Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

laupäev, 6. november 2010

Horele

Ajaloolased on muinasaegse Saaremaa idaosa Horele kihelkonnaks nimetanud. Püüdmata siin selgust saada selle muinaskihelkonna täpsemates piirides ja nime päritolus ning tähenduses, märgime käesolevas selle nimega vallutuste-järgsel ajal Liivi Ordu valdusse jäänud Ida-Saaremaad Võlupe ja Maadevahe jõgedest ning Koigi järvest ida poole, kus lisaks esialgsele Ordu tugipunktile ja kiriku-kihelkonnale Pöidel tekkis hiljem veel teine kiriku-kihelkond – St. Johannis ehk Jaani kihelkond. Teatavasti on Ordule kuulunud ka osa loode-Saaremaast (nn. Kilkunden ehk pärastise Pajumõisa piirkond) ja Pühalepa kihelkond Hiiumaal, kuid neid me siinkohal lähemalt ei vaatle. Märgime vaid, et Leo Tiigi järgi on nn. 7-aastase sõja algusajast (1563.a 23. aprilliga dateeritud) rootslaste ülevaate-dokumendis märgitud kuut endise orduala piirkonda, millele rootslased nüüd peale Ordu lagunemist “silma heitsid”:
  • Der Hoff form Schloss (Maasi mõis)
  • Der neue Hoff (Uuemõis)
  • Holm Hoff (Saaremõis)
  • Hoff vf Mohn (Muhu)
  • Der Hoff vf Tageden (Pühalepa Hiiumaal)
  • Der Hoff vf Kilkunden (Pajumõis)
Tiik nimetab neid kõiki mõisadeks, kuid on üsna ebaselge, mida rootslased näiteks mõistega Hoff vf Mohn silmas pidasid, sest 1569/71 aastate maaraamatuis ei räägita Muhuga seoses mingist “hoovist” vaid pigem Muhu läänist – Dutt is datt Landboeke vom Lendlin Moen! Märgime, et keskaegse feodaalõiguse mõistes oleks üsna mõttetu rääkida omaette majandustegevusega ordumõisast, sest nn. teo- ehk pärisorjus on sootuks hilisem mõiste, millest ühtne arusaam ajaloolastel tänini puudub! Ordul kui lääniõiguslikul subjektil oli oluline kätte saada oma alamatele pandud maksud ja oma Pauren’eid vajadusel sõjasulasteks värvata, kuid nn. ametimõisadest saab nähtavasti alles taani- ja rootsiajast alates hakata rääkima, kui senised arvukad hinnuse kogumiskohad ehk vakukeskused pisut suuremateks ametkondadeks (Ahmpte) koondati ja neist kujunesid tõepoolest teoorjuslikud riigimõisad.
Jüriöö sündmuste järel rajati Maasis uus Ordu tugipunkt – nn. karistuslinnus Soneburg, mis ordufoogti residentsina sai kogu nimetatud muinaskihelkonna ja Muhu saare (aga samuti Saaremaa loodenurga ja Hiiumaa kaguosa) ühiseks haldus-keskuseks. Viimase ordumeistri Gotthard Kettleri alistumisleping Poola kuningale ja Leedu suurvürstile Sigismundile likvideeris 1562. aastal 300-aastase Ordu ülemvõimu Saaremaal (arvates viimasest saarlaste vastuhakust 1260/61. aastatel, Jüriööd arvestamata) ja nüüd hakkas Horele muinaskihelkond koos juba 1559. aastal 30 000 taalri eest Taani kuningale müüdud endiste piiskopi valdustega Taani kroonile kuuluma. Viimaseks ordufoogtiks olnud Heinrich Wulff von Lüdinghausen üritas ka seniseid Ordu maid Taanile müüa ja hakkas ennast Taani asehalduriks nimetama, kuid tehing jäi sõlmimata. Siinkohal peaks viitama Leo Tiigi allikapublikatsiooni sissejuhatusele (lk.6-9), kus “ametlikest” ajaloo-allikatest märksa konkreetsemalt on nn. taaniaja alguse keerulisi sündmusi ja ka karistuslinnuse õhkimist 1576.a suvel kirjeldatud. Siitpeale jäi Pöide kihelkonna suurimaks ametimõisaks (hiljem riigi- ehk kroonumõisana) Maasi mõis, mis sellisena eksisteeris mõisamajanduse lõpuni veel läbi kolme sajandi.
Samal ajal oli Pöidel juba 14.s algusest (on märgitud aastat 1309) Oti ehk Pöide rüütlimõis, mis jäi eramõisaks ka peale Põhjasõda ja mida varased maaraamatud ei kajasta. Olgu öeldud, et 18.s adramaa-revisjonides olid Oti mõisa küladeks Veere ja Välta külad, kuid viimane oli 1560-ndatel Maasi ametkonna 4. vakukeskus (Wolto Wacke) ja 19. sajandil arvati küla hoopis Saare mõisa koosseisu. Veel kaks vanemat, orduajal läänistatud rüütlimõisa olid siin piirkonnas Reina (Saltack) ja 1495.a Hinrik Schulmannile läänistatud Tumala (Thomel) rüütlimõisad. Arvatavalt alles peale Ordu kadumist, kui Heinrich Wulff siin mõne aja “suverääniks” oli, on läänistatud veel hulgaliselt väikesi rüütlimõisaid. Nii on 1570.a maaraamatus kirjas De Kappere Wacke so nach Gossen Wulffs Hoff belegen – s.t. endine Kapra vakupiirkond oli nüüd Heinrichi onupoja (ka Goswiniks nimetatud) valduses. Rüütlimõisadena figureerivad hiljem veel Audla, Kingli, Koigi ja Kuke mõisad ning arvatavalt juba orduaja lõpul läänistatud väike Orissaare (Orrisar) rüütlimõis.
1570.a maaraamatus oli Audla (Howkulla) hiljem rüütelkonnale kuuluva Saare ametkonna (Ahmpte zum Holm under Soneborg Gebede) esimese vakupiirkonna keskus, kuid siin taani- ja rootsiajal toimunu vajaks eraldi jälgimist. Lisame, et 1731.a revisjon märgib Audla ja Kuke mõisaid ühe üksusena, kusjuures Audlat nimetatakse Uuemõisast eraldatud eramõisaks ning Kuke on von Wietinghofile Saare mõisast “erastatud”. Paneme tähele, et Leo Tiigi viidatud 1563.a dokumendis teisena kirjas olnud Uuemõisat (der neue Hoff) 1570.a maaraamat omaette ei märgi ja selle pärastise suuruselt teise Pöide kihelkonna kroonumõisa suurim küla Ardla (Hardele) on veel Maasi 5. vakupiirkonna vakukülaks nimetatud. Nii tuleb ka Uuemõisa tekkeajaks nähtavasti taaniaja algust lugeda. Mis ajast omaette Ahmpte zum Holm eksisteeris, jääb ebaselgeks – EAA register mainib algus-aastana samuti 1562 ja arvatavalt ongi selle teke seotud Saaremaa rüütelkonna “subjektiks muutumisega”, kelle kollektiivses omandis olid peale Saare mõisa veel Uue-Lõve mõis Valjala kihelkonnas ning Elme ja Laadjala mõisad Kaarma kihelkonnas. Siinjuures tuleb rüütelkonnale kuulunud mõisaid eristada rüütli- ehk eramõisadest ja neid märgivad ka 18.s adramaa-revisjonid pigem riigimõisade (publiquen) hulgas.
Toome siiski ka siin ära Leo Tiigi publitseeritud 1570.a “Maasilinna foogtkonna maaraamatu” 13 selleaegset muistse Horele vakukeskust – seitse neist Haue zu Masich Ludende ja kuus Ahmpte zum Holm juurde kuuluvat:
a) Maasi mõis
  1. Rahula (Rauele) vakus Tumala mõisa naabruses (Väike-Rahula küla)
  2. Levala (Löuelsche) vakus (Tumalast Pöide poole)
  3. Kõrkvere (Korckuersche) vakus (hiljem tekkis Uuemõisa abimõisana Keskvere mõis)
  4. juba nimetatud Välta (Wolto) vakus (küla oli 19.s Saaremõisa koosseisus)
  5. Ardla (Hardele) vakus üsna eelmise naabruses (pärastine Uuemõisa suurim küla)
  6. Tagavere (Tacuersche) vakus – hiljem Jaani kihelkond
  7. Pahila (Paidele) vakus – samuti pärastine Jaani kihelkond
b) Saare mõis
  1. Audla (Howkulla) vakus
  2. Paju-Kurdla (Pauia Kurgell) vakus
  3. Mägi-Kurdla (Megge Kurgell) vakus
  4. Kõiguste (Keikuste) vakus
  5. Randvere (Rantuer) vakus
  6. Kahtla (Kachtyalke) vakus
Maaraamatus kahel järjestikusel aastal (1569 ja 1570/71) kirja pandud Muhus oli sel ajal kokku samuti 13 vakust ja mõned on sellest järeldanud, nagu oleks Muhu asustus tihedam olnud. Muhu kontekstis on korduvalt rõhutatud, et see taaniaja alguse maaraamat ei pruugi anda kuigi adekvaatset pilti orduaja lõpu asustusest ei Muhus ega Saaremaal. Kas ja kumb piirkond Liivi sõja ajal ning järel rohkem kannatas, vajaks omaette uurimist ja kindlasti tuleks võrrelda ka 1592. aasta maaraamatu andmeid, mil Muhus oli 13-st jäänud alles vaid 8 vakupiirkonda, aga siinses lühi-ülevaates me seda analüüsima ei hakka.
Lisame aga, et rootsiajal tekkis Saare ametimõisa territooriumile Gustavsdahl ehk Laimjala eramõis, mis enne Põhjasõda riigistati ja hiljem jäigi kihelkonna neljandaks suuremaks kroonumõisaks. Peale selle tekkisid 18. sajandil endiste vakuste baasil Kõiguste ja Kahtla kroonumõisad; Mägi- ja Paju-Kurdla külad jäid põhilisteks Laimjala mõisa küladeks (peale selle siinkirjutajale seni tundmatud Harjewelli ja Tammemois). Omal ajal Heinrich Wulfi onupojale läänistatud Kaprast sai peale Põhjasõda samuti väike kroonumõis ja nii võime 18. sajandil siin kandis 8 kroonumõisat (publique güthen) kokku lugeda.
Omaette märkimist väärib tõik, et kõigis kuues Saare mõisa vakupiirkonnas on 1570.a kirja pandud keskmiselt kuus vaba meest (Kahtla vakuses 4, Mägi-Kurdlas 5 ja Kõigustes 7 ning ülejäänud kolmes vakupiirkonnas igaühes 6) – nn. frig kerls, kelle ainsaks koormiseks on 9 või 12 šillingi suurune rahaline maks! Maasi kuues vakupiirkonnas on küll hulgaliselt üksjalgu kirja pandud (119 adratalumehe kõrval kokku 55 üksjalga), kuid ei ole ühtki vaba inimest nimetatud ja terve Muhu kohta on vabadena kirjas vaid Koggi Asmus Rootsivere vakuses ning Suri Mart Kuivastu vakuses (Võikülas). Viimased maksavad ka oluliselt suuremat maaraha (vastavalt 6 ja 5 marka). 34 vaba mehe olemasolu selleaegse Saare ametkonna piires jääb aga täiendavat informatsiooni ja lahti mõtestamist ootama.
Esmapilgul pisut eksitav võib olla 1570/71.a maaraamatu pealkiri: Datt Lant boek vonn dem gebede Sonenborch ludende vff datt iar 1570 vp Johannis och till Johannis 1571. Siin ei ole siiski veel viidet tulevasele Jaani kihelkonnale, vaid tegemist on üksnes ajaperioodi (1570.a Jaanipäevast 1571.a Jaanipäevani) märkimisega. Rootsiajal kujunes aga vaadeldava piirkonna põhjaosas välja omaette kiriku-kihelkond, mille keskuseks sai üsna mere äärde rajatud Jaani kirik. Väidetavalt on see 1675.a valmis saanud ja arvataval juba märksa varem on siin olnud pidalitõbiste varjupaik (ka 18.s adrarevisjonides märgitakse ikka St. Johannise ehk Jaani pastoraadi juurde kuuluvat hospidali).
1570.a maaraamatus on vaid kaks tulevase Jaani kihelkonna vaku-piirkonda – Tagavere (Tacuersche) ja Pahila (Paidele). Esimeses, 1731.a adrarevisjonis on aga Maasi kroonumõisa küladena Rahula järel kirjas 3 Pulli peret (Harjell), Liigalaskma, Orinõmme ja Orissaare külad, samuti Tagavere, Suur- ja Väike-Pahila, Kavandi, Randküla ning Võhma. Omaette üksusena esineb viie taluga Kõinastu laid, mis varem on ka Drotzenholmi nime kandnud. Jaani pastoraadi küladeks olid sel ajal Haapsu, Ööriku ja Järveküla, aga Rannakülas ja Taalikul olid väikesed eramõisad. Peale selle oli Friedrich von Polli eramõis Tagaverel (kandis nime Taggafer, kuid tegemist on Arju mõisaga Tagaverest pisut põhja pool). Tagaverelt lõuna pool oli nelja taluga Välja (Niethoff) eramõis ning Tagavere külje all veel Kareda (Karridahl) eramõis Kuninguste ja Salu küla taludega. Tagaverelt on saanud asustuse ka Karja kihelkonda jäänud väike Täätsi (Thetz) mõis ja Jaani ning Karja kihelkondade piirile jäi Pavestküla (Pawast) mõis Paaste, Jõiste ja Mujaste küladega. Nii võib tõdeda, et praeguse Orissaare valla põhjapoolsed külad olid arvatavalt kõik juba rootsiajal olemas, mida kõige paremini võiks kinnitada Soneborgi lääni kaart rootsiaja lõpust (EAA.308.2.61).
Mõneti üksikasjalikuma pildi Horele muinaskihelkonnast alates 18. sajandist võiks anda käesoleva lühi-ülevaate lisana koostatud tabel (fail Horele.xls), kus lisaks adrarevisjonide andmetele on toodud ka 1811.a hingeloendi seis. Tabeli teisele lehele on kantud selle piirkonna tänase kolme valla – Laimjala, Orissaare ja Pöide kõik 91 tänases haldusüksuste klassifikaatoris esinevat küla. Selle juures osutuvad Laimjala valla 24 külast “uuteks” (18. sajandil mitte esinenuteks) Aaviku, Jõe, Laheküla, Nõmme ja Saaremetsa; Orissaare vallas on taolisi külasid kuus (Laheküla, Liiva, Maasi, Mehama, Mäeküla ja Põripõllu) ja Pöide vallas vaid kolm (Kärneri, Sundimetsa ja Tornimäe). Tuleb siiski lisada, et siinkirjutaja ei pea ennast piirkonna kuigi heaks tundjaks ja oleks igati tervitatav, kui nimetatud valdade koduloolased esitatu kriitilise pilguga üle vaataksid ja seda edasi arendaksid.

Aprill, 2008

Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com

2 kommentaari: