Sissejuhatus Leo Tiigi koostatud raamatust Saaremaa Maasilinna foogtkonna maaraamatud 1569-1571
Allolev lõik on osa raamatu sissejuhatusesest ja käsitleb Maasilinna ajalugu Liivi sõja ajal.
Liivimaa vanale poliitilisele olukorrale kujunes saatuslikuks 1558. aasta algul puhkenud Vene-Liivi sõda. Viljandi vana komtuur Wilhelm von Fürstenberg valiti 30.05.1559 ordumeistriks, kuid juba 20.09.1559 sunniti ta intriigidega oma kohta loovutama Gotthard Kettlerile, kes 1561. aasta novembris sõlmis alistumislepingu Poolaga, mis tähendas Liivimaa orduriigi lõppu. Ainult Maasilinna foogtkond oma saarelise asukoha tõttu jäi mõneks aastaks iseseisva üksusena sealse foogti Heinrich Wulffi (saksa keeles Heinrich von Lüdinghausen, genannt Wulff) valdusesse.
Nii W.v.Fürstenberg kui ka tema sugulane Heinrich Wulff pärinesid Westfaalist ja olid noorena tulnud Liivi ordu teenistusse. Esimene oli komtuuriks Ascheradenis, Dünaburgis ja Viljandis, teine Kandaus ja alates 1550. aastast Maasilinnas. Heinrichi vend Rutger Wulff oli Pärnu viimaseks komtuuriks kuni 1561. aastani ja onupojad Curdt ning Goswin järjestikku läänimeesteks Maasilinna foogtkonnas, õepoeg Heinrich Werde oli Suur-Kihelkonna ehk Pajumõisa valtsejaks (Amtmann) kuni onu 1562. aastal andis temale lääniks poolteist vakust (Undva ja Köruse), millest kujunes välja Tagamõis (varemini Nemmal). Ka õepoeg Caspar Erede oli tegev Saaremaa.
Heinrich Wulff oli tulnud Liivimaale umbes 1510. aastal ja 1550. aastal saanud Maasilinna foogtiks, kus olukord läks keerukaks alles Vene – Liivi sõja puhkemisega.
Tema naabruses olnud maavaldused kuulusid Saare-Lääne piiskopile Johann von Münchhausenile, kes paistis silma ka suure ärimehena ning suutis ette aimata sõja võimalikke tulemusi. Juba 26.09.1559 müüs ta kõik oma valdused (Saare-Lääne piiskopkond ja Pilteni piiskopkond Kuramaal) Taani kuningale Frederik II-le 30 000 taalri eest ja lahkus oma vallasvaraga peatselt Saaremaalt Läände. Frederik II andis ostetud valdused oma vennale hertsog Magnusele, kes 1560. aasta aprillis Saaremaale tuli, kuid seal majanduslikult pillajaks ning poliitiliselt saamatuks osutus, tagasi venna juurde purjetas ja sealt 1561. aasta mais venna poolt määratud ametnikega uuesti Kuressaarde tuli. Frederik II oli ilmselt huvitatud Maasilinna foogtkonna omandamisest ja kui sealne foogt ennast enam kindlana ei tundnud ega suutnud mitme võimaliku ostja hulgast kõige soodsamat valida, siis nõustus kuningas foogti ja tema foogtkonna oma kaitse alla võtma. Juba 1562. aasta detsembris on Heinrich Wulff oma kirja allkirjas kasutanud tiitlit – Taani kuninglik asehaldur Maasilinnas ja juuni 1563 sai ta teate, et on kuninga poolt nimetatud asehalduriks Liivimaal, kellele allusid seega kõik ostetud alad Läänemaal, Saaremaal ja Kuramaal. Vahepeal oli kuninga sekrerär Fridrich Gross 1562. aasta detsembris uurinud Saaremaa piiskopiliku poole majandusolusid ja tulude süsteemi ning 1. märtsil 1563 alustas läbirääkimisi Maasilinnas, mille põhjal koostas ülevaate ka selle foogtkonna tuludest, mis ilmselt pidi olema eeltööks foogtkonna ostuhinna määramisel.
23. aprillil 1563 dateeritud ülevaadetest nähtub, et foogtkonna alad jagunesid kuueks ametimõisa piirkonnaks:
1. der Hoff form Schloss (Maasi mõis)
2. der neue Hoff (Uuemõis)
3. Holm Hoff (Saaremõis)
4. Hoff vf Mohn (Muhu Mõis)
5. der Hoff vf Tageden (Pühalepa mõis Hiiumaal)
6. der Hoff vf Kilkunden (Pajumõis)
Adratalusid koos vabatalude ja rootslaste omadega kokku oli 689 ja rootslaste maid arvestamata oli talude kasutuses 718 ½ adramaad, lisaks sellele oli tühje adramaid kõigis ametkondades. Pundenikke oli 22, üksjalgu 332 ning vabadikke umbes 420. Mõisapõldu oli kõige rohkem Muhus ning kõige vähem Paljumõisal, ülejäänud neljal enam-vähem võrdselt, umbes kaks-kolmandikku Muhu mõisa põldude suurust. Foogtkonna tulude summa on hinnatud 6096 taalrile aastas.
Aga juba 31.07.1563 kuulutas Taani kuningas koos Lüübeki linnaga Rootsile sõja, mis sidus Heinrich Wulffi kui asehalduri Kuressaarega kui residentsiga, kus tuli lahendada sõjaga seotud küsimusi, palgata ja varustada sõjaväge ning organiseerida eeskätt saareliste valduste kaitsmist. Taanist suurt abi ei saadud ja seetõttu püüdis asehaldur kulusid katta kohalikest tuludest, oma varandusest ja lõpuks ka päris suurtest laenudest kuni võlausaldajad ärevile läksid ja asehalduri maksevõime ammendunud oli. Mais 1568. aastal on ta ainult endine asehaldur, 1569. aasta aprillis on ta Suur-Kihelkonna mõisas ja aasta hiljem Riia lähedal Tukkumis.
Korduvalt taotleb ta Frederik II-lt raha, kuid see jääb saamata. Lõpuks jõuab ta oma sugulaste juurde, elab seal ülalpeetavana kuni sureb 29. mail 1574 Füchteinis, Ruhri jõe ääres. Seejärel pöörduvad sugulased Taani kuninga poole, kuid saavad vastuseks, et Maasi foogtkond kuulus ordule, mitte sealsele foogtile, kes oli ainult ordu teenistuja; asehaldurina tehtud kulutused võivad tulla tasumisele kui need on kirjalikult tõestatud. Edasise kohta puuduvad teated, kuid nii palju on selge, et Maasilinna ostu-müügilepingute projekte Frederik II ei kinnitanud ja meie ajaloo kirjanduses korduvalt mainitud 1564. aasta müügiakt jäi ainult projektiks ning Heinrich Wulff ei saanud kuningalt ei 15 000 taalrit, ei lääni ega ka mitte 500-taalri suurust iga-aastast pensioni. Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563-1570) oli riiki rängasti koormanud ja riigikassa tühjaks teinud, mis sundis ka kuningat kulutusi säästma. 31. juulil 1563 väljakuulutatud sõda puudutas ka meie saari üsna rängalt. Juba 1563 aasta septembris vallutasid rootslased terve Hiiumaa, nii endise piiskopiliku lääneosa (Käina kihelkond), mis kuulus hertsog Magnusele ostetud alade kooseisu ja järelikult Taanile, kui ka Maasilinna foogtkonda kuulunud idaosa ehk Pühalepa kihelkonna.
Järgmisena tegid taanlased 1566. aasta suvel Saaremaalt Christoffer Valkendorfi juhtimisel laastamisretke Hiiumaale mis ulatus välja kuni Ristnaotsa kaluriteni, kuid tõmbus peatselt tagasi ja vasturetke kartes purustas Maasilinna, et seda mitte vaenlasele kannakinnitamiseks jätta. Ometi alustati peatselt selle taastamist ja kaitsekorda seadmist usutatavast vana foogti õhutusel, kes ametlikult oli veel asehalduriks Kuid seda polnud kauaks. Klaus Kursell tuli Tallinnast rootsi laevastikuga Maasilinna alla ning paari päeva pärast, 14.08.1568 see kindlus kapituleerus. Kohapeal sõlmiti relvarahu kuni järgmise jaagupipäevani (25.07.1569), millega rootslastele langes Maasilinna foogtkonnast Saaremaa idaosa ehk Põide kihelkond ja Muhu saar ning nende valdusteks kuulutati ka juba 1563 aastal vallutatud Hiiumaa tingimusel, et selle lääneosa kui hertsog Magnusele ostetud ja seega Taani valduse vastutasuks võisid taanlased omaks tunnistada Maasi foogtkonda kuulunud Pajumõisa ametkonna Loode-Saaremaal. Seda relvarahu ei murdnud kumbki pool kuni Stettini rahulepinguga (1570) kohustus Rootsi neid vallutusi Taanile tagasi andma, mis toimus järkjärgult ning jõudis lõpule alles 1574. aastal Maasilinna loovutamisega. Mandrilt oli aga üks suurem sõjaretk ulatanud ka Saaremaale ning 11.08.1576 andis Frederik II oma Saaremaa asehaldurile Claus Ungernile käsu Maasi linnus püssirohuga õhku lasta, mille tulemuseks on tänapäevani säilinud varemed.
...
Saaremaa Maasilinna foogtkonna
maaraamatud 1569-1571
allikpublikatsioon
koostaja: Leo Tiik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar