Fotosid Bernhard Paasiku fotokogust

Ajalootoimkonna digikogusse jõudis läbi hulk fotosid Bernhard Paasiku fotokogust. Suur tänu talle!
Fotodel on spordisündmusi, töid-tegemisi paadisadamas, hetki tsiviilkaitseõppustelt ja palju muudki. Peamiselt 70-ndate algusest või ka 60-ndate lõpust. Originaalid on jõudnud tänaseks ilmselt raamatukokku.
Olge agarad kirjutama postituse alla kommentaare. Paljud kohad on ilmselt enamusele orissaarslastest tuttavad, kuid on kohti, mis tekitavad küsimusi ja paha ei teeks ka inimesi tuvastada.

 

Fotosid Pulli ja Jaani kandist

Tõnu Kollo saatis meile mõned vanad fotod Jaani ja Taaliku kandist.

Foto, mis on ilmselt tehtud Taaliku külas Tõnise talus on (vasakult) Sonka, Jurna ja Mäe talude peremehed ning viimane Taaliku kooli juhataja Juhan Luts.

Järgneval fotol on Siberist naasnud Pulli pere ehk perekond Viil. Noormees pildil on Harri Viil. Pilt on tehtud suunaga Veskimäe poole.

Suur tänu Tõnu Kollole!
Kui kellelgi käsutuses on veel vanu fotosid Orissaare piirkonnas, siis info nende kohta on alati oodatud. Võib kirjutada otse mulle! (klõpsa lingil)

Lauluväljaku uuendamisest

Viimasel ajal on kuumaks teemaks nii sotsiaal- kui trükimeedias olnud laululava taastamine selle vanas paigas. Ajaleht Saarte Hääl on sellel teemal avaldanud kaks arvamuslugu, millede kommentaarid näitavad, et laululavaga seonduv läheb rahvale tõeliselt korda. Pole tegelikult ka imestada, sest saarlased on ammusest tuntud laulurahvas.

Hüvasti, Orissaare laululava, elagu Orissaare laululava!

VASTUKAJA: Hüvasti, Orissaare laululava…

Paari päeva eest kirjutas meile kunagine orissaarlane Aivo Jürisson ja saatis foto lauluväljakust aastal 2008. Fotole lisas Aivo kommentaariks: "Justnagu vennashaud oleks." Tuleb nõustuda!

Foto Orissaarest Talleste laiult

Aivo Jürisson saatis foto, mis on tema sõnul tehtud arvatavasti 1963. aastal tema isa (Roman Jürisson) poolt. Foto on tehtud aparaadiga Smena-2, mis on Aivo Jürissonil siiani alles. 

Foto on ainulaadne ja näitab hästi, milline nägi Orissaare välja mere poolt vaadatuna. Võrreldes toonasega on tänane vaade kindlasti hoopis teine. 

Suur tänu Aivo Jürissonile foto eest!

Hellamaa köstri seiklused Audlas, Opil ja Levalas (1886)

Järgneva dokumendi peategelaseks on 19. Sajandil Muhu-Hellamaa koguduse köster Stepan (ka Stefan ja Aleksei) Kann, kes sündis 1847 aastal Muhus Vanamõisas. Audla valla protokolliraamatu sissekandest selgub, et Kann oli vaatamata oma ametile ja sidemele kirikuga väga koloriitne kuju. Kindlasti annab protokoll hea ettekujutuse 19. sajandi lõpu seltskonnaelu kirevamast küljest maaühiskonnas. Kann suri 1899 aastal ning on maetud Kuressaarde Kudjape kalmistule. 

Kannu lapsed said hea hariduse ning mitmed neist olid omal ajal aktiivsed ühiskonnategelased. Nende hulgas poeg Nikolai Eesti Vabariigi haridusminister ning poeg Peeter Riigikohtu liige.

Audla valla protokolliraamatust 1886

Sel 23 Juuli k.p.  1886 aastal Kukke körtsmik wälja teeninud Ehwreiter Kaarel Kool ja tema naene Miina Kool ja Haudla walla mehed Jaen Kask ja Wassili Estorn andsid Haudla walla walitsuse ees selle tüli kohta, mis Kukke körtsmiku Kaarel Kool ja Muho Hellama Köstri  Stepan Kann’u wahel Küünla kuu esimeste päewade sees 1885 aastal olnud on, järgmist tunnistust.

Hellama Köster Stepan Kann on Kuresaare linnast tulles ühel öösel Kukke körtsi tulnud ja temmal on ka üks Muhho mees seltsis olnud, keda nemmad ei tunnud. Körtsi sisse tulles pörrutanud nemad körwale letti ukse pihta ja Kannu seltsi mees küssinud üks toop öllut ja pool kortlid wiina, kuss juures Kann nöudnud, et ölle sisse ka rottid peawad pandud saama, nenda kui se üks kord seal oli juhtunud ja hakanud söimama. Selle peale wastanud Körtsmik, et mitte temma waid kass rottide püüdja on. Siis joonud nemad nii hästi ölle, kui ka wiina ärra ja Kannu seltsi mees maksnud raha wälja. Pärrast sedda Körtsmik küsinud kas nemad weel middagi soowiwad agga nemad wastanud, et nemad enam middagi ei taha, agga körtsi letti uks peab lahti olema. Körtsmik agga üttelnud neile, et tema ust söimajate ees lahti ei taha piddada ja lükanud ukse wäggise kinni mida Kann küll köigest jöost püüdnud lahti hoida. Sellepeale heitnud Kann ennast ahjo müiri peale pikkali ja käskinud oma seltsi meest letti ukse eest maha lüia.  Temal olla ni paljo raha küll et ta mitte selle ukse, waid ka köik selle Körtsi wälja maksta jöuab. Kann’u seltsi mees hakkanud siis köigest jöust pörutama ukse pihta ja tahtnud ust maha lüia, aga Körtsmik teinud isse ukse lahti, ja annud tema nöudmise peale poole kortlid wiina weel. Siis Kann hakanud hirmsaste wanduma ja söimama, nimetanud körtsimeest litsi naiseks ja kurati hingeks, ja kui körtsinaene,  kes wiimase kuu peal rasked jalga naesterahwas olnud, selle kärra peale sinna tulnud, ütelnud Kann: oled sina tuhat kurrati lehma, kiri lits ka seia tulnud pane ...., pane ... Selle peale öölnud körtsimees: mil aial oled sa mino naest lüpsmas käinud, wöi tema juures olnud, et sinna teda lehmaks ja litsiks söimad? Kann wastanud sina oled tedda lüpsnud sina oled tema juures olnud. Mis mina olen teinud sellega ei ole teil asja wastanud körtsmik. Siis üttelnud Kann: tule tuhhat kurrat seia ma tahan sulle näidata. Körtsmik läinud siis letti ette ja üttelnud: Tule Jummal abiga eiga temal ometi kirwest käes ei ole? Ja arwanud et ta piddanud lööma. Kann aga ei ole tedda mitte löönud waid tema seltsi mees tömmanud noa taskust wälja, teinud lahti hakkanud wehklema sellega, arwanud körtsimeest tappa ja ütelnud: Mina olen Matros, mina näitan Matrose moodi aga kahhjo et meid wähhe on.  Siis hakkanud körtsimees teisi inimesi kes körtsis olid paluma, et need appi tuleksid ja Kannu kinni siuksid. Suuremaamehed kes tahtnud minna Saaremöisa metsast tammepuid ostma, ollid juba maggama heitnud, agga need kaks ülewel nimetatud Haudla wallameest Jaen Kask ja Wassili Estorn kes ka Kurresaarest tulnud ja körtsi juhtunud olid, istunud pingi peal ja ei ole tahtnud teda abi tulla, kui aga körtsmik ähwardanud neid kohtusse kaebada et nemad temale mörtsuka wastu appi ei tule, siis tulnud nemad letti ette ja Wassili Estorn tahtnud Kannu külge kinni hakkata, aga Kann löönud temale hoobi rinda. Siis läinud Körtsmik, ja Jaen Kask ja Wassili Estorn tema jure, siddunud tema käed selja taha ja köitnud tedda körtsi pingi samba külge kinni. Kütkes ollemise aial söimanud Kann ika edasi, kuni wiimaks Körtsmik küsinud mis sa siin karjud? Kuidas sa tohid minole Sa nimetada? Körtsimees ütelnud: Mina julgen sulle mitte üksi Sa üttelda, waid ka weel, et sa praego hullem oled kui siga sest sina oled Kirriko teener oled kuidas wöid sa ni häbematta olla et sa nüid siin pingi sambas kinni oled? Kann üttelnud mina ei ole poolel aastal ennam Köster olnud, mina olen prii ja wöin teha mida tahan. Körtsmik wastano: Kui luggo nönda on, siis ma lähen ja palun Tallitajad et ta küidi mehe annab ja sind kohe homme homiku Sülla kohto saadab. Kui Kann’u seltsimees seda kuulnud, hakkanud ta Kann’u manitsema, et ta körtsimehega leppitust teeks, sest asi ähwardada hulluks minna, tema palun ka körtsmiku, et ta Kann’u lahti laseks. Möne aja pärast hakkanud ka Kann järele andma ja palunud ennast lahti lasta. Körtsmik käskinud siis wahi peal olejad mehed tema käest enestele ni hästi löödud hoobi, kui ka aiawiitmise eest tasumist nöuda, ja nemad nöudnud 3 rupla, pärst agga annud nemad 1 rubl 50 kopikat tagasi ja lasknud teda lahti. Siis Kann on nöudnud, et körstmik tema hobbose eest lahti wöttaks, aga körtsmik ei ole temma nöudmist mitte täitnud, waid käskinud niisuguse mörtsuka oma teed mina. Wiimaks läinud ta tuast wälja ja heitnud selili oma koorma peale, kust nemad siis oma seltsi mehega ka olid ära läinud.

Ülewel nimetud inimesed Kaarel Kool, Miina Kool, Jaen Kask ja Wassili Estorn töotawad ka, kui seda peaks tarwis olema Wandega Jumala ees tunnistada, et see töeste tösi on mis nemad siin üles annud on.

Peale seda andsid Kaarel Kool ja Miina Kool ülese, et Koigi wallast Wahtraaugo Aado naine Elisaweta Pukk Kann’u reisi kohta weel neile järgmist luggu räekinud olla. Kukke körtsust Oppi poole minnes on Kann Wahtra jöe juures maas olnud kust Kingli walla mehed Paawli Iwan Körge ja Matsimihkli Iwan Rüitel teda leidnud. Tema palunud neid mehi teda Oppi körtsi aidata, kus ta neile poole toopi wiina lubanud osta, agga kui nemad Oppile saanud, ei ole ta neile midagi ostnud, waid hakanud seal jälle Kukke Körtsmikku wanduma, et see neid mehi olla tema järele saatnud tedda riisuma, ja et nemad olla tema käest 70 rupla raha ära wötnud. Tema ähwardanud Kuke körtsmikku kohtuse kaebata, ja käskinud temale aro anda, et ta ennast kohtu wastu walmistaks. Kui ta hulga aega ka seal oli käratsenud jäänud ta wiimaks maggama.  Mehed wötnud tema mütsi ja tahtnud selle eest seda lubatud poolt toopi wiina saada, aga Oppi körstmik Wassili kes praega Orisaares körtsis on, ei ole seda mitte wastu wötnud ja wiina ei ole ka annud.

Peale seda on nemad weel körwalt kuulnud et kui Kann teisel päewal Oppilt Lewala körtsi läinud on, näinud ta et tema hobune olla koormaga körtsi ees olnud ja tema seltsi mees magganud körtsi tuas, ja Kann olla taga kaebanud, et tema koormast üks kast tükkis ära warrastud ja teine lahti löhhutud on. Ka Juudid kes sell ööl  Lewwala körtsis on öömaja piddanud olla ka körtsimehele ütelnud, et üks hobune koormaga öues nälgas seisab ja et üks kast seal lahti löhutud on. Mis Körtsimees ja Kann seal nöuks wötnud ja kas tema omad asjad leidnud on ehk mitte, selle üle ei keddagi kuultud. Kukke körtsmik arwab, et see mees kes Kannu Oppilt Lewwala on küitnud teaks ehk selle kasti waiakad leidmise jutto paremad teadust, kui se praegune Orrisare körstimees Wassili sedda Kann’u küidi meest peaks mäletama.

Dokument Saksa okupatsiooni algusest 1941. aasta sügisel

5. oktoobril 1941 alistusid viimased punaarmee üksused Sõrves ning Saaremaa sai kommunistlikust võimust vabastatud. Loodeti taastada Eesti iseseisvus, kuid nagu me teame, see siiski ei õnnestunud.
Kiiresti hakati nii kohalike inimeste, kui ka sakslaste poolt tegema kindlaks kahjusid, mis olid kaasnenud aastaga punavõimu all. Muu hulgas asuti aktiivselt otsima inimesi, kes olid punastega koostööd teinud. Küüditamisest ei olnud möödunud kuigi palju aega ning kättemaksuiha tiivustas tegutsema. Eelneva valguses toon välja dokumendid, mis puudutavad otseselt karistustööd Orissaares.

Riigiarhiivis on dokumendid, mis kannavad koondnimetust Saaremaa Prefektuuri Poliitilise Politseiala juhataja tegevuspiirkonnas karistatud isikute nimekirjad (ERA.R-64.1.88) ja need sisaldavad kahte dokumenti Orissaare kohta.

Esimene dokument kannab märget "Täiesti salajane" ja on saadetud Saaremaa politseiprefektile (võetud vastu 23.10.1941). Kirja tekst on järgmine:

Informatsiooni mõttes kannan ette, et Pöide vallas Orissaare alevikus asub Saksa sõjaväe politseiüksus / GFP / Dienststelle 08615*, kelle poolt kohapeal ühtlasi kuulatakse üle süüaluseid kui ka tunnistajaid ning kellele kohapeal on allutatud sõjaväelised spionaaži, sabotaaši ning hävituspataljonist relvadega osavõtmise asjad. Kohapeal toimib ka saksa sõjaväeline kohus, mille struktuuri lähemalt ei tea. Esitan lisana nimekirja isikute kohta, kelle suhtes senini otsused tehtud ja täidetud Saksa võimude poolt.

Alla kirjutanud J.V, Orissaare jaoskonna politseikomissar

Dokumendi lisaks on nimekiri kaheksa isikuga, kellest kolm on vabastatud ning viis surma mõistetud. Dokumendi koostamise hetkeks oli ühe surmaotsus arvatavasti veel täide viimata, ülejäänud neli hukatud. Surmamõistetutest kaks olid sündinud Pöide vallas, kolm Muhu vallas. Arusaadavalt ma rohkem detaile isikute kohta ei avalda.

Arvatavasti toimus süüdimõistimisi ning hukkamisi veel, sest "puhastustöö" toimus aktiivselt edasi 1941 aasta lõpuni.

* Jutt käis Saksa sõjaväe välipolitsei grupist 520, mis moodustati 1939 aastal Viinis ning kuhu alguses kuulus 50 liiget (33 ohvitseri, 17 sõdurit). Alguses tegutses üksus Poolas ning juunis 1941 täiendati gruppi (55 politseiagenti ja 40 sõdurit). Grupp allutati 1941 aasta suvel 18. armeele ning tegutses armee tagalas. Üksus tegutses Baltimaades ja Põhja-Venemaal koostöös erigrupiga "Einsatzgruppe A" juutide ja partisanide likvideerimisel. Üksus lõpetas eksisteerimise 1945. aastal Kuramaal.

Vormsilaste sekeldused Orissaares (1940. aastal)

Ühel hiliskevadisel päeval (mais 1940) otsustasid kaks rannarootslast purjetada Orissaare laadale, et sealt seapõrsaid osta. Üks meestest küsis selleks oma vennalt laenuks paadi. Laadal sai käidud, kas ka põrsad ostetud, pole teada. 29. mai hommikul võtsid mehed ette kodutee, kuid ühel hetkel tuli sadamasse piirivalveseerant A. Kanep ...

Protokoll 114

29 mail, 1940. a. mina piirivalve Lääne jaoskonna Kuressaare rajooni Orissaare kordoni ülem seersant A. Kanep seadsin Orissaare kordonis kokku protokolli alljärgneva üle:
Täna kell 08.00 revideerides Orissaare sadamaist väljuvaid ujuvabinõusid, leidsin, et sadamast väljus purje paat, millel registreerimise tunnused täiesti puudusid. Paadi peatasin ja tegin paadis sõitjad isikud isikutunnistuse järgi kindlaks, kelleks osutusid: Andres Andrese poeg Benholm ja Andres Bekmann, kelle elukohad Läänemaal Vormsi vallas.
Andres Benholm seletas, et purjepaat ei kuulu temale, vaid tema venna Johanile, kas Johanil paadi tunnistus on, ei tea. Paadi oli Andres Benholm võtnud Vormsist Orissaare turule sõitmiseks.

Määrus

29 mail, 1940. a. mina piirivalve Lääne jaoskonna Kuressaare rajooni Orissaare kordoni ülem seersant A. Kanep, võtnud arvesse algprotokollis kirjeldatud teguviisi, sisaldab see avaliku süüteo korras jälitatava süüteo tunnuseid, mis nähtud ette Sisekaitse Ülema sundmääruses nr 6 §1 ja 4 ja 5

Määrasin

Alata juurdlust selle süüteo selgitamiseks.

Süüteo uurimise käigus kuulas Vormsi piirivalvur E. Ilme  12. juulil üle nii paadi omanik Johan Benholm, kui ka reisimehed Anders Benholm ja Anders Förberg. Ülekuulamise käigus selgus, et Johan Benholm oli paadile teinud uue laudkorra, paadi üle tõrvanud ja paadi number jäi nii tõrva alla. Anders Benholmi sõnul ta tõrvaga kaetud numbrit Vormsist lahkudes ei märganud ning lisas, et protokollis kirjeldatud Andres Bekmanni nimelist nendega üldse kaasas polevat olnud. Kuna siis Bekmanni nimeline tundmatuks osutus, kuulati üle Anders Förberg, kes arvatavasti teine reisisell oli. Tema sõnul ununes neil paadi tunnistus Orissaarde sõites maha.

18. juulil kirjutas Piirivalve Haapsalu rajooni ülem kokkuvõtte jaoskonnaülemale, milles palus asjatoimetus lõpetada. 31. juulil on uurimine asjas siseministri abi poolt lõpetatud ja vastav teade Piirivalveametile väljastatud.

Loodetavasti said mehed siiski sead ostetud.

Restoran "Väike-Väin" sulgemisest 1940. aastal

Pöide I rajooni konstaabel kirjutas 11. detsembril 1939. aastal Orissaare jaoskonna politseikomissarile salajase ettekande, milles kirjeldab Orissaares asuva restorani "Väike-Väin" kahjulikkust kogukonnale. Kuigi valdavalt tuuakse probleemide olemusena esile kõlblusevastaseid rikkumisi, siis ridade vahelt võib lugeda välja, et tegelikult võidi restorani pidada ohuks sisejulgeolekule. 1939 aasta sügisel sisenesid Saaremaale Nõukogude Liidu relvajõud ning Eesti võimud pelgasid vahejuhtumeid, mis võisid tekkida purjus kaitseliitlaste tegevusest.

Pöide vallas Orissaare alevikus asub Kuressaares Suur-Sadama tän. nr. 49 elunevale August S. kuuluv restoran "Väike-Väin". Vastutavaks müüjaks ja kohapealseks korraldajaks Maria Anna tr. M, kelle elukoht restorani asukohas.

Ruumid, milles restoran asub on äärmiselt viletsad ja jätavad esimesest pilgust peale halva mulje. Restorani hoone ise on vana ja madal puumajake, väikeste akendega. Samuti ka temas asuvad restorani ruumid, mida on kaks, on pimedad ja mõjuvad rusuvalt. Pealegi on ruumid mustad ja koristamata. Omanikul ei ole huvi nende kordaseadmiseks ega nendes puhtuse säilitamiseks, mis looks mõnusa tunde nende külastajates. Restorani mööbel on vana ja värvist puhtaks hõõrdunud.

Orissaare alevikus, mis on tema lähima ümbruse keskuseks, asub sadam, apteek, rahvamaja, pank ja teised. Peale selle peetakse igal nädalal üks kord turgu ja iga kuu esimesel kolmapäeval kuulaata. Lähemas tulevikus asub Orissaare alevikku ka Pöide vallavalitsus. Nii on Orissaare kujunenud tema ümbruskonna majanduslikuks keskpunktiks, millena tema tähtsus tulevikus veelgi kasvab.

Restoran, mis asub otse turuplatsi ääres, nagu peeglil ja suur osa aleviku keskuse elanikest ja ühtlasi ka noorsugu näeb, kuidas restoranist väljuvad tuigerdavad joobnud isikud. Restorani külastajateks ei ole üksi täiskasvanud, vanemad isikud, vaid ka väga sageli alaealised, kes restorani olemasolu tõttu viimastel aastatel alkoholi võludele andunud. Nii on paljudes perekondades, kus isa suur alkoholi tarvitaja ja jätnud hooletusse oma majapidamise, ei näi ka tema järglased tahtvatki isa jälgedes käimisest loobuda.

Samuti kui restorani ruumid, on ka lugu restorani vastutava müüjaga, kes on naisterahvas, külastajate vastu labane ja oma naiseliku lipitsemisega külalisi jooke ostma meelitada püüab. Tihti tuleb ette seaduste ja määruste vastu eksimisi mainitud restoranis, mis on peamiselt tingitud vastutavast müüjast enesest, sest ta pole tahtnud ega suutnud restoranis korda luua, Käepärast olevail andmeil, millede järele vastust andma on pidanud peamiselt vastutav müüja ise, on koostatud järgmised protokollid:

1. protokoll restoran "Väike-Väin" omanikule ja teenijale joobnud isikule viina müümises, koostatud 9. veebr. 1938.a.
2. protokoll restoran "Väike-Väin" keelatud ajal lahti olemises, koostatud 15. veebr. 1938.a.
3. protokoll restoran "Väike-Väin" teenijale Maria M.le, alkoholsete jookide tema korteris juua lubamises, koostatud 14. märtsil 1938.a.
4. protokoll restoran "Väike-Väin"a puhveti kinnioleku ajal alkoholsete jookide müümises, koostatud 15. märtsil 1938.a.
5. protokoll restoran "Väike-Väin" müüja Maria M. vastutusele võtmises alaealisele viina müümise eest, koostatud 23. juulil 1938.a.
6. protokoll restoran "Väike-Väin" vastutava müüja Maria M.le KrS § 304 p.3 põhjal, koostatud 11. veebr. 1939.a.

Olgugi, et restoran riigile on tuluallikas aktsiisi tulude alal, ei näi tema olemasolu pahesid arvestades, mida ta endaga kaasa toob, kuidagi õigustatud olevat. Et restoran "Väike-Väin" Orissaare alevikus oma laastavat mõju avaldab ümbruskonnale, selles ei ole kellelgi kahtlust ja kõik sooviksid näha tema likvideerimist. Nii on restorani vastased niihästi seltskonna- kui ka vallategelased ja isegi restorani alalised külastajad ise. Pealegi on ju Orissaares olemas riigi viinakauplus, kus ka õlut müüakse. Peale selle on Orissaare Majandusühingu kaupluses kodumaa veinide müük. Viimati nimetatud kahe alkoholi müügikohaga peaks olema küllalt võimalusi alkoholi tarvitajaile selle kättesaamiseks. Aktsiisi tulud selle restorani sulgemise läbi ei langeks kuigi palju. Käesolevat Teile esitades, palun sellele Teie vastavat korraldust.

Pöide I raj. konstaabel, Saaremaal.

Politseikomissar saatis omakorda teema edasi otsustamiseks Saare prefektile. Muuhulgas kirjutab komissar ...

Esimese hoiatuse tegin oktoobri kuul s.a. (1939), kui oli N-Liidu sõjavägede transport ja restoranid olid suletud, siis selgus, et tähendatud restorani vastutav müüja oli peremehe käsul enne restorani sulgemist erakorterisse asetanud viina tagavarasi ja oli kahtlust, et ka sealt mõni kaitseliitlane viina sai, sest valvesolijaist kaitseliitlasist mõned olid tublisti viinastanud olekus. Teise hoiatuse tegin selle kuu algus, kui oli kaitseliidu kohaliku kompanii kontrollkogumine ja hiljem seda kaitseliitlased olid relvadega läinud restorani ja seal endid tubliste viinastanuks võtnud...

Orissaare on omnibussiliinil pikemaajaline peatuskoht, kuid keegi reisijaist restorani ei ole kasutanud põhjusil, et seal ei ole kunagi midagi suupistet saada - valmistehtult, pealegi on koht sellise paha kuulsusega ja räpane, et korralikud kodanikud ei taha sinna minna. 

Politsei sisakaitsetalituses võeti vastu otsus restoran sulgeda ning selleks anti omanikule aega kümme päeva. Restorani omanik August S. kirjutas Sõjavägede Ülemjuhatajale ja palus restorani mitte sulgeda, kuna ta olevat teinud restorani ülalpidamiseks suuri kulutusi, kuid tema palve jäeti rahuldamata. Politsei sulges restorani, konfiskeeris alkoholi, toidunõud ja restorani sildi.