Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Reede, 25. veebruar 2011

(1944) Mobiliseeritud mehe saatus

http://net.planet.ee/dokument/S%D5JAJUTUD.txt

Uno Oll mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse Saaremaalt. Oli suunatud teenima ühte Paldiskis asunud Saksa õhutõrjeüksusesse. 1944. aasta septembris, kui Saksa relvajõud Eestist taanduma hakkasid, otsustas väeosast lahkuda ja pöördus tagasi koju. Tegi paaril korral katset Rootsi põgeneda, kuid need ebaõnnestusid. Hiljem arreteeriti NKVD poolt ja saadeti Venemaa koonduslaagritesse sunnitööle
***

Vastavalt Eesti Omavalitsuse juhi poolt 3. augustil 1944 välja kuulutatud 1927. aastakäigu mobilisatsioonile, tuli ka minul minna teenima Saksa lennuväe abiteenistusse. Mul on tänaseni meeles sel puhul isa poolt lausutud sõnad: “Kallis poeg”, ütles ta, “saadan sind südamevaluga tundmatule sõjameheteele. Kui sul tuleb minna sõtta oma kodumaa eest, siis jah! Aga kui Suur-Saksamaa eest, siis ei!”

Kui jõudis kätte äraminekupäev, pani ema seljakotti sõdurile vajalikud asjad: seebi, käteräti, kruusi ja muu vajaliku ning ka toidumoona. Kutsel ette nähtud kuupäevaks ja kellaajaks olin Kuressaares.

Oma küla poistest oli üks minejatest Karl Leedo. Astusime koos vastuvõtukomisjoni ette. Seal toimus poiste vastuvõtt just nagu jooksval lindil. Koputati kopse ja kuulati südant ning kontrolliti silmanägemist ja kõrvakuulmist. Kuna mu vasak kõrv kuulis juba lapseeast saadik pisut nõrgalt, arvasin, et mind tunnistatakse nn. “valge passi” saajaks. Kuid osutusin sõjaväekõlbulikuks.

Kogu Saaremaalt oli tulnud kokku päris kenake hulk noori mehi, kes kõik järgmisel päeval autodele pandi ja Tallinna lähedale Pirita-Kosele sõidutati. Sinna, Pirita jõe kaldal kasvava männimetsa alla olid ehitatud palkidest punkrid ja suured puust barakid, kuhu kõik kohaletulnud elama paigutati. Seal jagati meile välja nägusad sinihallid vormiriided ja sellest hetkest peale olime kõik lennuväe abiteenistuse poisid. Meie erariideid meilt aga millegipärast ära ei võetud.

Mõned päevad hiljem saadeti osa poisse Pirita-Kose laagrist, nende hulgas ka mind, Paldiskisse, kus meid jaotati õhutõrjepatarei kahurirühmade vahel. Kahurimeeskonnad koosnesid sakslastest, kes nüüd meile rividrilli ja kahuriõppusi korraldama hakkasid.

Veidralt naljakas tundus meile “Heil Hitler” tervituse õppimine. Patareiülema tähelepaneliku ja valvsa pilgu all pidime viis sammu enne tervitatavat välkkiirelt käe ette sirutama ja siis valvelsammul temast mööda marssima. Algul üksikult, seejärel kümme poissi üheaegselt koos. Saime seni mahvi, kuni tervitus täiesti selgeks sai.

Põgenemine.
Samal ajal muutusid rindeteated iga päevaga üha ärevamaks ning rindejoon liikus aina lähemale. See põhjustas sakslaste seas märgatavat ärevust. Ühel hommikul, pärast hommikusöögi kättejaotamist, tuli käsk kahurid alustelt maha võtta ja sadamasse transportida. Patareiülem teatas, et sõit läheb lahti Taanimaale. Et takistada eesti poiste laialijooksmist, käsutati meid rivisse ja viidi Paldiski peatänaval asunud Ortskomandatuuri hoonesse. Seal paigutati eesti poisid ühte hoone teisel korrusel olnud ruumi, mille uks seejärel lukku keerati ning selle ette pandi relvastatud tunnimehed.

Vahialustena luku taha suletud, otsustasime kolme Saaremaa poisiga - Karl Leedo Valjalast Kiriku külast, kaupmees Leineri poeg Kallemäelt ja Siiksaare poiss, kelle nime olen unustanud, teha sealt “kand ja varvas”. Seda teostada polnud hoopiski lihtne. Kui põgenemisplaan oli üksipulgi läbi arutatud, hakkasime seda ellu viima. Sõlmisime ruumis olnud voodilinad omavahel kokku ja keerasime need köieks. Seejärel laskusime järgemööda ruumi hoovipoolsest aknast alla. Meie õnneks ei olnud maja hoovis valvet. Sellega oli meie põgenemisplaani esimene etapp õnnelikult teoks tehtud. Tahtsime välja jõuda Saaremaale, aga kuidas seda teha, polnud meile veel selge.

Lennuväe abiteenistuse vormis hakkasime mööda Tallinn-Paldiski maanteed Keila poole sammuma. Meile vooris pidevalt vastu sõjaväekolonne lahingutehnikaga, mis kõik Paldiski sadama poole ruttasid. Läbinud õnnelikult paar kilomeetrit, märkasime eemal maanteekäänaku kohal seljaga meie poole seismas kahte saksa välisandarmit teenistuskoertega. Nagu hiljem teada saime, oli selle maanteekäänaku taga Venemaalt evakueeritud tsiviilisikute peatuslaager.

Ootamatult pööras üks “ketikoertest” end ringi. Tajusime otsekohe meid ähvardavat ohtu ja alateadvuses toimiva ohutunde sunnil lippasime kiiresti tee ääres kasvavasse võssa. See, et me jooksu panime, oli viga. Meid oli märgatud ja koerad lasti lahti, kes valjult haukudes meile järele jooksma hakkasid. Meie õnneks oli aga maapind võsa all madal ja mätaste vahel suured veelombid, mistõttu koerad kaotasid meie jäljed. Meie aga jooksime aina edasi, teadmata kuhu me välja jõuame. Kuid teadsime ka seda, mis meid ees ootab, kui sakslased meid tabavad. Väeosast deserteerinud lasti kohe maha. Olime relvadeta ja pealegi polnud meil dokumente.

Sompasime mööda vesist võsaalust edasi kuni suure metsani ja mööda seda liikusime edasi kuni jõudsime mere äärde välja. Ühes mere ääres kasvavas metsatukas märkasime üksikut paljude kõrvalhoonetega talumaja. Siiksaare poiss, kellel ainsana olid seljakotiga kaasas erariided, tõmbas need selga ja läks maja juurde pinda sondeerima. Ja mis selgus - olime liikunud kogu aeg vastupidises suunas. Meie sooviks oli olnud jõuda Harju-Risti asulasse, kuid tegelikult olime liikunud vastupidises suunas ja me hakkasime tagasi minema.

Hakkas hämarduma. Pimeduse saabumisel jõudsime tagasi Tallinn-Paldiski maanteele. Sellel voorisid vahetpidamata autod ja lahingumasinate kolonnid, mis kõik Paldiski suunas liikusid ja meil oli raskusi maantee ületamisega. Liikusime edasi kogu öö. Hommikupoole ööd tegime peatuse ja heitsime metsas ühe suure kuuse alla puhkama. Läbi une kuulsime eemalt kostvat automaatrelvade tärinat. Hiljem selgus, et olime jõudnud Klooga lähistele ja oletatavasti lasti sel ööl maha Klooga laagris olnud juute.

Varahommikul hakkasime liikuma Vasalemma raudteejaama suunas, et sealt mõne rongiga Risti jaamani sõita. Liikusime mööda kõrvalisi teid ja metsaaluseid radu, kuni jõudsime mingi jõeni, mille eemalt paistval sillal nägime seismas kahte silda valvavat tunnimeest. Et mitte tunnimeeste silma alla sattuda, otsustasime liikuda piki jõge vastassuunas, kuni leiame mõne madalama koha, kus saame jõest üle minna. Ületanud õnnelikult jõe, rühkisime edasi Vasalemma jaama suunas, tagant tõukamas nooruslik seiklushimu ja koduootus.

Jõudsime Vasalemma jaama hetkel, kui sinna saabus Tallinna poolt paarist kinnisest kaubavagunist koosnev rong. Jaama oli kogunenud palju saksa sõjaväe vormis eestlasi, kellede hulgas oli ka mitu ohvitseripagunitega meest. Kõik nad tahtsid minna Haapsallu. Jaama saabunud rongis olid aga mõnikümmend sakslast, kes ei tahtnud eestlasi rongile lubada. Nüüd otsustasid eestlased rongi sakslastelt üle võtta. See õnnestus ilma ühegi püssipauguta. Jalameesteks jäänud sakslased üritasid jaamakorraldaja abiga juhtunust Haapsallu teatada ja nagu nüüd selgus, oli nende ülesandeks ka raudtee õhku lasta. Selle võimaluse võtsid eesti sõjaväelased neilt ära. Nii pääsesime ka meie rongile ja jõudsime õnnelikult Risti jaama. Nüüd hakkasime liikuma Lihula suunas, kuhu jõudsime 22. septembri õhtuks.

Sellest teekonnast on mällu jäänud üks episood. Maanteel liikunud veoautod olid täis eesti mehi ja nende kohal lehvisid tuules sini-must-valged lipud. Autodes olnud mehed olid kuraaži täis. Nende sõnul ei olevat vabadusetund enam kaugel ja saabunud oli aeg peksta eestlaste põlisvaenlasi - nii venelasi kui ka sakslasi. Tallinnas võitlevat Pitka väed ja Toompeal lehvivat Eesti lipp. Nad kutsusid ka meid kaasa.

Kuid otsustasime mitte nendega kaasa minna. Meil mõlkus mõttes ainus soov, kodusaarele pääseda. Nagu hiljem selgus, ei kandnud nende vabanemiskuraaži täis eesti meeste viimased ponnistused kahjuks enam vilja. Tuhanded uljad Eesti vabaduse nimel võidelnud eesti mehed olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase vastu võitlemisest loobuma.

Meie aga liikusime juhusliku küüdiga edasi Virtsu sadama suunas. Enne sadamasse jõudmist kohtasime üht vana kalurit, kes soovitas meil sadamasse mitte minna. See elutark vana mees ütles: “Poisid, oodake seni, kuni karmid sõjatormid möödas ja rahulaev sadamas. Seniks jääge minu poole. Annan teile ulualust ja toidupoolist.”

Kuid tundes nooruslikku tuhinat tiibades, ei võtnud me tookord selle vana kaluri nõuannet kuulda. Otsustasime kõigi kurjade jõudude kiuste kodusaarele pääseda. Äärepealt pidi see samm meile aga saatuslikuks saama ja meie kojujõudmise soovid olid purunemise äärel.

Kodu oli tühi.
Sadamakai, kuhu me lõpuks jõudsime, oli kui sipelgapesa täis sagimist. Seal oli eraisikute hobuvankreid, millel koormaks majakraam, naised ja lapsed, samuti erinevate väeliikide sõjaväelased autodel, jalgsi ja isegi jalgratastega. Palju oli ka mitmesugust sõjatehnikat. Kontrolli ega korraldamist aga ei mingisugust. Kõikjal vaid suur segadus ja tohuvabohu. Kõrgelt taevast aga kostis vene lennukite undamist, mis õnneks küll vaid üle lendasid.

Üleveopraam sai mehi pilgeni täis ja võttis kursi Kuivastu sadama peale. Veidi rohkem kui poole tunni pärast randusime sadamakai ääres. Kuid siis - tont ja tuline! Korrapealt oli selge, et käiku on läinud sündmuste karussell. Kahetsusega tuletasime meelde vana kaluri arukat nõuannet.

Meid võtsid vastu saksa välisandarmid, kes seisid sadamakaist veidi eemal ahelikus. Tagapool lagedal väljal nägime seismas suurt gruppi sõjaväevormis ja erariides mehi, keda valvasid ratsahobustel sakslased. Ka meid viidi nende juurde. Varsti rivistati meid kolme kaupa rivisse ja relvastatud sakslastest saadetuna hakkasime liikuma Muhu-Liiva poole. Kirusime mõttes oma poisekeselikku rumalust ja vahelejäämist. Kuid parata polnud enam midagi ja pattu kahetseda oli juba hilja.

Koos meiega oli rivis ka üks SS-vormi kandev eesti ohvitser. Tema sõnul saatvat sakslased kinninabitud mehed Kuressaarde, et seal neist vastupanuks üksust formeerida. Jõudnud Muhu-Liivale pöördus see ohvitser meiega olnud sakslaste ülema poole ja rääkis sellega. Tulnud tagasi meie juurde, kamandas ta meestesalgast 20 meest endaga kaasa tulema. Silkasime neljakesti kiirest selle ohvitseri hoole alla. Saanud mehed kokku, teatas ohvitser, et hakkame liikuma Kuressaare poole.

Kuna Väikese Väina tammil oli kahekordne välisandarmitest kontroll-post, kust ilma vastava loata polnud läbipääs võimalik, viis too eesti ohvitser meid rivikorras kontrollpostidest läbi. Veendusime peagi, et meil oli tegemist läbi ja lõhki ausa ning tubli eesti mehega. Jõudnud Orissaarde, üllatas too ohvitser meid ootamatu ettepanekuga. Nimelt kutsus ta meid endaga kaasa Rootsi minema. Kes on nõus, tulgu aga temaga kaasa!

Täispikka lugu saab lugeda aadressilt: http://net.planet.ee/dokument/S%D5JAJUTUD.txt

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar