kuidas toona abielluti

/---/
Igatahes leidis Järvamaalt Roosna-Allikult pärit Senta mõni aeg pärast Orissaare rajooniliidu kaubabaasis töölehakkamist, et üks tegelane on kahtlaselt sageli mõtteis ja silmapiiril.
Neiuohtu Senta oli lõpetanud Paide kaubandustehnikumi, seisnud karmi suunamiskomisjoni ees ning kiiganud paadist kiikriga, milline see Saaremaa õieti välja näeb. Hirm oli suur, kujutlusis heljusid hirmupildid tõelisest kolkast. Ent suunamiskomisjoni otsus edasikaebamisele ei kuulunud. Kui nii, siis nii.
Saiklas asunud kaubabaasi külje all, vaevalt mõnekümne meetri kaugusel oli Helmeti kodu. Senta muigab, et paar-kolm korda päevas sai poisi majast mööda käidud küll. Mõnel käigul oli põhjus, mõni tehti niisama. Et möödaminnes piiluda, kas noormees on koolist koju jõudnud.
Helmet omakorda ei mallanud toas passida. “Toona olid kaubalaos nii ilusad tüdrukud tööl, et kuidagi ei saanud seal käimata jätta,” märgib Helmet. Ja teatab siis kavalalt, et ametlikult käis ta laos oma sõbral abis.
Ehtsaarlasliku muigega tunnistab Helmet, et oli siis täpselt niisuguses eas, kus naist kõige rohkem vaja. “Paras poisike, aga enda arust kõva tegija,” märgib ta.
Varsti pärast esimest kohtumist sai Helmetile selgeks: Sentast ilusamat naist pole. Armastus oli nii suur, et poisil polnud vaja aknast väljagi vaadata, ta tundis sammude järgi ära, kui Senta juhtus mööda astuma. Möödunud aegu meenutades muretseb Senta naiselikult, et on aastatega veidi juurde võtnud. Helmet, hea abikaasa, rahustab: “Täissaledad naised on mulle ikka meeldinud!”

Sõrmus ei hoia kinni

Aasta aega käidi koos kinos ja tantsupeol ning selle aja jooksul sai selgeks, et teineteiseta enam ei saa. Külanõukogusse viidi abiellumisavaldus, maksti poolteist rubla riigilõivu ning jäädi registreerimist ootama. “Tol ajal pandi abielluda soovijate nimed teadetetahvlile üles, kaks nädalat oli kõigil aega uudistada, et kes ja kellega. Kohalik elav ajaleht töötas täisvõimsusel: kui ma esimest korda öösel kodust ära olin, teadis mu ema juba enne minu kojujõudmist, kus ma olin,” pugistab Helmet naerda.
Sõrmuseid teineteisele sõrme ei torgatud. Kuigi raha oli olemas, polnud kuldseid rõngaid lihtsalt saada. “Sõrmus pole see, mis peab kinni meest,” kinnitab Helmet. Küll pidavat meest kena magus musi.
Suure armastuse sunnil jäi Helmetil keskkooli viimane klass pooleli. Ehk oli oma osa ka tohutul huvil autode vastu. Külmutusauto juhina on ta suurema osa kunagistest sotsialismimaadest läbi sõitnud, praegu teenib ta pensionilisa bussijuhina töötades. “Mul sai autobaasis 40 aastat täis. Oleks kauemgi vastu pidanud, aga autobaas sai enne otsa,” märgib mees.
Senta peab pärast kolme aastakümmet, mis ta kaubabaasis töötas, pensionipõlve.

terviktekst: http://www.naistemaailm.ee/index.php?module=article&id=8629