Restoran "Väike-Väin" sulgemisest 1940. aastal

Pöide I rajooni konstaabel kirjutas 11. detsembril 1939. aastal Orissaare jaoskonna politseikomissarile salajase ettekande, milles kirjeldab Orissaares asuva restorani "Väike-Väin" kahjulikkust kogukonnale. Kuigi valdavalt tuuakse probleemide olemusena esile kõlblusevastaseid rikkumisi, siis ridade vahelt võib lugeda välja, et tegelikult võidi restorani pidada ohuks sisejulgeolekule. 1939 aasta sügisel sisenesid Saaremaale Nõukogude Liidu relvajõud ning Eesti võimud pelgasid vahejuhtumeid, mis võisid tekkida purjus kaitseliitlaste tegevusest.

Pöide vallas Orissaare alevikus asub Kuressaares Suur-Sadama tän. nr. 49 elunevale August S. kuuluv restoran "Väike-Väin". Vastutavaks müüjaks ja kohapealseks korraldajaks Maria Anna tr. M, kelle elukoht restorani asukohas.

Ruumid, milles restoran asub on äärmiselt viletsad ja jätavad esimesest pilgust peale halva mulje. Restorani hoone ise on vana ja madal puumajake, väikeste akendega. Samuti ka temas asuvad restorani ruumid, mida on kaks, on pimedad ja mõjuvad rusuvalt. Pealegi on ruumid mustad ja koristamata. Omanikul ei ole huvi nende kordaseadmiseks ega nendes puhtuse säilitamiseks, mis looks mõnusa tunde nende külastajates. Restorani mööbel on vana ja värvist puhtaks hõõrdunud.

Orissaare alevikus, mis on tema lähima ümbruse keskuseks, asub sadam, apteek, rahvamaja, pank ja teised. Peale selle peetakse igal nädalal üks kord turgu ja iga kuu esimesel kolmapäeval kuulaata. Lähemas tulevikus asub Orissaare alevikku ka Pöide vallavalitsus. Nii on Orissaare kujunenud tema ümbruskonna majanduslikuks keskpunktiks, millena tema tähtsus tulevikus veelgi kasvab.

Restoran, mis asub otse turuplatsi ääres, nagu peeglil ja suur osa aleviku keskuse elanikest ja ühtlasi ka noorsugu näeb, kuidas restoranist väljuvad tuigerdavad joobnud isikud. Restorani külastajateks ei ole üksi täiskasvanud, vanemad isikud, vaid ka väga sageli alaealised, kes restorani olemasolu tõttu viimastel aastatel alkoholi võludele andunud. Nii on paljudes perekondades, kus isa suur alkoholi tarvitaja ja jätnud hooletusse oma majapidamise, ei näi ka tema järglased tahtvatki isa jälgedes käimisest loobuda.

Samuti kui restorani ruumid, on ka lugu restorani vastutava müüjaga, kes on naisterahvas, külastajate vastu labane ja oma naiseliku lipitsemisega külalisi jooke ostma meelitada püüab. Tihti tuleb ette seaduste ja määruste vastu eksimisi mainitud restoranis, mis on peamiselt tingitud vastutavast müüjast enesest, sest ta pole tahtnud ega suutnud restoranis korda luua, Käepärast olevail andmeil, millede järele vastust andma on pidanud peamiselt vastutav müüja ise, on koostatud järgmised protokollid:

1. protokoll restoran "Väike-Väin" omanikule ja teenijale joobnud isikule viina müümises, koostatud 9. veebr. 1938.a.
2. protokoll restoran "Väike-Väin" keelatud ajal lahti olemises, koostatud 15. veebr. 1938.a.
3. protokoll restoran "Väike-Väin" teenijale Maria M.le, alkoholsete jookide tema korteris juua lubamises, koostatud 14. märtsil 1938.a.
4. protokoll restoran "Väike-Väin"a puhveti kinnioleku ajal alkoholsete jookide müümises, koostatud 15. märtsil 1938.a.
5. protokoll restoran "Väike-Väin" müüja Maria M. vastutusele võtmises alaealisele viina müümise eest, koostatud 23. juulil 1938.a.
6. protokoll restoran "Väike-Väin" vastutava müüja Maria M.le KrS § 304 p.3 põhjal, koostatud 11. veebr. 1939.a.

Olgugi, et restoran riigile on tuluallikas aktsiisi tulude alal, ei näi tema olemasolu pahesid arvestades, mida ta endaga kaasa toob, kuidagi õigustatud olevat. Et restoran "Väike-Väin" Orissaare alevikus oma laastavat mõju avaldab ümbruskonnale, selles ei ole kellelgi kahtlust ja kõik sooviksid näha tema likvideerimist. Nii on restorani vastased niihästi seltskonna- kui ka vallategelased ja isegi restorani alalised külastajad ise. Pealegi on ju Orissaares olemas riigi viinakauplus, kus ka õlut müüakse. Peale selle on Orissaare Majandusühingu kaupluses kodumaa veinide müük. Viimati nimetatud kahe alkoholi müügikohaga peaks olema küllalt võimalusi alkoholi tarvitajaile selle kättesaamiseks. Aktsiisi tulud selle restorani sulgemise läbi ei langeks kuigi palju. Käesolevat Teile esitades, palun sellele Teie vastavat korraldust.

Pöide I raj. konstaabel, Saaremaal.

Politseikomissar saatis omakorda teema edasi otsustamiseks Saare prefektile. Muuhulgas kirjutab komissar ...

Esimese hoiatuse tegin oktoobri kuul s.a. (1939), kui oli N-Liidu sõjavägede transport ja restoranid olid suletud, siis selgus, et tähendatud restorani vastutav müüja oli peremehe käsul enne restorani sulgemist erakorterisse asetanud viina tagavarasi ja oli kahtlust, et ka sealt mõni kaitseliitlane viina sai, sest valvesolijaist kaitseliitlasist mõned olid tublisti viinastanud olekus. Teise hoiatuse tegin selle kuu algus, kui oli kaitseliidu kohaliku kompanii kontrollkogumine ja hiljem seda kaitseliitlased olid relvadega läinud restorani ja seal endid tubliste viinastanuks võtnud...

Orissaare on omnibussiliinil pikemaajaline peatuskoht, kuid keegi reisijaist restorani ei ole kasutanud põhjusil, et seal ei ole kunagi midagi suupistet saada - valmistehtult, pealegi on koht sellise paha kuulsusega ja räpane, et korralikud kodanikud ei taha sinna minna. 

Politsei sisakaitsetalituses võeti vastu otsus restoran sulgeda ning selleks anti omanikule aega kümme päeva. Restorani omanik August S. kirjutas Sõjavägede Ülemjuhatajale ja palus restorani mitte sulgeda, kuna ta olevat teinud restorani ülalpidamiseks suuri kulutusi, kuid tema palve jäeti rahuldamata. Politsei sulges restorani, konfiskeeris alkoholi, toidunõud ja restorani sildi.