Vikipeediast üldandmed Saksa okupatsiooni kohta ja ajutise Balti Hertsogiriigi kohta:
1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared.
29. septembril 1917 algas sakslaste dessandiga Tagalahes. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon.
Ühendatud Balti Hertsogiriik oli riik, mille Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad kavatsesid 1918 rajada praeguse Eesti ja Läti territooriumile.
Riigi õiguslikust aluseks oli kontseptsioon Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast (balti Läänemereprovintsidest) kui iseseisvatest hertsogiriikidest, mis olid Venemaa valitsejatega seotud personaaluniooni kaudu ja mille seaduslikeks esindajateks olid kohalikud rüütelkonnad.
Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma.
30. novembril/13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17./30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga.
Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti Saksa välisministeeriumi kaudu üle Vene esindajale Stockholmis 28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade eestlastest esindajate otsusele sama aasta 28. novembrist, millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati.
5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.
Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade esindajad.
12. aprillil 1918 kuulutas Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Balti Hertsogiriigi välja.
Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed saksa väikeriigid; ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal saksa keelt kõnelevatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud nimed, toetuse saavutamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kuid Saksa väikeriikide vastuseisu tõttu jäi viimaseks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa)
27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.
Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee.
Novembris 1918. alustas oma 13 500 mehelise maakaitseväe ehk Landeswehri loomist, mida asus juhtima veebruaris Liepajasse saabunud Landeswehri ja teiste saksa üksuste ( Rauddiviisi) ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz.
Balti Hertsogiriigi rajamise nurjas Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig. Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks. Lätis moodustati samal eesmärgil iseseisev Balti Maakaitsevägi (Landeswehr), mis kohalikel põhjustel (muu märkimisväärse Läti valitsusele alluva relvastatud jõu puudumine) säilitas sõjalise mõju veel järgmise aasta juunini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar