Orissaare Ajaloo Virtuaalne Arhiiv

ORISSAARE AJALOO VIRTUAALNE ARHIIV

Huvipakkuva materjali leidmiseks on mitu võimalust:
1. kirjuta sõna parempoolsesse kasti "Otsi arhiivist" ;
2. kui huvitab kindel valdkond, näiteks kaardid, siis vajuta TEEMADE all vastava märksõna peale;
3. kõigi materjalidega tutvumiseks vaata "Kogu arhiiv".

neljapäev, 11. november 2010

Intervjuu Raissa Järmutiga

Intervjuu salvestati 98.aastase Raissa Järmutiga 6.nov. 2010 Orissaare vallas Mäekülas.
Kokkuvõtte salvestusest koostas Mihkel Jürisson.

Raissa Järmut (sünd 1912) elas Muhu saarel Simiste külas metsa ääres. Ta läks kaheksa-aastaselt Raegmale kooli. Koolis õpetati matemaatikat, lugemist ja kirjutamist. Ta sai seal olla ühe aasta - kool põles sõja ajal ära. Seejärel tuli ta 4-klassilisse kooli Maasi mõisa, kus õpetaja oli Jakob Hendrikson.

Saaremaa mässu ajal elas üks madrus Raissa juures kodus väikeses kambris. Palju tube talus ei olnud. "Aga siis tuli sakslane ja siis läks sõjaks". Raissa pere oli lehmad metsa ajanud, et sakslased neid kätte ei saaks: "tapsid ära, neil pole süüa midagit olnd". Sakslased hakkasid Pädaste mõisas elama. "Seal oli suur sadam küll, üsna kaugele merese läks". Nüüd tänapäeval "üks mees laiutab seal". Raissa isa oli käinud võrkudega seal "Pärisest" (Pärase külast).

Raissa ei näinud oma emapoolset vanaisa Jakob Metsniitu (Jakov Metsniit, sünd 1838), kuid kuulis vanematelt, et ta oli saanud koha Vahtnas, kus pidas kõrtsi ja töötas kipperina uisu peal: "Purjutas sii uisuga edas-tagasi Orissaare ja Koguva vahet" (Orissaare-Vahtna). "Uisk seisab sildas, härjad sees, see kapten kõnnib kõrtsi ees. Ta kamandab oma seitset meest, kes söötsid täisi päeva käes. Ju neil täid särgi sees olid, et nad neid päeval vaatasid". Raissa abikaasa Aleksander Järmut oli selle laulnud ka Eesti Raadios lindile.

Raissa arvab, et ta vanaisal mereharidust polnud, kuid ta olevat olnud rohkem vabadiku sugu. Kõrts asus mere ääres:"Ikka kõrts kuulis temale". Samas omaniku ei teadnud seal olevat. Vanasti polnud raha viina tarbimiseks. Tavaline oli õlle tegemine, vahel koguni 2-3 vaati korraga. Õlletegu oli eriti tähtis just jõulude ajal. Jakob töötas kõrtsis ja seda kommenteeris Raissa järgmiselt:"Kui pole midagi muud teha olnud, siis jõid õlut". Ja naised viisid kõrtsi meestele söömiseks koortega keedetud tuhlist. Kõrtsi lähistel oli Jakobi perel elukoht (Raissa ütleb alguses "kõrtsi" ja hiljem nimetab seda "saunaks" ning väidab seejuures, et olevat üsna suur maja olnud, et lapsed ära mahuks). Maja juures oli väikene peenramaa tuhli jaoks. Jakob elas seal koos naise ja mitme lapsega. "Kõrtsi sees ei elatud". Jakob oli töötanud kõrtsis ja naine arvatavasti küla peal. Kui Raissa hiljem karjatas loomi Kõinastul, paistsid sealt kaua aega "kõrtsi müürid". Üks Muhu mees oli viinud Raissat ja teisi vankriga mööda mere-äärset teed, kus Vahtna kõrtsi varemed kõrval nähtavale tulid.

Uisuga sõitis lisaks Jakobile veel teisi mehi. Muuhulgas vedasid nad uiskudega loomi, näiteks härgasid: "Askeldasid seal loomadega, seal suures paatis". Kuid Jakob tegeles ka salakaubaga (võimalik, et ka Meemeli piiritus toodi kohale uisuga). Jakob oli uppunud koos sõbraga väinamerel: "Harilik paat. mis ümber läks. See pole see suur olnd, mis loomi ja neid passind". "Ei tea kas nad olid siis purjus olnud". "Paat läind... läks merese". "Kui teine hakand merest ära tulema, vajutand rohkem, ja uppus ära". Sõber oli seejärel istunud Orissaares trepi peal ja rääkinud omaette "Oh Jumal, Jumal, miks ma pidin teda veerelt maha lükkama".

Raissa uisku ise ei näinud. Kuid ta käis aurulaevadega tihti Kuivastust mandrile, külastas seal abikaasa õdesid, tegi suilise tööd või tõi lõngavabrikust heidesid. Algselt pidid inimesed istuma väljas teki peal, kuid loomi ja heina seal laevas näha polnud. Hilisematel laevadel pääses siseruumidesse. Kõik inimesed laeva ei mahtunud - "laevad olid sel ajal pisiksed". Kui jäi laeva pealt maha, siis ööbiti Kuivastu kõrtsis. Seal voodeid ei olnud, mistõttu "tuku niisamma, või viska põrandale". Orissaares oli samuti kõrts ja postimaja. Hiljem oli kõrtsis villavabrik/lõngavabrik. Raissa käis seal asju ajamas, kuid elama jäi ta Orissaarde hiljem kui mehele läks. Orissaares oli ka meierei, kuhu Raissa oli tihti piima viinud. Raissa teab, et kunagi oli see olnud vangla. Enamus kunagisi Orissaare hooneid on kadunud. Orissaarde mindi hobusega, jalgsi või jalgrattaga (- mööda Võidu tänavat, mis sel ajal oli kivisillutisega). Raissa käis seal ka laatadel. Laadad toimusid suurel väljakul, mis oli "peenelt" rahvast täis (- praegune jalgpalli staadion). Seal müüdi riideid, loomi ja igasugu muud kaupa. Kui vaja, siis läks ka Raissa oma pudulojuseid müüma. Kuid enamus kraami toodi Kuressaarest, ja mõni käis isegi Tallinnast kohal. Kohalikud kauplesid vähe - samas olid Raissa sõnul just kohalikud loomi müünud. Vahel harva nägi ka tsirkust. Selleks oli püstitatud kõrge tribüün, mille servale tuli ronida mööda kõrget redelit. Sealt nägi ka sellist etteastet, kus mees ronis mööda seina üles.

Kolhoosi ajal käis Raissa suviti loomi viimas Kõinastu karjamaadele ja tegi seal heina ka. Talvel toodi heinad reega üle jää. Maju oli seal alguses palju olnud. Kuid enamus tulid ära: "Mis sa seal lipaka peal teed? Seal pole palka ega midagid olnud. Kes siin suure maa peal ollid, need said natuke palka ka, siin kolhoosis".

Soonda küla Metsniitude ajaloo kohta leiab üht-teist aadressilt: http://ylo.rehepapp.com/Muhu/K%fclad/Soonda/ (vt. fail nimega "Soonda.doc" ja talu nimega Kaegu-Tähvena")

2 kommentaari:

  1. Tore oli lugeda!Tänuväärt ettevõtmine!
    Seda munaskivi sillutisega teed mäletan veel minagi.Võidu tänava lõpp Vetravilast Miksi kurvini oli minuvauste lapsepõlves veel vana kattega ja seal oli põnev ratastega sõita.
    Anu

    VastaKustuta
  2. Vabandust-munakivi sillutisega!

    VastaKustuta