Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Laupäev, 27. november 2010

1944 lahingud Orissaares, väina ületamine, tammi õhkimine

Taas on lahendust leidnud üks varasem mõistatus, kui esitati küsimus lahingute kohta Orissaare ümbruses.
Ka Kõinastu inimestelt olen kuulnud sellest, kuidas leek-kuulidega lasti nende talud põlema. Nüüd leiab täpsema kirjelduse nende sündmustest.

Toon ära katkendi Kurt Vetteri mälestusest 1944 a lahingutest, mis algasid Muhus, siis Väikese väina ületamine, Väinatammi õhkimine, taandumist Kõinastule ning kaitsepositisoone Orissaares.

Pikemalt saab mälestusi lugeda: http://www.hot.ee/vvl/vetter_01.htm

   /---/
    I osa. Muhu saar
     See oli mu elu esimene laevareis. Reisisihist sain teada veidi enne, kui meid mingile kaubalaevale laaditi. Meid, see tähendab 23. jalaväediviisi võitlejaid. Mina olin 67. grenaderirügemendi 1. pataljoni 2. kompanii Obergefreiter. Kogu diviis kõigi oma sõjaväelaste, loomade, relvade, sõidukite ja varustusega laaditi kiiresti laevale Riia sadamas. See toimus 11. septembril 1944. Alles mõne päeva eest oli üks läti SS-diviis meie väeüksuse, mis paiknes kaitsepositsioonil Lätis ühes rahulikus rindelõigus, välja vahetanud. Riias anti meile teada, et kogu diviis viiakse üle Läänemere saartele Saaremaale ja Muhusse.
Pärast tundidepikkust sõitu heitis kaubalaev Kuressaare sadama reidil ankru. Üsna kipakate paatidega viidi meiegi kompanii laevalt maale.
Meie pataljon sai käsu jalgsi põhja suunas asuvale Muhu saarele marssida, et seal kaitsepositsioonidele asuda. Nõnda hakkas ka meie kompanii käskluse “Sammu marss!” peale liikuma. Meil tuli läbida umbes 40-kilomeetrine[1] vahemaa, et jõuda saare kirdetippu, kust tammi mööda võis pääseda teisele Läänemere saarele.
Pärast mingisuguses küünis ööbimist jõudsime järgmisel varahommikul kirderannikule. Umbes 4 kilomeetri kaugusel nägime Muhu saare randa. Tammi mööda sammudes ei aimanud ma veel, milliste lähemail nädalail toimuvate ränkade sündmuste tõttu see tamm mulle kogu eluks sügavalt mällu talletub.
Väiksemale saarele jõudnud, saime käsu kaitsepositsioonid sisse võtta ja kõik avamerelt oodatavad vastase maabumiskatsed tagasi lüüa. Sellist käsku oli küll lihtne anda, aga kuidas sai nii nõrgajõuline pataljon, nagu meie oma, seda täita? Meie pataljonis oli kokku 520 võitlejat, kuid neist vaid 80 olid rindekogemusega “vanad rebased”. Kõik teised võitluskaaslased olid asendusjõuna kodumaalt saabunud.
Majutasime end ühes saare kirdeosa kalurikülas asunud heinaküüni. Uus rajatav kaitsepositsioon, mille ehitamist me järgmiseil päevil alustasime, ei kujutanud endast muud kui kivisesse rannikupinnasesse kaevatud kraave ja üht kuulipildujapesa. Nii tekkis nõutud, umbes 200 meetri pikkune kaitseliin. Lihtsõduritena saime aru, et selline primitiivne kaitseliin ei takista vastase ühtki tõsisemat maabumiskatset.
Too aga lasi end oodata. Nii ronisime vahis olles oma kaevikusse ja vahtisime kuni vahetuse saabumiseni Läänemerd. Meri oli rahulik, me ei märganud ei vaenlase paate ega suutnud avastada vaenlase lennukeid. Rahulik aeg. Kuid see oli vaikus enne tormi. Ilmastikus hakkas sügis tunda andma. Päike küll paistis veel, kuid mere poolt puhuv tuul muutus üha tugevamaks. Ööd olid juba ebameeldivalt jahedad ning öises vahis olles ei kaitsnud sinelid enam külma eest.
See rahumeelne vaikus lõppes 29. septembri pealelõunal. Nägime, kuidas kaks kiirpaati otse meie ranna poole kihutasid. “Need peaks meie omad olema,” arvas üks kaaslane. Kui paadid aga kalda lähedal kurssi muutsid ja hakkasid sõitma sellega paralleelselt, nägime nende ahtris vastase punalippu. Olime nii üllatunud, et jõudsime vaid rutakalt kuulipilduja laskevalmis seada, et mõned pidemed kiirpaatide ülatekkide suunas tühjendada. Pärast seda “tuletervitust” pöördusid alused merele tagasi.
See tulevahetus oli justkui eelhoiatus peatselt alanud Nõukogude vägede pealetungile mandrilt saartele. Umbes kahe tunni pärast undasid meie kohal mürsud ja langesid kärgatades saare pinnale. Vaenlase suurtükkide tulepositsioon oli sisse seatud Mandri-Eesti läänerannikul, Virtsu sadamaasula lähistel. Mürsud langesid üsna kontsentreeritult Kuivastu sadamale ja selle ümbrusele.
Peatselt segunes mürskude lõhkemisega kuulipildujatuli ning karabiinide ja püstolkuulipildujate ragin. See akustiline märk andis teada, et meie kaasvõitlejad pidasid juba rannaribal maabunud jalaväega kaitselahingut. Kuna vastase ülekaal tulejõus oli kõrvagagi kuulda, võisime vaid aimata, kui raske oli neil positsioone hoida. Seda nad ei suutnudki. Lahingu algusest oli möödunud vaevalt tund, kui meie kompanii sai käsu hiljuti rajatud kaitsepositsioon maha jätta ning koguneda. Seega oli meile selge, et vastane oli juba saarel kindla sillapea vallutanud, kuhu ta sai täienduseks raskerelvi tuua. Nüüd oli ainult aja küsimus, millal ta kogu saare territooriumi vallutab. Meie pataljoni võitlusvõime ei suutnud sellisele sõjalisele ülekaalule vastu seista.
Kui me ei tahtnud vangistusse sattuda – ja seda me mingil juhul ei tahtnud –, tuli meil edasitungiva vastase eest tagasi tõmbuda. Me pidime enne teda Muhu- ja Saaremaa vahelisele tammile jõudma, et maismaaühendust mööda Saaremaale tagasi jõuda. Vahepeal oli juba pimedaks läinud. Meie kompanii oli marsivõimeline. Hakkasime liikuma teadmata, kus me asusime. Selles asjas usaldasime täielikult oma kompaniiülemat.
Tõusva päikese valgel jõudsime silmnähtava kergendustundega saare edelarannikule. Palja silmaga võis näha Saaremaa rannajoont; nägime ka tammi ja rõõmustasime selle üle. Uskusime juba, et oleme pääsenud, kuid meie kompanii oli hiljaks jäänud. Äkki kuulsime tugevat plahvatust. Saaremaa-poolse tammilõigu kohale tõusis tihe suitsupilv. Sellest taipasime, et Nõukogude väeosad olid juba tammi Muhu-poolse otsa juurde jõudnud, et seda mööda edasi Saaremaale tungida. Tammi purustades püüti nende edasist pealetungi, mis vastupanu peaaegu ei leidnudki, peatada. Esialgu see pandigi seisma.
Mida see aga tähendas meile, 2. kompanii võitlejaile? Me olime liiga nõrgad, et vaenlasele vähegi tõsisemat vastupanu osutada. Kui tahtsime vangisattumise hädaohtu vältida, pidime võimalikult kiiresti Muhu ja Saaremaa vahelise umbes 4 km laiuse väina ületama. Aga kuidas?
Meie seas levis sel 1944. aasta septembrihommikul üha kasvav hirm. Kompaniiülem leitnant Renne andis käsu, et väeosa marsiks need neli kilomeetrit Saaremaa rannikuni läbi avamere. Enamik kompanii võitlejaid tõstis oma relvad pea kohale ning tammus, rinnuni vees, läbi väina. Vastane oli juba kaldani tunginud ja andis meie täiesti abitult vees sammuvate kaaslaste suunas tuld. Kes pihta sai, see Läänemerre uppus.
Meie grupp jooksis paaniliselt mööda kallast, et mingisugust kalapaati leida. Ühe me leidsimegi. Meie 6–8-meheline grupp laadis sinna relvad ja varustuse. Puuduvad aerud asendati laudadega, mille me ühe veel katkisema paadi küljest lahti lõime. Lükkasime oma paadi rannast Läänemerre. Kui see ujuma hakkas, püüdsime omale kohti leida. Nüüd ootas meid halb üllatus. Paat lekkis. Kiilu juurest tuli üha rohkem vett sisse. Meie vastu pöördus korraldus, mille saarte komandant oli andnud vaid mõni päev tagasi. Ta oli käskinud kõik rannal lebavad paadid merekõlbmatuks muuta. Võib vaid oletada, et see pidi meie võitlusvaimu tugevdama, et me põgeneda ei saaks. Ilmselt uskus see komandör, et nii oleme sunnitud kuni enesehävituseni võitlema.
Kuid sel septembrihommikul ei olnud meil valikut. Me kas jõuame selle lekkiva paadiga vaateulatuses olevasse Saaremaa randa või võetakse meid mõne tunni jooksul vangi. Viimast ei suutnud me kuidagi kujutleda. Nii olime sunnitud paadiga väina ületama. Mitu kaaslast tegelesid ainult sellega, et ammutasid toidunõudega sissevoolavat vett merre tagasi. Teised püüdsid aerudeks kõlbmatute laudade abil edasi liikuda.
Kuidas me ka ei püüdnud, ei saanud me paadiga enam edasi. Suure vaevaga suutsime selle täisvoolamist vältida. Meri muutus üha tormisemaks ning me mõistsime, et ei suuda paati enam juhtida. Lained dikteerisid liikumissuuna. Kaldusime üha enam kirde suunas. Maad hakkas võtma lootusetus, sest kaugenesime üha oma sihist.
Sellesse elu eest võitlusse sekkus äkki kaks vaenlase hävituslennukit. Nad suundusid meie poole ja lendasid väga lähedalt üle. Iga hetk ootasime nende pardalt kuulipildujatuld. Kuid seda ei tulnud. Nad eemaldusid põhja suunas.
Sellega oli üks ähvardav hädaoht möödas, kuid paati sissevoolav vesi muutis meie olukorra üha kriitilisemaks. Siis juhtus see, mida kartnud olime. Üha tugevamaks muutunud lained pöörasid paadi ümber. Meie relvad ja varustus uppusid merre. Klammerdusime meeleheitlikult kiilu üles pööranud paadi külge, et Läänemere lained meid minema ei uhuks. Veetemperatuur või sel aastaajal umbes 10º C olla. Paat triivis vooluga kaasa. Selle suund oli meile sel septembripäeval saatuslikult soodus ja kandis meid kirde suunas, ühe kalurite saare[2] randa, mis asub Muhu saarest lääne pool. Randusime sellel saarel. Olime küll esialgu päästetud, kuid läbimärjad, külmunud ning omasime vaid seda, mis seljas.
Meie ebaõnnestunud põgenemiskatse algusest kuni kalurite saarel randumiseni oli kulunud umbes 6 tundi. Nüüd tuli mõelda ellujäämise peale. Olime näljased ja püüdsime saarel midagi söödavat leida. Avastasime lihtsad roogkatusega majad, mida kasutasid eesti kalurid. Seal kohtasime ka saareelanikke, kes olid lahingute eest põgenenud ja otsisid varju. Majade sisustuseks oli lihtne majakraam. Tagasihoidlikke ruume kasutati elamiseks. Kalurid kasutasid maju ja sisseseadet püügihooajal.
Kalurid olid meie vastu sõbralikud ja abivalmis. Nad andsid meile süüa ja juua. Märgi vormirõivaid saime kuivatada ühe lahtise tulega kolde kohal. Vastane ei olnud selleks ajaks saart veel vallutanud. Pärast läbielatud kannatusi olime nii kurnatud, et vajusime peagi sügavasse unne.
Öö möödus vahejuhtumiteta ning veel järgmiselgi päeval ei tulnud vastane sellele saarele. Kalurid aitasid kaasa, et me võimalikult kiiresti põgenema pääseks, et Saaremaale jõuda. Õhtul juhatasid nad meid randa, kus lebasid lõhkumata paadid koos kõlblike aerudega. Tänu nende abile lükkasime ühe paadi vette, hüppasime sisse ja aerutasime mööda vaikset merd Saaremaa poole. Liikusime hoogsalt edasi. Kindla maani oli umbes 5 km aerutamist.
Ja siis juhtus midagi pääsenute jaoks arusaamatut. Olime paadiga umbes 30 minutit teel olnud, kui märkasime enda asukohast loode pool mingit laeva. Sellelt tulistati neljatorulisest õhutõrjesuurtükist trasseerivate mürskudega seda kalurisaart. Mürsud tabasid roogkatusega maju, kus meid eelmisel päeval vastu võeti ja peavarju pakuti. Peatselt katused süttisid. Tuli levis kiiresti. Varsti oli kogu saar üksainus tulemeri. Mõtlesime, kui abitult jäid meie nii abivalmis kalurid sellesse tulemerre. Arvatavasti nad hukkusid selles põrgus.[3]
Sel ööl jõudsime üsna peatselt sihile – Saaremaa randa. Seal paiknenud väeüksusest viidi meid järgmisel päeval 67. grenaderirügemendi staapi. Nägime oma vaevaliselt kuivatatud mundrites ja ilma relvadeta üsna allakäinud ja räbaldunud välja. Pärast seda, kui me staabi asukohta jõudsime ja meie grupi ainus allohvitser tahtis ette kanda, toimus märkimisväärne vahejuhtum. Staabist väljus tookordne rügemendiülem ooberst krahv zu Eulenburg. Ta nägi meie gruppi ja pistis röökima: “Mis bolševike jõuk see on? Need tuleb kohe mättasse lüüa!” Meie allohvitser tegi ettekande, andis lühikese ülevaate meiega viimaseil päevil juhtunust. Eulenburg kuulas selgitusi vaikides. Seejärel pööras ta ilma au andmata ringi, jättis meid seisma ja sõitis minema.
Staabist saime uued relvad ja varustuse. Meid paigutati ühte väeossa, mis oli kirderannikul Orissaare lähedal kaitsepositsioonile asunud. Meie grupp sai “tänuks” läbielatud kannatuste eest erilise lahinguülesande. Me pidime asuma positsioonile selle koha juurde tammil, mille pioneerid olid eelnevalt õhku lasknud. See asus umbes 100 meetri kaugusel rannajoonest. Tule alla sattumata oli sealt võimalik lahkuda ainult pimedas. Selles augus lamasime umbes nädala. Täpsemalt – olime otsekui laagris, vegeteerisime. Ainult õhtuti, kui väliköök oli sõitnud tammi alguse juurde metsa veerde, ronisime kolmekesi august välja, et toidumoona ja posti tuua.
See auk jäi meie “korteriks” seni, kuni 1944. a. 5. oktoobri varastel hommikutundidel tabas meie rannikulõigus tammi vaenlase tugev suurtükituli. Kohe pärast seda alustas vastase jalavägi pealetungi Saaremaale. Meie lahkumine august meenutas põgenemist, sest me ei tohtinud kaotada ühendust oma rannajoonel positsioneerunud kompaniiga. Kui me nendeni jõudsime, tuli meil tagasi tõrjuda esimene rünnak Saaremaale. Sellega lõppes meie grupi osavõtt sõjasündmustest, mis olid vahetult seotud lahingutega Muhu saare pärast.
Järgmistel nädalatel elasime läbi mitmeid lahinguid ja kaotusi. Seejuures kaotasime palju kalleid kaasvõitlejaid. Saaremaal toimunule on pühendatud kirjutise teine osa.

II osa. Saaremaa

Kui vastane 1944. a. 5. oktoobri koidikul tammi mööda Saaremaad ründas, algas minu kui lihtsõduri jaoks otsene võitlus selle saare pärast. [...] Vastane oli tugevas ülekaalus ning tõrjus meid pärast lühikest vastupanu positsioonidelt välja. Umbes 1 km sellest esimesest kaitseliinist tagapool rajasime uue kaitsepositsiooni. Seal oli veel suurtükke, mis nüüd otsesihtimisega vastase jalaväe eeljõude tulistasid. Kuid ka seda positsiooni suudeti vaid lühikest aega kaitsta. Vahepeal oli vastane vallutatud rannaribale raskerelvi toonud ning tugevdas veelgi survet.
 Järgmistel päevadel pidasime üksnes kaitse- ja taandumislahinguid, olime pidevalt raskustes. Vaevalt olime kusagil positsioonile asunud, kui pidime selle jälle maha jätma, et mitte vangistusse sattuda. Millises kohas me täpselt olime, seda lihtsõdurid ei teadnud. Kõige enam jäid meelde sageli väga kaotusrohked tõrjelahingud. Eriti dramaatilised olid need allüksuste jaoks, kellel oli käsk jälitavat vaenlast järelväena nii kaua kinni pidada, kuni teised üksused loovutatavalt territooriumilt lahkunud olid, et uusi positsioone hõlvata.
Mäletan, et ka meie kompanii sai käsu järelväena lahingupositsioonile asuda. Asusime kaitsesse mingi üksikuna asetsenud talu kiviaia varju. Tuli meie suunas muutus üha ägedamaks. Tundsime, et olime “viimased”. Ja siis hakkas kaitseliin kusagilt rebenema. Mõned võitluskaaslased hüppasid kiviaia tagant üles ja jooksid lagedat välja mööda lõuna poole, et umbes kilomeetri kaugusel asuvasse metsa jõuda. Sellel põgenemisteel olime vastase jaoks justkui jänesed, keda ajujahiga nende kaitsvatest pesadest välja peletati.
Kord juba põgenema hakanud väeosa ei saa peatada. Paanika haarab ja tõmbab kaasa ka kompanii teised võitlejad. See oli hirm vangi langeda. Minagi jooksin üle lageda välja metsaserva poole. Põgenedes olime vastasele ideaalseteks sihtmärkideks. Paljud võitluskaaslased said pihta ning jäid lagedale väljale surnute või haavatutena lamama. Ükski põgenev kaaslane ei peatunud. Tabamuse sai ka meie kompaniiülem leitnant Renne. Temagi jäi üksi lamama. Hirm oma elu pärast oli tugevam kui tahe seltsimeest aidata.
Pidevad taandumislahingud mõjusid masendavalt. Me olime kõike muud kui säravad kangelased. Meid huvitas vaid üks küsimus: kuidas selt saarelt tervena pääseda? Kuid sellele küsimusele ei suutnud keegi vastata. Peaaegu iga päev tuli võitluskaaslaste hukkumist või haavatasaamist kogeda.
Ühel päeval kaotasin minagi oma parima kaaslase. Tema surm vapustas mind eriti, sest oma elu päästmise hinnaga jätsin talle abi osutamata. Taas kord sai meie kompanii käsu ühe lõuna poole, Kuressaarde viiva maantee ääres järelväena positsioonile asuda. Me kaevusime metsa servas, vahetult maantee kõrval. Meie positsiooni ees oli umbes 200 meetrit lagedat maad. Vastane lasi aga end oodata. Umbes kahe tunni pärast lähenes meile mööda maanteed vastase luuresoomusauto. Kui see laskekaugusse jõudis, andsime püssidest tuld. Masin jäi seisma, ei liikunud edasi ega tagasi. Kõik jäi vaikseks. Umbes ühe tunni pärast saime käsu oma positsioonilt lahkuda ja teisele poole maanteed imbunud vaenlase jalaväele vastu minna. Aga kuidas sai peale tungida tihedas metsas, kus oli võimatu vaenlase asukohta määrata?
/---/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar