Vormsilaste sekeldused Orissaares (1940. aastal)

Ühel hiliskevadisel päeval (mais 1940) otsustasid kaks rannarootslast purjetada Orissaare laadale, et sealt seapõrsaid osta. Üks meestest küsis selleks oma vennalt laenuks paadi. Laadal sai käidud, kas ka põrsad ostetud, pole teada. 29. mai hommikul võtsid mehed ette kodutee, kuid ühel hetkel tuli sadamasse piirivalveseerant A. Kanep ...

Protokoll 114

29 mail, 1940. a. mina piirivalve Lääne jaoskonna Kuressaare rajooni Orissaare kordoni ülem seersant A. Kanep seadsin Orissaare kordonis kokku protokolli alljärgneva üle:
Täna kell 08.00 revideerides Orissaare sadamaist väljuvaid ujuvabinõusid, leidsin, et sadamast väljus purje paat, millel registreerimise tunnused täiesti puudusid. Paadi peatasin ja tegin paadis sõitjad isikud isikutunnistuse järgi kindlaks, kelleks osutusid: Andres Andrese poeg Benholm ja Andres Bekmann, kelle elukohad Läänemaal Vormsi vallas.
Andres Benholm seletas, et purjepaat ei kuulu temale, vaid tema venna Johanile, kas Johanil paadi tunnistus on, ei tea. Paadi oli Andres Benholm võtnud Vormsist Orissaare turule sõitmiseks.

Määrus

29 mail, 1940. a. mina piirivalve Lääne jaoskonna Kuressaare rajooni Orissaare kordoni ülem seersant A. Kanep, võtnud arvesse algprotokollis kirjeldatud teguviisi, sisaldab see avaliku süüteo korras jälitatava süüteo tunnuseid, mis nähtud ette Sisekaitse Ülema sundmääruses nr 6 §1 ja 4 ja 5

Määrasin

Alata juurdlust selle süüteo selgitamiseks.

Süüteo uurimise käigus kuulas Vormsi piirivalvur E. Ilme  12. juulil üle nii paadi omanik Johan Benholm, kui ka reisimehed Anders Benholm ja Anders Förberg. Ülekuulamise käigus selgus, et Johan Benholm oli paadile teinud uue laudkorra, paadi üle tõrvanud ja paadi number jäi nii tõrva alla. Anders Benholmi sõnul ta tõrvaga kaetud numbrit Vormsist lahkudes ei märganud ning lisas, et protokollis kirjeldatud Andres Bekmanni nimelist nendega üldse kaasas polevat olnud. Kuna siis Bekmanni nimeline tundmatuks osutus, kuulati üle Anders Förberg, kes arvatavasti teine reisisell oli. Tema sõnul ununes neil paadi tunnistus Orissaarde sõites maha.

18. juulil kirjutas Piirivalve Haapsalu rajooni ülem kokkuvõtte jaoskonnaülemale, milles palus asjatoimetus lõpetada. 31. juulil on uurimine asjas siseministri abi poolt lõpetatud ja vastav teade Piirivalveametile väljastatud.

Loodetavasti said mehed siiski sead ostetud.

Restoran "Väike-Väin" sulgemisest 1940. aastal

Pöide I rajooni konstaabel kirjutas 11. detsembril 1939. aastal Orissaare jaoskonna politseikomissarile salajase ettekande, milles kirjeldab Orissaares asuva restorani "Väike-Väin" kahjulikkust kogukonnale. Kuigi valdavalt tuuakse probleemide olemusena esile kõlblusevastaseid rikkumisi, siis ridade vahelt võib lugeda välja, et tegelikult võidi restorani pidada ohuks sisejulgeolekule. 1939 aasta sügisel sisenesid Saaremaale Nõukogude Liidu relvajõud ning Eesti võimud pelgasid vahejuhtumeid, mis võisid tekkida purjus kaitseliitlaste tegevusest.

Pöide vallas Orissaare alevikus asub Kuressaares Suur-Sadama tän. nr. 49 elunevale August S. kuuluv restoran "Väike-Väin". Vastutavaks müüjaks ja kohapealseks korraldajaks Maria Anna tr. M, kelle elukoht restorani asukohas.

Ruumid, milles restoran asub on äärmiselt viletsad ja jätavad esimesest pilgust peale halva mulje. Restorani hoone ise on vana ja madal puumajake, väikeste akendega. Samuti ka temas asuvad restorani ruumid, mida on kaks, on pimedad ja mõjuvad rusuvalt. Pealegi on ruumid mustad ja koristamata. Omanikul ei ole huvi nende kordaseadmiseks ega nendes puhtuse säilitamiseks, mis looks mõnusa tunde nende külastajates. Restorani mööbel on vana ja värvist puhtaks hõõrdunud.

Orissaare alevikus, mis on tema lähima ümbruse keskuseks, asub sadam, apteek, rahvamaja, pank ja teised. Peale selle peetakse igal nädalal üks kord turgu ja iga kuu esimesel kolmapäeval kuulaata. Lähemas tulevikus asub Orissaare alevikku ka Pöide vallavalitsus. Nii on Orissaare kujunenud tema ümbruskonna majanduslikuks keskpunktiks, millena tema tähtsus tulevikus veelgi kasvab.

Restoran, mis asub otse turuplatsi ääres, nagu peeglil ja suur osa aleviku keskuse elanikest ja ühtlasi ka noorsugu näeb, kuidas restoranist väljuvad tuigerdavad joobnud isikud. Restorani külastajateks ei ole üksi täiskasvanud, vanemad isikud, vaid ka väga sageli alaealised, kes restorani olemasolu tõttu viimastel aastatel alkoholi võludele andunud. Nii on paljudes perekondades, kus isa suur alkoholi tarvitaja ja jätnud hooletusse oma majapidamise, ei näi ka tema järglased tahtvatki isa jälgedes käimisest loobuda.

Samuti kui restorani ruumid, on ka lugu restorani vastutava müüjaga, kes on naisterahvas, külastajate vastu labane ja oma naiseliku lipitsemisega külalisi jooke ostma meelitada püüab. Tihti tuleb ette seaduste ja määruste vastu eksimisi mainitud restoranis, mis on peamiselt tingitud vastutavast müüjast enesest, sest ta pole tahtnud ega suutnud restoranis korda luua, Käepärast olevail andmeil, millede järele vastust andma on pidanud peamiselt vastutav müüja ise, on koostatud järgmised protokollid:

1. protokoll restoran "Väike-Väin" omanikule ja teenijale joobnud isikule viina müümises, koostatud 9. veebr. 1938.a.
2. protokoll restoran "Väike-Väin" keelatud ajal lahti olemises, koostatud 15. veebr. 1938.a.
3. protokoll restoran "Väike-Väin" teenijale Maria M.le, alkoholsete jookide tema korteris juua lubamises, koostatud 14. märtsil 1938.a.
4. protokoll restoran "Väike-Väin"a puhveti kinnioleku ajal alkoholsete jookide müümises, koostatud 15. märtsil 1938.a.
5. protokoll restoran "Väike-Väin" müüja Maria M. vastutusele võtmises alaealisele viina müümise eest, koostatud 23. juulil 1938.a.
6. protokoll restoran "Väike-Väin" vastutava müüja Maria M.le KrS § 304 p.3 põhjal, koostatud 11. veebr. 1939.a.

Olgugi, et restoran riigile on tuluallikas aktsiisi tulude alal, ei näi tema olemasolu pahesid arvestades, mida ta endaga kaasa toob, kuidagi õigustatud olevat. Et restoran "Väike-Väin" Orissaare alevikus oma laastavat mõju avaldab ümbruskonnale, selles ei ole kellelgi kahtlust ja kõik sooviksid näha tema likvideerimist. Nii on restorani vastased niihästi seltskonna- kui ka vallategelased ja isegi restorani alalised külastajad ise. Pealegi on ju Orissaares olemas riigi viinakauplus, kus ka õlut müüakse. Peale selle on Orissaare Majandusühingu kaupluses kodumaa veinide müük. Viimati nimetatud kahe alkoholi müügikohaga peaks olema küllalt võimalusi alkoholi tarvitajaile selle kättesaamiseks. Aktsiisi tulud selle restorani sulgemise läbi ei langeks kuigi palju. Käesolevat Teile esitades, palun sellele Teie vastavat korraldust.

Pöide I raj. konstaabel, Saaremaal.

Politseikomissar saatis omakorda teema edasi otsustamiseks Saare prefektile. Muuhulgas kirjutab komissar ...

Esimese hoiatuse tegin oktoobri kuul s.a. (1939), kui oli N-Liidu sõjavägede transport ja restoranid olid suletud, siis selgus, et tähendatud restorani vastutav müüja oli peremehe käsul enne restorani sulgemist erakorterisse asetanud viina tagavarasi ja oli kahtlust, et ka sealt mõni kaitseliitlane viina sai, sest valvesolijaist kaitseliitlasist mõned olid tublisti viinastanud olekus. Teise hoiatuse tegin selle kuu algus, kui oli kaitseliidu kohaliku kompanii kontrollkogumine ja hiljem seda kaitseliitlased olid relvadega läinud restorani ja seal endid tubliste viinastanuks võtnud...

Orissaare on omnibussiliinil pikemaajaline peatuskoht, kuid keegi reisijaist restorani ei ole kasutanud põhjusil, et seal ei ole kunagi midagi suupistet saada - valmistehtult, pealegi on koht sellise paha kuulsusega ja räpane, et korralikud kodanikud ei taha sinna minna. 

Politsei sisakaitsetalituses võeti vastu otsus restoran sulgeda ning selleks anti omanikule aega kümme päeva. Restorani omanik August S. kirjutas Sõjavägede Ülemjuhatajale ja palus restorani mitte sulgeda, kuna ta olevat teinud restorani ülalpidamiseks suuri kulutusi, kuid tema palve jäeti rahuldamata. Politsei sulges restorani, konfiskeeris alkoholi, toidunõud ja restorani sildi. 

Alkoholi müügist Orissaares I ilmasõja ajal

I Maailmasõja ajal hoolitses võim selle eest, et rahva moraal ei saaks purustatud alkoholi tarvitamise teel ning omavalitsused astusid selleks selgeid samme.

1914. a 19 Detsembril oli Maasi Walla wanema Georgi Sinori poolt kokku kutsutud selle walla wolikogu. Üleüldisest arwust 16 wolikogu liikmest oli kokku tulnud 11.
Protokolli kirjutas wallakirjutaja kt t Kuusk.

Walla wolikogu ühel häälel otsustas:

Saaremaa Talurahwa asjade Komissari herra kaudu palwet awaldada et Maasi wallas Orissaares olewad kroonu wiina monopol ja õlle pood saaksiwad jäädawalt walitsuse poolt kinni pandud sest et nende asutuste mõju rahwa peale kirjeldamata halb on.

Wallawanem: G. Sinor

Kõigi eelduste kohaselt alkoholimüük volikogu palvel ka peatati, kuid neli kuud hiljem on sama teema uuesti volikogus arutusel.

Wolikogu tänasel päewal tähele pannes, et alkoholi müümine Orissaares, kus kõige käidawam koht walla piires on, alkoholi müük kõige kohutawamalt rahwa peale mõjub oma terwise kihvtitamisega, rahwa majapidamise langemisega, riiu ja tülide suurenemisega ja rahwa waimselt langemisega, sest joobnud inimesed annawad oma kurjade ülalpidamistega ja liiderlikude juttude ja tegudega noorematele kõige pahemat eesmärki. Kuni siia ajani, kus alkoholi müük keelatud on, rahwa käekäik paranenud on, perekonnad koos õnnelikult elavad ja lapsed näljas - leiwa pärast ei nuta, sellepärast wolikogu ühel häälel otsustas: Komissari herrale palwet awaldada kordaseadmist teha tarwiliste ülemuste ees ja ka omalt pool wallakogukonna palwet toetada, et Orrisaares igasugune alkoholi müük jäädawalt keelatud oleks ja niisama ka kõiges walla piires nii hästi mõisa kui ka talu maade peal.

Millist tulemust viimane avaldus endaga kaasa tõi, pole hetkel teada, kuid pöördumine ise oma draamaatilises vormis annab põhjust arvata, et küllap see otsus enesega tagajärgi siiski kaasa pidi tooma.

Kõrgema algkooli loomise plaan Orissaarde

1914. aasta kevadel on rahvakoolide inspektor teinud Uuemõisa vallale ettekirjutuse kõrgema algkooli asutamiseks piirkonda. Uuemõisa vallavolikogu protokolliraamatu kirjeldab kooli asutamisega seonduvat protsessi. Tähelepanu tasub pöörata sellele, et nelja valla ühendvolikogu koosolek leidis aset üks kuu ja kaks nädalat enne Esimese maailmasõja algust. Alanud sõda tõmbas kooli loomise plaanidele kriipsu peale.  

Kõrgem algkool oli tsaarivõimu lõpuperioodil tegutsenud algkoolitüüp, mis loodi 25.06.1912 kinnitatud kõrgemate algkoolide määruse alusel. Riia õpperingkonnas pani nende asutamisele aluse rahvahariduse ministeeriumi 31.07.1913 korraldus. 

Koolis oli neli klassi (aastase kursusega). Lubatud olid nii poeglaste-, tütarlaste kui ka segakoolid, eesmärgiks anda õpilastele lõpetatud algharidus. Kooli võeti vastu 10- kuni 13-aastased lapsed, kes olid läbinud 1-klassilise algkooli kursuse. Õppetöö oli vene keeles ja maksuline. 1918. a alates toimus õppetöö eesti keeles. Allusid rahvakoolide inspektorite vahendusel õpperingkonna kuraatorile. 07.05.1920 vastuvõetud avalike algkoolide seadusega reorganiseeriti 6-klassilisteks algkoolideks.

Uuemõisa vallavolikogu protokoll (EAA.2556.1.2 lk 11-13)

I

12. mail 1914 aastal Uuemõisa wallamajas Uuemõisa, Laimjala, Maasi, Muhu Suure walla ühendatud wolikogude koos olek. Kokku oliwad tulnud wolinikud wolikogude poolt: Uuemõisast 3, Laimjalast 4, Maasist 4, Muhu Suurest wallast 4. Walla wanemad: Uuemõisa, Muhu Suure walla ja Laimjala, ja Uuemõisa, Muhu Suure walla ja Laimjala waldade kirjutajad. Koos olekut juhatas Muhu Suure walla walla wanem F. Pallas ja protokolli kirjutas Uuemõisa walla kirjutaja J. Ugi.

Eesistuja pani ühendatud wolikogule ette harutamiseks ette Saaremaa rahva koolide Inspektori herra ettekirjutuse 22. aprillist, mis Uuemõisa walla wolikogu otsusele 20. Jaanuarist järgnenud on, maal kõrgema algus kooli asutamise kohta, kus juures tähele pannes, et Uuemõisa wallal jõudu ei ole üksi seda kooli walla piires awada seda enam et koolide ülemus soowitab seda kooli Orissarde asutada, ning et nimetatud moel kohasem oleks asutada naabri waldade ühendatud kulul ühel häälel otsustas:

1. Koolide ülemust paluda kõrgem algus kool Orisares wõimalikult ligemas tulewikus awada ja wõimalikult seda kool s.o. põis ja tütarlaste jäuks ühtlane.

2. Waldade poolt anda ilma maksuta pruukimiseks koolile kohaline maa tükk ja ajutised üüri ruumid kuni kroonu poolt kooli majade ehitamiseni ühes kütte ja walgustusega; need üüri ruumid wõimalikult Orisares üürida, aga sell korral kui ruumisi Orisarest ei saa, siis võimalikult Orisare ligidal.

3. Koolide ülemust paluda, sell korral kui kõrgem algus kool saab Orisares awatud, Uuemõisa, Laimjala, Maasi ja Muhu Suure waldade, kui kooli asutajatele ja asutamise juures suurde kulude kandjatele ees õigus anda kooli sisse astumise juues õpilastele wastu wõtmise juures, teiste waldade lastega, kes eksami peal ühe suguste teadmistega on.

II

Ühendatud woli kogu tegi ühel häälel otsuseks kõikidest kuludest mis kooli asutamise ja ülal pidamise läbi, kunni kroonu majade ehitamiseni tekkivad, Uuemõisa, Laimjala, Muhu Suurewalla ja Maasi waldade poolt ühe wärsi osawõtta, nii sama ka kuludest mis maa tüki nõutamise summitab, walla maksu maksjate arwu rohkuse järele.

III

Ühendatud wolikogu tähele pannes, et tänasel päeval sai otsuseks tehtud Orisares kõrgem algus kool awada ja waldadel Orisares waba maa tükki ei ole, kuhu oleks wõimalik olewat kool asetada, kooli majad ehitada ja eeskujulised aja pidamised sisse seada, ühel häälel tegi otsuseks: Komissariherra läbi Balti kroonu maade walitsust paluda, et Uuemõisa, Laimjala, Maasi ja Muhu Suure waldade saaks Maasi kroonu mõisa piirist Orisaares suure post maanteeäärest 3-5 dessatini* suurune maa tükk ilma maksuta antud ülalnimetatud kooli tarwituseks.

* 1 dessantiin = ca 1,1 ha

Kestlase laid või Kinda laid Väinatammi otsas

Veel üks huvitav leid ja vaade tänasele tammile: Joh.Pääsukese ülesvõte on tehtud praeguselt teel, mis Orissaarest viib Väinatammile - selle koha nimi on märgitud vanadel kaardidel Kestlase laiuna (see on päris pere nimena. kelle koht oli praeguse veetorni juures - see nimi on olnud äramärgitud juba 1700 algusest.

Ajaloo talgud 3.mai 2015

Head huvilised!

Tänu pr Eist, Viivi eeltööle, õnnestus täna Võidu tänaval korraldada ajaloo talgud - üleslaetud fotod on hea täiendus olemasolevatele teemadele ja mitmedki neist kas uue vaatena või esmaskordse avaldamisena.

Tervitades,

talgulised Gustav Kutsar ja Viivi Eist.

Haapsu küla vaated a. 1913

Pr V.Eist selgitused: 1.foto - Haapsu küla viljatuulaja; 2. foto taluväravad; 3.foto - külatänav Haapsu külas (fotod aastast 1913. pildistaja Joh.Pääsuke)

Vanema aja foto Orissaare kohta: veekogu um. 1900-1908

 

Pr. V.Eist sõnul oli foto juures järgmine märge: Veekogu Orissaares, pildistatud 1900-1908

foto Kõinastul 1900 alguses (Aadu talu)

Foto Kõinastul 1900 alguses (Aadu talu)

Pr V.Eist kommentaar siia juurde: arhiivist on päris palju fotosid Kõinastu kohta - kui on huvi, võib neid veelgi üles otsida ja siia laadida!

Orissaare sadama ehituse 1932-33

See vaade näitab millised olid sadamakaile sisse-ehitatud avad (V.Eist kataloogist)

Uisu sadama muuli ots

Foto juures oli selgitus: Orissaare paadisild. a. 1931 (V.Eist kataloogist)

Illiku laiu tee 30ndatel

See foto pärineb aastast 1932: vaade Illiku laiu poolt peale tee ehitamist (V.Eist katoloogist)

Kaitseliidu pealik R. Lints Öörikul

Kaitseliidu pealik külastab Öörikut (foto arvatav aeg 1933)'

Kaitseliidu Ajaloo blogist leidsin Peeter Kase poolt koostatud malevapealiku elulookirjeldusest järgmise lõigu, mis võib selgitada selle foto tausta - Kaitseliidu õppustel oli kõrgetasemeline komisjon vaatlemas ja võib olla see ülesvõte Öörikult kajastab seda sündmust:
/---/
Aeg-ajalt, et süvendada saadud teadmisi ja kogemusi, korraldati ulatuslikumaid õppusi. Suurimad neist olid Upa-Lilbi taktikaline õppus 1929. aastal, kus osalesid 350 kaitseliitlast ja 40 naiskodukaitsjat ning „Saaremaa dessantoperatsioon“ 1933. aastal, kus tegutsesid ühel pool Kaitseliidu Läänemaa, Harju ja Tallinna malevate üksused, nende vastu aga 700 Saaremaa kaitseliitlast ja 60 naiskodukaitsjat. Ülimalt kõrgetasemeline vaatlejate komisjon andis üksmeelselt maleva tegevusele õppuste käigus väga kiitva hinnangu.        
/---/

Foto Ariste külast

Pr V.Eist selgitused foto juurde: Ariste küla vana moonakate elumaja; kuulus Tumala mõisa juurde; foto aastast 1913. Joh. Pääsuke

Ratturi maja-veski 1913

Pr V.Eist kataloogist: foto aastast 1913 kui Joh.Pääsuke pildistas Saaremaal

Väinatammi laiendus 1939

Pr. Viivi Eist selgitus foto juurde: 1939 tehti tammi remontitöid ja ühtlasi tehti tammi laiendus

Vanad pildid Väinatammist

Pr Eist, Viivi kataloogist: foto aastast 1913 kui pildistaja Johannes Pääsuke käis saarel

See foto pärineb samast ajas, kuid tehtud mõni kuu varem

Pilte ja linke

Lembit Korb saatis paar pilti

ja ühe huvitava lingi. 

Malle Maimannile Viisu Raamatukogust sattus ette 1957. aastal Orissaares peetud noortefestivali kajastus. Orissaarest tehakse juttu 2. minutil.

Sadama tänava sünnilugu (1932 aastast)

Pöide Piimaühingu kiri Saare Maavalitsuse teedeosakonna juhatajale
23. septembrist 1932

Tähtsamaks liikumise ja kaubavahe keskkohaks Tallinnaga ja üldse mandriga on Pöidele ja kogu idapoolsele Saaremaale ning ka osale Muhust Orissaare sadam, mis nüüd lõplikult valmis ehitatud ja kordaseatud, väljaarvatud ainult - sadama juurdepääsu tee.
Nimetatud tee, maanteest kuni Illiklaidu viiva tammini on rajatud endisele põllule, on täieste loomulikus olekus ilma kruusamata, mille tagajärjel juba praegu rööplik ja porine. Edaspidi aga hilissügisel ähvardab see teeosa muutuda hoopis läbipääsmatuks rasketele koormatele, tehes sellega raskeks ja ka kulukaks nii karja- ja põllusaaduste toimetamise sadamasse, kui ka igasuguste laevaga toodatavate kaupade maale toomise.
Ka reisijaile pole sugugi meeldiv sammuda läbi pori, või sõita porisel ja auklisel teel.
Sellepärast, üldsuse huvides julgedes juhtida sellele Teie lugupeetud tähelepanu, loodame Teie poolt korraldust Orissaare sadama juurdepääsu tee korda seadmiseks ja kruusamiseks.

Väinatammi ava ehitamine aastatel 1948 - 1951

Heiki Hanso eestvedamisel on algamas uus projekt, mille eesmärk on avade ehitamine tammi. Nimetatud plaan ei ole uus ning on olnud arutusel ka varem ning erinevate inimeste ja võimude ajal.
Siinkirjutaja tutvus Riigiarhiivis mõnede säilikutega, ning näppu jäi dokumentatsioon aastatest 1951-1952, mis kujutab endast tollase riigikontrolli auditit Orissaare rajoonis ja sellega seonduvatest dokumentidest.

Järgnev tekst on interpreteering tollase Saare Maaparandusjaama direktori Aleksander Pitk'i seletuskirjast Eesti NSV Riigi kontroll ministeeriumile Väinatammi ava rajamise osas.

Aleksander Pitk kirjutab, et 1946 ja 1947 aastatel oli ta ENSV Ülemnõukogu saadikuna teadlik endiste Muhu ja Pöide valdade kalurite soovist teha Muhu ja Saaremaad ühendavale tammile avaused "vee läbivooluks, vee puhastamiseks Väikeses-Väinas kalapüügi paatidele ja kalade läbipääsuks jne."
Pitk tundis end olevat kohustatud kõnealuse teemaga tegelema. 24. aprillil 1948 lubati talle kui Saarema TSN Täitevkomitee esimehele ENSV Ministrite nõukogu poolt vajalik sild ja kanal ehitada. Sild ehitati sama aasta sügisel kohalike kalurite koostööna ning Saaremaa Teedeosakonna järelvalvel ja juhtimisel. Paraku aga jäi kanal kaevamata ning sild seisis kuival kuni 1951. aasta sügiseni, mida Pitk oma seletuskirjas naeruväärseks nimetab. 1951. aasta sügisel oli veetase pikalt madal ning soodustas kaevetööde tegemist. Pitk korraldas kaevetööde teostamiseks lepingu sõlmimise ENSV Kalurikolhooside Liidu voliniku Paul Pallas'ega. Pallas oli lepingu sõlmimisel arvamusel, et nimetatud tööde eest tasub Kalurikolhooside Liit.
Tööd lõpetati 25. oktoobril ning arve koos tööde aktiga esitatigi Kalurikolhooside Liidule, kust aga keelduti arvet tasumast.
Hiljem ilmnes, et kogu nimetatud töö teostamise kohustus on pandud ENSV Ministrite Nõukogu määrusega 16. detsembrist 1951 ENSV Kalatööstus Ministeeriumi kanda. 27. märtsil 1952 saadeti teostatud tööde arve (summas 3599,46 rubla) Kalatööstuse Ministeeriumile, kust seisukohta arve tasumisele ei olnud saadud (vähemasti kuu hiljem).
Tööde aktist ilmneb, et kaevetööd sisaldasid 510 kuupmeetri pinnase kaevamist, millele kulus aega koos transpordiga 30 tundi. Kaevetöid teostati traktoriga S-80.

Avade loomise teema on olnud arutlusel korduvalt ja meie blogiski on sellel teemal vanemaid viiteid.
Artikkel aastast 1908
Artikkel aastast 1919