Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Pühapäev, 24. oktoober 2010

Väina ületamine aastal 1872

Toon ära kaks katkendit Traugott Hahni mälestustest, mis on trükis ilmunud kahel korral. Esmalt ilmusid need 1922. aastal kahes osas pealkirjade all "Aus meiner Jugendzeit" ja "Erinnerungen aus meinem Leben. Haus und Amt". Mäletuste veidi ümber töötatud teine trükk ("Lebenserinnerungen") ilmus 1940. aastal Stuttgardis ning sellele on laste poolt lisatud lühike Saksamaa - aastate käsitlus.
Õilme Salumäe on tõlkekatkendite aluseks võtnud mälestuste teise väljaande.
Sõit Saaremaale, Valjalga proovijutlusele
Oli juba kottpime laupäevaõhtu, kui ma Suure väinani jõudsin.

Alles varahommikul, pärast lühikest puhkust postijaamas, astusin paati, et üle väina sõita. Tähed alles särasid selges taevas. Meri oli kolme külmakraadi juures kergelt udune ja täitsa vaikne. Täieliku tuulevaikuse korral tuleb sõuda, umbes üheksa kilomeetrit.

Kuivastus tulin ma maale. Lühikesel, rasketest palkidest ehitatud ja graniitplokkidega täidetud primitiivsel randumissillal, mis pidi suutma vastu seista sügistormi lainetele ja talvistele jääpankadele, seisis kivist obelisk lihtsalt tahutud Saaremaa vapiga: kurg, kes hoiab noka vahel saarepuutahvlit, - kujutades sel viisil saare mõlemat eestikeelset nime. "Kuresaar" tähendab "kure saart" ning "Saaremaa" tähendab "saarepuu maad" (võib ka saaremaaks tõlkida).

Vapi all või vapil seisis: "Das Wort Gottes bleibt Ewigkeit" ning selle all: "Glov der Ritterschaft in Ösel und Wyk."

Hall kivisammas avaldas mulle sügavat muljet. Kui palju olen ma hiljem sellele varasele hommikuhämarustunnile mõelnud!

Sel ajal, kui ma otse mere ääres asuvas postijaamahoones kohvi jõin ja hobuseid ette rakendati, tõusis päike. Traavi joostes viisid väikesed, ilusad ja tulised kohalikud hobused mind läbi üheksateist kilomeetri laiuse Muhu saare. Maantee, parimast kruusast tehtud veidi kõrgendatud tee, oli sile kui laud - ilusam kui parimad shosseed. Lame nagu taldrik, laius väike Muhu saar, ainult keskosas tasaselt tõustes. Kõrgeimal kohal asus iidne, järsu katuse ja väikese harjatornikesega kirik.

Sõit üle väikese, kolme kilomeetri laiuse väina oli imeilus. Vesi vaevalt virvendas päikesesäras. Selgel, helendaval peegelpinnal oli juba kõikjal näha tekkimas ilusaid jääkristalle nagu üksteise külge seotud silmuseid.

Ma arvan, et kell oli juba üksteist, kui lahkusin Orissaarest, postijaamast Saaremaal. Valjalani oli sõita kolmkümmend kilomeetrit. Loomulikult oli võimatu veel jumalateenistusele jõuda. Ma ei sõitnud postimaanteed pidi, vaid suundusin peatselt väikesele kirikuteele. Sügav vaikus ja üksildus lasus üle maa. Vasakul, tasasel künkaseljandikul kõrgus vana võimas Pöide kirik.

Varsti ei näinud ma enam ühtegi küla, ühtegi maja. Mahajäetud tasandik oli üsna nukrameelne. Kraavidel ja heinamaadel oli juba puhas jää; raagus kaski ning heina - ja karjamaade halli rohtu, samuti madalaid ümmargusi kadakapõõsaid kattis kerge härmatis. Kilomeetrite ulatuses polnud näha ühtegi maja, ühtegi inimest. Hobused traavisid aeglaselt konarlikul teel. Veel täna tunnen ma maastiku iseäralikku meeleolu, kuidas see mindki järkjärgult haaras. Niisiis pidi see maa saama minu ja Lalla koduks! Ma ei saa öelda, et mul oleks selle ees hirm olnud; aga kõigel lasus otsekui kerge melanhoolsus.

Päike juba loojus, kui nägin Valjala kiriku torni üle puude kõrgumas. See jäi kõrvale, kuna minu tee viis Löönesse, Buxhöwdeni mõisa. Laiade kiviaedadega ääristatud karjateed pidi, üle teravate konaruste veeredes sõitsin ma mõisa sisse ja peatusin ilusa kahekordse, kuid mitte suure mõishoone ees, mille ees kiviaedade vahel laiusid põllud ja mille taga asus väikene park.
Uksel võttis mind vastu halli täishabemega sõbraliku näoga teener. Kohe peale minust teatamist tuli parun Eugen Buxhöwden, Valjala kiriku eestseisja, saali ja tervitas mind väga südamlikult, käed minu poole välja sirutatud.
Tagasisõit, Väiksese väina ületamine kelgul
Kuu tõusis. Oli peaaegu täiskuu. Postmaanteel oli tee siledaks sõidetud. Kella seitsme paiku jõudsin ma Orissaarde, postijaama Väikese väina ääres.
Siis tuli valus löök! Väike väin olevat eilsest saadik täiesti ületamatu, jää on nii õhuke, et ei kanna. Kaks päeva tagasi oli post veel kohale tulnud, aga seegi pole enam võimalik. Sellise nõrga külmaga võib minna veel vähemalt terve päev, enne kui väin ületatavaks muutub. Kuid siis ähvardab juba oht, et Suure väina kaldale koguneb niipalju jääd, et ka see ei ole enam ületatav. Minu palve peale otsustas jaamaülem Wernhoff postipoisilt küsida, kas ei leidu siiski vankrit, mis mind üle väina viiks.

Pärast pikka nõupidamist leiti neli [noormeest], kes nõustusid heledas kuuvalguses koos minuga jalgsitee üle jää ette võtma. Milline hulljulgus see oli, ei osanud ma toona aimata - muidu poleks ma ei oma ega nelja võõrast elu ohtu pannud.

Kui kuu kõrgele tõusis, kutsusid noormehed mind; vahepeal olid nad kõik valmis seadnud. Kaldal seisis pisike käsikelk. Jalaste alla oli pandud kaks pikka latti, kelgu ette oli seotud 20 jala pikkune köis, mis mõlemale poole hargnes. Kelgu taga järgnes pika ridvaga mees. Nad asetasid mu reisivarustuse kelgu peale ja panid mind selle otsa. Siis kiire sõiduga minema, aga nii, et nad liuglesid jääl ja ei kergitanud jalgu.

Kaks meest liikusid ees, teineteisest võimalikult kaugel. Kolmas tõukas ridvaga tagant. Ja kõige ees käis poiss rautatud ridvaga, mille terava otsa ta pidevalt jäässe torkas, et selle tugevust proovida. Sageli pritsis pärast lööki jää alt vett välja. Ilmselt oli jää nii õhuke, et raudots läks sellest läbi.

Mõne aja pärast tundsin ma oma all iseäralikku vaikset vankumist. Ma küsisin [selle kohta] oma saatjatelt, kes hääletult ikka edasi liikusid. Ainult kõige esimene andis pidevalt üsna tasa, mulle arusaamatute sõnade ja hüüetega korraldusi. Sestpeale ei liikunud me edasi lihtsalt otse, vaid mitmesuguste loogetega. Üks vastas: jää on sellel kaugusel kaldast nii palju õhem, et see nõtkub koorma all; aga see ei tähenda midagi, kuna sügisel on noor jää väga sitke ja ei murdu nii kergesti.

Mõne aja pärast kõlas juhi lühike hoiatushüüe. Nad peatusid silmapilguks, nagu sügavaks hingetõmbeks, - kuid vaid lühikeseks silmapilguks. Jää oli seismajäämiseks liiga õhuke. Siis aga liikusid nad nii kiiresti edasi, kui libisev samm lubas. Justkui hinge kinni pidades liuglesid nad edasi. Umbes 50 kuni 60 sammu pärast vähendati kiirust. Oma küsimuse peale sain vastuse, et on tekkinud läbi kogu väina ulatuv lõhe ja nüüd tuli nii kiiresti kui iganes võimalik ületada jää üsna õhukesed servad, et need ei murduks. Jää olevat vaevalt pool tolli paks. Tahtmatult mõtlesin ma "Ratsasõidule üle Bodeni järve".

Kolm kilomeetrit oli seljataha jäetud. Need näisid mulle lõputult pikad. Juba lähenes Muhu rand. Siis kõlas eest jälle seesama hoiatushüüd. Nüüd ma teadsin, mida see tähendas. Ja teadmine, et viis inimelu momentaalselt suurimas ohus on, pani mu südame lausa kloppima. Kui olin pidevalt palunud Jumalat meid hoida, siis nüüd seda enam. Ja saime õnnelikult ka teisest praost üle. Vaevalt kümne minutiga jõudsime kaldale. Sügavast südamepõhjast hüüdsid neli noormeest üheaegselt: "Jumal tänatud!". Oli näha, et asi oli olnud ohtlikum, kui nad olid arvanud.

Mis ma neile maksma pidin, seda ma enam ei mäleta. Igatahes polnud sellel mingit seost sellega, et nad olid oma elu ohtu pannud. Aga nad ei võtnud ühtki kopikat enam, kui oli kokku lepitud. Nad aitasid mul veel laenata taluhobust läbi Muhu Kuivastusse Suure väina äärde sõitmiseks. Ma ei tea, millal nad ise koju tagasi jõudsid; küllap juba veidi kindlama jääga. Mina sõitsin tänuliku südamega läbi kuuvalguse Kuivastusse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar