„Meie Maa“ Maasist ja Orissaarest
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.9 | 3. mai 1919 | lk 4
Maasist
Järelsõna lahkujale. Viimast korda juhatas Jüripäeval Maasi vallanõukogu vallatalitaja Aleksander Kärner. Oma pooleaastase viljarikka tegevuse läbi on Kärner valla elanikkude poolt üleüldist poolehoidmist ja lugupidamist ära teeninud. Oma poliitiliste vaadete ja ettevõtmiste pärast on Kärner ka väljaspool valda tuntud. Kärner esimesena kutsus elusse ja organiseeris meie vallas „Töörahva Liidu“. Peale poliitilise küpsuse ja rikkaliku elukogemuse, mis ta väljamaal elades (Ameerikas ja Inglismaal) on korjanud, on Kärneril osav organiseerimis and ja selleks on tal head iseloomuomadused: ettenägevus ja järelkaaluvus ja pikaldane rahulik meeleolu. Ausus ja õigus on tema ülemad püüded. Tervist ja edu tema uues ametis.
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.11 | 10. mai 1919 | lk 2,3
Maasist kirjutab meile sealne kirjasaatja ühest kooliõpetajast, kes nüüd mujale on läinud. Kirjasaatja ütleb, et imelik on, et miks teda nüüd uuest kohast „Saarte Majast“ nii mitmel korral kiidetakse. Maasi mehed ütlevad, et „teises ilmas“ ka taga ühes ei tahaks olla. Tema tegevus koolis ja väljaspool kooli olevat olnud väljakannatamata. Muuseas seletab kirjasaatja, et tema, s.o. nimetatud kooliõpetaja korteris võõrast vara läbi otsimisel on leitud. Kiri, mis õige palju süüdistusi sisaldab, jääb avaldamata.
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.13 | 17. mai 1919 | lk 4
Maasist
Ei jätkunud jõudu. Üks M. küla maatamees võttis omale M. mõisast paar vakamaad põldu ülesharimiseks, tal oli vana hobune, muretses veel põllutöö juure tarvisminevad riistad ja läks oma jaoks määratud maalapi peale tööle. Ei saanud mehike esimest päevagi õhtuni künda, seal nõrkes loomakese jõud mõisa karetanud põllu sees. Rõhutud südamega pidi ta nägema, kuidas tema maalapike, mis tema perekonna – näljahädast oleks päästnud, teise jõukama kätte läks.
Meie Maa (Kuressaare: 1919-1944) nr. 19 | 7. juuni 1919 | lk 3
Pettus rahadega. Läinud maikuu lõoupoole sai keegi Maasi valla liige Pahila küla vanake maradööride käest tüssata. Vanamees kauples 5 naela tubakat 30 margaga nael. Vanake ei tunnud uusi eesti rahasi ja sai markade asemel 50 pennistega kauba hinna. Pärast kurvastus muidugi suur.
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.20 | 14. juuni 1919 | lk 4
20.juunil s.a. pakutakse Orissaare Postijaama remont sealsamas vähempakkumise teel välja. 3000 margast algades.
maakonnavalitsus
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.22 | 21. juuni 1919 | lk 3
Maasist, Öörikul. Pidu, mis nelipühi teisel pühal kohalikkude tegelaste poolt härra Vagase juhatusel toime pandi, oli ettekannete poolest rahuloldav. Inimesi oli vähepoole. Sissetulek 461 marka, mis Maasi valla rahvakoolide toetuseks läheb.
Iseloomulik oli väike vahejuhtumine, mis tunnistab üksikute kiusust ja jõnnist, pealegi nii väiklaselt ja inetult. Just pidu ajal tuli ja nõudis Ööriku kirikuvanem ja Maasi valla koolivalitsuse esimees, et pidukorraldaja härra Vagane tulgu ta last ristima, sest tema kui kirikuvanem tahtvat oma perekonnas lapseristimist „täielikult“ toimetada. Ainult publikumi kindla nõudmise peale jäi Vagane pidu edasi juhtima.
Piduline
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.24 | 28. juuni 1919 | lk 3
Maasist.
Kevadel, kui Maasi mõis ministeeriumi alla võeti ja maata inimestele harida anti, algas mõisa väljadel kibe töö: oldi kõige perega ametis; üks kündis, teine noppis rohujuuri, kolmas peksis uniaga kupraid jne.
Ka asus Maasi mõisa hoolekandja valitseja J. Ulgul oli see isand rahvale vastutulelik. Et aga ka endine rentnik Wernhof mõisas elas – siis kaldus J. süda W. Poole ja lubas tale 4 kärnas hobust vabalt mõisa põldudel ümber hulkuda, kus ka ühistu hobused käisid. Sarnase teguviisi ja korralduse vastu protesteeris jälle ühisus härra Teetsovi ees. Viimane aga ähvardas 13. juunil osaühistuse peale kaebada, kui mässajate peale, kes tema käskusi ei täida. Valitseja härra J. jälle sunnib osaühisuslasi mõisa väljaskäigu kohte puhastama. Asi on ministeeriumi antud. Saab näha, mis otsus sealt hobuse kohta tuleb.
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.56 | 18. oktoober 1919 | lk 3
Orissaare turul 15.okt. oli toiduaineid kaunis hulgake. Rukki vakast makseti 90 kuni 100 marga, odra vakk – 90 marka. Sealiha nael maksis 3-5 marka, veiseliha nael – 2 marka. Saapa tallanahka oli müügil; viletsa võitu talla paaril 35 rbl. (vist 70 marka)peale kirjutatud. See peaks küll naha parkimise täienemisele õhutama. Muhulased müüsid laevast soola – 19 marka puud.
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.64 | 15. november 1919 | lk 3
Maasi vallavalitsus on ainuke saarte vallavalitsus, kus veel telefoniühendus sisse seatud ei ole. Huvitav oleks teada, mis põhjusel Orissaare keskjaama juhataja Posti Peajuhataja käsku ei täida, mille järge kõiges vallavalitsustes juba esimesest juulist k.a. avatud pidid saama
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.72 | 13. detsember 1919 | lk 3
Maasist
Rohkesti haigeks jäänud lapsi tuleb ette, mis ka koolitööd takistab. Lapsed peavad viletsate jalanõudega külmast veest ja porist läbi käima, mis tõttu ka haigeks jäämisi tuleb ette. Nahka maakonnavalitsusest saadeti, kuid seda oli inimeste arvu kohta liiga vähe.
Hindade kõrguse üle kaevatakse. Suhkur olla liiga kallis. Isegi maakonna valitsusest saadetud nahk olnud kallis. Ei tea, missugune arusaamine mõnel inimesel on, kuid kindel on, et siiski ained odavamad on. Nii maksab suhkrunael Tallinnas 16-17 marka nael, meil 15: nahk-ühed tallad 25-30 marka, Tallinnast alla 150 marga ära räägigi. Ja siiski hädaldatakse, et meil asjad nii kallid. Kallid nad on, aga mujal ilmas veel kallimad.
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.74 | 20. detsember 1919 | lk 3
Maasist
Imelik asi on siin nende kirjadega. Mis sõdurite poolt saavad saadetud koduküla neidudele, kõik enamisti on lahti kistud. Asja lähemalt vaadates sain selgusele. Postimees selles loos on täiesti ilmsüüta, vaid seda teevad N. küla viisakad neiud ning keegi U. toimetab need nende kätte. (mitte Ugi). Selle pärast teie neiud jätke see mood maha, muidu saab teisiti talitatud.
Keegi R.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar