Vikipeediast üldandmed Saksa okupatsiooni kohta ja ajutise Balti Hertsogiriigi kohta:
1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared.
29. septembril 1917 algas sakslaste dessandiga Tagalahes. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon.
Ühendatud Balti Hertsogiriik oli riik, mille Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad kavatsesid 1918 rajada praeguse Eesti ja Läti territooriumile.
Riigi õiguslikust aluseks oli kontseptsioon Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast (balti Läänemereprovintsidest) kui iseseisvatest hertsogiriikidest, mis olid Venemaa valitsejatega seotud personaaluniooni kaudu ja mille seaduslikeks esindajateks olid kohalikud rüütelkonnad.
Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma.
30. novembril/13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17./30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga.
Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti Saksa välisministeeriumi kaudu üle Vene esindajale Stockholmis 28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade eestlastest esindajate otsusele sama aasta 28. novembrist, millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati.
5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.
Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade esindajad.
12. aprillil 1918 kuulutas Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Balti Hertsogiriigi välja.
Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed saksa väikeriigid; ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal saksa keelt kõnelevatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud nimed, toetuse saavutamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kuid Saksa väikeriikide vastuseisu tõttu jäi viimaseks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa)
27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.
Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee.
Novembris 1918. alustas oma 13 500 mehelise maakaitseväe ehk Landeswehri loomist, mida asus juhtima veebruaris Liepajasse saabunud Landeswehri ja teiste saksa üksuste ( Rauddiviisi) ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz.
Balti Hertsogiriigi rajamise nurjas Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig. Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks. Lätis moodustati samal eesmärgil iseseisev Balti Maakaitsevägi (Landeswehr), mis kohalikel põhjustel (muu märkimisväärse Läti valitsusele alluva relvastatud jõu puudumine) säilitas sõjalise mõju veel järgmise aasta juunini.
teisipäev, 11. jaanuar 2011
esmaspäev, 10. jaanuar 2011
erakordne: 1918 passid (Saksa okupatsiooni aegsed)
Sain aastavahetusel ühest perest erakordsed leiud enda kätte digitaliseerimiseks: need on 1918 a Saaremaal lühikest aega kehtinud Saksa okupatsiooni ajal välja antud (armee)passid - nb! lisaks üldandmetele ja pildile on sees ka sõrmejälg
pühapäev, 9. jaanuar 2011
Orissaare lasteaia algusaastad
36 aastat lasteaias töötanud kokk Uljana mälestused:
“Töö seal oli väga kena, eriti on meeles sünnipäevade tähistamine. Raske oli algul see, et veega olid probleemid ja esimeses lasteaiamajas tuli seda haiglast tuua. Aga vett kulus ju palju,” on Uljanal algus meeles. Soojalt meenutas ta oma mitmeid abikokki – Evi Pärnpuud, Õili Vasket, Elju Hiisi, kellega praegugi kohtudes ikka juttu puhutakse. Staažikal töötajal on meeles kõik juhatajad, kes tal on olnud, ning ühegi kohta polnud tal paha sõna öelda. “Esimene juhataja oli Silvi Kelt ja maja avati ühe sõimerühmaga, aga 1958. aasta jaanuaris sai sellest Orissaare lastepäevakodu. Uus lasteaed ehitati juhataja Neeme Metsa ajal. Rõõm uue maja valmimisest oli suur, sest laste arv kogu aeg kasvas ja nad mahtusid kuude rühma. Tore juhataja oli Juta Traumann. Mina läksin pensionile 1993. aastal, juhataja Leili Aau ajal. Lugupeetud kasvataja oli Elve Jäe, kes tegi minust abikasvataja kokatöö kõrval.
http://meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=10&artid=17574
“Töö seal oli väga kena, eriti on meeles sünnipäevade tähistamine. Raske oli algul see, et veega olid probleemid ja esimeses lasteaiamajas tuli seda haiglast tuua. Aga vett kulus ju palju,” on Uljanal algus meeles. Soojalt meenutas ta oma mitmeid abikokki – Evi Pärnpuud, Õili Vasket, Elju Hiisi, kellega praegugi kohtudes ikka juttu puhutakse. Staažikal töötajal on meeles kõik juhatajad, kes tal on olnud, ning ühegi kohta polnud tal paha sõna öelda. “Esimene juhataja oli Silvi Kelt ja maja avati ühe sõimerühmaga, aga 1958. aasta jaanuaris sai sellest Orissaare lastepäevakodu. Uus lasteaed ehitati juhataja Neeme Metsa ajal. Rõõm uue maja valmimisest oli suur, sest laste arv kogu aeg kasvas ja nad mahtusid kuude rühma. Tore juhataja oli Juta Traumann. Mina läksin pensionile 1993. aastal, juhataja Leili Aau ajal. Lugupeetud kasvataja oli Elve Jäe, kes tegi minust abikasvataja kokatöö kõrval.
http://meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=10&artid=17574
EÜE ajalugu (1966)
EÜE (Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva) ajaloost Orissaarega seotud lõik:
Kui Orissaare kultuurimajast pillid saime, sündis rühma orkester, sellal EÜEs ainuke. Mängisid ka need, kel pill esimest korda käes. Salmes spartakiaadi lõpetamisel oli eriti popp tüdrukute mängitud tvist. Mulle on küll elevant kõrva peale astunud, aga selles orkestris olen minagi häbenemata mänginud.
Nädalalõppudel käisime külas teistel rühmadel, sõitsime Sõrve, laidudele ja Hiiumaale. Pidasime ühiselt sünnipäevi, kust ei puudunud omatehtud tordid.
Maleva isetegevusülevaatusel saime esimese koha. Selle kavaga esinesime ümberkaudsetes kolhoosides, EÜE ühendkontsertidel Orissaares ja Kingissepas. Tornimäel tervitasime I klassi astujaid, Kingissepas kohtusime abiturientidega.
Kogu tekst:
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=9290
Kui Orissaare kultuurimajast pillid saime, sündis rühma orkester, sellal EÜEs ainuke. Mängisid ka need, kel pill esimest korda käes. Salmes spartakiaadi lõpetamisel oli eriti popp tüdrukute mängitud tvist. Mulle on küll elevant kõrva peale astunud, aga selles orkestris olen minagi häbenemata mänginud.
Nädalalõppudel käisime külas teistel rühmadel, sõitsime Sõrve, laidudele ja Hiiumaale. Pidasime ühiselt sünnipäevi, kust ei puudunud omatehtud tordid.
Maleva isetegevusülevaatusel saime esimese koha. Selle kavaga esinesime ümberkaudsetes kolhoosides, EÜE ühendkontsertidel Orissaares ja Kingissepas. Tornimäel tervitasime I klassi astujaid, Kingissepas kohtusime abiturientidega.
Kogu tekst:
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=9290
Orissaare mootor-kalapüügijaam (1953-1959)
http://www.kalale.ee/sisu/NCw3OTg5NjEsMSwwLDAs/
1948- Esimene kalurikolhoos asutati 1948. a mais Saaremaal, Tagamõisa poolsaarel, Vaigu rannas. See kandis M . J . Kalinini nime. See kolhoos jagunes 1948. a. kaheks .
1949. a .sügiseks oli Saare- ja Muhumaal 29 kalurikolhoosi (Ühes kolhoosis keskmiselt 77 peret).
1950.a. Ehitati 300–tonnise mahutavusega külmhoone Kõrkverre, Vättale ja Läätsale.
1953-1959 tegutsesid Kingissepa ja Orissaare mootori-kalapüügijaamad.
1948- Esimene kalurikolhoos asutati 1948. a mais Saaremaal, Tagamõisa poolsaarel, Vaigu rannas. See kandis M . J . Kalinini nime. See kolhoos jagunes 1948. a. kaheks .
1949. a .sügiseks oli Saare- ja Muhumaal 29 kalurikolhoosi (Ühes kolhoosis keskmiselt 77 peret).
1950.a. Ehitati 300–tonnise mahutavusega külmhoone Kõrkverre, Vättale ja Läätsale.
1953-1959 tegutsesid Kingissepa ja Orissaare mootori-kalapüügijaamad.
kolhoosid: Kodurand->Maasi-> Sangar->Sõprus->Orissaare
Jaani kihelkonna kahe küla peale asutati üks kolhoos nimega Kodurand. Selle esimeheks sai Rannaküla mees Aleksei Rauk Laadamäelt, kes lahkus manala teele alles hiljuti, brigadiriks tema naaber Sergei Lember Tammikult. Kuid juba mõne aasta pärast hakati väikekolhoose liitma – nii tekkis järgmisena Maasi kolhoos, siis kolhoos Sangar, seejärel Sõpruse kolhoos ja kõige viimaks Orissaare kolhoos
Terviktekst:
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=10441&sec=13
Terviktekst:
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=10441&sec=13
toode "Orissaare sai"
Mälestusest:
http://anuriin.wordpress.com/2008/09/27/leib-voi-sai/
Teine hea asi oli kunagi Orissaare sai, ainult Orissaarest sai seda osta ja kuna suved veetsime maal ja Orissaare lähedal, siis seda saia sai suvel söödud – mälestustes, selline suvesai.
http://anuriin.wordpress.com/2008/09/27/leib-voi-sai/
Teine hea asi oli kunagi Orissaare sai, ainult Orissaarest sai seda osta ja kuna suved veetsime maal ja Orissaare lähedal, siis seda saia sai suvel söödud – mälestustes, selline suvesai.
laupäev, 8. jaanuar 2011
kuidas toona abielluti
/---/
Igatahes leidis Järvamaalt Roosna-Allikult pärit Senta mõni aeg pärast Orissaare rajooniliidu kaubabaasis töölehakkamist, et üks tegelane on kahtlaselt sageli mõtteis ja silmapiiril.
Neiuohtu Senta oli lõpetanud Paide kaubandustehnikumi, seisnud karmi suunamiskomisjoni ees ning kiiganud paadist kiikriga, milline see Saaremaa õieti välja näeb. Hirm oli suur, kujutlusis heljusid hirmupildid tõelisest kolkast. Ent suunamiskomisjoni otsus edasikaebamisele ei kuulunud. Kui nii, siis nii.
Saiklas asunud kaubabaasi külje all, vaevalt mõnekümne meetri kaugusel oli Helmeti kodu. Senta muigab, et paar-kolm korda päevas sai poisi majast mööda käidud küll. Mõnel käigul oli põhjus, mõni tehti niisama. Et möödaminnes piiluda, kas noormees on koolist koju jõudnud.
Helmet omakorda ei mallanud toas passida. “Toona olid kaubalaos nii ilusad tüdrukud tööl, et kuidagi ei saanud seal käimata jätta,” märgib Helmet. Ja teatab siis kavalalt, et ametlikult käis ta laos oma sõbral abis.
Ehtsaarlasliku muigega tunnistab Helmet, et oli siis täpselt niisuguses eas, kus naist kõige rohkem vaja. “Paras poisike, aga enda arust kõva tegija,” märgib ta.
Varsti pärast esimest kohtumist sai Helmetile selgeks: Sentast ilusamat naist pole. Armastus oli nii suur, et poisil polnud vaja aknast väljagi vaadata, ta tundis sammude järgi ära, kui Senta juhtus mööda astuma. Möödunud aegu meenutades muretseb Senta naiselikult, et on aastatega veidi juurde võtnud. Helmet, hea abikaasa, rahustab: “Täissaledad naised on mulle ikka meeldinud!”
Sõrmus ei hoia kinni
Aasta aega käidi koos kinos ja tantsupeol ning selle aja jooksul sai selgeks, et teineteiseta enam ei saa. Külanõukogusse viidi abiellumisavaldus, maksti poolteist rubla riigilõivu ning jäädi registreerimist ootama. “Tol ajal pandi abielluda soovijate nimed teadetetahvlile üles, kaks nädalat oli kõigil aega uudistada, et kes ja kellega. Kohalik elav ajaleht töötas täisvõimsusel: kui ma esimest korda öösel kodust ära olin, teadis mu ema juba enne minu kojujõudmist, kus ma olin,” pugistab Helmet naerda.
Sõrmuseid teineteisele sõrme ei torgatud. Kuigi raha oli olemas, polnud kuldseid rõngaid lihtsalt saada. “Sõrmus pole see, mis peab kinni meest,” kinnitab Helmet. Küll pidavat meest kena magus musi.
Suure armastuse sunnil jäi Helmetil keskkooli viimane klass pooleli. Ehk oli oma osa ka tohutul huvil autode vastu. Külmutusauto juhina on ta suurema osa kunagistest sotsialismimaadest läbi sõitnud, praegu teenib ta pensionilisa bussijuhina töötades. “Mul sai autobaasis 40 aastat täis. Oleks kauemgi vastu pidanud, aga autobaas sai enne otsa,” märgib mees.
Senta peab pärast kolme aastakümmet, mis ta kaubabaasis töötas, pensionipõlve.
terviktekst: http://www.naistemaailm.ee/index.php?module=article&id=8629
Igatahes leidis Järvamaalt Roosna-Allikult pärit Senta mõni aeg pärast Orissaare rajooniliidu kaubabaasis töölehakkamist, et üks tegelane on kahtlaselt sageli mõtteis ja silmapiiril.
Neiuohtu Senta oli lõpetanud Paide kaubandustehnikumi, seisnud karmi suunamiskomisjoni ees ning kiiganud paadist kiikriga, milline see Saaremaa õieti välja näeb. Hirm oli suur, kujutlusis heljusid hirmupildid tõelisest kolkast. Ent suunamiskomisjoni otsus edasikaebamisele ei kuulunud. Kui nii, siis nii.
Saiklas asunud kaubabaasi külje all, vaevalt mõnekümne meetri kaugusel oli Helmeti kodu. Senta muigab, et paar-kolm korda päevas sai poisi majast mööda käidud küll. Mõnel käigul oli põhjus, mõni tehti niisama. Et möödaminnes piiluda, kas noormees on koolist koju jõudnud.
Helmet omakorda ei mallanud toas passida. “Toona olid kaubalaos nii ilusad tüdrukud tööl, et kuidagi ei saanud seal käimata jätta,” märgib Helmet. Ja teatab siis kavalalt, et ametlikult käis ta laos oma sõbral abis.
Ehtsaarlasliku muigega tunnistab Helmet, et oli siis täpselt niisuguses eas, kus naist kõige rohkem vaja. “Paras poisike, aga enda arust kõva tegija,” märgib ta.
Varsti pärast esimest kohtumist sai Helmetile selgeks: Sentast ilusamat naist pole. Armastus oli nii suur, et poisil polnud vaja aknast väljagi vaadata, ta tundis sammude järgi ära, kui Senta juhtus mööda astuma. Möödunud aegu meenutades muretseb Senta naiselikult, et on aastatega veidi juurde võtnud. Helmet, hea abikaasa, rahustab: “Täissaledad naised on mulle ikka meeldinud!”
Sõrmus ei hoia kinni
Aasta aega käidi koos kinos ja tantsupeol ning selle aja jooksul sai selgeks, et teineteiseta enam ei saa. Külanõukogusse viidi abiellumisavaldus, maksti poolteist rubla riigilõivu ning jäädi registreerimist ootama. “Tol ajal pandi abielluda soovijate nimed teadetetahvlile üles, kaks nädalat oli kõigil aega uudistada, et kes ja kellega. Kohalik elav ajaleht töötas täisvõimsusel: kui ma esimest korda öösel kodust ära olin, teadis mu ema juba enne minu kojujõudmist, kus ma olin,” pugistab Helmet naerda.
Sõrmuseid teineteisele sõrme ei torgatud. Kuigi raha oli olemas, polnud kuldseid rõngaid lihtsalt saada. “Sõrmus pole see, mis peab kinni meest,” kinnitab Helmet. Küll pidavat meest kena magus musi.
Suure armastuse sunnil jäi Helmetil keskkooli viimane klass pooleli. Ehk oli oma osa ka tohutul huvil autode vastu. Külmutusauto juhina on ta suurema osa kunagistest sotsialismimaadest läbi sõitnud, praegu teenib ta pensionilisa bussijuhina töötades. “Mul sai autobaasis 40 aastat täis. Oleks kauemgi vastu pidanud, aga autobaas sai enne otsa,” märgib mees.
Senta peab pärast kolme aastakümmet, mis ta kaubabaasis töötas, pensionipõlve.
terviktekst: http://www.naistemaailm.ee/index.php?module=article&id=8629
tsoonid ja soodustused 1991
Orissaare kuulus II tsooni:
1. Pidada vajalikuks rakendada ettevõtte tulumaksuga
maksustamisel soodustusi olenevalt ettevõtte asukohast ja
tegevuspaigast vastavalt "Eesti Vabariigi valdade ja
külanõukogude jaotusele tsoonidesse 1991.aastaks". Anda
tulumaksusoodustusi ka mõningates linnades ja alevites
paiknevatele ja tegutsevatele ettevõtetele.
http://www.estlex.com/tasuta/?id=20&aktid=4575&fd=1&leht=4&toprint=1
1. Pidada vajalikuks rakendada ettevõtte tulumaksuga
maksustamisel soodustusi olenevalt ettevõtte asukohast ja
tegevuspaigast vastavalt "Eesti Vabariigi valdade ja
külanõukogude jaotusele tsoonidesse 1991.aastaks". Anda
tulumaksusoodustusi ka mõningates linnades ja alevites
paiknevatele ja tegutsevatele ettevõtetele.
http://www.estlex.com/tasuta/?id=20&aktid=4575&fd=1&leht=4&toprint=1
puhkaja sisse- ja väljakirjutamine (rajooni ajal)
http://www.kallaste.info/ajalugu.html
Meenub, et igal suvel, kui täditütar Tartust Muhusse puhkusele (tegelikult lehmaheina tegema) tuli, pidin jalgarattaga kaks reisi Tamse kaudu Orissaares käima - esimene kord täditütart Kallastele sisse kirjutamas ja kuu aja pärast jälle välja kirjutamas. Seda tähtsat toimingut ainult külanõukogule ei usaldatud; rajooni passilauas Orissaares oli selleks hoopis tähtsam tegelane ametis!
Meenub, et igal suvel, kui täditütar Tartust Muhusse puhkusele (tegelikult lehmaheina tegema) tuli, pidin jalgarattaga kaks reisi Tamse kaudu Orissaares käima - esimene kord täditütart Kallastele sisse kirjutamas ja kuu aja pärast jälle välja kirjutamas. Seda tähtsat toimingut ainult külanõukogule ei usaldatud; rajooni passilauas Orissaares oli selleks hoopis tähtsam tegelane ametis!
TPL (töö- ja puhkelaager) 1968?
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2003/20.06.03/elu/6.shtml
Saarlastest komandöre kiidab 1983. aasta suve Nõukogude Õpetajas ka Saaremaa ajakirjanik Aili Kokk. “Päris malevaentusiastiks võib pidada saarlasest VÕT-i metoodikut Urve Läänemetsa, kes hakkas töö- ja puhkelaagris tööle juba 1968. aastal, olles tookord Orissaare Keskkooli õpetaja. Tema TPL on alati tublimate hulgas olnud ja esinenud vabariiklikul kokkutulekul. Neist on filmgi vändatud. Ka nüüd, mil TPL-i lapsed on põhirühmaealised, töötatakse taas Orissaare kolhoosis.”
Urve Läänemets: “Õpilasmaleva sotsiaalset tähendust ja olulisust polnud kirutud nõukogude ajal vaja kellelegi tõestada, sest Saaremaal ja mujalgi püüti suviti lastele tööd ja tegemisi leida. Tollase Orissaare kolhoosi, Orissaare keskkooli ning Pöide külanõukogu koostööst eriti ei räägitud, kuid kõik teadsid, et töö- ja puhkelaagri 60 ametlikult lubatud ja rahastatud õpilaskoha eelarvest sai kogu ümbruskonna lapsed tööle panna. Tavaliselt tuli neid hommikuti kokku 90 ja 100 vahel. Kella üheksast lõunani rohiti põllul. Kui lõuna söödud, käidi kinos, tehti sporti või valmistuti maleva kokkutuleku konkurssideks (välklehed, isetegevus, viktoriinid jm konkursid). Muidugi olid oma lõkkeõhtud ja kohtumised huvitavate inimestega. Lapsed olid kõik hoitud ja väike taskuraha teeniti ka, vastavalt sellele, kui mitu meetrit igaüks rohis ja kui korralikult töö tehtud sai. Töölehtede vormistamine võttis muidugi oma aja, aga lapsed olid väga rahul sellega, et kõik said tasu vastavalt tegelikult tehtud tööle – suured jõudsid rohkem ja pisikesed vähem. Arvan, et TPL-ide parim kasvatuslik tulemus oligi töö vajalikkusest arusaamine ja oskus tööd teha.”
Saarlastest komandöre kiidab 1983. aasta suve Nõukogude Õpetajas ka Saaremaa ajakirjanik Aili Kokk. “Päris malevaentusiastiks võib pidada saarlasest VÕT-i metoodikut Urve Läänemetsa, kes hakkas töö- ja puhkelaagris tööle juba 1968. aastal, olles tookord Orissaare Keskkooli õpetaja. Tema TPL on alati tublimate hulgas olnud ja esinenud vabariiklikul kokkutulekul. Neist on filmgi vändatud. Ka nüüd, mil TPL-i lapsed on põhirühmaealised, töötatakse taas Orissaare kolhoosis.”
Urve Läänemets: “Õpilasmaleva sotsiaalset tähendust ja olulisust polnud kirutud nõukogude ajal vaja kellelegi tõestada, sest Saaremaal ja mujalgi püüti suviti lastele tööd ja tegemisi leida. Tollase Orissaare kolhoosi, Orissaare keskkooli ning Pöide külanõukogu koostööst eriti ei räägitud, kuid kõik teadsid, et töö- ja puhkelaagri 60 ametlikult lubatud ja rahastatud õpilaskoha eelarvest sai kogu ümbruskonna lapsed tööle panna. Tavaliselt tuli neid hommikuti kokku 90 ja 100 vahel. Kella üheksast lõunani rohiti põllul. Kui lõuna söödud, käidi kinos, tehti sporti või valmistuti maleva kokkutuleku konkurssideks (välklehed, isetegevus, viktoriinid jm konkursid). Muidugi olid oma lõkkeõhtud ja kohtumised huvitavate inimestega. Lapsed olid kõik hoitud ja väike taskuraha teeniti ka, vastavalt sellele, kui mitu meetrit igaüks rohis ja kui korralikult töö tehtud sai. Töölehtede vormistamine võttis muidugi oma aja, aga lapsed olid väga rahul sellega, et kõik said tasu vastavalt tegelikult tehtud tööle – suured jõudsid rohkem ja pisikesed vähem. Arvan, et TPL-ide parim kasvatuslik tulemus oligi töö vajalikkusest arusaamine ja oskus tööd teha.”
Orissaare külanõukogu 1990
EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU PRESIIDIUMI SEADLUS
Saare maakonna Orissaare külanõukogu moodustamise kohta
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium otsustab:
1. Moodustada Saare maakonnas uue haldusüksusena Orissaare külanõukogu keskusega Orissaare alevikus ja Orissaare Küla Rahvasaadikute Nõukogu.
2. Arvata Orissaare külanõukogu territooriumi koosseisu 15780 ha suurune osa Pöide külanõukogu territooriumist, millel asuvad Orissaare kolhoosi ja Saaremaa Metsamajandi maakasutused ning Orissaare alevik, Ariste, Kavandi, Maasi, Orinõmme, Pahila, Rahula, Randküla, Saikla, Taaliku, Tagavere ja Tumala küla.
3. Viia Pöide külanõukogu halduskeskus Orissaare alevikust Tornimäe külla.
4. Teha vastavad muudatused Eesti NSV alevike ja külade nimekirjas (Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja 1977, nr.11, art.127).
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. Rüütel
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär A. Almann
Tallinn, 19.veebruaril 1990.
Saare maakonna Orissaare külanõukogu moodustamise kohta
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium otsustab:
1. Moodustada Saare maakonnas uue haldusüksusena Orissaare külanõukogu keskusega Orissaare alevikus ja Orissaare Küla Rahvasaadikute Nõukogu.
2. Arvata Orissaare külanõukogu territooriumi koosseisu 15780 ha suurune osa Pöide külanõukogu territooriumist, millel asuvad Orissaare kolhoosi ja Saaremaa Metsamajandi maakasutused ning Orissaare alevik, Ariste, Kavandi, Maasi, Orinõmme, Pahila, Rahula, Randküla, Saikla, Taaliku, Tagavere ja Tumala küla.
3. Viia Pöide külanõukogu halduskeskus Orissaare alevikust Tornimäe külla.
4. Teha vastavad muudatused Eesti NSV alevike ja külade nimekirjas (Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja 1977, nr.11, art.127).
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. Rüütel
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär A. Almann
Tallinn, 19.veebruaril 1990.
ühishaua monumendid 1948; 1979
Esimene monument püstitati Orissaarde 1948.a.
1979.a. avati ühishaual skulptor E. Viiese loodud monument.
Allikas http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=4142
1979.a. avati ühishaual skulptor E. Viiese loodud monument.
Allikas http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=4142
ühishaud Orissaares
Saadumäe Arturi mälestused:
http://www.scribd.com/doc/29446446/Kulaleht-nr-12
/---/
Martal oli ka vend Herman, kes sai surma Saaremaa kaitselahingutes Nenu küla all, kuhu sai tema mälestuseks hauaküngas kiviplaadiga. Tegelikult on Herman maetud Orissaare ühishauda.
http://www.scribd.com/doc/29446446/Kulaleht-nr-12
/---/
Martal oli ka vend Herman, kes sai surma Saaremaa kaitselahingutes Nenu küla all, kuhu sai tema mälestuseks hauaküngas kiviplaadiga. Tegelikult on Herman maetud Orissaare ühishauda.
Orissaare politseiniku (1927) eluloolised andmed
Toomas Adu p. Kaasik sündis 23. juulil 1873. a. Mustjala vallas, hariduse omandas Kaarma õpetajate seminaris, mille lõpetamise järele teenis kauemat aega kooliõpetajana Keinas ja Kassaris. Hiljem teenis raudteede miilitsas kriminaalametnikuna ja vanem-kordnikuna.
Kuressaare politseijaoskonna teenistusse astus maikuus 1925. a. vanem-kordnikuna. 1927. a. paigutati ümber Orissaare politseijaoskonda, kus täitis konstaabli kohuseid.
9. jaan. 1929. a. sai Kaasik haavata põrandaaluse kommunistide organisaatori ja terroristi A. Ellami jälitamisel viimase poolt lastud püstolikuulidest. Pärast pikka ja kannatusrikast põdemist suri Kaasik 8. apr. 1929. a., jättes leinama abikaasa väikeste lastega.
Allikas: http://et.wikisource.org/wiki/M%C3%A4lestame_lahkunuid...
Kuressaare politseijaoskonna teenistusse astus maikuus 1925. a. vanem-kordnikuna. 1927. a. paigutati ümber Orissaare politseijaoskonda, kus täitis konstaabli kohuseid.
9. jaan. 1929. a. sai Kaasik haavata põrandaaluse kommunistide organisaatori ja terroristi A. Ellami jälitamisel viimase poolt lastud püstolikuulidest. Pärast pikka ja kannatusrikast põdemist suri Kaasik 8. apr. 1929. a., jättes leinama abikaasa väikeste lastega.
Allikas: http://et.wikisource.org/wiki/M%C3%A4lestame_lahkunuid...
teisipäev, 4. jaanuar 2011
Esimene televiisor Saaremaal!
19. juulil 1955 alustas Tallinnas tööd Eesti Televisioon. Juba samal aastal seati Orissaare Rajooni Täitevkomitees üles ka Saaremaa esimene televiisor. Selle Temp-2-tüüpi aparaadi sai Orissaare rajooni delegatsioon kingiks üleliidulisel põllumajandusnäitusel Moskvas. Järgmine televiisor muretseti 1957. aastal Saaremaa Metsamajandi kontorisse.
Koguteos "Saaremaa" 2. osa lk. 750.
Kõnealune teler pidi olema arvatavasti midagi sarnast pildil olevaga.
Orissaare ja side
Täienduseks ühele varasemale postitusele. (http://orissaareajalugu.blogspot.com/2010/11/orissaares-laat.html)
Fotol vasakul asuva hoone vasakus nurgas paiknev toega post on arvatavasti telegraaf-side post. 1875 ehitati valmis esimene sideliin Saaremaa ja mandri vahel (Pärnu-Kuressaare). Juuni lõpuks oli Vahtna ning Illiku vahele paigaldatud ühesoonelised broneeritud vaskkaablid. Ühtlasi leidis Orissaares koha üks neljast sideliini vahejaamast. Maismaale ehitati õhuliinid ning 7. septembril 1875 alustas Pärnu-Kuressaare sideliin tööd. Enne I maailmasõda ehitati Orissaarest täiendav sideliin Laidunina tuletornini (Laimjala vallas).
Info koguteosest "Saaremaa" 2. osa
esmaspäev, 3. jaanuar 2011
Dessant üle Taaliku 1944
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?p=1433&sid=aa24779e4b0fa660ce6531136ac4399f
5. oktoobri 1944 hommikul kell 6.00 alustas 8. Punaarmee Eesti Laskurkorpus, suurtükitule katte all, Väikese Väina dessanti. Dessant toimus Saaremaa rannikule umbes 20 km. laiusel alal Jaani külast põhjas kuni Kõrkvere külani lõunas. Dessandil oli kasutada umbes 70 land-lease korras ameeriklastelt saadud amfiibautot ja dessandipraami. Peale selle veel rekvireeritud- ja soomlaste käest saadud paadid. Dessant toimus paksu hommikuudu katte all. Seepärast suutis dessant paljuski sakslasi üllatada ja märkimisväärset vastupanu osutada ei suudetud. Ainult mõned üksikud väiksemad grupid suutsid jääda kaitsele ja osutasid visa vastupanu. Olukorda püüdis päästa 23. Jalaväediviisi 67. Grenaderirügemendi komandör Oberst Jonas Graf zu Eulenburg, kes organiseeris kiiresti vastupealetungi. Selleks oli tal kasutada oma 67. Grenaderirügement, 2. pataljon 323.-ndast Grenaderirügemendist ja 532. Mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Vastupealetung suutis tagasi võtta teatud osa juba suureks kasvanud sillapeast, kuid takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punavägi oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109. Laskurkorpus ja siis ei jäänud Schirmeril üle muud kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve
5. oktoobri 1944 hommikul kell 6.00 alustas 8. Punaarmee Eesti Laskurkorpus, suurtükitule katte all, Väikese Väina dessanti. Dessant toimus Saaremaa rannikule umbes 20 km. laiusel alal Jaani külast põhjas kuni Kõrkvere külani lõunas. Dessandil oli kasutada umbes 70 land-lease korras ameeriklastelt saadud amfiibautot ja dessandipraami. Peale selle veel rekvireeritud- ja soomlaste käest saadud paadid. Dessant toimus paksu hommikuudu katte all. Seepärast suutis dessant paljuski sakslasi üllatada ja märkimisväärset vastupanu osutada ei suudetud. Ainult mõned üksikud väiksemad grupid suutsid jääda kaitsele ja osutasid visa vastupanu. Olukorda püüdis päästa 23. Jalaväediviisi 67. Grenaderirügemendi komandör Oberst Jonas Graf zu Eulenburg, kes organiseeris kiiresti vastupealetungi. Selleks oli tal kasutada oma 67. Grenaderirügement, 2. pataljon 323.-ndast Grenaderirügemendist ja 532. Mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Vastupealetung suutis tagasi võtta teatud osa juba suureks kasvanud sillapeast, kuid takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punavägi oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109. Laskurkorpus ja siis ei jäänud Schirmeril üle muud kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve
dolopaasi väljavedu Taaliku sadama kaudu
http://www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/2000/1_2000/ehitus.htm
20. sajandi alguses veeti Tagavere dolopaasi Saaremaalt Taaliku sadama kaudu Tallinnasse ja Peterburi. Selle mustrilise pae ilu võime imetleda Estonia ja Tallinna Draamateatri sisetreppidel
20. sajandi alguses veeti Tagavere dolopaasi Saaremaalt Taaliku sadama kaudu Tallinnasse ja Peterburi. Selle mustrilise pae ilu võime imetleda Estonia ja Tallinna Draamateatri sisetreppidel
Taaliku sadama kapten
Kumpas Timofei Ivani p. sündisin 12.sept.1888 a. Muhu vallas Võlla külas talupidaja pojana
1919 a. Saaremaa ülestõusu ajal mobiliseeriti rahvaarmeesse kus seisin ranna ääres valves vahtide kaupa. Klaari karistussalk mõõdus meie postide tagalast, vangi ei sattunud. 1919 a. mais mobiliseeriti Eesti kodanluse sõjaväkke. Teenisin Taaliku piirivalvepunktis kus registreerisin Taaliku ja Orissaare sissesõitvaid kalapaate ja laevu. 1920 a. demobiliseeriti jaanuaris sõjaväest. Suvel sain koha Kuressaare Sadama kontori kus teenisin raamatupidajana.
Rohkem andmeid:
ylo.rehepapp.com/Muhu/Külad/Võlla/.../Timofei%20Kumpase%20elulugu.doc
tähelepanu Veski kõrvalhoonele
See veskiga maja asus praeguse lasteaia kohal - pöörake tähelepanu palkidest kõrvalhoonele - minu meelest see hoone on veel alles või ma eksin?
piiritus Taaliku sadama lähedal
Piirituseveost pikem lugu:
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=28&artid=28002
30. aprillil 1925 leidis tollivalitsuse esindaja hr Förster Taaliku sadama lähedalt meres üle 150 nõu piiritust. Nõud olid osalt kottides, osa nööri külge seotud.
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=28&artid=28002
30. aprillil 1925 leidis tollivalitsuse esindaja hr Förster Taaliku sadama lähedalt meres üle 150 nõu piiritust. Nõud olid osalt kottides, osa nööri külge seotud.
reede, 31. detsember 2010
1958 rahvaloendus
Väike kokkuvõtte 1958. aasta rahvaloendusest Orissaares ja selle lähiümbruses.
Populaarseimad perenimed (top 10): Sepp 23 inimest; Oopkaup 18 inimest; Lember 12 inimest; Maripuu 12 inimest; Naaber 10 inimest; Väärtnõu 10 inimest; Alas 9 inimest; Ots 9 inimest; Abe 8 inimest; Aer 8 inimest.
Elanikerohkeimad tänavad (top 5): Kingissepa - 288 inimest; Võidu - 116 inimest; Ranna pst. - 106 inimest; Sadama - 69 inimest; Nõukogude - 45 inimest.
Suurima elanike arvuga aadressid (top 6): Kingissepa 15b – 88 inimest; Kingissepa 15 – 62 inimest; Kingissepa 34 – 38 inimest; Sadama 2 – 27 inimest; Ranna pst 16 – 22 inimest; Sadama 4 – 22 inimest.
NB! Info panin kokku 1958 aastal koostatud elanike nimekirjadest, mis ei pruugi olla 100% täpsed.
teisipäev, 28. detsember 2010
tulistamine Reina asunduses 1929
Orissaare konstaabel suri illegaalist kommunistiga peetud tulevahetuse tõttu:
Pikem lugu:
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=9579&sec=13
/---/
Kuid politsei tegi oma tööd. Koos Kaitseliiduga korraldati ridamisi haaranguid. Esimene tõsisem katse illegaalist kommunisti tabamiseks pandi toime 3. jaanuari õhtul 1929. aastal.
Mustjalast pärit Orissaare jaoskonna konstaabel Toomas Kaasik sai informatsiooni, et Ellam käivat sageli Reina asunduses asunik Aava pool. Koos kaitseliitlastega korraldati majas varitsus. Õue jäänud konstaabel märkas peagi majale lähenevat meest ja käsutas sel käed üles.
Seepeale kõlasid lasud ja politseinik sai kahest kuulist reide haavata. Majast välja karanud kaitseliitlased leidsid teepervelt vaid Ellami saapad ja moonakoti. Haavatud Kaasik viidi esialgu Kuressaare haiglasse ja sealt Tallinna, kus ta 28. märtsil suri.
Kui seni oli põrandaalune end võrdlemisi kindlalt tundnud, kodukandis laialt ringi liikunud ja külaperedes isegi pummeldamas käinud, siis pärast politseinik Kaasiku tapmist muutunud ta tunduvalt pelglikumaks.
Tabamine juhuse tõttu
Ellami viimane konspiratiivkorter Kapra külas (endine Koigi asundus) Aadu talus avastati juhuse tõttu. Nimelt saanud Uuemõisa rajooni konstaabel Hendrik Turu teateid, et Oti asunduse juustumeistrilt Villem Vaherilt oli varastatud kümme kera juustu.
Kuna hiljuti nähtud Aadu talu perepoega juustu söömas, langes kahtlus temale. 24. oktoobril 1933. aastal tuli konstaabel läbiotsimise eesmärgil Aadule, kus kodus oli vaid peretütar Lidia Säärel. Ta ei piirdunud pelgalt tubade ülevaatamisega, vaid ronis ka pööningule. Seal äratas konstaabli tähelepanu heintel lebav jalgratas.
Kätega heinavirna laiali ajades püüdis ta sellest üle ronida. Teiselt poolt virna suunati politseinikule taskulambi kiirtevihk ja tulistati. Algas vastastikune laskmine. Korstnajala taha varjunud Ellam tabas Turut kaela ja kätte, mispeale viimane end pikali viskas ja surnut teeskles. Tagaotsitav kargas peidupaigast välja, kuid sai vastaselt kaks surmavat tabamust, ühe kõhtu, teise rindu.
/---/
Pikem lugu:
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=9579&sec=13
/---/
Kuid politsei tegi oma tööd. Koos Kaitseliiduga korraldati ridamisi haaranguid. Esimene tõsisem katse illegaalist kommunisti tabamiseks pandi toime 3. jaanuari õhtul 1929. aastal.
Mustjalast pärit Orissaare jaoskonna konstaabel Toomas Kaasik sai informatsiooni, et Ellam käivat sageli Reina asunduses asunik Aava pool. Koos kaitseliitlastega korraldati majas varitsus. Õue jäänud konstaabel märkas peagi majale lähenevat meest ja käsutas sel käed üles.
Seepeale kõlasid lasud ja politseinik sai kahest kuulist reide haavata. Majast välja karanud kaitseliitlased leidsid teepervelt vaid Ellami saapad ja moonakoti. Haavatud Kaasik viidi esialgu Kuressaare haiglasse ja sealt Tallinna, kus ta 28. märtsil suri.
Kui seni oli põrandaalune end võrdlemisi kindlalt tundnud, kodukandis laialt ringi liikunud ja külaperedes isegi pummeldamas käinud, siis pärast politseinik Kaasiku tapmist muutunud ta tunduvalt pelglikumaks.
Tabamine juhuse tõttu
Ellami viimane konspiratiivkorter Kapra külas (endine Koigi asundus) Aadu talus avastati juhuse tõttu. Nimelt saanud Uuemõisa rajooni konstaabel Hendrik Turu teateid, et Oti asunduse juustumeistrilt Villem Vaherilt oli varastatud kümme kera juustu.
Kuna hiljuti nähtud Aadu talu perepoega juustu söömas, langes kahtlus temale. 24. oktoobril 1933. aastal tuli konstaabel läbiotsimise eesmärgil Aadule, kus kodus oli vaid peretütar Lidia Säärel. Ta ei piirdunud pelgalt tubade ülevaatamisega, vaid ronis ka pööningule. Seal äratas konstaabli tähelepanu heintel lebav jalgratas.
Kätega heinavirna laiali ajades püüdis ta sellest üle ronida. Teiselt poolt virna suunati politseinikule taskulambi kiirtevihk ja tulistati. Algas vastastikune laskmine. Korstnajala taha varjunud Ellam tabas Turut kaela ja kätte, mispeale viimane end pikali viskas ja surnut teeskles. Tagaotsitav kargas peidupaigast välja, kuid sai vastaselt kaks surmavat tabamust, ühe kõhtu, teise rindu.
/---/
pühapäev, 26. detsember 2010
II MMS mälestused
http://www.scribd.com/doc/29472780/Kulaleht-nr-11
II MMS mälestused diviisi poolelt:
Olgugi, et eestlaste kaotused Venemaal olid nälja ja külma tõttu väga suured, oli siiski ellujäänuid, nii et meist oli moodustatud kaks diviisi: 249. ja 7.diviis, lisaks eriüksused. Väikese väina ületasime teises ešelonis üle silla, sild oli kolmest kohast saanud pommitabamuse, aga üle silla me tulime. Ujuv- vahenditega tehti dessandid Kõrkvere ja Maasi alla, Orissaare lähistele. Saaremaal oli vastane end kindlustanud ja esimesel ešelonil oli ohvreid, neid meenutavad mälestustahvlid Kõrkveres ja Orissaare lähistel.
Meie väeosa läks läbi Orissaare mööda Ranna maan- teed Leisi peale. Esimest sakslast (ja seegi oli haavatud) nägime Orissaare ja Maasi vahel maanteekraavis. Võtsime talt relva ära, meie sanitarid toimetasid ta sinna kuhu vaja. Enne Leisit pöörasime vasakule Roobaka mõisa peale.
II MMS mälestused diviisi poolelt:
Olgugi, et eestlaste kaotused Venemaal olid nälja ja külma tõttu väga suured, oli siiski ellujäänuid, nii et meist oli moodustatud kaks diviisi: 249. ja 7.diviis, lisaks eriüksused. Väikese väina ületasime teises ešelonis üle silla, sild oli kolmest kohast saanud pommitabamuse, aga üle silla me tulime. Ujuv- vahenditega tehti dessandid Kõrkvere ja Maasi alla, Orissaare lähistele. Saaremaal oli vastane end kindlustanud ja esimesel ešelonil oli ohvreid, neid meenutavad mälestustahvlid Kõrkveres ja Orissaare lähistel.
Meie väeosa läks läbi Orissaare mööda Ranna maan- teed Leisi peale. Esimest sakslast (ja seegi oli haavatud) nägime Orissaare ja Maasi vahel maanteekraavis. Võtsime talt relva ära, meie sanitarid toimetasid ta sinna kuhu vaja. Enne Leisit pöörasime vasakule Roobaka mõisa peale.
1917 Väina tammi pommitamine
http://www.virtsu.ee/artiklid/1917_10_19_merelahing-TT.html
6. (19. okt.) 1917 Tallinna Teataja
Suur merelahing Riia lahes
/---/
Osa vaenlase laevastikust, kes selles ümbruskonnas oli, nimelt kaks suurtükipaati ja mitu miinipaati, tungis Muhu väina põhjapoolsesse osasse ja pommitas tammi Saare- ja Muhumaa vahel.
Nende kallaletungimiste ajal võttis vaenlane väga suurel määral ka õhust kallaletungimisi ette ja pildus Kuivastes meie laevade peale väga palju pomme, aga tagajärjeta. Hommikul oli mitu õhuvõitlust, misjuures lendur Safonov ühe vaenlase aparadi (juba Safonovi poolt kolmas) maha laskis. 3. okt. õhtul lendas Muhu ümbruskonnas mitu zeppeliini.
Päeval pomitas üks vaenlase laev ja ristleja uuesti lõunapoolist ja lõunaläänepoolset Hiiumaa randa, kuna suurel hulgal sinnakoondatud traulerid Hiiu ranna ümbruskonnas töötavad. Muhu väina põhjapoolse väljakäigu juures märgati kahte-kolme veealust paati.
Saksa laevastiku suurus
Tagalahe piirkonnas on liiniristleja "Moltke", kaks "Kaiseri"-tüüpuslist liinilaeva ja vähemalt 60 lahingu-miinipaati, traulerid ja kolm veealust paati. Peale nende on Soela väina piirkonnas ja Kassari lahe läänepoolses osas umbes 20 miinipaati ja kuni 20 traulerit, aurupaatisid, lootsikuid ja praamisid nähtud. Riia lahes kaks või rohkem liinilaeva "Königi" tüüpusest, kuus kerget ristlejat, hulk miinipaatisid ja väikseid laevu ning kaks veealust paati. Soome lahe suus Dagerortist põhja-õhtu pool kolm "Kaiseri" tüüpuslist liinilaeva. Nii siis võtavad operatsionist osa 3-4 suure mere laevastiku eskaadrit ja arvatavasti ka viies eskadre, liiniristlejate rühmad ja 10-12 kerget ristlejat - järelikult on kaks kolmandiku vaenlase laevastikust operatsionist osa võtmas.
Võitlus Muhu pärast
3. oktoobril enne pimeda tulekut katsus vaenlane Saaremaalt väina sillale tungida, pandi aga meie tulega seisma ja taganes Orissaare seisukohale (alev Saaremaa ida rannal).4. okt. võeti Muhu saar halastamata tule alla nii hästi Muhu väina tunginud laevad kui vaenlase lennumasinate poolt. 4. oktoobril tulid Saaremaalt mõned üksikud isikud, kes jutustasid, et meie väeosad Saaremaal on vangi võetud.
/---/
6. (19. okt.) 1917 Tallinna Teataja
Suur merelahing Riia lahes
/---/
Osa vaenlase laevastikust, kes selles ümbruskonnas oli, nimelt kaks suurtükipaati ja mitu miinipaati, tungis Muhu väina põhjapoolsesse osasse ja pommitas tammi Saare- ja Muhumaa vahel.
Nende kallaletungimiste ajal võttis vaenlane väga suurel määral ka õhust kallaletungimisi ette ja pildus Kuivastes meie laevade peale väga palju pomme, aga tagajärjeta. Hommikul oli mitu õhuvõitlust, misjuures lendur Safonov ühe vaenlase aparadi (juba Safonovi poolt kolmas) maha laskis. 3. okt. õhtul lendas Muhu ümbruskonnas mitu zeppeliini.
Päeval pomitas üks vaenlase laev ja ristleja uuesti lõunapoolist ja lõunaläänepoolset Hiiumaa randa, kuna suurel hulgal sinnakoondatud traulerid Hiiu ranna ümbruskonnas töötavad. Muhu väina põhjapoolse väljakäigu juures märgati kahte-kolme veealust paati.
Saksa laevastiku suurus
Tagalahe piirkonnas on liiniristleja "Moltke", kaks "Kaiseri"-tüüpuslist liinilaeva ja vähemalt 60 lahingu-miinipaati, traulerid ja kolm veealust paati. Peale nende on Soela väina piirkonnas ja Kassari lahe läänepoolses osas umbes 20 miinipaati ja kuni 20 traulerit, aurupaatisid, lootsikuid ja praamisid nähtud. Riia lahes kaks või rohkem liinilaeva "Königi" tüüpusest, kuus kerget ristlejat, hulk miinipaatisid ja väikseid laevu ning kaks veealust paati. Soome lahe suus Dagerortist põhja-õhtu pool kolm "Kaiseri" tüüpuslist liinilaeva. Nii siis võtavad operatsionist osa 3-4 suure mere laevastiku eskaadrit ja arvatavasti ka viies eskadre, liiniristlejate rühmad ja 10-12 kerget ristlejat - järelikult on kaks kolmandiku vaenlase laevastikust operatsionist osa võtmas.
Võitlus Muhu pärast
3. oktoobril enne pimeda tulekut katsus vaenlane Saaremaalt väina sillale tungida, pandi aga meie tulega seisma ja taganes Orissaare seisukohale (alev Saaremaa ida rannal).4. okt. võeti Muhu saar halastamata tule alla nii hästi Muhu väina tunginud laevad kui vaenlase lennumasinate poolt. 4. oktoobril tulid Saaremaalt mõned üksikud isikud, kes jutustasid, et meie väeosad Saaremaal on vangi võetud.
/---/
1917, 12.okt sõjategevus Orissaare positsioonidel
Täpsem kirjeldus 1917 a toimunud lahingutes Orissaares ja Levalas:
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=127&Itemid=147
/---/
Tagalahe ääres maabunud grupist vaid veidi hiljem maabus Pammana poolsaarel Murika randa väiksem Saksa dessantgrupp, milles eriti tähelepanuväärne ülesanne oli täita kapten (Hauptmann) von Winterfeldi ründekompaniil. Ranna lähistel rekvireeritud hobuste ja veovahenditega üle Taaliku Orissaare suunas liikudes jõudis von Winterfeld oma väeosaga Väikese väina äärde, hõivas 12.oktoobri õhtul tühjana seisnud, venelaste poolt Väinatammi lähedase piirkonna kaitsmiseks ettevalmistatud rajatised Orissaare külje all ning Saikla-Tumala-Uuemõisa joonel. Sel viisil suleti Kuressaarest põgenevate Vene vägede taganemistee Muhu saarele.
Walter Flex jõudis koos talle alluva 138. jalaväerügemendi II pataljoni 5. kompaniiga Saaremaa rannavetesse aurikul "Korsika", mis sõitis Tagalahe suudmes asunud tõkkes miinile. Sellegipoolest kulges maabumine võrdlemisi rahulikult, kuna venelaste nõrk vastupanu ei häirinud sissetungijaid kuigi nimetamisväärselt. Merehädalisi päästnud torpeedopaadi kapteni kutsel olevat W. Flex koos sama aluse meeskonda kuulunud koolivennaga Eisenachi päevilt saanud mahti teel randa lühikest aega koguni suupiste- ja joogilauas istuda.
Pärast maabumist Tagalahe idapoolsel kaldal liikus 65. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluv 138. rügement pealetungivate väeosade tagalas Orissaare poole. 14.oktoobriks jõuti Väikese väina lähistele, jäädes ajutisse välilaagrisse Maasi ja Saikla vahelisel teel. Samal päeval määrati Walter Flex III pataljoni 9. kompanii juhiks. Arvata võib, et see rügemendisisene ümberpaigutus oli kuidagiviisi seotud II pataljoni arvamisega brigaadi reservi.
15.oktoobril kell 12.50 sai rügement pealetungikäsu. Esimene pataljon vallutas Kahutsi, nende vasakul tiival tegutsenud kolmanda pataljoni kaks kompaniid said käsu edasitungiks Levala ja Veere küla suunas. Kiviaia varju kaitsele asunud venelaste vastupanu ei kestnud kaua ning 9. kompanii võttis Levalasse tungides üle 500 vangi. Küla läbikammimisel sai kompaniiülem Flex sõjasaagiks ühe kasakahobuse ning sestpeale liikus ta oma jalaväelaste eel juba ratsa. Möödunud Pöide kirikust, jõudis väeosa Oti mõisa lähistele.
/---/
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=127&Itemid=147
/---/
Tagalahe ääres maabunud grupist vaid veidi hiljem maabus Pammana poolsaarel Murika randa väiksem Saksa dessantgrupp, milles eriti tähelepanuväärne ülesanne oli täita kapten (Hauptmann) von Winterfeldi ründekompaniil. Ranna lähistel rekvireeritud hobuste ja veovahenditega üle Taaliku Orissaare suunas liikudes jõudis von Winterfeld oma väeosaga Väikese väina äärde, hõivas 12.oktoobri õhtul tühjana seisnud, venelaste poolt Väinatammi lähedase piirkonna kaitsmiseks ettevalmistatud rajatised Orissaare külje all ning Saikla-Tumala-Uuemõisa joonel. Sel viisil suleti Kuressaarest põgenevate Vene vägede taganemistee Muhu saarele.
Walter Flex jõudis koos talle alluva 138. jalaväerügemendi II pataljoni 5. kompaniiga Saaremaa rannavetesse aurikul "Korsika", mis sõitis Tagalahe suudmes asunud tõkkes miinile. Sellegipoolest kulges maabumine võrdlemisi rahulikult, kuna venelaste nõrk vastupanu ei häirinud sissetungijaid kuigi nimetamisväärselt. Merehädalisi päästnud torpeedopaadi kapteni kutsel olevat W. Flex koos sama aluse meeskonda kuulunud koolivennaga Eisenachi päevilt saanud mahti teel randa lühikest aega koguni suupiste- ja joogilauas istuda.
Pärast maabumist Tagalahe idapoolsel kaldal liikus 65. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluv 138. rügement pealetungivate väeosade tagalas Orissaare poole. 14.oktoobriks jõuti Väikese väina lähistele, jäädes ajutisse välilaagrisse Maasi ja Saikla vahelisel teel. Samal päeval määrati Walter Flex III pataljoni 9. kompanii juhiks. Arvata võib, et see rügemendisisene ümberpaigutus oli kuidagiviisi seotud II pataljoni arvamisega brigaadi reservi.
15.oktoobril kell 12.50 sai rügement pealetungikäsu. Esimene pataljon vallutas Kahutsi, nende vasakul tiival tegutsenud kolmanda pataljoni kaks kompaniid said käsu edasitungiks Levala ja Veere küla suunas. Kiviaia varju kaitsele asunud venelaste vastupanu ei kestnud kaua ning 9. kompanii võttis Levalasse tungides üle 500 vangi. Küla läbikammimisel sai kompaniiülem Flex sõjasaagiks ühe kasakahobuse ning sestpeale liikus ta oma jalaväelaste eel juba ratsa. Möödunud Pöide kirikust, jõudis väeosa Oti mõisa lähistele.
/---/
1944 lahingud Karjas, pagemine Väike-Pahilasse
Mälestusi 1944 a lahingutest Leisi-Karja piirkonnas
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=15574&sec=13
Õhtu eel kästi meil koos pintsakutes noormeestega minna Nõukogude vägede poolt vallutatud tagalasse. See oli Karja kirikust Orissaare poole. Mundris mehed seletasid, et Saksa vägi võib vasturünnakule tulla.
Ise olid nad üpris nukra olekuga. Nüüd olen selle kohta mõelnud – neid ei lubanud lahkuda võitjate au, kuid võidetud võisid ohust kaugemale saada. Sel ajal oli ju selge, et Saksamaal pole sõjas enam mingit edu loota. Sõda on kohutav ja absurdne!
Nii me läksimegi läbi kraavide ja võsa Karja kirikuni. Siis oli laskmist kuulda selja taga, kuskil kaugemal. Külades oli ahervaremeid, suitsu immitses veel kivide vahelt korstnajalgade juurest. Loomad vahtisid ja inisesid – lehmade udarad olid ju piima täis. Teel Karjast Väike-Pahilasse me külarahvast ei kohanudki.
Tagasi lapsepõlves
Väike-Pahilas ei olnud mingeid lahinguid toimunud. Õhtul tundsin, kui väga hea oli vanaema antud supp. Siis muutusin jälle 8-aastaseks lapseks! Küsisin suppi juurde, ei antud, sest ka sõjamehed pidid natuke hingepidet saama.
Siis aga saabus 8. oktoober, päev, mille järel tuli öö, mida ajaloos tuntakse Tehumardi lahingu ööna
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=15574&sec=13
Õhtu eel kästi meil koos pintsakutes noormeestega minna Nõukogude vägede poolt vallutatud tagalasse. See oli Karja kirikust Orissaare poole. Mundris mehed seletasid, et Saksa vägi võib vasturünnakule tulla.
Ise olid nad üpris nukra olekuga. Nüüd olen selle kohta mõelnud – neid ei lubanud lahkuda võitjate au, kuid võidetud võisid ohust kaugemale saada. Sel ajal oli ju selge, et Saksamaal pole sõjas enam mingit edu loota. Sõda on kohutav ja absurdne!
Nii me läksimegi läbi kraavide ja võsa Karja kirikuni. Siis oli laskmist kuulda selja taga, kuskil kaugemal. Külades oli ahervaremeid, suitsu immitses veel kivide vahelt korstnajalgade juurest. Loomad vahtisid ja inisesid – lehmade udarad olid ju piima täis. Teel Karjast Väike-Pahilasse me külarahvast ei kohanudki.
Tagasi lapsepõlves
Väike-Pahilas ei olnud mingeid lahinguid toimunud. Õhtul tundsin, kui väga hea oli vanaema antud supp. Siis muutusin jälle 8-aastaseks lapseks! Küsisin suppi juurde, ei antud, sest ka sõjamehed pidid natuke hingepidet saama.
Siis aga saabus 8. oktoober, päev, mille järel tuli öö, mida ajaloos tuntakse Tehumardi lahingu ööna
I MMS lahingud maal ja merel, sh Orissaare positsioonidel
http://www.virtsu.ee/ajalugu/1ms_tsesarevits.html
| Alfred Beekmani (1896-1991) mälestused Alfred Beekman teenis Graždaninil 3. roodus 1917. aasta aprillist. Üheks tema esimeseks ülesandeks oli pärast ümbernimetamist laeva uute nimetähtede tegemine. "Graždanin seisis ankrus Kuivastu reidil. Siin talvitus ka Admiral Makarov ja miinilaevad, hiljem saabus Tallinnast Izjashlav. Ohvitserid käisid Kuivastu postijaamas lõunat söömas ja kaarte mängimas, seal pakuti suitsuangerjat ja külalisi võttis vastu postiülema 19-aastane tütar Erika. Öised valvekorrad suviste valgete ööde ajal nõudsid erilist tähelepanu - saksa lennukid lendasid sageli Muhu saare ja reidi kohal, kuid mõnikord tekitasid valehäire ka kaugel lendavad pardiparved. Harva tegi luurelende tsepeliin. Vahel tegid sakslased ka ründelende ja viskasid pomme, kuid tiheda õhutõrjetule tõttu pommid laevu ei tabanud. Laevade arv Kuivastu reidil kasvas: Hrabrõi, Grozjazii, Slava, Helsingist tulid Bajan ja Diana. Oli ilmne, et ees ootavad tõsised sündmused. 12. oktoobri (vana kalendri järgi 29. septembri) hommikul saime raadio teel teate, et suured saksa merejõud on maandanud dessandi Saaremaa loodeosas Tagalahes. Mootoratturid ja kaardiväeüksused liikusid kahes kolonnis Kuressaare ja Orissaare peale. 13. oktoobril toimus lahing Kassari lähedal, lahingumüra oli kuulda Kuivastusse. Graždanin seisis kahetunnises valmisolekus. Slava saadeti toetama Väikese väina tammi kaitsjaid. Laev lasti 5-kraadisesse kreeni, nii ulatusid suurtükid tulistama Orissaare poolt ründavate sakslaste postsioone. 14. oktoobril sai Graždanin käsu minna Sõrve säärele. Kui jõudsime Kuressaare alla, paistis eespool Sõrve säär, see kumas peaaegu katkematult tulekahjudest. Ümberringi oli meri täis päästepaatidel ja parvedel põgenikke Sõrve patareist. Graždanin jätkas sõitu, põgenikke korjasid merest tagapool tulevad miinilaevad. Raadiogrammiga tuli käsk. "Hävitada Sõrve patarei". Graždanin avas tule, esimese kogupaugu järel tõusis poolsaare kohale tulemeri, ilmselt süttis kütusehoidla. Hiljem lisandusid sellele laskemoona plahvatuste tulesambad. Merest päästetud ohvitserid kinnitasid, et patarei oli purustatud ja tuli sellepärast maha jäta. Teised ütlesid, et patarei oli täiest korras, kui meeskond põgenes. Graždanin naasis Kuivastu reidile. 17. oktoobri varahommikul tuli teade, et Kuivastule lähenevad saksa ristlejad König ja Kronprinz saatelaevastikuga. Graždaninil anti lahinguhäire ja peagi avati tuli. Varsti tuli teade - Kronprinzil on tabamusest tulekahju. Sakslased taganesid pisut ja kandsid tule Muhu [Võiküla] rannapatareile. Oli näha, kuidas seal plahvatustes kerkisid õhku hiigelsuured männid. Lahingus tekkis vaheaeg, Bajanilt anti lõunasignaal. Söödi kiirustades ja isutult. Lahing ägenes uuesti, ka Graždanin sai kaks tabamust. Tuletõrjedivisjoni traaler kustutas tulekahju. Bajan põles, Slava põles samuti ja istus tugevas kreenis madalikul, ka Königil oli tulekahju. Graždanin jätkas tulistamist. Bajanilt tulnud radiogrammis kästi alustada taganemist. Möödusime Slavast, sellelt lahkus meeskond miinilaevadele. Bajani kiiluvees sõitsime faarvaatrisse. Karavanis oli 20 miinilaeva, 3 suurtükipaati, ristlejad Admiral Makarov, Bajan, Diana ja Graždanin. Viimasena oli rivis miiniveeskaja Amur, mineerides faarvaatri. Kogu päev möödus õhuhäiretega. Saaremaalt viimasel hetkel pääsenud vesilennuk maandus Graždanini lähedal ja tõsteti pardale. Graždanin sõitis Helsingisse, kus alustati remonti." Alfred Beekman kutsuti 1918. a. sügisel Moskvasse, kus ta määrati Bresti rahulepingut ettevalmistava komisjoni sekretäriks ja tõlgiks. Läbirääkimisi peeti Liibavis. Saksa komisjoni liikmeks oli endine ristleja Kronprinz vanemsuurtükiväelane, Riias elanud preisisakslane. Viinaklaasi taga meenutati endisi aegu ja tunnistati, et Moonsundi lahing oli väga raske. A. Beekman jätkas teenistust Aasovi ja Mustal merel. 1925. aastal ta arreteeriti pealekaebuse alusel ja erakorralise tribunali otsusega saadeti Solovetsi vangilaagrisse, kust vabanes 1933. aastal arvatavasti oma koolivenna, N. Liidu laevastiku admirali Ivan Issakovi eestkostel. A. Beekman jäi tööle ja elama Karjalasse. Tema poeg Aleksei (1938-1998) oli Interneti maaletooja Karjalas, rajades Petrozavodzkis esimese kommerts-serveri. |
 Tsesarevitš (enne ümberehitust 1914) |
 Tsesarevitš |
 Tsesarevitši suurtükitorude vahetus |
 Tsesarevitš talvitumas 1913 |
Oktoobris 1917 läks Balti mere laevastiku koosseisu, viidi Helsingist Jääretke koosseisus Petrogradi. Kahurid võeti maha ja kasutati Kodusõjas jõelaevadel ja maavägedes. Laevastikust kirjutati maha 1922. aastal, lammutati 1924. |
 Tsesarevitši madrused |
 Tsesarevitš Moonsundis (1906-1914) |
Veel 1919 mässu kohta
http://et.wikipedia.org/wiki/Saaremaa_m%C3%A4ss
sellelt aadressilt leiab katkendi ajalehes Meie Maa 26. septembril 1925 täpsema ülevaate. Wikipedia täiendab Orissaare kohta ühe faktiga:
20. veebruaril tungis karistussalk Muhult Saaremaale ning astus lahingusse saarlaste valvesalgaga Orissaares. Ööbima jäi karistussalk Levala külla. Levalas sattus nende kätte saarlaste aktivist Maria Ellam, kes mõrvati.
sellelt aadressilt leiab katkendi ajalehes Meie Maa 26. septembril 1925 täpsema ülevaate. Wikipedia täiendab Orissaare kohta ühe faktiga:
20. veebruaril tungis karistussalk Muhult Saaremaale ning astus lahingusse saarlaste valvesalgaga Orissaares. Ööbima jäi karistussalk Levala külla. Levalas sattus nende kätte saarlaste aktivist Maria Ellam, kes mõrvati.
1919 a mässust
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=267364
1919 – mäss
Muhus alanud ja Saaremaale levinud vastuhakk ähvardas jätta Eesti Vabadussõjas kahe rinde vahele.
Riigil ei jäänud muud üle, kui punaste ülesköetud mäss karmilt maha suruda.
/---/
Karistussalk lõi ruttu korra majja
18. veebruari õhtul maabus Muhus eelmisel päeval pealinnast teele saadetud 250liikmeline abivägi, mida juhtis Muhust pärit mereväeleitnant Jaan (Jaen) Klaar. 19. veebruariks rahustati maha mässuline väikesaar, päev hiljem löödi maha väike lahing Orissaare lähedal.
/---/
1919 – mäss
Muhus alanud ja Saaremaale levinud vastuhakk ähvardas jätta Eesti Vabadussõjas kahe rinde vahele.
Riigil ei jäänud muud üle, kui punaste ülesköetud mäss karmilt maha suruda.
/---/
Karistussalk lõi ruttu korra majja
18. veebruari õhtul maabus Muhus eelmisel päeval pealinnast teele saadetud 250liikmeline abivägi, mida juhtis Muhust pärit mereväeleitnant Jaan (Jaen) Klaar. 19. veebruariks rahustati maha mässuline väikesaar, päev hiljem löödi maha väike lahing Orissaare lähedal.
/---/
eri poolel võitlejate mälestused
http://www.wehrmacht.pri.ee/foorum/phpBB2/viewtopic.php?p=56380&sid=e56c3e954cd47d27b6283de665c0c05e
Ajaleht „ Noorte Hääl“ kirjutab 24 novembril 1984
Polkovnik Trankman
/---/
Kuressaare operatsiooni käigus jõudsin ma esimest korda elus Saaremaale. Ja just siin sain ma ainukese korra ses sõjas piht, õieti natukene kriimustada. Kui me pärast muhu tammi ületamist (seda tegime kiiresti ja hästi, vaid üks mees sai haavata) Kuressaare poole liikusime, peatas vaenlane meid kunagisel ordu ja piiskopkonna piiril. Nüüd, sajandeid hiljem jäi see piir, Maadevaheline jõgi, uuesti kahe vaenuväe vahele. (Sinna panime mälestuskivi Herbert Kalevistele, kes seal mitmekümne vaenlasega üksi võitles.) Kui vaenlase vastupanu murdsime, oli tee, küll täiesti lõhutud, Kuressaare peale vaba.
/---/
Ajaleht „ Noorte Hääl“ kirjutab 24 novembril 1984
Polkovnik Trankman
/---/
Kuressaare operatsiooni käigus jõudsin ma esimest korda elus Saaremaale. Ja just siin sain ma ainukese korra ses sõjas piht, õieti natukene kriimustada. Kui me pärast muhu tammi ületamist (seda tegime kiiresti ja hästi, vaid üks mees sai haavata) Kuressaare poole liikusime, peatas vaenlane meid kunagisel ordu ja piiskopkonna piiril. Nüüd, sajandeid hiljem jäi see piir, Maadevaheline jõgi, uuesti kahe vaenuväe vahele. (Sinna panime mälestuskivi Herbert Kalevistele, kes seal mitmekümne vaenlasega üksi võitles.) Kui vaenlase vastupanu murdsime, oli tee, küll täiesti lõhutud, Kuressaare peale vaba.
/---/
reede, 24. detsember 2010
teisipäev, 21. detsember 2010
Keelatud kirjandus Orissaares 1950
Huvitav:
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/6549/3/Torri-2008-VKA-Loputoo.pdf.txt
1950. aastal keelatud kirjandusena Orissaare raamatukogust
maha kantud teavikute nimekiri inventariraamatu alusel.
1. Krusten, Erni. Sinisulg depoost: [jutustused]. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948
2. Krusten, Erni. Sinisulg depoost: [jutustused]. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948
3. Gontsar, A.Lipukandjad: romaan. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1949 (Tallinn:
4. Nõukogude armee Eesti Rahvuskorpus Suures Isamaasõjas 1941-1945. Tallinn:
Poliitiline Kirjandus, 1949
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/6549/3/Torri-2008-VKA-Loputoo.pdf.txt
1950. aastal keelatud kirjandusena Orissaare raamatukogust
maha kantud teavikute nimekiri inventariraamatu alusel.
1. Krusten, Erni. Sinisulg depoost: [jutustused]. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948
2. Krusten, Erni. Sinisulg depoost: [jutustused]. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948
3. Gontsar, A.Lipukandjad: romaan. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1949 (Tallinn:
4. Nõukogude armee Eesti Rahvuskorpus Suures Isamaasõjas 1941-1945. Tallinn:
Poliitiline Kirjandus, 1949
Saiklas asus kohus
Laine Laumets kirjeldab 1953 aastal kohtunikuks suunamist Orissaarde:
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=55&artid=15831&sec=13
Orissaares oli toona rajoonikeskus. Kohus asus Saiklas. Selles kahekordses valges majas tee ääres oli siis veel trükikoda, ajalehetoimetus, prokuratuur.
/---/
Omaaegses kohtunikutöös peab eakas naine kõige raskemaks neid kohtuprotsesse, kus kolhoosivara riisumise eest tuli kohtualusele määrata eriti karm karistus.
“Näiteks niitis inimene natukese oma tee servast heina või viis järelnoppimisel koju korvitäie kartuleid… Seda loeti siis sotsialistliku omandi ehk kolhoosivarade riisumiseks ja selle eest olid ette nähtud ikka väga karmid karistused. Riigi poliitika oli selline, et igal juhul tuleb takistada edasiminekut. Enne võib asi ära rikneda, aga seda omale võtta sa ei tohi… Taheti, et kõik oleks ühesugused vaesed.”
Üht protsessi mäletab Laine tänaseni. Inimesena pidas ta seda naljaks, kohtunikuna tuli see aga kvalifitseerida kuriteoks. Nimelt olid ühed Pöide kandi poisid eramaja katusele venitanud ree. Majas oli mitu tüdrukut, poiste mõte oli nalja teha. Asi jõudis kohtuni ja vormistati huligaansuseks.
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=55&artid=15831&sec=13
Orissaares oli toona rajoonikeskus. Kohus asus Saiklas. Selles kahekordses valges majas tee ääres oli siis veel trükikoda, ajalehetoimetus, prokuratuur.
/---/
Omaaegses kohtunikutöös peab eakas naine kõige raskemaks neid kohtuprotsesse, kus kolhoosivara riisumise eest tuli kohtualusele määrata eriti karm karistus.
“Näiteks niitis inimene natukese oma tee servast heina või viis järelnoppimisel koju korvitäie kartuleid… Seda loeti siis sotsialistliku omandi ehk kolhoosivarade riisumiseks ja selle eest olid ette nähtud ikka väga karmid karistused. Riigi poliitika oli selline, et igal juhul tuleb takistada edasiminekut. Enne võib asi ära rikneda, aga seda omale võtta sa ei tohi… Taheti, et kõik oleks ühesugused vaesed.”
Üht protsessi mäletab Laine tänaseni. Inimesena pidas ta seda naljaks, kohtunikuna tuli see aga kvalifitseerida kuriteoks. Nimelt olid ühed Pöide kandi poisid eramaja katusele venitanud ree. Majas oli mitu tüdrukut, poiste mõte oli nalja teha. Asi jõudis kohtuni ja vormistati huligaansuseks.
pühapäev, 19. detsember 2010
Orissaare kontor valmis 1970ndatel
Helmut Velviste eluloost:
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=3&artid=20397
Noore mehena tuli hakata mõtlema tööotsa peale. Helmut läks Orissaare sõjakomissariaati ennast arvelt maha võtma. Sõjakomissariaadis juhtus olema kohaliku ajalehe Punalipp tolleaegne toimetaja Kaljukivi. Tulnud jutuks, et ajalehe toimetusse on vaja üht inimest kirjanduslikuks kaastööliseks. Peale Helmuti oli veel kaks meest. Kõigile kolmele anti üks suvaline lõik lugeda, mis tuli ümberjutustusena kirja panna. Helmut: “See oligi minu ajakirjanikuks saamise eksam ja ju see oli siis enam-vähem kõlbulik. Nupukesi olin ka varem kirjutanud, Vigalas Pärnu-Jaagupi rajoonilehte.
Punalipus töötasin kolm aastat, sellest algul kirjandusliku kaastöölisena, kuid üsna pea oli vaja põllumajandusosakonda inimest ja nii sain ajalehe põllumajandusosakonna juhatajaks. Aga ega mul seal kedagi juhatada olnud, olin põllumajanduse alal üksinda. Ma ei ütle, et ajakirjaniku töö mulle väga südamelähedane oli. Vahest tuli kriitilisi artikleid kirjutada ja teinekord olid suunised, millest ja kuidas kirjutada. Niikaua olin selles ametis ikka ära, kui hakati värbama põllumajanduskaadrit Kehtnasse õppima suunamiseks.”
Kehtnas valmistati ette põllumajanduslikku juhtivkaadrit. Suunamispakkumise võttis Helmut vastu kolmandal korral. Esimene kord puikles ta ära põhjusel, et just sõjaväest tulnud ja tööd ka vaja teha. Järgmisel aastal tuli uus pakkumine. Siis päästis sellest pere loomine. Abielluti 28. septembril viiskümmend aastat tagasi. Nii et kuu aja eest pidasid Helmut ja Adele Velviste kuldpulmi. Palju õnne tagantjärele!
Kolmandal korral sai asi teoks ja Kehtna lõpudiplomi sai Helmut agronoom-organisaatori kutsega 1961. aastal. Temalt olevat ka küsitud, kuhu ta tahab tööle minna. “Mina ihaldasin kusagile osakonnajuhatajaks. Karjas oli selline koht vaba, kuid Sangaris, minu kodukohas, oli just vaja farmijuhatajat-zootehnikut. Kehtnas olid loomakasvatuse õppejõud väga tugevad – professor Laanmäe jt. Saadud haridus võimaldas töötada samahästi ka loomakasvatuses. Nii võtsingi vastu Sangari kolhoosi zootehniku koha,” ütles Helmut.
Tõus ametiredelil jätkus
Zootehniku amet jäi üürikeseks. Esimees Feodor Kuuder jäi vanaks, oli vaja leida uus juht. Helmutit hakati töötlema. “Kuhu sa ikka lähed ja kuhu siis ka pääsu oli? Nii tuligi mul 1962. aasta veebruarist Sangari kolhoosi juhtima hakata. Esimehe rollis läksin välja pensionini,” meenutas Velviste.
Helmuti esimeheks oleku ajal ühines Maasi Sangari kolhoosiga. Seejärel hakati ette valmistama Sangari ja Sõpruse ühendamist. Sellega oli palju tööd ja kulus mitu aastat, enne kui need kaks omavahel ühendati. 1976. aasta jaanuaris toimus kokkuminek Sõpruse kolhoosiga, moodustati Orissaare kolhoos.
Sõpruse kolhoosi lõpuaastatel valmis uus kontor Orissaare aleviku servale. Ühinenud majandi etteotsa valiti Sõpruse kolhoosi esimees Vollu Lember. Helmutist sai esimehe asetäitja. Kolm aastat vastutas ta esimehe asetäitjana majandi tootmisülesannete täitmise eest. “Siis aga hakkas Vollu tervis halvenema ja ta ise loobus majandi juhtimisest. Mulle tehti ettepanek esimehe koht vastu võtta,” rääkis Velviste.
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=3&artid=20397
Noore mehena tuli hakata mõtlema tööotsa peale. Helmut läks Orissaare sõjakomissariaati ennast arvelt maha võtma. Sõjakomissariaadis juhtus olema kohaliku ajalehe Punalipp tolleaegne toimetaja Kaljukivi. Tulnud jutuks, et ajalehe toimetusse on vaja üht inimest kirjanduslikuks kaastööliseks. Peale Helmuti oli veel kaks meest. Kõigile kolmele anti üks suvaline lõik lugeda, mis tuli ümberjutustusena kirja panna. Helmut: “See oligi minu ajakirjanikuks saamise eksam ja ju see oli siis enam-vähem kõlbulik. Nupukesi olin ka varem kirjutanud, Vigalas Pärnu-Jaagupi rajoonilehte.
Punalipus töötasin kolm aastat, sellest algul kirjandusliku kaastöölisena, kuid üsna pea oli vaja põllumajandusosakonda inimest ja nii sain ajalehe põllumajandusosakonna juhatajaks. Aga ega mul seal kedagi juhatada olnud, olin põllumajanduse alal üksinda. Ma ei ütle, et ajakirjaniku töö mulle väga südamelähedane oli. Vahest tuli kriitilisi artikleid kirjutada ja teinekord olid suunised, millest ja kuidas kirjutada. Niikaua olin selles ametis ikka ära, kui hakati värbama põllumajanduskaadrit Kehtnasse õppima suunamiseks.”
Kehtnas valmistati ette põllumajanduslikku juhtivkaadrit. Suunamispakkumise võttis Helmut vastu kolmandal korral. Esimene kord puikles ta ära põhjusel, et just sõjaväest tulnud ja tööd ka vaja teha. Järgmisel aastal tuli uus pakkumine. Siis päästis sellest pere loomine. Abielluti 28. septembril viiskümmend aastat tagasi. Nii et kuu aja eest pidasid Helmut ja Adele Velviste kuldpulmi. Palju õnne tagantjärele!
Kolmandal korral sai asi teoks ja Kehtna lõpudiplomi sai Helmut agronoom-organisaatori kutsega 1961. aastal. Temalt olevat ka küsitud, kuhu ta tahab tööle minna. “Mina ihaldasin kusagile osakonnajuhatajaks. Karjas oli selline koht vaba, kuid Sangaris, minu kodukohas, oli just vaja farmijuhatajat-zootehnikut. Kehtnas olid loomakasvatuse õppejõud väga tugevad – professor Laanmäe jt. Saadud haridus võimaldas töötada samahästi ka loomakasvatuses. Nii võtsingi vastu Sangari kolhoosi zootehniku koha,” ütles Helmut.
Tõus ametiredelil jätkus
Zootehniku amet jäi üürikeseks. Esimees Feodor Kuuder jäi vanaks, oli vaja leida uus juht. Helmutit hakati töötlema. “Kuhu sa ikka lähed ja kuhu siis ka pääsu oli? Nii tuligi mul 1962. aasta veebruarist Sangari kolhoosi juhtima hakata. Esimehe rollis läksin välja pensionini,” meenutas Velviste.
Helmuti esimeheks oleku ajal ühines Maasi Sangari kolhoosiga. Seejärel hakati ette valmistama Sangari ja Sõpruse ühendamist. Sellega oli palju tööd ja kulus mitu aastat, enne kui need kaks omavahel ühendati. 1976. aasta jaanuaris toimus kokkuminek Sõpruse kolhoosiga, moodustati Orissaare kolhoos.
Sõpruse kolhoosi lõpuaastatel valmis uus kontor Orissaare aleviku servale. Ühinenud majandi etteotsa valiti Sõpruse kolhoosi esimees Vollu Lember. Helmutist sai esimehe asetäitja. Kolm aastat vastutas ta esimehe asetäitjana majandi tootmisülesannete täitmise eest. “Siis aga hakkas Vollu tervis halvenema ja ta ise loobus majandi juhtimisest. Mulle tehti ettepanek esimehe koht vastu võtta,” rääkis Velviste.
laupäev, 18. detsember 2010
Taaliku sadamast veeti sigu Tallinna
Taaliku sadama tähendusest annab aimu ka järgmine lõik:
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=46&artid=6&sec=13
„Sigu kasvatati ekspordiks. Laev viis Orissaare ja Taaliku sadamast igal nädalal elusad sead Tallinna. Hea minek oli võil, mida samuti eksporditi,” annab Asta Vapper oma kirjutises teada.
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=46&artid=6&sec=13
„Sigu kasvatati ekspordiks. Laev viis Orissaare ja Taaliku sadamast igal nädalal elusad sead Tallinna. Hea minek oli võil, mida samuti eksporditi,” annab Asta Vapper oma kirjutises teada.
Taaliku sadamast veeti ehituskivi kuni I MMS-ni
Giigide kodulehe info:
http://www.eestigiid.ee/?CatID=291&ItemID=3335
Taalikul oli sadam, kust I maailmasõjani veeti välja ehituskivi.
http://www.eestigiid.ee/?CatID=291&ItemID=3335
Taalikul oli sadam, kust I maailmasõjani veeti välja ehituskivi.
Kalapüügi ajalugu peale sõda rajooni ajal
Leidsin ühe muhulase mälestusest lõigu Orissaare MKJ kohta:
http://web.zone.ee/jaan513/vainameri/malestused.rtf
/---/
Kõigepealt peale sõda olid kaluriühistud. Muhus oli k/ü Muhu, kuhu kuulus ka osa Saaremaad, mehi ja ka mõni naine oli kokku üle 400.
/---/
http://web.zone.ee/jaan513/vainameri/malestused.rtf
/---/
Kõigepealt peale sõda olid kaluriühistud. Muhus oli k/ü Muhu, kuhu kuulus ka osa Saaremaad, mehi ja ka mõni naine oli kokku üle 400.
Kolhoosid moodustati korraga - vabatahtlikult, ja see sündis sedamoodi, et kõige enne viidi hulk inimesi Siberisse. Muhust üle 20 inimese (?).
Nüüd siis algas asutamine, moodustati initsiatiivgrupid.
/---/
Hakkasime siis oma varandust kolhoosi andma. Moodustati komisjonid, kes koostasid aktid ülevõetud varanduse kohta. Sinna kuulusid hobused, lehmad peale ühe, rehalsed, kuurid, veskid, seemnevili, vankrid, reed, ardad, sahad,äkked, hangud. Ka loomasöödad ja teatud hulk jahu tuli anda.
/---/
Hakkasime siis oma varandust kolhoosi andma. Moodustati komisjonid, kes koostasid aktid ülevõetud varanduse kohta. Sinna kuulusid hobused, lehmad peale ühe, rehalsed, kuurid, veskid, seemnevili, vankrid, reed, ardad, sahad,äkked, hangud. Ka loomasöödad ja teatud hulk jahu tuli anda.
Kui üksikmajapidamisel oli riiginorm vastavalt maa suurusele aastas kuni 1 tonn teravilja, siis kolh. oli see suhteliselt väike.
Kalanduse osas tuli kolhoosile anda mootorid, paadid, püünised, rannamajad. Moodustati brigaadid, kuhu kuulusid lülid (paatkond moodustas lüli).
/---/ Juba aasta-paari pärast tulid kalapüügi jaamad, siis tuli kõik püügivahendid sellele üle anda. Sinna läks ka arvestus ja endal tuli ainult niipalju teada, kus mingi varustus on läinud, et see aktiga vormistada.
Orissaare MKJ peainsener oli õnneks vana kalanduskonsulent Härm, kellele tänu kõik laabus suuremate sekeldusteta. MKJ likvideeriti vist 1956.a., kusjuures kõik püügivarustus müüdi jälle kolhoosidele.
Tingimuseks oli vabatahtlik ostmine. Hinnad olid aga palju kõrgemad kui üleantud püünistel.
Ostsime vajaliku ja mittevajaliku viisime Orissaare lattu tagasi. Olnuks õigem viia tagasi ka osa vajalikku varustust, kuna need hiljem sai tagasi osta üsna pisikese summa eest kui mittevajalik materjal. Näiteks maksis üks räime triivvõrk vanas vääringus 250 rubla. Siis tagasiostes kui mittevajalik püünis 25-35 rubla. Tõrvaköie 1 kg hind oli 27 rbl., räimevõrgul oli seda aga peal 2,5-3 kg. Need olid aga üsna uued.
Orissaare rajooni lõpu eel oli raj. komiteel plaanis ühendada kõik Muhu 5 kalurikolhoosi /---/
Taaliku sadam 1875-1932
Bruno Pao kirjutas:
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=97&Itemid=130&lang=et
Aastal 1875 hakkas Taaliku mõisa rentnik Förster rajama Maasilinnast kolm kilomeetrit loode suunas uut sadamat, mis kuni 1932. aastani oli Pöide majanduspiirkonna peamiseks sadamaks.
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=97&Itemid=130&lang=et
Aastal 1875 hakkas Taaliku mõisa rentnik Förster rajama Maasilinnast kolm kilomeetrit loode suunas uut sadamat, mis kuni 1932. aastani oli Pöide majanduspiirkonna peamiseks sadamaks.
kolmapäev, 15. detsember 2010
pühapäev, 12. detsember 2010
1941 Erna salk ööbis Orissaares
Hiidlastel on dessandi kohta rohkem infot:
http://www.mil.hiiumaa.ee/artiklid9.html
16. septembri hommikul saab "Erna" salk ülesande liikuda üle Viira külast 4,5 km lõuna suunas Suuremõisa, kust lähtuda dessandina üle Väikese Väina Saaremaale. Nähtavasti kartsid saks-lased kõvemat vastupanu Muhu tammi vallutamisel, mispuhul "Erna" salk oleks Muhu tammi läänepoolset sillapead haaranud küljelt. Suuremõisa jõudes läks major Hindpere mõne mehe-ga Väikese Väina randa, et kindlaks teha laadimise kohti ning lähenemise suunda. Luurelt tagasi jõudes andsin major Hindperele edasi vahepeal vastuvõetud uue käsu, mis annulleeris eelmise. "Erna" salgal tuli liikuda kiirmarsil üle tammi Saaremaale Orissaare külla ja seal oodata edaspidiseid korraldusi.
Liikumise korraldust kätte saades alustasime kohe kiirmarssi suunaga loodesse ning sealt üle Muhu tammi Orissaarde. Üle tammi minnes nägime kõikjal kohutavat tööd, mida saksa lennuvägi oli sooritanud ning vastase vastupanukorralduse täielikult õhust hävitanud (ainult läänepoolsele silla kaelale oli pillutud 53 tonni pomme). Orissaarde jõudsime õhtu pimeduses, kuhu väsinutena öökorterisse jäime.
Saaremaal 17. septembri hommikul liikus salk edasi üle Saikla Arju küla peale ülesandega ühineda selles suunas tegutseva saksa väeosaga. Salk jõudis saksa väeosale järele Kareda raba kitsusel, mis asub 9 km Orissaarest lääne poole, kus viimane oli võitluses end visalt kaitsva vaenlasega. Et rügement tee suunas edasi ei pääsenud, anti "Erna" salgale käsk haarata ühe kompaniiga vas-tast põhja poolt, suunaga Arju peale. Pärast õnnelikku haarderünnakut liigub varsti ka rüge-ment edasi ja salk saab käsu julgestada rügementi paremalt Taaliku ja Pahila suundadest, võt-tes oma alla Arju põhjapoolse serva, kuhu salk ka öökorterisse jääb
http://www.mil.hiiumaa.ee/artiklid9.html
16. septembri hommikul saab "Erna" salk ülesande liikuda üle Viira külast 4,5 km lõuna suunas Suuremõisa, kust lähtuda dessandina üle Väikese Väina Saaremaale. Nähtavasti kartsid saks-lased kõvemat vastupanu Muhu tammi vallutamisel, mispuhul "Erna" salk oleks Muhu tammi läänepoolset sillapead haaranud küljelt. Suuremõisa jõudes läks major Hindpere mõne mehe-ga Väikese Väina randa, et kindlaks teha laadimise kohti ning lähenemise suunda. Luurelt tagasi jõudes andsin major Hindperele edasi vahepeal vastuvõetud uue käsu, mis annulleeris eelmise. "Erna" salgal tuli liikuda kiirmarsil üle tammi Saaremaale Orissaare külla ja seal oodata edaspidiseid korraldusi.
Liikumise korraldust kätte saades alustasime kohe kiirmarssi suunaga loodesse ning sealt üle Muhu tammi Orissaarde. Üle tammi minnes nägime kõikjal kohutavat tööd, mida saksa lennuvägi oli sooritanud ning vastase vastupanukorralduse täielikult õhust hävitanud (ainult läänepoolsele silla kaelale oli pillutud 53 tonni pomme). Orissaarde jõudsime õhtu pimeduses, kuhu väsinutena öökorterisse jäime.
Saaremaal 17. septembri hommikul liikus salk edasi üle Saikla Arju küla peale ülesandega ühineda selles suunas tegutseva saksa väeosaga. Salk jõudis saksa väeosale järele Kareda raba kitsusel, mis asub 9 km Orissaarest lääne poole, kus viimane oli võitluses end visalt kaitsva vaenlasega. Et rügement tee suunas edasi ei pääsenud, anti "Erna" salgale käsk haarata ühe kompaniiga vas-tast põhja poolt, suunaga Arju peale. Pärast õnnelikku haarderünnakut liigub varsti ka rüge-ment edasi ja salk saab käsu julgestada rügementi paremalt Taaliku ja Pahila suundadest, võt-tes oma alla Arju põhjapoolse serva, kuhu salk ka öökorterisse jääb
1941 Punaarmee positsioon Orissaares
1941 a dessandi kohta rohkem infot leiab:
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=137
Öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse polkovnik Kljutšnikovile täienduseks tugevdatud laskurpataljon. Mandrilt saarele tunginuid püüti mitmel pool tulevahetusega siduda. See polnud rumal plaan, kuna dessantlaste laskemoonavarud olid napivõitu ja öösel ei saanud arvestada toetusega õhust. Mineeriti ka üks Kuivastu-Liiva teelõik.
Kui 14. septembri päeval maabusid teise dessantlainena ernalaste kompaniid, oli Nõmmküla punaväelt võetud, kuid tiibadelt oldi tugeva tulesurve all. Õhtuks laiendasid ernalased oma positsioone, ööbiti Nõmmkülas. 15. septembri hommikul alustati liikumist lõunasse Viira suunas ülesandega puhastada maantee ja ranna vaheline ala vastastest.
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=137
Öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse polkovnik Kljutšnikovile täienduseks tugevdatud laskurpataljon. Mandrilt saarele tunginuid püüti mitmel pool tulevahetusega siduda. See polnud rumal plaan, kuna dessantlaste laskemoonavarud olid napivõitu ja öösel ei saanud arvestada toetusega õhust. Mineeriti ka üks Kuivastu-Liiva teelõik.
Kui 14. septembri päeval maabusid teise dessantlainena ernalaste kompaniid, oli Nõmmküla punaväelt võetud, kuid tiibadelt oldi tugeva tulesurve all. Õhtuks laiendasid ernalased oma positsioone, ööbiti Nõmmkülas. 15. septembri hommikul alustati liikumist lõunasse Viira suunas ülesandega puhastada maantee ja ranna vaheline ala vastastest.
Erna dessant ja Orissaare (1941)
http://www.nommevalitsus.org/?p=7852
/---/
13.septembril sõideti edasi Saastnasse. Seal korralduti dessandiks ja järgmisel päeval ületas pataljon paatidel Muhu väina ning maabus Nõmmkülas. Ülevedu toimus Saksa ja Eesti paatidel.
Samal ajal maabus lõunapoolne dessantosa Võiküla juures. Mõlemad dessantosad Muhumaal liikusid maabumise järel Muhu kiriku suunas. Vastase vastupanukorralduse hävitasid selles rajoonis tõhusad lennurünnakud Väike-Väina tammi mõlemale sillapeale (lääneotsale oli pillutud 53 000 kg pomme).
18.septembril vallutati Orissaare ja „Erna” pataljon liikus peatumatult edasi Pöidele ning sealt üle Loone Pärsamaale ja Uus-Kaarmale, kus oli kokkupõrkeid vastasega (Pärsamaal oli 1 langenu ja 1 haavatu). Uus-Kaarmalt liikus pataljon 19.septembril edasi Elme, kus seadis korda Aste lennuvälja, mis Punaväe poolt oli täis veetud palke ja kive. 24.septembril liikus pataljon üle Kogula Lömalasse ja pöördus sealt 28.septembril Tallinna tagasi. Maha jäi paarikümne-meheline grupp, kes jäi kohale kuni Saaremaa operatsiooni lõpuni (28.septembril oli 1 langenu Kriitsis).
/---/
13.septembril sõideti edasi Saastnasse. Seal korralduti dessandiks ja järgmisel päeval ületas pataljon paatidel Muhu väina ning maabus Nõmmkülas. Ülevedu toimus Saksa ja Eesti paatidel.
Samal ajal maabus lõunapoolne dessantosa Võiküla juures. Mõlemad dessantosad Muhumaal liikusid maabumise järel Muhu kiriku suunas. Vastase vastupanukorralduse hävitasid selles rajoonis tõhusad lennurünnakud Väike-Väina tammi mõlemale sillapeale (lääneotsale oli pillutud 53 000 kg pomme).
18.septembril vallutati Orissaare ja „Erna” pataljon liikus peatumatult edasi Pöidele ning sealt üle Loone Pärsamaale ja Uus-Kaarmale, kus oli kokkupõrkeid vastasega (Pärsamaal oli 1 langenu ja 1 haavatu). Uus-Kaarmalt liikus pataljon 19.septembril edasi Elme, kus seadis korda Aste lennuvälja, mis Punaväe poolt oli täis veetud palke ja kive. 24.septembril liikus pataljon üle Kogula Lömalasse ja pöördus sealt 28.septembril Tallinna tagasi. Maha jäi paarikümne-meheline grupp, kes jäi kohale kuni Saaremaa operatsiooni lõpuni (28.septembril oli 1 langenu Kriitsis).
Orissaare laulupidu (1957 või 1958)
Endel Rihvk kirjutab Lihula Teatajas:
http://www.lihula.ee/lihula/teataja/2009/Lihula_Teataja_2009_03.pdf
et Lihula koor käis Orissaare rajooni laulupeol, kas 1957 või 1958.
http://www.lihula.ee/lihula/teataja/2009/Lihula_Teataja_2009_03.pdf
et Lihula koor käis Orissaare rajooni laulupeol, kas 1957 või 1958.
Sõjategevus ja Orissaare (1917)
Sõjategevuse ja Orissaare kohta lõik:
http://www.poidevald.ee/aja/valla_kn_aeg.html
Sakslaste Saaremaa vastu suunatud operatsiooni käigus 1917.a. oktoobris algas Pöide vallutamine nende Saksa väeosade poolt, kes maandusid Pammanas. Sakslaste sihiks oli kiirelt Muhu tammile pääs vallutada ja seega venelaste tagnemistee mandrile ära lõigata. Seepärast peetigi siin suuremaid lahingud Orissaare pärast.
Ka Levala külas oli venelaste üks tugipunkte. Seal langes sakslaste kätte vangi ligi 500 vene soldatit.
Lõplikult vallutasid sakslased piirkonna 15. oktoobril.
http://www.poidevald.ee/aja/valla_kn_aeg.html
Sakslaste Saaremaa vastu suunatud operatsiooni käigus 1917.a. oktoobris algas Pöide vallutamine nende Saksa väeosade poolt, kes maandusid Pammanas. Sakslaste sihiks oli kiirelt Muhu tammile pääs vallutada ja seega venelaste tagnemistee mandrile ära lõigata. Seepärast peetigi siin suuremaid lahingud Orissaare pärast.
Ka Levala külas oli venelaste üks tugipunkte. Seal langes sakslaste kätte vangi ligi 500 vene soldatit.
Lõplikult vallutasid sakslased piirkonna 15. oktoobril.
valla kujunemise periood 1891-1989
Pöide valla leheküljelt:
http://www.poidevald.ee/aja/valla_kn_aeg.html
saab lugeda valla kujunemist:
1891. a.vallareformiga liideti Keskvere, Koigi, Orissaare ja Oti mõisavallad, Pöide kirikumõis, Reina, Uuemõisa ja Tumala Uuemõisa vallaks keskusega Kärneri külas. Kihelkonna põhjaosast läksid mõningad alad Maasi valda.
Uuemõisa valla volikogu ja vallavalitsus eesotsas vallavanem A. Rei'ga ja sekretär V. Kommel'iga
Uuemõisa vald eksisteerib kuni 1939. aastani mil liidetakse Uuemõisa ja Maasi vald ning valla nimeks saab Pöide vald.
Valla keskus jääb esialgu Kärneri külasse, kuid 1947. aastal viidi see üle Orissaarde.
1950. aastal valla nimetus kaotatakse ja endisele valla alale tehakse kolm külanõukogu Pöide, Orissaare ja Tornimäe, mis kuulusid äsjaloodud Orissaare rajooni ja veel kõrgemalt astmelt vaadates Pärnu oblastisse.
1960. a. need kolm aga taas liidetakse ja moodustatakse Pöide külanõukogu keskusega Orissaares. Sel perioodil hakkasid külanõukogu territooriumil välja kujunema nn. ääremaad, mida soodustas ka suurmajandite - Pöide sovhoosi ja Orissaare kolhoosi - teke.
1989. aasta aprillis viiakse endise Pöide sovhoosi territooriumil läbi referendum, mille tulemusena moodustatakse kaks külanõukogu - Orissaare ja Pöide, mille piirid kattusid eelpoolmainitud samanimeliste suurmajandite piiridega.
http://www.poidevald.ee/aja/valla_kn_aeg.html
saab lugeda valla kujunemist:
1891. a.vallareformiga liideti Keskvere, Koigi, Orissaare ja Oti mõisavallad, Pöide kirikumõis, Reina, Uuemõisa ja Tumala Uuemõisa vallaks keskusega Kärneri külas. Kihelkonna põhjaosast läksid mõningad alad Maasi valda.
Uuemõisa valla volikogu ja vallavalitsus eesotsas vallavanem A. Rei'ga ja sekretär V. Kommel'iga
Uuemõisa vald eksisteerib kuni 1939. aastani mil liidetakse Uuemõisa ja Maasi vald ning valla nimeks saab Pöide vald.
Valla keskus jääb esialgu Kärneri külasse, kuid 1947. aastal viidi see üle Orissaarde.
1950. aastal valla nimetus kaotatakse ja endisele valla alale tehakse kolm külanõukogu Pöide, Orissaare ja Tornimäe, mis kuulusid äsjaloodud Orissaare rajooni ja veel kõrgemalt astmelt vaadates Pärnu oblastisse.
1960. a. need kolm aga taas liidetakse ja moodustatakse Pöide külanõukogu keskusega Orissaares. Sel perioodil hakkasid külanõukogu territooriumil välja kujunema nn. ääremaad, mida soodustas ka suurmajandite - Pöide sovhoosi ja Orissaare kolhoosi - teke.
1989. aasta aprillis viiakse endise Pöide sovhoosi territooriumil läbi referendum, mille tulemusena moodustatakse kaks külanõukogu - Orissaare ja Pöide, mille piirid kattusid eelpoolmainitud samanimeliste suurmajandite piiridega.
viide salapiirituse kohta (1932)
Leidsin viite, mida võiks ülevaadata, ehk saab ka pildi sealt:
Ajakiri "Romaan" 1932.a. XI aastakäik teatab järgmist:
Eesti piirivalve 10. aastane
1. novembril k.a. pühitses meie piirivalve oma 10.aastapäeva. Sel puhul annetasid maavalitsused piirivalvele lipu, mis anti üle Toompeal peetaval paraadil. Piirivalve peamiseks ülesandeks on kaitsta meie piiri, tõkestada salaja ülekäimisi ja salakaubitsemist, kus pea salakaubaks on merelt maale valguv välismaa piiritus. P i l d i l v a s a k u l t p a r e m a l e. Piirivalve Lääne jaoskonna Orissaare rajooni piirivalvurite poolt tabatud salapiiritus jalgratastel.
Ajakiri "Romaan" 1932.a. XI aastakäik teatab järgmist:
Eesti piirivalve 10. aastane
1. novembril k.a. pühitses meie piirivalve oma 10.aastapäeva. Sel puhul annetasid maavalitsused piirivalvele lipu, mis anti üle Toompeal peetaval paraadil. Piirivalve peamiseks ülesandeks on kaitsta meie piiri, tõkestada salaja ülekäimisi ja salakaubitsemist, kus pea salakaubaks on merelt maale valguv välismaa piiritus. P i l d i l v a s a k u l t p a r e m a l e. Piirivalve Lääne jaoskonna Orissaare rajooni piirivalvurite poolt tabatud salapiiritus jalgratastel.
laupäev, 11. detsember 2010
Jaani kihelkonna priinimed
Raamatu esitlus Jaanikihelkonna priinimede kohta vt:
http://toru.ee/view/d2adf68af9ad?utm_source=embedded_player&utm_medium=embedded_player
http://toru.ee/view/d2adf68af9ad?utm_source=embedded_player&utm_medium=embedded_player
Pilte ja pärimusi Jaani kihelkonnast 20.saj alguses
Pilte ja vanavara kogumist Jaani kihelkonnas 20.saj alguses saab lugeda Eesti Rahva Muuseumi lehelt:
http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1836
Ajalooline Jaani kihelkond on Saaremaa ja kogu Eesti üks väiksemaid, hõlmates vaid umbes kaks kolmandikku praegusest Orissaare vallast. Väike on ka Jaani kihelkonna aines Eesti Rahva Muuseumis, ulatudes vaevu kolme- ja poolesaja säilikuni. Täpse hulga määramist takistab asjaolu, et sageli on omaaegne Maasi vald tervenisti määratud Jaani kihelkonnaks, kuigi näiteks Orinõmme, Liigalaskma, Suur- ja Väike-Rahula on tegelikult Pöide kihelkonnas, Uuemõisa valda jääv Väljaküla asub aga Jaani kihelkonnas. 1957. aastal Saaremaal välitöödel käinud Tiina Võti ma
tkapäevikus (ERM TAp 375) on kirjas: „Tagavere küla asuvat rahva väljendi järgi nelja kiriku – Jaani, Pöide, Valjala ja Karja vahelisel alal, igasse neist arvestatud ligikaudu 12 versta. Maasi valda aga loetud Jaani kihelkonda kuuluvaks“. Vanavarakogujad ei ole suurematest teedest ja keskustest kõrvale jäävasse Jaani kihelkonda sattunud just ülearu sageli, küll aga on siin käinud mitmed Eesti kultuuriloost tuntud või muidu värvikad isikud. 19. sajandi lõpus käis Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) kollektsiooni jaoks saartel vanavara korjamas Oskar Kallas. Lisaks paarikümnele esemele (ERM A 291), mis 1910. aastal Eesti Rahva Muuseumile üle anti, pärinevad ÕESi kogumismatkalt ka ilmselt varaseimad Jaani khk fotod (Pildil ERM Fk 187:10–11; rahvarõivais Jaani naine eest ja tagant, fotograaf Evald Allas).
Meie arhiivi üks emotsionaalsemaid ja värvikamaid matkapäevikuid (ERM TAp 203) pärineb Johannes Jansilt, kes 1920. aastal Muhus ja Jaani kihelkonnas välitöid teeb. Päevikust saame teada, et „Saare naine ei viitsi nii tööd teha, ta jagab mehega ikka töö pooleks, kuna Muhus ikka rohkem töö naiste teha on. [---] Olen näinud tihti et mees tuba koristab See on juba á la Suurmaa.“ Samas tõdeb ta, et vanavara korjamine siin kandis enam-vähem tundmatu ja peab asja seletama. Rahvas on lahke. „22. [august] Kavandis, suur ümbruskond. Siit sai palju. Sattusin lahkete inimeste otsa. Iseäraliselt peab nimetama Nõmme pere meest Siinori. See mees pakkus mulle „kõiki“. Wõtsin kogu pollu tööriistu. Peale selle sain sealt kirjatuid kanne ja kappe, andes naisele rulli niiti ja mõned nõelad. Mees ütles, et ta „edumees“ tahab olla.“ See „kogu põllutööriistu“ koosneb ühest adrast, paarist rehast ja hangust, ühest vikati löest ja viiest vardast (nim.: vart), mis kõik tänini muuseumis säilinud ja hoitud on. Georg Siinori tehtud õllekannud on meie ca 2500-lise kannukogu ehteks.
Talviku märkmetest (ERM EA 23) leiame huvitava teabe. „Tagavere külas olnud ennevanasti kirik (Matsi talu maal), mis hiljem ümberehitet sepapajaks. Lõpuks lammutet sepapadagi – uue keldri ehitamiseks.“ Talvik tunneb huvi ka „kajuvõtjate“ vastu – teatakse, et olid vanemad mehed, kes kõrv vastu maad kuulasid maa-aluseid vetesulinaid.
Kaevumeistritega põhjalikumalt tegeles Gustav Ränk, kelle matkapäevik 1937. aastast (ERM TAp 618) sisaldab peamiselt taluehitiste ja noodapüügi kirjeldusi. Juttu on ka Kao Jürist (Tahula valla mees, Pammas surnud), kes käis kepp peos ja müts peas, nägi et maa oli lõhki. Mütsi abil olla ta kaevukoha näinud. „Kaju Juri oli pannud oma mütsi Jaanimardi Kustu päha – selle pea hakand kohe ümber lendma nii et visanud pikali maha.“
Väga detailsed on samal aastal muuseumisse jõudnud Nigul Espe joonised mõnedest Tagavere ja Pulli küla taludest (ERM EJ 93).
http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1836
Ajalooline Jaani kihelkond on Saaremaa ja kogu Eesti üks väiksemaid, hõlmates vaid umbes kaks kolmandikku praegusest Orissaare vallast. Väike on ka Jaani kihelkonna aines Eesti Rahva Muuseumis, ulatudes vaevu kolme- ja poolesaja säilikuni. Täpse hulga määramist takistab asjaolu, et sageli on omaaegne Maasi vald tervenisti määratud Jaani kihelkonnaks, kuigi näiteks Orinõmme, Liigalaskma, Suur- ja Väike-Rahula on tegelikult Pöide kihelkonnas, Uuemõisa valda jääv Väljaküla asub aga Jaani kihelkonnas. 1957. aastal Saaremaal välitöödel käinud Tiina Võti ma
tkapäevikus (ERM TAp 375) on kirjas: „Tagavere küla asuvat rahva väljendi järgi nelja kiriku – Jaani, Pöide, Valjala ja Karja vahelisel alal, igasse neist arvestatud ligikaudu 12 versta. Maasi valda aga loetud Jaani kihelkonda kuuluvaks“. Vanavarakogujad ei ole suurematest teedest ja keskustest kõrvale jäävasse Jaani kihelkonda sattunud just ülearu sageli, küll aga on siin käinud mitmed Eesti kultuuriloost tuntud või muidu värvikad isikud. 19. sajandi lõpus käis Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) kollektsiooni jaoks saartel vanavara korjamas Oskar Kallas. Lisaks paarikümnele esemele (ERM A 291), mis 1910. aastal Eesti Rahva Muuseumile üle anti, pärinevad ÕESi kogumismatkalt ka ilmselt varaseimad Jaani khk fotod (Pildil ERM Fk 187:10–11; rahvarõivais Jaani naine eest ja tagant, fotograaf Evald Allas).20. sajandi algul kogus Lääne-Eestist ja saartelt vanavara Peterburi arhitekt Johannes Gahlnbäck, kellelt ERM 1917. aastal hulga esemeid tagasi ostis, nende hulgas ca 20 Jaani khk tekstiili. 1913. aastal tegi Saaremaale ringi peale tuntud filmimees ja fotograaf Johannes Pääsuke. Hea kvaliteediga piltide hulgast leiame ka 3 Haapsu küla jäädvustust.
Illustratsioon: Talu õue väravad Haapsu külas. Foto Johannes Pääsuke. ERM Fk 214:314.
Illustratsioon: Talu õue väravad Haapsu külas. Foto Johannes Pääsuke. ERM Fk 214:314.
Meie arhiivi üks emotsionaalsemaid ja värvikamaid matkapäevikuid (ERM TAp 203) pärineb Johannes Jansilt, kes 1920. aastal Muhus ja Jaani kihelkonnas välitöid teeb. Päevikust saame teada, et „Saare naine ei viitsi nii tööd teha, ta jagab mehega ikka töö pooleks, kuna Muhus ikka rohkem töö naiste teha on. [---] Olen näinud tihti et mees tuba koristab See on juba á la Suurmaa.“ Samas tõdeb ta, et vanavara korjamine siin kandis enam-vähem tundmatu ja peab asja seletama. Rahvas on lahke. „22. [august] Kavandis, suur ümbruskond. Siit sai palju. Sattusin lahkete inimeste otsa. Iseäraliselt peab nimetama Nõmme pere meest Siinori. See mees pakkus mulle „kõiki“. Wõtsin kogu pollu tööriistu. Peale selle sain sealt kirjatuid kanne ja kappe, andes naisele rulli niiti ja mõned nõelad. Mees ütles, et ta „edumees“ tahab olla.“ See „kogu põllutööriistu“ koosneb ühest adrast, paarist rehast ja hangust, ühest vikati löest ja viiest vardast (nim.: vart), mis kõik tänini muuseumis säilinud ja hoitud on. Georg Siinori tehtud õllekannud on meie ca 2500-lise kannukogu ehteks.
Illustratsioon: Õllekann, ERM A 509:5811. Põhi ja küljelauad kuusest, kõrv ja kaas kasest, kaunistatud põletus- ja lõikekirjaga. Kannu põhja all umbes samasugused motiivid nagu kannu välispinnal. Kann valmistatud Saaremaal Jaani kihelkonnas Maasi vallas Kavandi külas kannumeister Georg Siinori poolt. Saadud Võhma külast Kaasiku talust Akuline Riivelilt 24. 08. 1920. a. Kannu vanus selle omandamisel 18 aastat.
„Kuulsa Siinori teos (elab praegu). Sellelaadilisi kanne on ta teinud kümned ja üle Saare laiali läinud. See ülilahke mees kinkis mulle paarkümmend numbrit kõiksugu asju.“ Johannes Jansi korjandus 1920. aastal.
Jansi päevikust leiab muudki huvitavat: „Taaliku poe mees on ka mõisa peremees. Mässu ajal tahetud ka teda ära tapa kui siit paar teist mõisaomaniku, et ta aga poemees ja nutikas – annud ta kinniwõtjaile igaühele karbi paberossa ja siis lasknud saarlased, kelle wiha sellest mässust suurt süttidagi ei saanud, tema, kui hea mehe, lahti.“ Üllatavalt tuttavlikult mõjub ka 25. augusti sissekanne Ööraku külast: „See on Maasiwalla süda ja selleparast on siia keskwalda wene kirik ehitet. See kirik pidi seda laia kultuuri tooma ida poolt siia. Kui ta ehitati, oli kirikute „kurs“ kõrge. Nüüd on ta kurs kõige madalamal. Harwa millal papp – eestlane ennast kiriku näitabki ja pahaks ei pane keegi.“ Arvatavasti ei pannud keegi pahaks, kui ka pool sajandit hiljem „idapoolse kultuuri toojad“ siiakanti harva sattusid.
1923. aastal joonestas ERMi stipendiaat Juhan Vasar üles Randküla Peetri ja Sauna, Järveküla Laasu, Pahila Rügi ja Taaliku Mäe talude hooneid (ERM EJ 12). Meie arhiivist (ERM EA 5) leiab ka nende talude üksikasjalikud kirjeldused, lisaks mõned usutlused vanemate inimestega varasemast argielust.
1935. aastal matkas Muhu- ja Saaremaal koos Ungari etnograafidega Heiti Talvik. Selle reisi tulemina on ERMi kogus valguskoopiad ungarlase S. Hornyanszky tušijoonistest (ERM EJ 115).
Illustratsioon: Salu küla Nigula talu rehielamu. Joonistas S. Hornyanszky. ERM EJ 115:20.
Jansi päevikust leiab muudki huvitavat: „Taaliku poe mees on ka mõisa peremees. Mässu ajal tahetud ka teda ära tapa kui siit paar teist mõisaomaniku, et ta aga poemees ja nutikas – annud ta kinniwõtjaile igaühele karbi paberossa ja siis lasknud saarlased, kelle wiha sellest mässust suurt süttidagi ei saanud, tema, kui hea mehe, lahti.“ Üllatavalt tuttavlikult mõjub ka 25. augusti sissekanne Ööraku külast: „See on Maasiwalla süda ja selleparast on siia keskwalda wene kirik ehitet. See kirik pidi seda laia kultuuri tooma ida poolt siia. Kui ta ehitati, oli kirikute „kurs“ kõrge. Nüüd on ta kurs kõige madalamal. Harwa millal papp – eestlane ennast kiriku näitabki ja pahaks ei pane keegi.“ Arvatavasti ei pannud keegi pahaks, kui ka pool sajandit hiljem „idapoolse kultuuri toojad“ siiakanti harva sattusid.
1923. aastal joonestas ERMi stipendiaat Juhan Vasar üles Randküla Peetri ja Sauna, Järveküla Laasu, Pahila Rügi ja Taaliku Mäe talude hooneid (ERM EJ 12). Meie arhiivist (ERM EA 5) leiab ka nende talude üksikasjalikud kirjeldused, lisaks mõned usutlused vanemate inimestega varasemast argielust.
1935. aastal matkas Muhu- ja Saaremaal koos Ungari etnograafidega Heiti Talvik. Selle reisi tulemina on ERMi kogus valguskoopiad ungarlase S. Hornyanszky tušijoonistest (ERM EJ 115).
Illustratsioon: Salu küla Nigula talu rehielamu. Joonistas S. Hornyanszky. ERM EJ 115:20.
Talviku märkmetest (ERM EA 23) leiame huvitava teabe. „Tagavere külas olnud ennevanasti kirik (Matsi talu maal), mis hiljem ümberehitet sepapajaks. Lõpuks lammutet sepapadagi – uue keldri ehitamiseks.“ Talvik tunneb huvi ka „kajuvõtjate“ vastu – teatakse, et olid vanemad mehed, kes kõrv vastu maad kuulasid maa-aluseid vetesulinaid.
Kaevumeistritega põhjalikumalt tegeles Gustav Ränk, kelle matkapäevik 1937. aastast (ERM TAp 618) sisaldab peamiselt taluehitiste ja noodapüügi kirjeldusi. Juttu on ka Kao Jürist (Tahula valla mees, Pammas surnud), kes käis kepp peos ja müts peas, nägi et maa oli lõhki. Mütsi abil olla ta kaevukoha näinud. „Kaju Juri oli pannud oma mütsi Jaanimardi Kustu päha – selle pea hakand kohe ümber lendma nii et visanud pikali maha.“
Väga detailsed on samal aastal muuseumisse jõudnud Nigul Espe joonised mõnedest Tagavere ja Pulli küla taludest (ERM EJ 93).
Vanavarakogujad Orissaares 1913
Kuidas omal ajal siinkandis pärimusi ja vanavara koguti, saab lugeda Eesti Rahva Muuseumi lehelt:
http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1891&parent=1319
Samal aastal matkas mööda Eesti rannikut meie esimene filmimees Johannes Pääsuke, kes ERMi ülesandel eestlaste argielu „üles võttis“. 317st ERMis hoiul olevast klaasnegatiivist on Pöide piirkonnast ligemale 20. Nad (J. Pääsuke ja kaaslasena Harri Wolter) läksid läbi Orissaare Maasi maalinnale, sealt Kahutsisse. Pöide kandis peatuti härra Paulmeistri juures, kes juhatas fotograafi palgiparvetamist jäädvustama. “…kuid mitme inimese seletuse järele eksisime siiski ära, nii et kuhugile Tiisu talusse. Siin olid õige lahked Suarlased, anti hoolega õlut ja tubli keretäis klimbi suppi. Ka ööseks jäime siia, et hommikul haruldast lootegemist ülesvõtta, kus ligi 60 inimest ametis on.“ (J. Pääsukese märkmed 1913. aasta suviselt matkalt „Teater. Muusika. Kino“ nr 11–1986, lk 68). Teinud mööda rannikut ringi ümber Saaremaa, jõudsid matkajad 25. juulil jälle Orissaarde: „Sääl jõime jällegi theed Lopata juures ja õgisime üle 3 naela saia ära, sest kered olivad kaunis heledad. Ööd magasime kaupmees Ratturi pööningul, kus all siad meid magusa odöri lõhnaga magama uinutasivad.“ (TMK nr 11–1986: 73 )
Pildil heinatalgud Mui külas. Foto Johannes Pääsuke, 1913. ERM Fk 214:232.
Suuri heinatalguid peeti siinkandis veel ka 1924. aastal, kui Eduard Kääparin Pöide kihelkonnas välitöödel oli. Ta osales heinaniidul Mui külas Tiido talus gümnaasiumiõpilase Kaalu vanemate juures. Hommikul kell 2 marssis 8 inimest läbi kaste heinamaale. Külaheinamaal on igaühel oma küün, mille ees istudes oodati külakubjast – kelleks oli kordamööda keegi sama küla talumeestest. Kääparini jaoks on omapärane kahe käepidemega pikk lüsi. Heinamaa tükid loositakse välja iga 10 aasta järel. Ühel heinamaal on igal perel mitu lappi, tükike on 2–4 kaare laiune ja paarkümmend sammu pikk. Lapid nummerdatud. Kui palju niidetakse samal päeval, on otsustatud küla koosolekul. Niidetakse kogu päev. Vahepeal juuakse koduõlut. (ERM TAp 323:230–236) Oma päevikus kiidab Kääparin Pöide rahva vaimuerksust, aktiivset seltsielu ja koolide rohkust.
http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1891&parent=1319
Samal aastal matkas mööda Eesti rannikut meie esimene filmimees Johannes Pääsuke, kes ERMi ülesandel eestlaste argielu „üles võttis“. 317st ERMis hoiul olevast klaasnegatiivist on Pöide piirkonnast ligemale 20. Nad (J. Pääsuke ja kaaslasena Harri Wolter) läksid läbi Orissaare Maasi maalinnale, sealt Kahutsisse. Pöide kandis peatuti härra Paulmeistri juures, kes juhatas fotograafi palgiparvetamist jäädvustama. “…kuid mitme inimese seletuse järele eksisime siiski ära, nii et kuhugile Tiisu talusse. Siin olid õige lahked Suarlased, anti hoolega õlut ja tubli keretäis klimbi suppi. Ka ööseks jäime siia, et hommikul haruldast lootegemist ülesvõtta, kus ligi 60 inimest ametis on.“ (J. Pääsukese märkmed 1913. aasta suviselt matkalt „Teater. Muusika. Kino“ nr 11–1986, lk 68). Teinud mööda rannikut ringi ümber Saaremaa, jõudsid matkajad 25. juulil jälle Orissaarde: „Sääl jõime jällegi theed Lopata juures ja õgisime üle 3 naela saia ära, sest kered olivad kaunis heledad. Ööd magasime kaupmees Ratturi pööningul, kus all siad meid magusa odöri lõhnaga magama uinutasivad.“ (TMK nr 11–1986: 73 )
Pildil heinatalgud Mui külas. Foto Johannes Pääsuke, 1913. ERM Fk 214:232.
Suuri heinatalguid peeti siinkandis veel ka 1924. aastal, kui Eduard Kääparin Pöide kihelkonnas välitöödel oli. Ta osales heinaniidul Mui külas Tiido talus gümnaasiumiõpilase Kaalu vanemate juures. Hommikul kell 2 marssis 8 inimest läbi kaste heinamaale. Külaheinamaal on igaühel oma küün, mille ees istudes oodati külakubjast – kelleks oli kordamööda keegi sama küla talumeestest. Kääparini jaoks on omapärane kahe käepidemega pikk lüsi. Heinamaa tükid loositakse välja iga 10 aasta järel. Ühel heinamaal on igal perel mitu lappi, tükike on 2–4 kaare laiune ja paarkümmend sammu pikk. Lapid nummerdatud. Kui palju niidetakse samal päeval, on otsustatud küla koosolekul. Niidetakse kogu päev. Vahepeal juuakse koduõlut. (ERM TAp 323:230–236) Oma päevikus kiidab Kääparin Pöide rahva vaimuerksust, aktiivset seltsielu ja koolide rohkust.
neljapäev, 9. detsember 2010
laev Virtsust Taaliku sadamasse 1888
Allikas: Meie Maa
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=27473
/---/
... sada kakskümmend aastat tagasi – 1888 – muretses Taaliku mõisa rentnik Paul von Wrede Riia kaudu Saksamaal Hamburgis ehitatud väikese auriku nimega Sirius. Oktoobris tehti alusele Tallinnas tolliülevaatus ja sõlmiti rüütelkondadega leping. Virtsu poolt haldav Eestimaa Rüütelkond lisas omalt poolt veel 360 rubla toetust aastas.
Erinevad piletihinnad
Laeva omanik määras sõiduhinnaks Virtsust Kuivastu sadamasse esimeses klassis 60 kopikat ja Virtsust Taaliku sadamasse 2 rubla. Teises klassis lubati vedada hulga odavamalt ja kolmas klass määrati laeva taha veetavasse lahtisesse lotja, kus reisijakoht maksis veerandi esimese klassi hinnast.
Pukseeritavas lodjas veeti ka hobuseid ja kariloomi. 6. detsembril (vkj) 1888 tegi Sirius esimese reisi üle väina. Aurik arendas kiirust ligi 8 sõlme. "Selle katelt köeti halgudega ja suuruselt oli see pigem aurupaat kui laev," selgitas Bruno Pao, lisades, et paksema jää tekkimisel jäi ta hätta ja järelveetavast suurest paadist tuli loobuda.
"Viis aastat pidas parun Wrede oma laevukesega väina peal vastu, vaatamata sellele, et rüütelkond ilmutas rahulolematust," märkis mereajaloolane. "1893. aasta novembris nõudis laevaomanik lepingutingimuste korrigeerimist suurema toetuse suunas. Saarema Rüütelkond aga keeldus ja hoopis lõpetas lepingu. Wrede müüs oma laeva Riia linnale, kus see rakendati reisijate veoks üle Daugava jõe."
Väinaliikluses nõrga jää perioodil kasutati taas jalgsi oma ees kelku lükkava postimehe abi. Kuni 1902. aastal ilmus Kuivastu-Virtsu liinile rüütelkonna oma jäämurdja General Surovtsev. "See oli puksiirina kasutusel veel 1944. aasta sügiseni, mil väina voorilaev Aegna saare lähedal miinile sattus," võttis Bruno Pao teema kokku.
/---/
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=27473
/---/
... sada kakskümmend aastat tagasi – 1888 – muretses Taaliku mõisa rentnik Paul von Wrede Riia kaudu Saksamaal Hamburgis ehitatud väikese auriku nimega Sirius. Oktoobris tehti alusele Tallinnas tolliülevaatus ja sõlmiti rüütelkondadega leping. Virtsu poolt haldav Eestimaa Rüütelkond lisas omalt poolt veel 360 rubla toetust aastas.
Erinevad piletihinnad
Laeva omanik määras sõiduhinnaks Virtsust Kuivastu sadamasse esimeses klassis 60 kopikat ja Virtsust Taaliku sadamasse 2 rubla. Teises klassis lubati vedada hulga odavamalt ja kolmas klass määrati laeva taha veetavasse lahtisesse lotja, kus reisijakoht maksis veerandi esimese klassi hinnast.
Pukseeritavas lodjas veeti ka hobuseid ja kariloomi. 6. detsembril (vkj) 1888 tegi Sirius esimese reisi üle väina. Aurik arendas kiirust ligi 8 sõlme. "Selle katelt köeti halgudega ja suuruselt oli see pigem aurupaat kui laev," selgitas Bruno Pao, lisades, et paksema jää tekkimisel jäi ta hätta ja järelveetavast suurest paadist tuli loobuda.
"Viis aastat pidas parun Wrede oma laevukesega väina peal vastu, vaatamata sellele, et rüütelkond ilmutas rahulolematust," märkis mereajaloolane. "1893. aasta novembris nõudis laevaomanik lepingutingimuste korrigeerimist suurema toetuse suunas. Saarema Rüütelkond aga keeldus ja hoopis lõpetas lepingu. Wrede müüs oma laeva Riia linnale, kus see rakendati reisijate veoks üle Daugava jõe."
Väinaliikluses nõrga jää perioodil kasutati taas jalgsi oma ees kelku lükkava postimehe abi. Kuni 1902. aastal ilmus Kuivastu-Virtsu liinile rüütelkonna oma jäämurdja General Surovtsev. "See oli puksiirina kasutusel veel 1944. aasta sügiseni, mil väina voorilaev Aegna saare lähedal miinile sattus," võttis Bruno Pao teema kokku.
/---/
| Sedasi, uisk ja aurik käsikäes, toimus ülevedu Siriuse aegadel. Foto: Saaremaa muuseum |
kolmapäev, 8. detsember 2010
teisipäev, 7. detsember 2010
Väinatammi planeerimine
Skeem annab võrdlemisi hea ettekujutuse sellest, millised olid erinevad plaanid Väinatammi rajamiseks.
Allikas: Eesti Ajalooarhiiv
Orissaare keskväljak ja Pärna tn puiestee
Väljavõte kultuurimälestiste riiklikust registrist
Mälestise tunnus
Terviklikult säilinud nn stalinistliku planeeringu ja arhitektuuriga aleviku keskuse nõukogude aegne ansambel.
Mälestise kirjeldus
Tegemist on 1950. aastal Orissaare rajooni halduskeskuseks planeeritud aleviku keskväljaku ansambliga, mis funktsioneerib planeeritud kujul tänaseni. Keskuse rajamisaegset planeeringut ei ole õnnestunud leida. Tegemist on nõukogude aja algaastatele iseloomuliku planeerimisviisi näitega. Tolle aja planeeringutes kasutati klassikalisi kompositsioonireegleid ja kujundati tsentraalsümmeetrilise lahendusega pidulikke paraadväljakute ansambleid, kuhu kuulusid täitevkomitee hoone, kultuurimaja, koolimaja, kaubamaja jms. Planeerimisel valitses stalinistlik esinduslikkuse ja paraadsuse printsiip. Nelinurkse keskväljaku kolm külge on hoonestatud kahekordsete ehitistega, ühelt küljelt möödub aleviku peatänav. Väljakut ääristab regulaarne kõrghaljastus. Keskväljaku keskteljelt algab laiaks puiesteeks planeeritud Pärna tänav, mis on aleviku lõunapooses osas asuva eramute rajooni plaanistruktuuri peatelg. Pärna tänava lai tänavaosa kulgeb kuni Võidu tänavani. Puiestee on alguses laiem, kahe sõiduteega, mille keskel on kaherealine õunapuudega haljasala. Pärna tänava alguse idapoolses küljes kõrghaljastus puudub. Hilisemad planeeringud on osaliselt keskväljaku ansambli algset lahendust aktsepteerinud. Vaid uue kaubanduskeskuse asend ja selle juurde kuuluv parkimisplats ei ole sümmeetrilist hoonestusviisi Pärna tänava ääres järginud.
Üldseisukord ja hooldusaste
Mälestise tunnus
Terviklikult säilinud nn stalinistliku planeeringu ja arhitektuuriga aleviku keskuse nõukogude aegne ansambel.
Mälestise kirjeldus
Tegemist on 1950. aastal Orissaare rajooni halduskeskuseks planeeritud aleviku keskväljaku ansambliga, mis funktsioneerib planeeritud kujul tänaseni. Keskuse rajamisaegset planeeringut ei ole õnnestunud leida. Tegemist on nõukogude aja algaastatele iseloomuliku planeerimisviisi näitega. Tolle aja planeeringutes kasutati klassikalisi kompositsioonireegleid ja kujundati tsentraalsümmeetrilise lahendusega pidulikke paraadväljakute ansambleid, kuhu kuulusid täitevkomitee hoone, kultuurimaja, koolimaja, kaubamaja jms. Planeerimisel valitses stalinistlik esinduslikkuse ja paraadsuse printsiip. Nelinurkse keskväljaku kolm külge on hoonestatud kahekordsete ehitistega, ühelt küljelt möödub aleviku peatänav. Väljakut ääristab regulaarne kõrghaljastus. Keskväljaku keskteljelt algab laiaks puiesteeks planeeritud Pärna tänav, mis on aleviku lõunapooses osas asuva eramute rajooni plaanistruktuuri peatelg. Pärna tänava lai tänavaosa kulgeb kuni Võidu tänavani. Puiestee on alguses laiem, kahe sõiduteega, mille keskel on kaherealine õunapuudega haljasala. Pärna tänava alguse idapoolses küljes kõrghaljastus puudub. Hilisemad planeeringud on osaliselt keskväljaku ansambli algset lahendust aktsepteerinud. Vaid uue kaubanduskeskuse asend ja selle juurde kuuluv parkimisplats ei ole sümmeetrilist hoonestusviisi Pärna tänava ääres järginud.
Üldseisukord ja hooldusaste
Väljaku ja tänava üldine hooldusaste on hea. Keskväljaku haljasala vajaks paremini läbimõeldud ja stiilsemat kujundust. Ala kasutamine autode parklana ei ole sobiv. Ka puiesteede haljastus on kohati ebaühtlane.
Mälestise asukoha kirjeldus
Keskväljaku ansambel asub Orissaare aleviku keskel kujundades oluliselt selle ilmet.
Fotod on teinud 15.11.2004 ja info on registrisse sisestanud 31.03.2005 Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Lilian Hansar.
Mälestise asukoha kirjeldus
Keskväljaku ansambel asub Orissaare aleviku keskel kujundades oluliselt selle ilmet.
Fotod on teinud 15.11.2004 ja info on registrisse sisestanud 31.03.2005 Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Lilian Hansar.
reede, 3. detsember 2010
Postihobuste vahetused
Bruno Pao kirjutas:
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel743_728.html
/---/
Vana Kuivastu–Kuressaare postiteel sai posthobuseid vahetada ja puhata postijaamades, mis asusid Kuivastus, Orissaares, Uue-Lõvel ja lõppjaamas Kuressaares.
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel743_728.html
/---/
Vana Kuivastu–Kuressaare postiteel sai posthobuseid vahetada ja puhata postijaamades, mis asusid Kuivastus, Orissaares, Uue-Lõvel ja lõppjaamas Kuressaares.
Orissaare - postiveost bussireisijateni a. 1789, 1855, 1906, 1922, 1927, 1928
Allikas: http://www.neomobile.ee/firmast_ajalugu.htm
1789 - Algas reisijatevedu posthobustel Kuressaare-Pärnu postmaanteel.
1855 - Algas reisijatevedu Tallinn-Risti-Virtsu-Kuressaare postmaanteel
1906 - Nahavabrikant Oskar Wildenberg koos väimehe Hans Fraenkeliga ostsid 24 kohalise bussi ja proovisid edutult avada Kuressaare-Kuivastu bussiliini.
1922 - Algas I maailmasõja ajal suletud hobu-postijaamade võrgu taastamine. Tööle rakendati Anseküla, Eikla, Haeska, Kihelkonna, Kuivastu, Kuressaare, Leisi, Masa, Muhu-Liiva, Mustjala, Orissaare, Torgu ja Uue-Löve postijaam.
1927 - Postijaamapidajate A. Mihkelsi ja M. Kolgi eestvõttel avati Kuressaare-Orissaare-Kuivastu liinil regulaarne motoriseeritud posti- ja reisijatevedu.
1928 - Kuressaare-Orissaare-Kuivastu liinil hakkas kurseerima 28-kohaline autobuss “International”
1789 - Algas reisijatevedu posthobustel Kuressaare-Pärnu postmaanteel.
1855 - Algas reisijatevedu Tallinn-Risti-Virtsu-Kuressaare postmaanteel
1906 - Nahavabrikant Oskar Wildenberg koos väimehe Hans Fraenkeliga ostsid 24 kohalise bussi ja proovisid edutult avada Kuressaare-Kuivastu bussiliini.
1922 - Algas I maailmasõja ajal suletud hobu-postijaamade võrgu taastamine. Tööle rakendati Anseküla, Eikla, Haeska, Kihelkonna, Kuivastu, Kuressaare, Leisi, Masa, Muhu-Liiva, Mustjala, Orissaare, Torgu ja Uue-Löve postijaam.
1927 - Postijaamapidajate A. Mihkelsi ja M. Kolgi eestvõttel avati Kuressaare-Orissaare-Kuivastu liinil regulaarne motoriseeritud posti- ja reisijatevedu.
1928 - Kuressaare-Orissaare-Kuivastu liinil hakkas kurseerima 28-kohaline autobuss “International”
viide Orissaare Postijaama kohta
Märgin üles viite:
http://www.eha.ee/fondiloend/frames/fond_prop.php?id=279
Projektid ja aruanne tammi ehitamise kohta Väikeses väinas (1865–1879). Toimikud ja kirjavahetus postijaamade rajamise, rentimise, ehitamise, remondi, varustamise, ülalpidamise ja revideerimise kohta (1818–1917). Postijaamade kaebuste raamatud (1851–1914). Orissaare postijaama ehitusplaanid ja ruumide nimekiri (1897). Toimik mandriga laevaühenduse parandamise, ülemere postiveo sisseseadmise, aurulaevaselts „Osilia” tegevuse (1844–1917),
http://www.eha.ee/fondiloend/frames/fond_prop.php?id=279
Projektid ja aruanne tammi ehitamise kohta Väikeses väinas (1865–1879). Toimikud ja kirjavahetus postijaamade rajamise, rentimise, ehitamise, remondi, varustamise, ülalpidamise ja revideerimise kohta (1818–1917). Postijaamade kaebuste raamatud (1851–1914). Orissaare postijaama ehitusplaanid ja ruumide nimekiri (1897). Toimik mandriga laevaühenduse parandamise, ülemere postiveo sisseseadmise, aurulaevaselts „Osilia” tegevuse (1844–1917),
neljapäev, 2. detsember 2010
Orissaare sadam ehitati 1932
Ajakirjast Navigaator
http://www.ajakirinavigaator.ee/download/navigaator-22007.pdf
leiab Orissaare Sadama kohta põhiarvud:
Vanast uisusadamast rajati 1930a tee Illiku laiule, kuhu ehitati sadam (1932).
Hiljem sõja ajal sai kannatada. Melanie Tiiviti albumis on pilt:
http://www.ajakirinavigaator.ee/download/navigaator-22007.pdf
leiab Orissaare Sadama kohta põhiarvud:
Vanast uisusadamast rajati 1930a tee Illiku laiule, kuhu ehitati sadam (1932).
Hiljem sõja ajal sai kannatada. Melanie Tiiviti albumis on pilt:
kolmapäev, 1. detsember 2010
Vana foto: Kuivastu mnt (keskus)
Vana foto: kõrtsi juurest tulev tänav
See tänav tundus omal ajal olevat poodide tänav: praegune muusikakooli maja oli Kolga pood; edasi Kääri pood jne.
Nagu ikka, kas keegi suudab määratleda aega
laupäev, 27. november 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)