Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

laupäev, 16. oktoober 2010

Maasilinna sadam

http://www.saaremaamuuseum.ee/index.php?action=show&type=story&id=1057

Maasilinna sadama piirjooni        
Pühendatud Leo Tiigi mälestusele

Saaremaal, Väikese väina ääres, Orissaare alevikust 2 meremiili (3,7 km) loode poole asuvad kinnikasvanud abaja nurgal keskaegse Maasi ordulinnuse varemed.

Kahjuks on aastatel 1345-1576 Ida-Saaremaad valitsenud ordulinnust siiani suhteliselt vähe uuritud. Meresõidu ajaloo seisukohalt oli linnusel ka huvitav sadam, mille kohta on veelgi vähem teateid. Maasi foogtkonna majandustegevust hinnates tundub, et soodsa asupaigaga sadamal oli selles täita üsna oluline osa. Peamiselt Ida-Saaremaa mõisate arengus ja Muhu ning Hiiumaaga ühenduse pidamisel. Nappidest teadetest ürikutes ja põgusast käsitlusest ajalookirjanduses hoolimata püüaksime siiski leida Maasilinna sadamale kindlamaid piirjooni, mis aitaksid meid sammukese edasi ka Ida-Saaremaa keskajaloo uurimisel.

Mitmetes erinevates seostes on allikmaterjali publitseerinud tuntud ajaloouurijad A. Tuulse, E. Blumfeldt, V. Helk, M. Körber, L. Tiik, K. Aluve ja mõned teised Balti sakslaste hulgast. Neile ei olnud põhiprobleemiks sadam, vaid Maasi ordulinnus kui üks oluline võimukeskus Saaremaal.
Meresadama vaatlemisel peab silmas pidama ka vähemalt kahte mõjusat tegurit - veeteede laevatatavust ja tagamaad sadama tegevuspiirkonnas.

Väike väin kui veetee
Esiaja lõpul meresõidu arenedes oli Saaremaa ja Muhu vaheline Väike väin laevatatav (sügavus 4-5 meetrit) ja meelsasti kasutatav veetee. Siit pääses hõlpsasti Pärnusse ja Riiga. Väina (Daugava) ja Pärnu (Embecke) jõelt Skandinaaviasse siirduvad alused navigeeriti terristilise (maamärkide järgi) kohamääramisega nii sagedasti kui võimalik rannajoont jälgides.

Lahtised, puuduliku varustusega laevad vältisid torme, udu ja pimedat aega avamerel ning tugevaid hoovusi avatud rannikumeres, nagu need esinevad Kura kurgus ja Saaremaa läänerannikul. Võib arvata, et Väikese väina ja Soela väina läbimise järel suudeti Hiiumaa Ristna neeme järgi orienteerudes jõuda kindlamini niinimetatud Idatee (Austrvegr) sõiduvetele Soome saarestiku lähistel.

Tollaegsetel laevadel oli üksainus suur raapuri ja selle veonurk pidi valitseva tuulesuuna suhtes sobima laeva kursiga. Seepärast valiti kurss kas läbi Väikese väina või otse läbi Hari kurgu. Väikese väina ääres aga asusid Tornimäe linnus ja sadam, Muhu linnus ja Maapensaare linnus sadamaga. Peale selle paiknesid siin ohverdamiskohad Orineemel (Orinõmme) ja Sorul (siia rajati keskajal ka kabel) ning puhta heakvaliteedilise joogivee allikas Pulli panga lähedal meres, mida laevad kasutasid veevõtmiseks veel 1920. aastatel.

Võimalik, et Väikese väina sadamates pakuti ka laevaparandamise võimalusi ja veetee kasutamine oli mõistlikult maksustatud. See aga tagas merereisi turvalisuse.

Sadama tagamaa. Pöide kui Saaremaa viljaait
Maasilinna sadama peamiseks tagamaaks on kahtlemata olnud Pöide (Horele) kihelkonna saagirikkad viljapõllud, sellest sõltuv tihe asustus ja Saaremaa suhtes varakult sisseviidud läänistussuhted, mis andsid tõuke mõisate arenguks. Leivavili oli ordule eksistentsi küsimus.

Mitmed tunnused lubavad oletada, et Pöide muinaskeskuse Horele (praeguse Ardla küla piirkonnas) sadamaks oli Tornimäe vana kalmistu taga praegu veel maapinnal jälgitav sadamasild. Maakerke tagajärjel on nüüd sadamast mereni 2,2 km ja 116 m pikkune ning kohati 4 meetrit lai sadamasild lebab karjamaal. Usutavasti on see sild esialgu rahuldanud vallutajate vajadusi 13. sajandil ja 14. sajandi esimesel poolel. Sellel ajal ehitati ka Pöide kirik ja selle juurde ordu keskuseks tornlinnus. Tornimäe linnus oli selleks ajaks hävitatud, Kahutsi linnus lõpuni ehitamata ja kohaliku rahva jaoks võis mingi lepingu alusel olla jäetud kasutamiseks Maapensaare linnus süvasadamaga Väikese väina ääres. See sadam oli tol ajal ligi 6 meetrit sügav ja kaitstud lõuna, lääne ja loode suunast valitsevate tuulte eest.

1345. aasta kohta, see on kaks aastat pärast saarlaste jaagupipäeva (24. VII) suurt ülestõusu, mis julmalt verre uputati, on Renneri kroonikas kujutatud, et saarlased sunniti rasketel tingimustel alistuma. Neilt võeti pantvange, sõjariistad (mida enne ülestõusu oli saarlastel veel õigus kanda) kästi ära viia Lihulasse. Maapensaare (Mapenzar) linnus tuli saarlastel karistuseks endil maha lõhkuda ("de scholden se stracks averants worden dartho de vesten Mapenzar dal breken").

Wariberge kroonikas on lisatud, et sama ordumeister Burchard von Dreileben, kes Saaremaal ülestõusu maha surus, "ehitas Saaremaal hea ja tugeva linnuse, mida vend Goswin hiljem suuremaks tegi."

Kroonikatest teame, et saarlased lõhkusid Pöide (algvorm Paida - paene küngas) tornlinnuse ja sinna enam uut ei ehitatud. Seetõttu saab uus, ordualal ehitatud linnus (castrum) olla ainult Maasilinn.
Paratamatult kerkib küsimus: miks ehitati uus ordulinnus Maasi?

Kõigepealt on selge, et Maasis oli ordu jaoks soodsam sadama koht. Siin oli meri sügavam kui Tornimäel ja koged, mis kujunesid pikematel meresõitudel valitsevaks laevatüübiks, said vahetult linnuse alla tulla. Kogedega veeti aga Saaremaalt ära kümnisevilja, peamiselt rehes kuivatatud kõrgekvaliteedilist ja pika säilivusajaga rukist. Pöide kihelkond oli Saaremaal juba tol ajal peamine viljaait.

Maasist oli foogtkonna ametnikel ka hõlpsam sidet pidada Muhu (Koguva) ja Hiiumaa sadamatega Muidugi oli ordul ka võimalus kasutada Kihelkonna Rootsiküla sadamat, eriti Pajumõisa majanduslikuks tegevuseks. 15. sajandi esimesel poolel Kihelkonna sadama tähtsus langes põhiliselt Maasi ja Kuressaare sadamate esiletõusu tagajärjel.

Mõistatusi nimedega
Maasilinnast lääne pool asuvasse kinnikasvanud abajasse voolab praegu süvendatud magistraalkraav. Kunagi oli see Maasi jõgi. Jõe suudmes, paremal kaldal tõuseb kõrgendik, mida kaudseil andmeil kutsuti Maapea saar või sarv. Viimane võib õigem olla seetõttu, et hiljem võõramaalaste poolt kirjapanduna on paikkonna üldisem nimi Masik ja kõrgendiku nimi Mapenzar.

Masik ehk vanas, kohalikus keelepruugis "maasikk" tähendab maanukka ehk sarve. Liivi keeles on sikk sarve tähenduses kasutusel Kura kurgu rannikul tänapäevani. Kroonikates esinev nimekuju Mapenzar võiks tähendada "maapea sarv". Võrdluseks võiks tuua, et 1254. aastal on merenduse jaoks olulise Hiiumaa lõunanuka nimetuseks märgitud Sarwo, mis hiljem mugandub Sõruks. Sama lugu on Sõrve nimekuju etümoloogilise muutumisega. Nende arutluste paikapidavust peaks kontrollima keeleteadlased. Antud ekskurss oli siinkohal vajalik selleks, et siduda Maasilinna samale sarvenukale, mille nimi on Mapenzar. Linnuse ringmüüri alt eendub kirdenurgal tasandatud muinaslinnuse jäänuseid. Seda arvamust peaksid tõestama arheoloogilised kaevamised.

Aga see, et jõesuudme paremal kaldal paiknes keskaegne sadamasild, ulatudes merre, on tõestatud. 1973. aastal uuris ehitusajaloolane Kalvi Aluve seal säilinud sillajäänuseid ja sai puidu dendrokronoloogiliste proovide kaudu puude langetamise ajaks 1545. aasta.

Sadama lähedal seisnud kolmekordse peahoonega ja ringmüüriga Maasilinna ametlik nimetus Soneburg esineb algkujul Szoneborch (1458). Mõnes allikas on kirjutatud Sonneburg - Päikeselinnus. Kust võeti Sühneburg - Patukahetsuse linnus - pole teada. Nime algkujust assotsieerub midagi sarnast Soontagana või Muhu Soonda (Sonetacke) nimega. Kui veel edasi mõelda, et Maasi jõgi pole kunagi suur jõgi olnud, rohkem oli see soone-sugune... Lihtsustatud nimekuju Maansaare on samast tüvest, mis praegu on säilinud Maasi küla ja mõisa nimes.

Kas sadam on märgitud vanadel kaartidel?
Sadamakohti hakkasid merekaartidel ankrumärgiga tähistama hollandlased 1570. aastate paiku. Liivimaad puudutavatel kaartidel on esialgu tähistatud ainult varjusadamakohad. Linnused on mõnikord torniderühmana kaardile kantud. Huvitaval kombel esineb Soneburg sellisena ka pärast tema hävitamist. Sellest aga hiljem.

Kõige vanem Maasilinna ala puudutav detailkaart pärineb 1780. aastast. Seda hoitakse Tartus Eesti Ajalooarhiivis. Sellel kaardil on näha, et linnusest läänes asuv abajas on veeala ja kannab nime Silma laht. Suudmest piiravad lahte Silma kare ja kaks nasva, mis kannavad nime Bokare (Pukid), üle nende on vaiadele ehitatud sild. See võib olla osa kunagisest sadamarajatisest või lihtsalt otsetee Orikülla.

Kunstiajaloolase R. Guleke koostatud plaanil 1880. aastatest on näha, et Silma kare ja Bokare on kokku kasvanud ja maakerge on muutnud lahe poole väiksemaks. Lahte ühendab merega veel vaid väike silm. Linnuse ees reidil kõrgub väike kare - Linna nasv, mis tänapäeval on muutunud sellel pesitsevate veelindude rohkuse tõttu rahvasuus Linnunasvaks.

1970. aastate alguses valmistasid Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse spetsialistid Maasilinna täpse geograafilise plaani. Sellel on ka maapinna punktide kõrgused. Selgub, et Silma laht on täiesti kinni kasvanud ja maapind seal ulatub kohati 30-40 sentimeetrit üle merepinna. Jäänud on vaid Maasi jõekese suue, mis voolab merre Silma kare ja linnuse kõrgendiku kalda vahelt. Jõesuudmest kümmekond meetrit ida poole on märgitud koht, kust võeti uurimiseks endise sadamasilla puitjäänuste proove.

Linnuse lääneküljele on rajatud Eegi asendustalu (1924) ja lõuna pool asunud kalatiigid on kinni kasvanud. Aastal 1875 hakkas Taaliku mõisa rentnik Förster rajama Maasilinnast kolm kilomeetrit loode suunas uut sadamat, mis kuni 1932. aastani oli Pöide majanduspiirkonna peamiseks sadamaks.

1985. aasta talvel arutati Maasilinna sadama probleeme Eesti Meremuuseumis. Käesolevate ridade autor osutas tookord võimalusele, et Maasilinna reidi põhjasavis võib leiduda keskaegsete laevade jäänuseid, kuna linnuse juures pole selle hävitamisest saadik tehtud olulisi kaevamis- ega ehitustöid ja arheoloogiline aines on säilinud suhteliselt puutumatult. Sama aasta suvel korraldati lühiajaline ekspeditsioon olukorraga tutvumiseks. Allveesukeldujad avastasid pärast mõnetunnilist otsingut vee all ühe huvitava laeva säilmed.

Osa ajaloost avaneb laeva kaudu

Väiksemate paatide randumiseks ja hoiupaigaks sobis lihtne valgma või suurematele paatidele kalidega varustatud lauter. Ühemastilisi laevu veeti maale vintside, talide ja suuremate veerpakkude abil. Suuremad laevad vajasid aga sadamat. Lihtsamad laevasillad ehitati keskajal vaiadele või kividega täidetud kärjekastidele. Kaubalinnade suursadamad rajati tahutud kiviplokkidest ja varjati lainemurdjate muulidega. Neis paigus, kus laevad ei saanud madala vee tõttu randuda, toimetati laadimist-lossimist lamedapõhjaliste mahukate paatidega.

Põgusate vaatlustulemuste põhjal võib esialgu väita, et Massilinnal oli sadam, mis algul oli ehitatud jämedatele vaiadele ja hiljem täiendatud kärjekastidega. Viimaste kivihunnikud on jää merepõhjale laiali lükanud. Muuli otstarvet täitis siin kivikare, millele hiljem on moodustunud Linnakare.

Peamine laevatüüp, mis 15.-16. sajandil mereäärseid linnuseid külastas, oli rannasõidulaev "schute", mida meil on eestindatud kuudiks, kuid sisuliselt oli see uisk. Käesolevas loos pole laeva nimetus väga oluline ja meeleldi kasutaks sõna "schute", sest selle nime all oli ta Läänemere sadamais tuntud ja esineb tihti algallikais.

Maasilinna sadama reidi põhjasavist, ligi kolme meetri sügavusest 1986. aastal lahtikaevatud ja järgmisel aastal ülestõstetud laevavrakk osutus samuti schuteks. Säilinud põhjaosa kaarte vahelt leiti veel kivistunud lubjakänkraid, mis lubavad arvata, et laev vedas linnuse laiendamise ja kindlustamise ehitustööde jaoks tavalist, paekivist põletatud lupja, mis tookord, 16. sajandil, oli sama väärtuslik ja asendamatu nagu praegu tsement. On teada, et Maasilinnust ehitati mitmes järgus. Isegi piklik, laiendatud elutorni tüüpi peahoone on ehitatud kahes järgus.

Läänepoolne 20,8 meetri pikkune, kahe piilariga osa on vanem ja sellele on hiljem lisatud 26,1 meetri pikkune vanema järguga ühelaiune (12,2 m) juurdeehitis. Hoone oli vähemalt kolmekorruseline, millest ahervaremete all on veel säilinud ainult esimene korrus. Peahoonet piiras erineva kujuga nurgatornidega ringmüür, mis annab tunnistust mitmel ajajärgul toimunud ehitustöödest.

Enne Liivi sõda ja veel sõja ajal ehitati müüri kõrgemaks ja tugevdati. Kohalikud lubjaahjud ei suutnud nähtavasti lubjatarvet rahuldada ja seepärast veeti laevadega lupja mujalt (põhiliselt Hiiumaalt) juurde.

Tavaline schute kandis kuni 30 lasti (62 tonni) lupja. Ülestõstetud, lupja vedanud laeva mahtuvus võis olla 23 lasti. Selle ehitamiseks olid puud maha võetud 1543. ja 1546. aastal. Nii näitas prooviketaste dendrokronoloogiline uurimine. (1991. aastal korraldati radiosüsinikumeetodil täiendavad uuringud, mis näitavad laeva varasemat ehitusaega 15. sajandi lõpus. Kahe proovi suur lahknevus teeb need aga esialgu väheusaldatavaiks.)

Millal laev hukkus, pole teada. Üheks uurimistöö pidepunktiks võiks olla asjaolu, et laeva ülemistel puuosadel leidub põlemise jälgi. Laeva hukkumise fakti juurde võiks tuua näiteks katkendi ühest kirjast Kuramaalt, mis on dateeritud 13. novembril 1549 ja saadetud Saaremaale foogt Herman von Dünsstorffile: "Täna saime Teie kirja teatega, et meie DAGEDISCHE KALKSCHUTE on Saaremaa rannas karile jooksnud. Peame nüüd laskma uue ehitada. Palun teatada, kas on midagi päästetud purjest, taglasest ja tõuvärgist ning kas oleks otstarbekam uus ehitada siin Kuramaal või Saaremaal."


Võimalik et sellele kirjale järgnes Maasilinna laeva ehitamine.
Maasilinn kui ordufoogti võimukeskus toimis enne Liivi sõda ka üsna tugeva majandusüksusena. Talle allusid Maasi mõis, Uuemõis, Saaremõis (võttis enda alla kogu praeguse Laimjala valla territooriumi), Muhu Suurmõis, Pühalepa mõis Hiiumaal ja Pajumõis Kihelkonnal, kokku 690 talu, 420 vabadikukohta ja 332 üksjalakohta. Neilt saadud tulud moodustasid 6100 taalrit aastas.

Selle summa võrdluseks võiks tuua samaaegse müügitehingu - Saaremaa piiskop Johann Münchhausen müüs oma piiskopkonna ja Pilteni piiskopkonna Kuramaal enne mihklipäeva 1559 Taani kuningas Frederik II-le 30 000 taalri eest. Maasilinna valdusi tookord ei müüdud. Need läksid vaikselt Taani riigi kaitse alla 1562. aastal ja kui järgmisel aastal Taani kuulutas Rootsile sõja, resideeris foogt Heinrich Wulff juba Kuressaare lossis kui Taani riigiametnik.

Foogti kerge ümberasumine on seletatav ehk ka sellega, et foogtkond kuulus ordule, mitte foogtile. Tegelikult aga ordu lagunes ja Seitsmeaastase sõja jooksul 1563-1570 nägi Maasi hulga näguripäevi.

On täiesti võimalik, et selle sõja käigus hukkus ka 1987. aastal ülestõstetud Maasilinna laev. Selle säilmed pakuvad merendusajaloolastele ehituslike iseärasuste tõttu suurt huvi. Selle laevaleiuga tõusetusid aga ka Maasilinna ja sadama ajaloo valged laigud.

Oli näiteks vaja teada, kuipalju inimesi elas Maasilinnas ja kas nende hulgas oli ka laevnikke. Selgus, et 1563. aastal, kui sõda algas, elas Soneburgis 80 inimest (kõrgemaid ametimehi 9, nende teenreid 8, sõjasulaseid 25, relvureid 3, majanduspersonali 24 ja asehalduri teenreid 8). Midagi pole öeldud laevameeste kohta. Väga võimalik, et need kuulusid rannatalupoegade hulka.

Maasilinna laeva hukkumise võimalusi vaagides peab silmas pidama, et septembris 1563 vallutasid rootslased Hiiumaa. Järgmisel aastal vallutasid nad Koluvere linnuse ja tahtsid tulla sõjaga Saaremaale, kuid jääolud ei lubanud. 1565. aastal vangistasid rootslased Hiiumaal Saaremaa mõisamehi ja saatsid need Tallinna. Järgmisel aastal tegid taanlased Saaremaalt Hiiumaale rüüsteretki. Tõmbusid seejärel tagasi, kuid kartes kättemaksu, tühjendasid Maasilinna ja purustasid selle osaliselt, et mitte võimaldada vaenlasele kannakinnitamist. Selles melus võidi ka põletada oma laev, mis seisis linnuse ees reidil talvekorteris; Õnneks vaenlast aga ei tulnud ja peatselt algasid linnuses jälle taastamistööd.

Augustis 1568 tuli aga Tallinnast Rootsi laevastikuga Maasilinna alla ajaloost tuntud mõisameeste pealik Klaus Kursell. Linnus alistus talle. Pärast vaherahu anti linnus 1574. aastal taanlastele tagasi.

1575. aastal vallutas Soneburgi hertsog Magnus ja linnuse tagasivõtmisel tekkis selles suur tulekahju. Taani asevalitseja Claus Ungern teatas kuningale, et linnus on nüüdsest võitlusvõimetus seisukorras. Taastamistöid polnud võimalik teha, sest mandrilt ähvardas Saaremaale tungida Ivan Julma sõjaväge.

1576. aastal tuligi mandrilt suurem sõjaretk Saaremaale ja 11. augustil andis Taani kuningas Frederik II Sophieholmi lossist oma asehaldurile Saaremaal Claus Ungernile käsu Schloss Sonneburg püssirohuga õhku lasta. Käsk täideti.

Sellest saadik seisab linnus varemeis ja endine sadam looduse poolt tasandatuna.

Purustamata jäi aga ringmüüri kirdepoolne nurgatorn. See jõudis veel paarisaja aasta jooksul meremärgina merekaartidele.
1804. aastal on punase katusega kivitorn viimast korda Muhu väina kaardil välja joonistatud. Saaremaa ajaloouurija Martin Körber on kirja pannud legendi, mille järgi muhulased on ühel pimedal ööl selle torni härgadega maha kiskunud. Jutul võib tõepõhi all olla, sest 18. sajandi lõpukümnenditel, kui Saaremaal seati sisse tugev piirivalve, asus kordon ka Orissaares ja võimalik, et tornist käidi jälgimas muhulaste salakaubavedu.
Maasilinna ringmüürist ja tornide varemeist veeti aastatel 1894-1896 suur hulk kive Väikese väina tammi kehandisse. Sama tamm sulges ka Väikese väina kui laevatee. Purjejahtide ja kaatritega pääseb veel vaid väiksesse Orissaare külalissadamasse. Maasilinna tulevik aga on veel hoopiski piiritlemata.
BRUNO PAO,    Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 - 1996

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar