Mälestusi 1944 a lahingutest Leisi-Karja piirkonnas
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=15574&sec=13
Õhtu eel kästi meil koos pintsakutes noormeestega minna Nõukogude vägede poolt vallutatud tagalasse. See oli Karja kirikust Orissaare poole. Mundris mehed seletasid, et Saksa vägi võib vasturünnakule tulla.
Ise olid nad üpris nukra olekuga. Nüüd olen selle kohta mõelnud – neid ei lubanud lahkuda võitjate au, kuid võidetud võisid ohust kaugemale saada. Sel ajal oli ju selge, et Saksamaal pole sõjas enam mingit edu loota. Sõda on kohutav ja absurdne!
Nii me läksimegi läbi kraavide ja võsa Karja kirikuni. Siis oli laskmist kuulda selja taga, kuskil kaugemal. Külades oli ahervaremeid, suitsu immitses veel kivide vahelt korstnajalgade juurest. Loomad vahtisid ja inisesid – lehmade udarad olid ju piima täis. Teel Karjast Väike-Pahilasse me külarahvast ei kohanudki.
Tagasi lapsepõlves
Väike-Pahilas ei olnud mingeid lahinguid toimunud. Õhtul tundsin, kui väga hea oli vanaema antud supp. Siis muutusin jälle 8-aastaseks lapseks! Küsisin suppi juurde, ei antud, sest ka sõjamehed pidid natuke hingepidet saama.
Siis aga saabus 8. oktoober, päev, mille järel tuli öö, mida ajaloos tuntakse Tehumardi lahingu ööna
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar