polnud ka lähedane kirikuküla Levala, mis sai 19. sajandi lõpus laastavas põlengus raskesti kannatada ja oli 1920. aastate alguses minetanud lootused alevikuks kasvada.
Uute administratiivsete üksuste – rajoonide – nimed ja keskused määrati Tallinnas lõplikult 26. juunil 1950. Ida-Saaremaa keskuse sobivaimaks asukohaks peeti Väikese väina ääres paiknevat senist külanõukogu keskust – Orissaare alevikku. Selle aktiga pandi alus uue linnalise ilmega asumi kujunemisele, mis pidi täitma sisuga loosungit maa ja linna ühtsusest ehk teisisõnu, talupoegi linnastama. Pärast 1. oktoobrit 1950 hakkas Orissaare alevikku valguma „mere aetud rahvast”, kes tahtis eemalduda vahetust kolhoosielust, et saada kindlamat riigitööd ja kergemat leiba ning proovida uut väljakutset. Oldi ju noored ja elu vajas elamist.
Rajoonide algperioodil jäädi Eesti NSV territoriaalses jaotuses 39 maarajooni juurde. Vallad ja maakonnad likvideeriti. Rajoonide alluvusse jäeti 1945. aastal moodustatud 641 külanõukogu, mille arvu 1954. aasta suvel vähendati liitmise teel  320-ni. See haldusreform teostati ilma igasuguste rahvakoosolekute, vaidluste ja meediavahendusteta. Piisas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusest 26. septembrist 1950, mis valmistati ette EK(b)P Keskkomitee büroo vastava otsusega. Uute haldusüksuste käivitamine külataolistes asulates ei olnud kerge, sest ladusalt funktsioneeriv keskus tuli sõna otseses mõttes alles ehitada ja mehitada. Endised, linnadeks väljakujunenud maakonnakeskused pidid neid uusi valitsemise tugipunkte majanduslikult ja oskusteabega abistama.
Huvitav on siinjuures märkida, et rajoonide asutamist ei korraldatud mitte kohalike nõukogude rahvaesindajate valimiste eel või ajal, vaid  kaks ja pool kuud enne valimisi. See tähendab, et rahvas ei osalenud selle haldusreformi algperioodil oma valitud esindajate näol  nõukogudes ja komiteedes isegi mitte formaalselt. Rajoonide rahvasaadikud kogunesid partei poolt valitsemiseks kohalepaigutatud funktsionääre tagantjärele kinnitama alles jaanuaris 1951. Kommunistliku partei totaalne valitsemistava saigi suurejooneliselt demokraatiaks nimetatud formaalse näo enamasti tagantjärele. Isegi Eestimaa kommunistliku partei tolle perioodi tegevuse uurijad olid sunnitud tunnistama, et rajooniorganite suunamisel mindi sageli mööda uute administratsiooniüksuste töörahva saadikute nõukogudest, rääkimata külanõukogudest.[3]
Veel üllatuslikum haldusreformi katse vormistati 3. mail 1952 Eestisse kolme oblasti mahutamisega. See üleliiduline mudel ei osutunud meil kasutuskõlblikuks ja üsna kohe pärast Stalini surma, 1953. a. 25. aprilli ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega kõigest aasta kestnud eksperiment lõpetati. Orissaare rajoon läks Pärnu oblasti koosseisust tagasi Talllinna otsealluvusse. Oblastite täitevkomiteed lõpetasid oma tegevuse mai lõpuks.[4]

Orissaare aleviku varasemast ajaloost

Saaremaal püsis väga pikka aega kogukondade kihelkondlik jaotus, mis mõneti määrab elanike samastumisharjumisi tänaseni. Pöide kihelkonna mitmekordsed usuvahetustest tingitud tükeldamised ning administratiivsed liitmised ja lahutamised ei ole sobivate elukohtade põhikuuluvust ja ajaloolisi sidemeid lõplikult ähmastanud. Pöide ajaloolise ala määratlusse on põlistunud head põllumaad, suurte metsade puudumine, vaimselt arenenud ja tasakaalukad inimesed ning suuremalt mõtlemise laad.
Orissaare esmanimetuse tunneme ära 1453. aasta dokumendis mainitud kujul Orgenzar.  Taolises kirjapildis nimetatud paik allus tookord Maasi ordulinnuse mõjuvõimule. Ilmselt juba väljakujunenud külanimi Oreval, mis esineb 1532. aastal ordumeister Hermann von Brügenei läänistusaktis, tõuseb esile seoses sellega, et meile tänaseks juba tundmatule Jürgen Jungele on läänistatud kaks adramaad. See maavaldus kujunes Orissaare mõisa aluseks.[5]
Viimasest daatumist jäi veel pool sajandit Väikese väina üleveosadama siirdamiseni Maasi jõe suudmest Orissaare mõisa randa, Illiku laiu varju. Olulise liiklussõlme tagamaa uuendamine viis ajapikku suupärasema nimega kirjapandud küla ja mõisa arengu pikaks ajaks nähtavalt tõusvale joonele. Väikese väina üleveosadama ehitamine ja hooldamine ning sobivate uiskude (suuremad veopaadid) ehitamine pandi juba Rootsi aja liikluskorraldusega lähedal asuvale suurele ja jõukamale Tumala mõisale. See lähim tugev mõis, aimates inimeste läbisõidul laekuvaid tulusid (kõrts, postijaam), ostis mõistagi naabri mereäärsed valdused ära ja muutis Orissaare mõisakese oma karjamõisaks (1790), kus olid lisaks head mereäärsed karjamaad ja kalapüügikohad. Orissaare mõisale kuulus 249 tiinu mõisa- ja 167 tiinu talumaad.[6]  Talude arv kõikus läbi aegade 12 ja 17 vahel. Nende hulga suurenemise tingis Orissaare kõrvale omakorda väikese Kööba karjamõisa asutamine.
Tumala tuumikmõisa laiendanud Stackelbergide suguvõsa haldas Tumala ja Orissaare mõisaid kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Juba üle-eelmisel sajandil said Tumala omanikud tuntuks kui juriidiliselt haritud ja ettevõtlikud balti-saksa aadlikud. Näiteks rajasid nad uisusadama juurde reisijate jaoks uue ja suurema kõrtsihoone. 1804. aastal, kui Vene keiser Aleksander I Saaremaad külastades pärast Väikese väina uisust väljaastumist korraks sadamas suurele kivile nõjatus, oli kõrge roost viilkatusega uus kõrts kaldarinnakul juba olemas. Tõuke andis ilmselt seegi asjaolu, et 1790. aastal võeti Orissaare Saaremaa postijaamade nimestikku. Jaama asjaajamine toimus esialgu uisusadama kõrtsis. Eraldi postijaamahooned ehitati sadama lähedusse alles 1848. aastal. Peamaja pikkusega 21 ja laiusega 10,6 meetrit raiuti püsti ümarpalkidest.[7] Selles sai ka einestada ja ööbida. Olmelise poole pealt olevat Orissaare kõrts andnud silmad ette üle väina Muhu saarel asunud ooteruumidele – Vahtna sadama kõrtsile.
Vana postitee lõppes väinaäärses uisusadamas. Üle Väikese väina viiva teetammi valmides 1896. aastal jäi postitee look sadama ja kõrtsi juurde alles; tee jätkus mööda rannikut kuni tammini. Orissaare kõrtsi taga oli suur tühi plats, mis sai tuntuks olulise laadakohana, kuhu sajandivahetusel lisandusid turg ning Jüri Ratturi ja Villem Laaki avatud esimesed kauplused. Postijaam tegutses koos vangide konvoeerimise etapimajakese ja telegraafijaoskonnaga. 1876. aastal oli sadama juurde asutatud ka vetelpäästejaam, kus paiknes isegi jäält päästmise julla, ning piirivalvekordon väinaliikluse koridoris salakaubaveo takistaniseks. Pöide (al. 1891 – Uuemõisa) valla keskus Tornimäel ning loodepoolse Maasi valla olulised asutused paiknesid postiteest kaugemal. Ka Pöide kirikuküla Levala, kus omal ajal tegutsesid ka arst ja apteek, ei suutnud 20. sajandi vahetusel alanud arenguprotsessis Orissaarega konkureerida. Arst ja apteek kolisid Orissaare postijaama külje alla.
Eesti Vabariigi Asutavas Kogus 1919. aasta oktoobris vastuvõetud maareformiseadus, mis kaotas mõisad ja seisused, avardas Orissaare arenguvõimalusi veelgi. Saare maavalitsus otsustas oma 1920. a. 16. augusti istungil rajada Orissaare külla töölisalevi. Seda eeldusel, et mõisamaadest eraldatakse ühe hektari suurused krundid elamute ehitamiseks ja aiamaaks. Niimoodi püüti ligi meelitada maata noori perekondi, eeskujuks nähtavasti Kärdla alevi kujunemine Hiiumaal.[8] Seda algatust järgis tõepoolest ligi 50 uusasukat, sh. 16 Muhu perekonda, kuid piisavalt ettevõtjaid tööstuste asutamiseks ei leidunud. Alguses oli lootusi äratanud endine meremees, Ajutise Valitsuse kütteainete keskkomitee volinikuna Saaremaale naasnud Juhan Ammermann, kes lubas ehitada Saikla ja Koigi raba äärde turbaküttel töötavad elektrijaamad ning võttis Oti mõisa pargist maha väärispuud, millest valmistas Orissaares Tallinna ärimeestele parketti.
Enamik uusasukaist pidi elatuma aiasaadustest, käsitööst ja loomapidamisest (karjamaa eraldati postijaama kasutuses olnud rohumaadest). Krundid eraldati ka arsti, loomaarsti, apteegi ja politseijaoskonna tarbeks. Ehitusplats oli ette nähtud isegi raekoja ehitamiseks; hiljem anti see majandusühingule. 1922. aastaks olid mõisamaad jaotatud järgmiselt: taludele (keskmise suurusega 17 ha) kokku 139 ha, alevimaaks 101 ha ning Reina ja Tumala mõisa asundustalude laiendamiseks 27 ha. Postijaamale kinnitati normaaltalu suurune (50 ha) maaüksus. Seda kasutas jaama rentnik Aleksander Mihkels (1887–1944), kellest hiljem kujunes tuntud Saaremaa autobussiliinide pidaja.[9] Pärast jaama likvideerimist 1940. aastal ja Mihkelsi arreteerimist said postitalu maad alevi tagavaramaaks. Maaküsimus oli Saaremaal omaaegse asundustegevuse ajal suure rahvaarvu tõttu suhteliselt terav, sest maakonna isoleeritud majandussüsteemis kindlustas oma isiklik maavaldus perele peamise igapäevase toidu; muud vajadused kattis oskustöö kodus või mandril.
1925. aastal elas Orissaares alaliselt juba 73 maksumaksjat. Algkool asus naabervallas Maasi mõisahoones, kuhu käis Orissaarest 16 last. Väiketööstusettevõtetest võib märkida J. Ammermanni saeveskit (hilisema leivatööstuse kohal), Matvei Osa tellisevabrikut Põri tee ääres endises liivaaugus, mis valmistas 40 000 tuhat tellist suve jooksul, OÜ “Ores” jahu- ja villavabrikut endises sadamakõrtsis ning Pöide Piimaühingu koorejaama endises tapivanglas, peale selle pool tosinat käsitöölist. Üks neist, Jelizaveta Lopato, pidas oma kodus ka tee- ja öömaja. Olgu veel lisatud, et tema poeg Nikolai lõpetas merekooli ja sai kaugsõidukapteniks ning edutati 1940. aastal Eesti Veeteede Talituse direktoriks. Jüri Ratturi majas (hilisem postkontor) avati 1925. aastal esimene viinapood. Kohtupristav August Sepp avas trahteri „Väike Väin”.[10]
Uuemõisa vald taotles endise uisusadama ümberehitamist aurulaeva vastuvõtuks, et talunikud ei peaks oma toodangu ülejääke kaugele Taaliku sadamasse vedama, kus laev sildus vaid korra nädalas. Orissaare oma sadam ehitati Illiku laiule ja avati alles 1932. aastal. Laiule rajati tee, seejärel püstitati sinna Taaliku sadama haruladu ja petroolikelder, lõpuks ehitati suurem laohoone ETK kaubandusvõrgu tarvis.
Orissaare sadama laevatee süvendati kõigest 2,5 meetrini (Taalikul 3,5 m). See võimaldas kaubavedu ainult väiksemate laevadega, nagu Gustav Sergo aurik „Hansi”, mille saabumispäeval  kogunes sadamasse pikk voor jõukamaid Pöide talumehi müügiks kasvatatud vilja ja peekonsigadega. Aurik „Gustav” ei saanud suurema süvise tõttu sadamasilla äärde ja seda rannasõidulaeva lastiti reidil mootorpaadi abil.[11]
Piirkonna kultuurielu keskendus algul endisesse Maasi mõisa, majanduslik tegevus koondus aga Orissaarde.  1923. aasta lõpus asutati Orissaare Ühispank, 1925. aasta suvel Orissaare Majandusühing, mille etteotsa valiti Mihhail Truuvert. 1933. aastal valmis panga ja majandusühistu kahasse ehitatud aleviku silmapaistvaim maja, mille teine korrus loovutati seltsielu arendamiseks ja kultuuriürituste korraldamiseks. Sellega seoses koondusid Maasi kultuurihuvilised Orissaare seltsidesse. Eestvedajaks sai Orissaare Haridusselts, kes muretses seltsimajale ka korraliku sisustuse. Tegevust vedas aktiivne Valentin Varb. Seltsid likvideeriti 1940. aasta sügisel koos vara ja pangaarvete võõrandamisega. Mitmele elu edendanud asutusele peavarju pakkunud majast sai 1950. aastal rajoonikeskuse esindushoone – partei rajoonikomitee asukoht.[12]
Majandusgeograaf Edgar Kant on 252 elanikuga Orissaare alevikku 1935. aastal iseloomustanud kui Saaremaa tähtsaima keskuse Kuressaare tagamaa majandus- ja kultuurielu välisringil asetsevat abikeskust (koos Kihelkonna ja Leisiga), mis mere läheduses ühendab teede lõpp-punkte. Sealjuures on Orissaare oma asendiga mandrile viiva peatee ääres aga oluline ka Ida-Saaremaa jaoks.[13]
Peatee korrashoidmine, pindamine, lumest puhastamine ja liikluse korraldamine toimus Orissaarde asutatud teedejaoskonna poolt. Juurde- ja väljapääsuvõimalused on just kosuvate alevike olulised arengufaktorid. Sellega seoses paiknesid Orissaares alaliselt politseiametnik, teemeister, loomaarst ning tegutses Levalast ületoodud apteek. Orissaare muutus 1940. aastal ka Pöide valla keskuseks, kus paiknes 56 maja ja elas üle 270 elaniku. Valla juhtide hulgas olid ka revolutsiooniliselt meelestatud sama valla mehed Johan Ellam ja Vassili Mölder.
Teise maailmasõja lahingutes põles maha viis aleviku maja. Orissaare sadam ning osaliselt ka Väinatamm lasti õhku, et vaenlane ei pääseks hõlpsasti Muhust Saaremaale. Osalt purunes ka piirivalvekordon, mis punaväelaste poolt laiali tassiti ja mille hoovi ehitati hiljem aleviku saun. Sõja järel vähenes elanikkond. 1945. aastal moodustati Orissaarde külanõukogu ning Pöide vallavalitsuse paigutamiseks polnud enam sobivaid ruume. Ees seisis aeg, kui vald, mis sõna-sõnalt tähendab võimu, pidi uute võimukandjate meelevalla ees kaduma, nagu see toimus ka revolutsioonijärgsel Venemaal.

Kaader otsustab kõik!

Uue haldusüksuse loomiseks, juhtimiseks ja korraldamiseks on vaja teatud arvu oskuslikke inimesi. Tollel ajal ei otsitud neid ajalehekuulutustega, vaid sõeluti välja parteitubades. Kehtiva korra kohaselt tuli arvatava oskusliku inimese edutamisel juhtivale kohale rangelt kontrollida tema eelneva tegevuse “puhtust” ja poliitilist ustavust. Vastutavat kaadrit valisid kommunistliku partei kõrgemalseisvad organid. Siinkohal üks näide. Orissaare rajooni juhtiva kaadri koosseisu oli vaja asjatundlikku ja kogenud kaubandusjuhti. Sõeluti ka lähedalt, Suur-Rahula külast pärit kaubandusliku eriharidusega Richard Ligi (1923–2012) kandidatuuri. Ühtäkki avastati maakonna julgeolekuosakonnas mingites kaudsetes paberites, et Richard Ligi oli Saksa okupatsiooni ajal kuulunud Omakaitse ridadesse ja võtnud 1942. aasta talvel osa haarangust, mille käigus tekkinud tulevahetuses said surma kaks Rahula ja Rangla vahel sooniidu ääres roogudest ehitatud onnis redutanud kommunisti, Johan Ellam ja Aleksander Kuul. Uuele töökohale määramise asemel tuli Kuressaare kaubabaasi kontorisse operatiivvolinik, Leningradi oblastist pärit Boris Loho, ja arreteeris kaubanduskogemustega juhikandidaadi. Richard Ligi pääses Siberi vangilaagrist alles 1955. aastal.[14]
Juba läbiproovitud tegelasi võis kergema südamega uuele töökohale määrata. Uute maarajoonide jaoks koolitati puuduvaid keskastme ametnikke 1950. aasta kevadel ja suvel Tallinnas kolme- või kahekuulistel kursustel. Näiteks rajoonidesse tööle määratud kultuurimaja direktorid, kunstilised juhid ja rajooniraamatukogude juhatajad õppisid kesksuvel Tallinnas Tõnismäel, hilisemas kaubandustehnikumi hoones. Saaremaalt olid sinna suunatud Alide Unnam-Koopuu, Melanie Tiivit, Meeta Aru, Aino Ausmeel-Varvas ja Bruno Pao. Mäletan, et kursuste lõppedes Tallinnast lennukiga koju naastes tungles Kuressaare turuplatsil rahvahulk. Läbi plangu taheti vaadata julgeolekuosakonna hoovi, kus lamas haarangul hukkunud kardetud metsavend Elmar Ilp koos oma lähemate kaaslastega.
Viimaseid kuid eksisteerinud Saare maakonna kogenud partei- ja nõukogude kaadri hulgast oli juba, nagu eelpool mainitud, Orissaare rajooni juhtima määratud Jüri Suurhans. Tema soovitatud töökaaslasteks vastses rajoonis said Kuressaarest üle toodud Narva päritolu Alfred Kelt (1912– 1997), Jaan Tooms (1912–2003), Aliide Luuk (1918; lahkus hiljem Rapla rajooni), Anton Niilender (1900–1969; lahkus Tallinnasse, kus jäi pensionile), Albert Aavik (1919–1988) ja Palmi Sepp (s. 1913). (Kaks viimast jätkasid hiljem tööd Kingissepa rajoonis.) Likvideeritud valdadest leiti neile abilisi. Esile tõusid Aleksander Pitk (1904–1989), Valentin Kuusk (s. 1920), Konstantin Tilling (Orissaare elanik, kes peagi loobus ametist; tema asemele määrati endine külanõukogu sekretär Anatoli Valdna), Hariessa Käärid (ab. Saamel, s. 1929), Arnold Teär, Nikolai Tart, Vladimir (Voldemar) Peegel (1913–1982), Joann Teelem (1907–1962) ja Erich Paja (s. 1923) Pöidelt ning August Vokk Muhust. Komsomoli rajoonikomitee 1. sekretäriks määrati muhu noormees Alder Sõrm (1928–2004). Partei rajoonikomitee ja täitevkomitee häälekandjana hakkas ilmuma ajaleht "Punalipp" (1951–59), mille vastutavad toimetajad on olnud Hugo Alter (1929–2003), Albert Heinlaid (1921–1991), Arveld Kaljukivi (1921–1997) ja Albert Sepp.
Nagu tollal kombeks, korraldati kolhoosijuhtidele, külanõukogude esimeestele ja muudele aktivistidele tihti igasuguseid nõupidamisi, mille tarvis polnud aga suuremat saali. Nii istuti kusagil uberikus õhupuudust tundes tihedalt koos. Tihti kurnas istujaid mõne esineja pikk ja segane kõne. Kõike püüti “puust ja punaselt” ette teha, kuid selle mõistmiseks ja meelespidamiseks polnud ajud veel puhtaks pestud. Nagu isiklikult märkasin, osutus rajooni täitevkomitee kultuuriosakonna juhataja, Vändra kandist pärit Maimu Sõrm (s. 1930) õnneks selgesõnaliseks ja heatahtlikuks nooreks inimeseks, kellel võim polnud pead segi ajanud.
Rajooni valitsemise struktuurist annavad ülevaate Orissaare Rajooni TSN Täitevkomitee esimese istungjärgu 10. jaanuaril 1950 tehtud otsused.[15] Alles eelmise aasta lõpus, 17. detsembril olid toimunud kohalikud valimised, millega selgitati piirkonnast valitud  otsustusvõimelised saadikud, kes omakorda valisid ametliku täitevkomitee koosseisu. Enne saadikute kogunemist olid vastse rajooni võimuorganid kolm kuud tegutsenud ainult Tallinnast antud suuniste järgi.
Esimesel istungjärgul soovitas partei rajoonikomitee I sekretär Jüri Suurhans valida täitevkomitee esimeheks Alfred Kelti, kes oli töötanud Saare maakonna täitevkomitee aseesimehena. Kelti asetäitjaks valiti Jaan Tooms ja täitevkomitee sekretäriks Albert Aavik, liikmeteks veel kuus inimest. Ühtlasi kinnitati kaheteistkümne osakonna juhatajad: rahandusosakond – Eino Põld, tervishoiuosakond – Magda Lepik (ab. Palts; 1922–2013), haridusosakond – Ilmar Kaal (1920–1985), kommunaalosakond – August Valge, põllumajandusosakond – Oskar Koppel, kolhooside ehituse osakond – Juhan Rist, kultuuriosakond – Maimu Sörm, sotsiaalkindlustuse osakond – Konstantin Tilling, üldosakond – Hariessa Käärid (Saamel), kehakultuuri- ja spordiosakond – Arnold Teär; plaanikomisjoni esimeheks valiti Palmi Sepp. Kohalikud olid neist neli inimest.
Hiljem tehti ametissemääratute hulgas mitmel põhjusel asendusi. Näiteks seoses Alfred Kelti määramisega Orissaare mootorkalapüügijaama direktoriks märtsis 1955 kinnitati uueks täitevkomitee esimeheks Laimjala v. Käo külast pärinenud Boris Varvas (1920–1997), kes tundis paremini kohalikke olusid ja töötas rajooni likvideerimiseni. (Hiljem osutus ta hinnatud kaubandustegelaseks, töötades Tallinna kaubandusvalitsuse juhataja ja kaubamaja asedirektori ametikohtadel.) Haridusosakonna juhataja Ilmar Kaal lahkus perekondlikel põhjustel. Teda asendas Muhu Keskkooli õpetaja, mandrimees Evald Lagle, kes vabastati ametist 1956. aasta talvel seoses tööga mitte toimetulekuga. Ka rahandusosakonna juhatajaks leiti uus mees Eduard Vatsar mandrilt. Oskar Koppel edutati plaaniosakonna juhatajaks. Kaadrivahetusi oli rohkesti, sest kaadriküsimust pidas partei väga oluliseks. See tõusis esile ka iga aasta lõpupoole kohalikus ajalehes avaldatud rajooni parteikonverentsi kõnedes.[16]
Rajooni sõjakomissariaat paiknes ruumipuudusel esialgu Kuressaare kindluses. Valvsuse alal oli esmatähtis julgeoleku rajooniosakond, mida algaastail juhtis Ivan Jurjev ja mille vanemoperatiivvolinikuna tegutses Boris Loho (1918–2001). Viimase abikaasa Adele Loho (1929–2008) määrati rajooni täitevkomitee eriosakonna juhatajaks. See naine olevat olnud väga püüdlik, hoidnud kogu asutuse töötajaid pideva tähelepanu all ja kandnud “väärnähtustest” ette, kuhu vaja. Süüasju vormistas rajooni prokurör Kalju Rink. Jaoskonna rahvakohtunik Linda Siro pidas istungeid keskusest 6 km eemal asuvas Saiklas, kuhu oli terava ruumipuuduse tõttu paigutatud teisigi asutusi, nagu riikliku kindlustuse inspektuur, Tarbijate Kooperatiivide Orissaare Rajooni Liit, Saaremaa Tarbijate Kooperatiivide Liidu Kalatööstus ja trükikoda nr. 49 koos rajooniajalehe „Punalipp” toimetusega. Aastatel 1951–53 trükiti seal ka Pöide masina-traktorijaama poliitosakonna häälekandjat „Oktoobri Lipp”.
Seda poliitosakonda külades peljati, sest osakonna ülem käis ringi, nagaan taskus, ja otsis kolhoosikorra vastaseid. Traktorijaama kontor paiknes Oti mõisas, kus ühtlasi koolitati noori mehi traktoristideks. Töökoda seati sisse mõisa vanas suuremas kiviaidas, kütust hoiti pargi põlispuude alla paigutatud mahutites, et vaenlane ei näeks energiavarusid õhust. Elektrienergiat andis Saikla veski, Orissaares lisaks ka kahe tankimootoriga varustatud diiselgeneraator, mis andis voolu varahommikust keskööni.[17]

Taristu ja tagamaad

Vastloodud rajooni asutustele ruumide leidmisega tekkis alevikus probleeme. Kunagistele asunikele polnud suuremate elamute ehitamine jõukohane. Seetõttu oli 1940. aasta novembris alevikus natsionaliseeritud ainult kolm maja, mille pind ületas 170 ruutmeetrit. Jüri Ratturi majja paigutati postkontor, Ernst Sandau poolt ümberehitatud suuremasse apteegimajja rajooni täitevkomitee ning kõige suuremasse, Majandusühisuse majja krediidipank ja rajooni parteikomitee. Asutusi tekkis aga rohkesti ja kõigi jaoks ei jätkunud vabu ruume, rääkimata personali lahedast paigutamisest. Ulualust tuli üürida eramajades. Seepärast aeti esimestel kuudel läbi pead-jalad koos. Osa väljastpoolt tulnud tööjõudu paigutati ajutistesse eluruumidesse lähedastes külades.
Esialgu polnud alevikus ka kooli. Orissaare algkooliks nimetatud neli klassi asusid Maasi maantee ääres kahes talumajas. Vanemad klassid õppisid Tumala koolimajas, kuhu paigutati alevikku kolimise ootel ka Muhu keskkool. Majutuskitsikuse lahendamiseks hakati kiiremas korras püstitama kokkupandavatest kilpidest barakke. Esimestesse majutati sõjakomissariaat ja ohvitseride perekonnad. Inimestele pesemisvõimaluste loomiseks tehti lööktöö korras valmis saun.[18] Kauplus paiknes eramajas. Kortermaja, mille alumisele korrusele ehitati söökla, sai valmis 1953. Seni täitis söökla aset puhvet; lõunaks võeti tööle kaasa võileivad. Probleem tekkis kõrgemate uusehitiste veega varustamisel, sest polnud veel rajatud veetorniga pumbamaja. Tüüpprojekti järgi ehitatud koolimaja sai valmis alles 1. septembriks 1955. Rajoonikeskuse arendamine venis, sest valitses ehitusmaterjalide ja kogenud ehitajate puudus. Ehitusmuredest on lähemalt kirjutanud tollane ehitustööde juhataja insener Lembit Palts (s. 1922) kogumikus „Saarlaste elulood”.[19]
Bussiliiklus rajooni kaugemate küladega Leisi–Pärsama suunal saadi käima alles 1950. aasta oktoobrikuu lõpus.
Orissaare rajooni kuulus 18 tolleaegset külanõukogu: Audla, Laimjala, Leisi, Metsküla, Ranna, Hellamaa, Liiva, Piiri, Pöitse, Maasi, Orissaare, Pöide, Tornimäe, Pamma, Pärsama, Kallemäe, Sassi ja Valjala. Rajooni territoorium (1155 km²) moodustas u. 40% kogu Saare- ja Muhumaa pindalast.[20] Piir Kuressaare rajooniga ei kulgenud mitte mööda Maadevahe jõge, nagu keskajal ordu ja piiskopi vaheline piir, vaid mööda Lõve (Pahnasoo) jõge, pöördudes ümber Haeska küla Metsküla ja Liiküla vahel Läänemerre. Kui oli vaja Leisist Orissaarde sõita, väljus buss Leisist varahommikul kell 6.30 ja tagasi sai bussiga, mis väljus Orissaarest kell 18.00. Seepärast käidi talvetee ajal Leisist ja Pärsamalt rajoonikeskuses nõupidamistel hobuse ja saaniga.[21]
Vaadeldes rajoonikeskuse tagamaad, mille jaoks kogu see arvukas administratsioon oli (tänapäeva mõistes) logistilisest vajadusest kasvanud alevikku paigutatud, peab arvestama, et 1950. aastate algus oli Eesti talurahvale, kes moodustas rajoonivõimu sihtgrupi, väga raske aeg. Võttis vähemalt neli-viis aastat, kuni toibuti kaotustest ja loobumistest, kuni põllumajandussaaduste hindu hakati vähehaaval tõstma ja harjuti oma pere isiklikku elu korraldama väikesel hingemaal. Külaperede aitade salvedes lõppesid viimased vanad viljatagavarad 1951. aasta paiku, mille märgiks oli muuhulgas koduõlle keetmise järsk langus. 1952. aasta sügis saabus väga vihmaselt, viljad valmisid hilja ja koristus venis kadripäevani. Saagi kaod olid suured. Loomasööta varuti vähe ja lehmad nõrkesid lautades. Lüpsilehmade produktiivsus langes alla 1700 kg lehma kohta aastas. (1939. aastal oli see Eestis keskmiselt 2185 kg.[22]) Normipäevade eest saadi töötasu enamasti naturaalsel kujul. Tihti korraldati hoogtööpäevi, ka rajooni asutuste töötajad aeti kiiretele hooajalistele põllutöödele appi.
Hiilgavaid saavutusi polnud ka tööstuses, pealegi oli Orissaare agraarses rajoonis vähe tööstusettevõtteid. Suuremad jahuveskid asusid Valjalas ja Saiklas, arvestatavad piimatööstused Karjas, Valjalas, Pöidel ja Muhus, turbatööstus Saikla rabas, masina-traktorijaama remonditöökoda Otil. Peale selle tegutsesid kolhooside tagasihoidlikud töökojad ja tööstuskombinaadi allasutused (mööbli, lubja, savipottide ja elektri tootmiseks) ning olmeteeninduspunktid. Tugiteenuseid loodi ka kalapüügi arendamiseks, millest olulisim oli aastatel 1954–58 Orissaares tegutsenud mootor-kalapüügijaam. 1957. aastal andsid Orissaare tööstusettevõtted toodangut 23932 rubla ulatuses, mis oli kolm korda vähem kui samal ajal Kingissepa rajoonis.[23] Huvitav on siinjuures lisada, et näiteks 1953. aastal oli Orissaare rajooni kohalik eelarve 6,2 miljonit rubla ning riigimaksudest tagastati kohalike kulude katteks100%.[24] Tulude poolel oli Orissaare rajooni tööstuse osakaal üldiselt väike.
Väärtuslikku ja nõutud kaupa pidid tootma peamiselt rajooni põllumajanduslikud ja kalurikolhoosid. Suurem osa väikeseid nn. ühekülakolhoose oli juba 1950. aasta kevadel liidetud suuremateks üksusteks. Liitmine jätkus 1954. aastal ja hiljemgi, kuni 1976. aastani, kui enamiku majandite territoorium vastas ligikaudselt juba sõjaeelsete valdade alale. Vastavalt majandite suurenemisele oli vaja suurendada ka külanõukogude pindala, sest reeglina jäi külanõukogu suurmajandi territooriumil nõukogude võimu näiliseks kandjaks. 17. juuni 1954 seadlusega vähendati Eesti NSV külanõukogude arvu poole võrra: 641-lt 320-le. Orissaare rajoonis vähenes nende arv 18-lt 11-le. Tervikuna liideti teistega Liiva, Pöitse, Audla, Ranna, Orissaare ja Sassi; Pärsama külanõukogu jagati Leisi ja Valjala vahel; kuue külanõukogu piire ei muudetud.
Orissaare rajooni paremad põllumaad ja karjakasvatustraditsioonid võimaldasid majandites pärast “isikukultuse” hukkamõistmist tootmist märgatavalt suurendada. Sellele aitas kaasa rahalise töötasu rakendamine alates 1957. aastast, mis elavdas kaubakäivet ning tõstis töötajate motivatsiooni. Näiteks 1957. aastal valmistati Orissaare rajoonis lüpstud piimast võid üle 30 tonni enam kui Kingissepa rajoonis. Ka ühe kaluri kohta väljapüütud kala hulk oli üsna võrdne (vastavalt 9,2 ja 9,9 tonni).
EK(b)P rajoonikomitee esimene sekretär Jüri Suurhans püüdis rajooni algpäevil partei ja valitsuse korraldusi täita enamasti nii, et otsuse rakendamine ei tõukaks inimesi rajalt. Ta oli ise aktiivne rahva hulgas tegutseja, võttes näiteks koos abikaasaga osa jõuproovidest spordivõistlustel. Vanameelsed, oma nahka hoidvad kommunistid panid niisugust vabameelsust pahaks. Erilist bolševistlikku valvsust Jüri Suurhansu suhtes hakkas ilmutama Kuressaarest teiseks sekretäriks saadetud Anton Niilender. Oma eelmisel töökohal parteikomitee põllumajandusosakonna juhatajana oli ta läänepoolse Saaremaa talurahva kolhoosidesse ajamise juba edukalt lõpetanud. Orissaares sai ta üsna varsti teada, et Suurhansu pere peab välismaaga keelatud kirjavahetust. Ta lisas muudki kompromiteerivat informatsiooni ja lähetas kõik selle Tallinna nuhkidele. Muuseas avastati, et Jüri Suurhansu naisevend oli langenud rindel nõukogude võimu vastu sõdides. Vastavalt vormistatud paber jõudis Johannes (Ivan) Käbini kätte. Maimu Sõrm ütles Niilenderit iseloomustades, et too ei austanud ega toetanud kultuuri, olnud kultuurivõõras inimene.[25]
1952. aasta augustis toimunud rajooni parteiorganisatsiooni pleenumil Suurhansu enam esimeseks sekretäriks ei esitatud. Selle nomenklatuurse ametikoha sai Valgevenes sündinud Anton Niilender.[26] N.-ö. omakandimehe (sünd. Uuemõisa vallas), tollase Ministrite Nõukogu esimehe Aleksei Müürisepa (1902–1970) toetusel leidis Suurhans tööd mandril ja saabus Saaremaale tagasi alles 1959. aastal, kui väikeste rajoonide aeg oli ümber saanud.
    
Kultuuri olukord rajoonis


Kultuuritöö programmid olid ideoloogiliste eesmärkide saavutamiseks partei ja valitsuse ühiste otsustega ette kirjutatud. Kultuuri- ja rahvamajade isetegevuslikke ettevõtmisi kontrolliti ja esinemiskavad kinnitati rajooni täitevkomitee kultuuriosakonnas. Kultuuriharrastusele tuli kasuks see, et rahvamajad paiknesid enamasti koolimajades, kus olid suuremad ruumid ning kütte-, valgustus- ja hooldamisküsimusi lahendati koostöös. Koolide tugevam majanduslik baas korvas rahvamajade eelarve puudujääke. Ometi tekkis kultuurivajaduste rahuldamisel sagedasti nõukogude võimuga rinnutsiminekuid.
Oli aasta 1952. Orissaare rajooni täitevkomitee istungil saab sõna Lööne kooli juhataja Helmi Krull (1902–1991). Ta seletab, et kool sai kolhoosi töötasufondist 20 kg nisu, mis ära jahvatati. Koolõpetajate abil küpsetati nääripakikeste jaoks piparkoogid. Tema polevat aga teadnud, et see teguviis polnud lubatud, sest kolhoosnikud ei võinud oma töötasust kooli kulusid katta. Seejuures olid vähemalt pooled Lööne kooli õpilastest „Kevade” kolhoosi lapsed.[27] Helmi Krulli hoiatati rangelt selliste “väärnähtuste” lubamise eest. Sedavõrd pitsitatud olukorras tuli Stalini viimastel eluaastatel säilitada põliseid kultuurikombeid ja arendada nõukogude töökultuuri.
Rajooni kultuuriosakonna juhataja Maimu Sõrm oli aetud sügisel Taaliku kolhoosi hoogtööpäevakule. Ta õsus käsitsi vee seest kaera. Õhtul pidi ta otsima, kust saaks pilli, mille järgi noored võiksid peol tantsida. Keegi oma isiklikku akordioni kergesti kasutada ei andnud, sest neid polnud poest saada. Kultuuriosakonnal polnud selleks ka raha. Maimu Sõrm otsustas rääkida ühe kolhoosi esimehega, kellel oli samuti oma pilli vaja. Kolhoosikassast leiti vaba sularaha ja saadeti tubli pillimees, rajooni ülemuste autojuht Aksel Saamel Leningradi. Ta ostis sealselt turult neli akordioni, kusjuures 15 rubla jäi veel üle. Selle eest ostetud kohvi ja joodud liigud. Asi jõudis ülemuste kõrvu. Täitevkomitee koosolekul kuulati Maimu Sõrm üle. Ta sai keelatud ettevõtmise eest noomituse, rahvamajad said aga pillid. Kui nüüd tuli Orissaarest agitbrigaad esinema saata, oli kultuurimajal saatemuusika jaoks oma pill olemas.[28]
Isetegevuses ja ka mõnel niisama lustimise hetkel jõudsid suhteliselt noored inimesed enesesse sugenenud surutise väljaelamisel vahel ülemeelikussegi situatsiooni. Hariessa Saamel mäletab, et ühel naistepäeval, 8. märtsil hakati täitevkomitee ruumides lausa tööajal pidulises meeleolus lustima. Sekretäri laud lükati keset ülemuste ooteruumi. Lauale pandi tool ja selle peale istuma haridusosakonna juhataja, pillimees Evald Lagle. Kui tants käis täies hoos, astus ruumi riigipanga osakonna uus juhataja, tõsimeelne venelane. Ta vaatas pidumeeleolu ja kella ning läks kiirel sammul tuldud teed tagasi, otse parteikomiteesse Niilenderi juurde. Jaan Tooms sai ülesande eestvedaja välja selgitada. Hariessa Saamel võttis süü oma peale. Kuna ta oli kena ja aktiivne töötaja, sai talle vindi ülekeeramist seekord andestada. Tooms oli ise ka n.-ö. rahvamees.[29]
Tollel ajal kirjutati palju progressist ja kultuuri ennenägematust tõusust, Orissaares aga ei olnud rajooni kultuurimaja ehitamist veel riiklikku plaani võetud. Algul korraldati suuremad kogunemised parteikomitee saalis, rajooni kultuurimaja eksisteeris vaid paberites. Selleks oli nimetatud Uuemõisa rahvamaja, mille juhataja oli südikas ja elurõõmus Helmi Peegel (1919–1998). Noored inimesed eelistasid saali, kus on soe ja elektrivalgus. Sinnakanti ehitati juba enne rajooni moodustamist ettevõtlike inimeste jõul ja suurte sekeldustega elektriliinid. Kohaliku, Tornimäe elektriühistu eesotsas tegutses teiste hulgas ka preester Feliks Kadarik (1923–2012). Ta oli haritud ja energiline mees, kellel oli autoriteeti. Liinimaterjali muretsemiseks tuli ühistul kasutada kõrvalisi teid ja meetodeid, sest poest polnud midagi vajalikku saada. Hiljem neid tehinguid uuriti ja Kadarikku kui eestöötegijat ähvardas kohtu alla minek. Kohalikud parteilased eesotsas Aleksander Pitkaga aga päästsid olukorra, sest nad olid ka ise ühistu juhatuse otsustele alla kirjutanud.[30]
Elektrienergiat oli maal kõigile vaja, kuid eelkõige vajab valgust ja soojust kultuur. Sinna, kus elektrivool majas, tuli meelsasti ka rändkino, sest siis polnud vaja seina taha põrisevat generaatorit üles seada. Kui isetegevuslased olid väsinud, tõmbas kino ikka rahvast kokku. Televisioonimast kerkis Orissaarde alles kuuekümnendatel, kui oma rajoonist oli järel veel ainult leseks jäetud alevik, mille elanike arv oli üheksakümnendate alguses, valdade taastamise ajaks, kasvanud kaheksasajalt tuhande kahesajani.
Rajoonide liitmise aastal, 1959, oli Orissaarde ehitatud uhkete sammastega kultuurimaja, mis hilinenult osutas, et elu oli muutunud mõnevõrra vabamaks ja mitmekülgsemaks. Enne uue kultuurimaja valmimist peeti kolhoosnike peod ja autasustamised Leisi kandist Kaisa külast toodud lammutatud hoonete palkidest ehitatud „sammassaalis”. Need pärinesid 1949. aastal küüditamise järel tühjaks jäänud Gustav Kärmi kulaklikuks tunnistatud ja peremeheta jäänud talust. Selle hoone saamislugu oli seotud Jaan Toomsiga, kes oli ütelnud, et mehed, läheme ja toome need palgid ära ja laome siin rahva kooskäimise peavarjuks üles. Heal järjel seisnud taluniku uuest elumajast sai Orissaares kahe korteriga elamu, kus elasid hiljem parteikomitee esimene sekretär A. Niilender ja täitevkomitee esimees B. Varvas. Kõrvalhoonete palkidest üles laotud kahekorruselist puumaja hakati kasutama rajooni kultuurimaja ja raamatukogu ajutiseks majutamiseks. Teise korruse tube kasutati korteritena.
Täitevkomitee esimehe asetäitjana kehastas Tooms tegelikku täidesaatvat võimu. Ta oli algatuslik, teisi kaasahaarav, tark ja kultuurilembene. Ta oli üles kasvanud Lümanda vallas edumeelses perekonnas, lõpetanud 1931. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi ning astunud samal sügisel Tondi sõjakooli, mille lõpetas reservlipnikuna. Seejärel läks Tooms merele, nägi kaugeid maid ja rahvaid, õppis Kuressaare merekoolis kaugsõidu tüürimeheks. 1941. aastal viis ta laeva Leningradi, kust pääses Araali merele kalastama ning sattus viimaks Eesti Korpusesse. Enne Velikije Luki veriseid lahinguid nakatus Tooms tüüfusse ja astus paranenult tagavarapolgu ohvitseride kursustele. Leitnant pidi kuuluma parteisse ja nii saadeti ta koju naasnuna veel parteikooli.[31] Aga meremehe hing ja tegutsemistahe ning avaram silmaring olid talle jäänud.
Orissaare rajooni eksisteerimise ajal andsid kohalikud väikesed energiatootjad voolu vaid pimedatel õhtutundidel kuni keskööni. See sunduslik pimendamine oli ka stalinlikke õhtu- ja öökogunemisi segavaks asjaoluks. Ükskord juhtunud, et täitevkomitees kuulõpu aruandeid koostades jäänud koosolemine jälle öö peale. Väsimuse peletamiseks pandud isegi pisike pidu püsti. See võttis hoogu just siis, kui elektrijaamast anti tulede vilgutamisega märku, et käes on südaöö. Siis valitud kohalolnutest suurima sõnaõigusega mees, kes helistas elektrijaama ja palus veel kaheks tunniks valgust, sest aruanded polevat veel koos.
Sünnipäevi ja lõbusaid jällenägemisi olevat tähistatud kitsastes korterites, kui oli valgustatud aeg. Restorani alevikus polnud. Mehed olevat pressi alt pääsemiseks võtnud viina ka päevaajal aleviku serval kadakapõõsaste vahel. Näiteks sotsiaalosakonnal olnud käes tähtpäev, kui oli vaja kiiresti pensionid välja saata, aga osakonnajuhataja Tillingu allkiri oli puudu ja mees kadunud. Raamatupidaja jooksnud siis sinna tuntud kadakavälule, kus ülemus dokumendile alla kirjutas.[32]
Niisugused olukorrad näitavad, et töö ei olnud veel päris rutiinne ja bürokraatlik, sest ametnikud tundsid veel elu ja inimesi.

“Sula” tõi leevendust, kuid lõpp oli ligi


Suhtelistel väikestel rajoonidel oli nn. Hruštšovi sula ajal võimalus hakata silma paistma põllumajandustoodangu suurendamisega. Alustanud väga ruineeritud ja madalalt tasemelt, said majandid lüpsikarja söötmise ja pidamistingimuste parandamisega lehmad normaalsemalt lüpsma ning aastane piimatoodang tõusis üle 2000 kilogrammini lehma kohta. Hakati ka rohkem sigu kasvatama. Tõsteti loomakasvatussaaduste kokkuostuhindu, mis võimaldas põllumajandusse rohkem investeerida ja loomakasvatustöötajaid heade töötulemuste korral premeerida. 1956. aasta kevadel külastas rajooni põllumajandusminister Edgar Tõnurist. Ta oli haritud eestlane, kes nõukogulikus maneeris Eesti asja ajades avaldas tunnustust Orissaare põlluharijatele ja loomakasvatajatele ning andis üle rändpunalipu eelmise majandusaasta töötulemuste eest. Sellega seoses jagati rajoonile ka 87 üleliidulise põllumajandusnäituse medalit ja igale kolhoosile (tollal oli neid veel 24) üks kümnepäevane tuusik selle näituse külastamiseks.[33]
Samal ajal aga ootas Orissaare haigla personal uue 50 voodikohaga haigla ehitamist alevikku. Seni asus haigla keskusest 11 kilomeetri kaugusel 100-ruutmeetrises vanas hobusetallis Tornimäe lähedal, kuhu talvise lumega polnud isegi ligipääsu. Vana, päevinäinud kiirabiauto pidi tihti abivajaja Kuressaare haiglasse viima. Alevikus oli küll ambulatoorium, mis paiknes apteegimajas suures ruumikitsikuses. Uus haigla sai valmis alles siis, kui rajoon oli juba Kingissepa rajooniga liidetud.
1955. aastal valminud koolimajast kujunes pärast juurdeehituste valmimist keskkool. (Tegelikult toodi siia üle endine Muhu keskkool.) Uhke ja avar administratiivhoone, mis ehitati Orissaare keskväljakule rajoonikeskuste jaoks valmistatud tüüpprojekti järgi ning oli teeninud nõukogulikku asjaajamist alates 1956. aasta oktoobripühadest, muudeti veebruari lõpus 1959 internaatkooliks, mille esimeseks direktoriks sai Jaan Tooms.
1957. aastal hakati Ida-Saaremaa keskusesse ehitama uut elektriliini, mis tõi kaasa ööpäevaringse valgustuse ning tööstuse arenguvõimalused.[34] Ida-Saaremaa oli saanud oma „unistuste linna”, nagu väljendub paikkonnale au ja kuulsust toonud kuulus laevakapten Ülo Kollo (s. 1937), kes on lõpetanud Orissaare keskkooli.[35]
1958. aasta kevadel likvideeriti Pöide masina-traktorijaam. Kogu põllumajandustehnika – traktorid, adrad, kombainid ja mullaharimisriistad – müüdi kolhoosidele. Remondijaamaks ümbernimetatud asutus jäi näotuks muudetud ajaloolisse Oti mõisa peahoonesse ja parki edasi. Ellu ei ärganud ka rüüstatud Pöide kirik.
Väikeste rajoonide liitmine algas 1957. aastal. Suurim sellealane reform toimus 24. jaanuaril 1959, kui Eesti NSV 37 rajoonist likvideeriti 13.[36] Kogu Saaremaa sai üheks rajooniks, mis hakkas kandma Mulgimaalt pärit Marientali rauatöösturi Ado Kingissepa pojapoja nime.
Maainimesi, keda oli harjutatud linliku elulaadiga, asus edaspidigi Orissaare alevikku elama, kus pakkusid töökohti autobaasi nr. 11 filiaal, kolhooside ehituskontori osakond, Orissaare kolhoos, leivatööstus, haigla, „Uku” tootmisjaoskond ja muud ettevõtted, mille paiknemise ideed olid alguse saanud rajoonikeskuseks olemisest ja selle arenguplaanidest.
Eesti iseseisvuse taastamise järel moodustati 11. juulil 1991 Orissaare vald, mille esimeseks vallavanemaks valiti Juta Traumann (1947–1996). Pöide valla keskus jäi Tornimäele ning Orissaare, kunagisest rajoonikeskuse staatusest hoogu võtnud, tõusis emakordselt Saaremaa valdade nimestikku, haarates kaasa naabruses varem kohalikku elu korraldanud Maasi valla maad ja inimesed.
Palju aega on merre voolanud. Mälukandjaid Orissaare rajooni aastatest on üsna hõredalt alles jäänud, eriti Orissaare alevikus. Vaatamata sellele ei saa seda ajajärku meie rahva mälust kustutada. Tuntud riigitegelane Indrek Toome on öelnud, „et normaalne inimene, eriti eestlane ei taha olla võõra teenistuses, see aeg tuli üle elada… Nõukogude aja inimestele hinnangute andmisel on meil kujunenud kaksikmoraal… Ent ajaloos pole valget ega musta, on vaid halli varjundid.”[37]

Kasutatud allikad


ERA (Eesti Riigiarhiiv):
fond 2013 – Saare Maavalitsus
fond 3538 – Saare Maa-amet
ERAF, fond 1

SMA (Saare Maa-arhiiv):
fond 220 – Orissaare rajooni täitevkomitee

Kirjandus:
Baltisches historisches Ortslexikon. Teil 1. Estland (einschliesslich Nordlivland). Köln / Wien, 1985.
Eesti NSV riiklik eelarve 1953. – Eesti NSV Ülemnõukogu neljas istungjärk 20.–21. augustil 1953. Tallinn, 1953, lk. 105–106.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 8. Tallinn, 1976.
Eesti põllumajandus. Statistiline aastaraamat 1939. Tallinn, 1940.
Kant, Edgar. Bevölkerung und Lebensraum Estlands. Tartu, 1935.
Palts, Lembit. Mälestused. – Tamkivi, P. (koost.). Saarlaste elulood. II. Tallinn, 2004, lk. 250–258..
Pao, Bruno. Igal majakal oma tuli. Jüri Suurhans ja tema aeg. Kuressaare, 2006.
Saaremaa. Kogumik materjale. Kingissepa, 1959.
Saaremaa. Maadeteaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 1934.
Selli, Eerik. Postijaamad riigi ja reisija teenistuses. Tallinn, 1976.
Uuet, Liivi. Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Teatmik. Tallinn, 2002.
Uustulnd, Lembit. Kapten Kollo. Mereelu – elumeri. Tallinn, 2010.
Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost. III. Tallinn, 1972.

Ajalehed:
Kommunismiehitaja
Meie Maa
Punalipp
Päevaleht LP

Käsikiri:
Pao, Bruno. Orissaare valla keskusest. 1992. Autori valduses.

Mälestused:
Viivi Eist, omavalitsustöötaja
Richard Ligi, kaubandustöötaja
Hariessa ja Aksel Saamel, endised Orissaare rajooniorganite töötajad
Maimu Sõrm, kultuuritöötaja
Valve Tammsalu (Aus), raamatupidaja
Melanie Tiivit, raamatukoguhoidja


[1] Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 8. Tallinn, 1976, lk. 269.
[2] Hariessa Saamel usutluses autorile 5.12.2012.
[3] Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost. III. Tallinn, 1972, lk. 390.
[4] Uuet, Liivi. Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Teatmik. Tallinn, 2002, lk. 153–154.
[5] Baltisches historisches Ortslexikon. Teil 1. Estland (einschliesslich Nordlivland). Köln / Wien, 1985, lk. 411.
[6] Saaremaa. Maadeteaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 1934, lk. 708.
[7] Selli, Eerik. Postijaamad riigi ja reisija teenistuses. Tallinn, 1976, lk. 57.
[8] ERA, f. 3538, n.1, s. 77 – Orissaare mõisa maade planeerimine.
[9] Samas.
[10] Pao, Bruno. Orissaare valla keskusest. 1992. Käsikiri autori valduses.
[11] ERA, f. 2013, n. 1, s. 1805 – Rannasadamate ehitamise kava ja ülevaade 1926 kuni 1929.
[12] Melanie Tiivit usutluses autorile 19.11.1992.
[13] Kant, Edgar. Bevölkerung und Lebensraum Estlands. Tartu, 1935, lk. 241.


[14] Richard Ligi usutluses autorile 2.04.1995.
[15] SMA,  f. 220, n. 1, s. 1 – Orissaare rajooni TSN TK  istungite protokollid.
[16] Vt. näiteks Punalipp 1953, nr. 144, 1954,  nr. 142, 1956, nr. 144.
[17] Melanie Tiivit usutluses autorile 19.11.1992.
[18] Viivi Eist usutluses autorile 6.12.2012.
[19] Palts, Lembit. Mälestused. –  Saarlaste elulood. II. Tallinn, 2004, lk. 250–258.
[20] Uuet, tsit. teos, lk. 158, 166–167.
[21] Kommunismiehitaja 25.10.1950.
[22] Eesti Põllumajandus. Statistiline aastaraamat 1939. Tallinn, 1940, lk. 35.
[23] Saaremaa. Kogumik materjale. Kuressaare, 1959, lk. 292–293.
[24] Eesti NSV riiklik eelarve 1953. – Eesti NSV Ülemnöukogu neljas istungjärk 20.–21. augustil 1953. Tallinn, 1953, lk. 105–106.
[25] Maimu Sõrm usutluses autorile 28.12.2011.
[26] Pao, Bruno. Igal majakal oma tuli. Jüri Suurhans ja tema aeg. Kuressaare, 2006, lk.  96–97.
[27] SMA, f. 220, n. 1, s. 17, l. 65.
[28] Maimu Sõrm autorile 28.12.2011.
[29] Hariessa Saamel usutluses autorile 5.12.2012.
[30] 50 aastat elektrivalgust Tornimäel. – Meie Maa 8.01.1998.
[31] ERAF, f. 1, n..6, s. 9387, l. 6.
[32] Valve Tammsalu (Aus) usutluses autorile 8.08.2011.
[33] Punalipp 10.05.1956.
[34] Viive Eist usutluses autorile 6.12.2012.
[35] Uustulnd, Lembit. Kapten Kollo. Mereelu – elumeri. Tallinn, 2010, lk. 34.
[36] Uuet, tsit. teos, lk. 177.
[37] Eesti Päevaleht LP 15.12.2012.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar