Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

Teisipäev, 2. november 2010

Timofei Vapperi mälestused

Timofei Vapperi mälestused.
Sündinud Muhus Külasema külas 1875 aastal.

1885. a suvel sõitsin onuga Muhust Saaremaale kalu kauplema. Üle väikese väina sõitsime uisuga. Meil oli üks hobuvanker kalakoormaga.
Olid kalad müüdud, sõitsime tühja vankriga Orissaarde. Et sellel päeval enam uisureisi Orissaarest ei olnud, siis tellisime uisu ekstra Vahtnast välja, see on Muhupoolsest sadamast. Selleks süütasime Orissaare kõrtsi ees künkal tulelõkke ja andsime suitsuga signaali. Suitsuga signaali andmine oli siis tavaline, ükskõik kas Orissaarest või Vahtnast.
Suitsu peale saabusgi uisk Orissaarde, kuid näis, et uisumeestel pole tagasisõiduga ruttu, kuna nad hakkasid endile veel süüa keetma. Seda märkas Orissaare kõrtsimees ja andis onule nõu et see ostaks uisumeestele poole toopi viina – küll nad siis kiiremine Muhusse tagasi sõidavad. Onu tegigi seda ja selle peale asetati meie vanker ning hobune uisule ja alustati meiega sõitu Vahtnasse, kus juures onu pidi ka ise ühe aeruga sõudma. Vanker ja hobune viidi uisule kumbagi eraldi.
Edaspidises elus tuli minul uiskudega tihti sõita. Nägin, kuidas uisule asetati vankreid: vankrite tagumised otsad pandi uisu keskel vastamisi ja siis ulatusid aisad kummagist küljest poolest saadik üle uisu ääre – selle järel võib otsustada uisu laiuse üle. Pikkus võis olla 10 meetri ringis.
Väikese väina uisule mahtus viis hobuvankrit. Hobused talutati uisule päitseste ohelikkuga. Hobuse ja vankri eest tuli tasuda 25 kopikat, sarvlooma pealt oli maks 15 kopikat ja inimese pealt 5 kopikat. Kui telliti uisk suitsu tegemisega, siis topeltmaks.
Vahtna sadam asus Rootsivere külast 1,5 km eemal, Koguva küla suunas. Sadama sild oli umbes 8 saaremaa sülda pikk, sellest oli maapoolne osa nelja sülla pikkuses kividest ja ülejäänud väina ulatuv osa puust. Saaremaa sülla pikkus on 6 jalga.
Orissaare sadam oli ehitatud puust ja kolm saaremaa sülda pikk. Vahtnas asus piirivalvurite kordon, kõrts ja uisumeeskonna elamu – uisu saun. Meeskonda kuulusid kuus madrust ja kipper. Sauna pikkus oli umbes 7 ja laius 3,5 sülda.
Saun koosnes hoone sisse ehitatud esikust, kust läks uks meeskonnaruumi ja teine saunas alaliselt eluneva isiku ehk perekonna eluruumi, sealt läks uks väikesesse sahvrisse. Nii meeskonna kui ka perekonna eluruumis oli ahi koldega, kus keedeti. Korstnat ei olnud, suits lasti välja ustest. Plaani järgi oli uisusaun sarnane:

Alaline elanik hoolitses selle eest, et külma ilmaga meeskonnaruum soe oleks. Küttepuud, peamiselt haod, muretses uisurentnik. Meeskonna ruumis olid magamiseks narid seinte ääres. Kummagil ruumil oli üks nelja ruuduga aken mille suurus oli 1,5 jalga kantis. Hoone oli ehitatud nii, et meeskonnaruumi aknast oleks vaade väinale.
Sauna alalisteks elanikeks olid suurtest perekondadest väljasiirdunud pojad, kes abiellusid ning uisu sauna elama asusid ja enestele tööd leidsid kalapüügist ehk uisul teenides. Üks kauaaegne Vahtna uisusauna elanik oli Vahma Jaak, kelle väärnime ei mäleta. Jaak teenis uisul kaua aastaid ja uppus lõpuks nõrga jääga Väikesse väina ära.
Teine täpselt samasugune uisusaun nagu Vahtnas oli Orissaares. Neis saunades keedeti külma ilmaga koldes ja soojaga väljas.
Nii Väikese kui Suure väina uisud kuulusid Saaremaa landrati kolleegiumile, kes neid välja rentis. Umbes 1885. a ringis oli Väikese väina uisu rentnikuks Vahtna kõrtsimees Johanson. 1892. rentis selle uisu Fryde nimeline aadlik, kes pidas Maasi mõisat. Uisu sõitude korraldajaks jäid Vahtnas kõrtsimees Johanson ja Orissaares sealne kõrtsimees. 1894. a ostis Freyde väikese aurupaadi, mis vedas kaks aastat Väikese väina uisku. Sellel aurupaadil töötasid kaks Muhu meest. Soodsa tuulega sõitis uisk purjega.
Üle Suure väina reisisid tegeva Kuivastu uisu meeskonna jaoks oli ühiselamu Kuivastus. Selle hoone pikkus oli 5 jalga ja laius 3 saaremaa sülda.
Seal alalise elaniku ruumi ei olnud. Uisu meeskond koosnes seitsmest madrusest ja kiprist. Veo eest üle Suure väina kehtisid Kuivastu uisul järgmised hinnad: inimese pealt 10 kop, sarvlooma pealt 25 kopikat.
Kuivastu uisk renditi välja koos hobupostijaamaga. Kauaaegne postijaama ja viimase uisu rentnik oli Vernhoff.
Viimane Virtsu uisu kipper oli Aadu Kruus, kes nõrga jää ajal vedas inimesi üle Suure väina kelguga ja hästi teenis.
Kõik uisud olid tõrvatud.
Suure väina uiskudele asetati hobuvankrid nii, et etteotsa pandi kaks vankrit kõrvuti piki uisku ning järgmised pandi kõrvuti põiki uisku. Vankrite aisad seoti üles ja hobused sõid nende vahel. Suure väina uiskudele mahtus 8 hobuvankrit.
Peale uiskude tegutsesid Suures väinas veel uisulaevad, millega käidi aurikute vastas reisijaid ja kraami viimas ja toomas.
Suurel väinal pidasid ühendust Muhu ja mandri vahel 2 uisku, üks seisis Virtsus ja teine Kuivastus. Virtsus oli sadamakapteniks hobupostijaamapidaja Gramfeldt ja Kuivastus jaama- ja uisurentnik Vernhoff. Vernhoff juhtis ise uisulaeva eemal väinas peatuva auriku juurde ja tagasi.
Uisulaevad olid tekita lahtised laevad, uisust märksa väiksemad. Nad liikusid purjede ja aerude abil. Uiskude meeskondade kohta ei olnud nurinat kuulda. Nägin kui õrnalt uisumehed üht uhiuut kalessi 8 mehega Virtsus uisule ja Kuivastus uisult maha tõstsid. Sarnase ettevaatuse eest sai neid ka pisut meeles peetud – osteti toop viina.
Väikese väina uisk lõpetas oma tegevuse 1896. a ja Suure väina uiskude tegevus lõppes I maailmasõja päevil 1917. aastal.

Mälestused kirjutas üles 8. juulil 1963 aastal Eduard Nõmm



Maasi mõisniku Freyde / Fryde nimi esineb tekstis kahel erineval kujul.
Tekst on saadud 2002 aastal Pr. Evi Männiku korraldatud Külagiidi koolituselt, Hr. Ormi Sule loengust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar