Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Pühapäev, 6. veebruar 2011

õpetajate suunamine 1956 aastal

Kuidas omal ajal õpetajad koolidesse suunati, võib lugeda Vilve (Pukspuu) Männa meenutustest:

Suunamiskomisjonis tehti talle selgeks, et Saaremaal on üks Orissaare keskkool, kus teda hädasti vajatakse.
Vilvel ei olnud aimugi, mis koht see üldse on. Sõitis rongiga Virtsu, sealt praamikökatsiga üle väina ning ühe veoauto kastis Orissaarde. Kohale jõudnud, selgus, et ega teda nii väga oodatudki. Mingit elamist polnud.

Esialgu seadsid kaks noort pedagoogi end sisse ühte klassiruumi, kus seina ääres hunnik internaadi madratseid. Öösel selgus, et neid madratseid kasutavad hoolega pesitsemiseks ka sellised tüütud loomakesed nagu kirbud.

Kooli alguseks õnnestus Orissaare alevis leida ka elamispind. “Imetlen tänaseni selleaegsete inimeste vastutulelikkust. Nimelt võttis meid, kaht võhivõõrast plikat, oma kitsukese maja ühte tillukesse tuppa Osvald Saameli perekond ja nad kohtlesid meid kui oma lapsi. Tulu nad sellest ei saanud, sest me maksime neile ilmselt mingi sümboolse summa. Tänapäeval sellist vastutulelikkust enam ei kohta.”

Üheksa aastat Orissaares

Vilve Männa mälestustes oli see ilus aeg. Ta nimetab ridamisi toredaid ja andekaid kolleege-pedagooge ja räägib neist suure lugupidamisega. Oli see ju aeg, mil kooliõpetaja oli tõepoolest maa sool. Orissaares tegid kool ja kultuurimaja tihedat koostööd, isetegevus oli popp.

Koolis kujunes välja massdeklamatsioonide võistluse traditsioon, aktiivselt tegutses kirjandusring jne. Männa mäletab üht Juhan Smuuli loomingust kokku seatud kompositsiooni “Kuidas kalamehed elavad”, millel oli suur menu. Lavastati “Kalevipoeg”, sellega esineti tolleaegse Kingissepa rajooni laulupeol.

Orissaare aega jäid ka kaks ainukest klassi, kellele Vilve Männal õnnestus olla klassijuhataja. “Nendest klassidest kujunesid minu lapsed,” arutleb ta ja lisab kahjutundega, et hilisem õppealajuhataja töö seda enam ei võimaldanud.

Oma klassiga lavastasid nad näidendi ja käisid ümbruskonna rahvamajades esinemas. Klassil oli ka oma bänd – kontrabass +akordion. Sellise “bändi” muusika saatel toimusid suured koolipeodki, kusjuures saal oli TÄIESTI VALGE.

Üks naljakas seik meenub Männale Orissaare ajast veel. Tol ajal pidid õpetajad ühingu Teadus liinis käima ümberkaudsetes külades loenguid pidamas.

“No millest muust ma rääkida oskasin kui ikka kirjandus. Mäletan, et mind sõidutati Taalikule. Viidi külaperesse, kus külarahvas istus tattnina valgel ümber suure söögilaua. Räägin neile kenadele taatidele tões ja vaimus Aadu Hindi loomingust… Oma arvates olin väga tasemel ja vaimustunud. Kui mu ettekanne lõppes, ütles üks taat: “Kena küll, lapsuke, aga sa ütle nendele seal keskuses, et teinekord saadaks meie ette kedagi majanduse asjadest rääkima.”

Tuli linna ja jäi

Orissaarest linna kolimine 1965. aastal oli Vilve Männale esialgu üpris vastumeelt. “Ma ei talunud seda Kingissepa linna. See oli minu meelest kuidagi räämas, tänavad auklikud, vaata hoolega ette, et sa kuskile sisse ei kuku…”

Aga Vilve Pukspuust sai Vilve Männa. Armastuse nimel ja selle pärast on aga tehtud ajast aega kõige võimatumaidki tegusid.
Nii juhtus ka suure Orissaare patrioodiga – abiellus, tuli siia “vastikusse” linna ja jäi.

Täistekst: http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=46&artid=11079&sec=13

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar